Lehekülje algusesse

Nüpli IV kirjandusteaduse suvekool



20.–21. juunil toimus Nüplis Gustav Wulff-Õie majamuuseumis IV Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud suvekool (XXI kevadkool), seekordseks teemaks „Pulbitsev perifeeria”. Teemavalik tulenes tähelepanekust, et 2013. aastal võis eesti kirjanduse äärealadel täheldada mitmeid põnevaid momente, olgu nendeks siis eestivene kirjanduse aina tugevam teadvustumine eesti lugejale eesti kirjanduse osana, murdekeelse kirjanduse taas märgatavam esiletõus, liivikeelsete luulekogude ilmumine või avangardkirjanduse/kirjastuste jõulised meediakära tekitanud sammud. Suvekooli ettekanded käsitlesidki perifeeria mõiste erinevaid tähendusi ja nendest lähtuvaid tekstianalüüse, kaasatud olid ka kirjandusajaloolised ja võrdleval kirjandusteadusel põhinevad lähenemised.

Suvekooli kutses olid oodatud arutelud ka selliste küsimuste üle, kas noor mässav naisluuletaja on klišee või ikka veel midagi uudset, kas Facebook on muutumas kirjanduskogumikuks või vormiliseks etteantuseks, kuid tundub, et ajaline distants on veel liiga väike, et nimetatud nähtuste põhjal üldistusi teha.

Ettekannetes lahendati lähteülesanded pigem luuletekstide kui proosa põhjal. Külliki Kuusk käsitles Uku Masingu luule poeetikat ja selle seoseid eesti vanema rahvalauluga, osutades parallelismi pragmaatilisele rollile Masingu tekstimina toimimise reguleerijana. Kadri Naanu ettekanne „Vaikusest ja vastutusest: M. NourbeSe Philipi luulekogu „Zong!”” andis kuulajatele põhjuse mõelda sellest, mis asub kirjandusteksti ridade vahel, sest sellised teemad nagu ilukirjandustekstide toimimine mälu abivahendina või ajaloolise teadmise (taas)loojana on seotud kirjanikuvastutuse ja lugejavastutusega. Joosep Susi tegeles samuti vaikusega: tema ettekanne „Lünk kirjanduslikkuse ruumis” keskendus sõnadevahelisele vaikusele (lüngale) kui olulisele tekstiloomevõttele.

Mari Tarvas puudutas ettekandes „Perifeeriast ja teooriast” teadustöö metoodika küsimusi ning arutles õigustatult pealiskaudsuse levimise üle tingimustes, kus kirjandusteadlaselt eeldatakse renessanslikku mitmekülgsust ja seotust teiste teadusharudega, kui samal ajal kipub filoloogiline lugemine ülikoolides unarusse jääma, sest lugemiskompetentsi andvate kursuste arv on vähenenud.

Johanna Rossi „Pulbitsev maaelu” lähtus geograafilisest perifeeriast, teisisõnu kaardistas ta ettekandes maaelu käsitlust viimase aja eesti proosas ning jõudis järeldusele, et regionaalne perifeeria toimib kaasaja kirjanduses pigem staatilise sümbolina, mitte elava tegevuspaigana. Teisalt tuleb maaelu kuvand laiemalt esile esseistika ja fiktsiooni piirimail, kuid siin pigem vaatluspaigana ja mälestuste või fantaasiate ärgitajana. Ene-Reet Soovik käsitles ettekandes „Leiba, rahu, tööd ja maad. Ühest luulesarjast” nõukogudeaegset vennasrahvaste luule tõlkesarja kui huvitavat näidet refraktsioonist/taaskirjutusest, kus eksplitsiitset nõukogulikkust leidub siiski vähe ning maaelu kujutamisel esineb ositi sarnast võõritust ja staatilisust kui kaasaja eesti kirjanduses. Neeme Näripä ja Mart Kuldkepi käsitlus „Helmut Tarandi „Onanood”: vaba vaim on obstsöönne” kaardistas selle vähetuntud värssteose intertekstuaalset kultuuritausta ning lohutu stalinistliku tegelikkuse ületamise püüdu paleuslike meenutuste kaudu.

Anneli Mihkelev vaatles ettekandes „Perifeeria valu ja võlu: kultuuriliste sise- ja välisdialoogide lummus” tuuma ja perifeeria küsimust, võttes vaatluse alla Andrei Ivanovi ja Valdur Mikita tekstid, „mis võiksid kuuluda eesti kirjanduse keskme suhtes perifeeriasse, kuid mis oma dünaamika ja (veel) avastamatusega ehk metsikusega võiksid olla potentsiaalsed struktuurisisest nihet esile kutsuvad teosed”. Eestivene teemaga jätkas Ingrid Velbaum-Staub ettekandega „Eestivene hullusest. Tõlkija märkmed”, võrreldes P. I. Filimonovi ja Jelena Skulskaja absurdi- ja ajakäsitlust. Annika Aus andis huvitava sissevaate läti ja leedu kirjandusse ning selle avastamisse Eestis, peatudes pikemalt Aleksandrs Čaksi luule modernistlikul linnakujutusel ja Undinė Radzevičiºutė uuenduslikkusel leedu proosa taustal.

Kersti Unt ja Tõnis Parksepp tegid ülevaate Johnny B. Isotamme elust ja luulest, mis kujunes elavaks põlvkondadevaheliseks aruteluks nii ajaloost kui ka luuletaja rollist ühiskonnas.

Suvekooli teesid asuvad aadressil http://galerii.kirmus.ee/nypli/koolid/suvekoolid/iv-suvekool-/teesid/. Suvekool on seotud Eesti Kirjandusmuuseumi uurimisprojektiga „Kirjanduse formaalsed ja mitteformaalsed võrgustikud” (IUT22-2).