Lehek├╝lje algusesse

Johannes Semper ja prantsuse vaim



4. juunil 2014. aastal toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Tartu Ülikooli koostöös seminar „Johannes Semper ja prantsuse vaim”, mis võttis sihiks hekseldada läbi iga tahk Semperi loomest: vaatluse alla tulid nii proosa kui ka luule, nii reisikirjad kui ka esseistika, samuti uuriti Semperit kujutava kunsti kriitikuna. Kaheksa uurija sõnavõttudes oli rõhu all prantsuse ja saksa vaimu dialoog Semperi loomingus ning kirjaniku suhestumine oma kaasajaga – modernsuse diskursustega.

Seminari juhatas sisse Elle-Mari Talivee (UTKK), kelle visuaalsel materjalil rajanev ettekanne tegi ülevaatliku sissepõike Semperite fotodesse Tuglase fotokogus, mida on kõikidel huvilistel võimalik tutvumiseks nõutada kirjanduskeskuse muuseumiosakonnast. Ettekanne tõlgendas Semperit eelkõige inimesena: vaatamiseks pakuti fotojäädvustusi erinevaist sündmusist, mis teda Tuglasega sidus (kirjanike juubelid, Kirjanikkude Liidu koosolekud), eri rühmitusist (näiteks Siuru- ja Tarapita-aegsed jäädvustused), aga ka lihtsalt sõbralikest perekondlikest külaskäikudest. Niisamuti andis Talivee lootust, et õige pea on Tuglase kogusse kuuluvad pildid huvilistele kättesaadavad ka digitaalsel kujul.

Merlin Kirikal (UTKK) küsis ettekandes „Semper ja modernsus: sport ning amatsoonid”, kas sport võiks pakkuda leevendust modernse inimese spliinile. Sõnavõtt lähtus eeldusest, et Semperi tekstides avaldub modernsus just „uue naise” ehk semperlikult öeldes amatsoonide ja spordi kaudu. Toetudes eri tekstinäidetele, eelkõige novellikogus „Ellinor” (1927) ja ka Semperi esseedes sedastatule, näitas Kirikal, kuidas representeeritakse modernse inimese keha ning millisel viisil tungib sport moderni ilukirjandusse. 

Järgnevalt peatuti Semperi 1920. aastal ilmutatud brošüüril „Walt Whitman”: Katre Talviste (TÜ) keskendus Semperi koostatud vihule ning tõmbas Erna Siiraku väite kaudu paralleele Kornei Tšukovski Whitmani-käsitlusega. Võrdleva vaatluse tulemusena selgus, et Semperi Whitmani-referaadis on keha ja seksuaalsuse temaatika rohkem fookuses kui Tšukovskil. Talviste kriitiline lugemine näitas, kuidas Semper Tšukovski käsitlust luges ning mida ta toonitamisväärseks pidas – nii oli kuulajail võimalik jälgida oma ja võõra mõtte vahekordade dünaamikat noore Semperi loomes. 

Marit Karelson (TÜ) oli oma ettekande pealkirjastanud: „Ideaal ja ekstaas: sümbolismist ja romantismist Semperi varasemas luules”. Seega pöördus seminari huvikese proosalt ja esseistikalt hetkeks peamiselt poeesiale. Karelson tõlgendas Semperi varajast luulet prantsuse sümbolismi ja saksa romantismi vastanduse kaudu, tuues välja, et just need suundumused olid noore poeedi kaks tulist kiindumust. Hoolikalt luulenäidetega vürtsitatud ettekanne rõhutas eelkõige seda, et kuigi tunneme Semperit läbi ja lõhki frankofiilina ning prantsuse vaimu kandjana, on tema loome, ja hoopiski tugevamini kui esmapilgul ehk arvata võiks, mõjustatud ka saksa kultuurist.

Eduard Parhomenko (TÜ) käsitles niisamuti Semperi ja saksa kultuuriruumi seotust: täpsemalt seda, kuidas Semper oma esseistikas tõlgendab osalt Friedrich Nietzschelt pärinevaid isiku- ja kultuuritüpoloogiaid (apollooniline – dionüüsiline – sokraatiline / saksa – ladina – prantsuse). Ettekandes „Johannes Semper ja Nietzsche tahtmine sündida prantslasena” selgines Nietzsche mõtlemise kultuurilises orientatsioonis toimunud murrang, s.o nihkumine kreeka-saksa teljelt („Tragöödia sünd muusika vaimust”) ladina-prantsuse teljele („Inimlik, liiginimlik”). Parhomenko uuris, kas Semperile kui Nietzsche-mõjulisele literaadile oli see nihkumine tähenduslik ja kuivõrd üldse nägi Semper Nietzsches päris saksa mõtlejat. Ettekandest koorus välja põnev uurimisülesanne: vaadelda hilisema Semperi marksistlik-stalinistlikku kirjasõna läbivaid eristusi ja vastandusi nietzscheaanlike tüpoloogiatena. 

Anneli Kõvamees (TLÜ) keskendus antiteesidele Semperi Prantsusmaa reisikirjades aastast 1925 („Pariisi kiri”) ja 1961 („Muljeid ja mõtteid Prantsusmaalt”), noppides välja neid reisikirju talastava vastanduse Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Kõvamees pakkus põneva ülevaate Semperi võõrakuvandist, mis üllatuslikult küll suuresti (taas)-tootis stereotüüpseid arusaamu prantslastest. Ühtlasi selgines seegi, kuidas Semper iseend Prantsusmaa kaudu analüüsis. Samuti valgustati põgusalt läbi 1961. aasta reisikirja ideoloogiline komponent. 

Teistlaadset lähenemist pakkus Merle Tank (EKA), kes oma ettekandes „Johannes Semperi kunstikriitilised tekstid: kunsti kogemine ja reaalsuse mitu nägu” vaatles Semperit just kujutava kunsti arvustajana. Ka siin selgus tema teatav närvlik pendeldamine saksalikkuse ja prantslaslikkuse vahel. Ettekande peamine siht oli näidata, kuidas Semper vaatas Ado Vabbe abstraktseid töid ekspressionismi valguses, mis kohaliku kunstikriitika kontekstis oli märkimisväärne katse sõnastada abstraktse kunsti teoreetilisi lähtekohti. Erilise rõhu alla sattus sedastus, et ajastu ettekirjutusist hoolimata – rõhutati just ja eelkõige kunsti mimeetilist tuuma – toonitas Semper kunsti eesmärgina hoopis kunstniku omailma väljendust ja seda, et ka abstraktse kunstiga on vastuvõtjail võimalik väga intiimselt suhestuda. 

Kirjandussemiootik ja tõlkija Tanel Pern (TÜ) oli oma ettekandes „Armastus kui utoopia” veendunud, et nii romaani „Kivi kivi peale” kui ka „Armukadeduse” meesprotagonistid käsitlevad armastust liberaalhumanistliku utoopilise mõtteviisi kaudu. Ehitades oma argumentatsiooni Karl Mannheimi ja Paul Ricœuri utoopiakäsitlustele, sedastas Pern, et utoopiline fantaasia on kujutlus ideaalsest kõneaktist, tõketeta kommunikatsioonist, mille poole liiguvadki romaani „Kivi kivi peale” peategelased Joel ja Reet.