Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Etnolingvistiline mereraamat

Benita Laumane. Jūra latviešu valodā un folklorā: etnolingvistiskais aspekts. Liepājas Universitāte. Kurzemes Humanitārais institūts. Liepāja, 2013. 403 lk.


 

Läti keeleteadlase Benita Laumane tähelepanuväärivamad teaduslikud tööd käsitlevad süstemaatiliselt läti sõnavara temaatiliste mõisterühmade kaupa. B. Laumane on aastakümneid tulemusrikkalt uurinud merega seotud läti sõnavara. Selle töö esmaseid vilju oli doktoritööna kaitstud läti kalanimedele pühendatud monograafia „Zivju nosaukumi latviešu valodā” (1973), mis leidis kohe pärast ilmumist Eestis laialdast ja väga positiivset vastukaja ning püsib jätkuvalt sõnavarauurijate vaateväljas. 1987. aastal ilmunud monograafias „Zvejvietu nosaukumi Latvijas PSR piekrastē” analüüsitakse ligi 700 Riia lahe ja Kuramaa rannavetes paikneva kalapüügikoha nime struktuuri, päritolu ja semantikat. B. Laumane mahukaimas monograafias „Zeme, jūra, zvejvietas: Zvejniecības leksika Latvijas piekrastē” (1996) analüüsitakse ligi 1000 Läti rannikuala kohanime päritolu ja semantikat. Mereteematikaga on suuresti seotud ka läti rahvapä rast meteoroloogiaalast sõnavara analüüsiv „Smalki lija zelta lietus. Dabas paradību nosaukumi latviešu valodā I” (2005).(1) B. Laumane uurimusi läbib alati läti-läänemeresoome leksikaalse vastastikmõju teema, mistõttu Eesti-poolne huvi nende vastu on igati mõistetav.

Äsja ilmunud monograafias „Meri läti keeles ja folklooris: etnolingvistiline aspekt” vaatleb B. Laumane merega seotud keeleainestikku läti rahvalaulude, muistendite, muinasjuttude, uskumuste, mütoloogia, vanasõnade, kõnekäändude ja mõistatuste kontekstis. Autor on uurimusse kaasanud kõrvutavat materjali mereäärsete lähinaabrite leedulaste, kašuubide, Kura säärel elanud kurelaste ehk kuršide võimalike järeltulijate kursinieki’de, aga ka liivlaste ja eestlaste keelest ja folkloorist. Liivi ainestik pärineb Lauri Kettuneni liivi sõnaraamatust, liivi folkloori tutvustavast koguteosest „Lībiešu folklora” (2003), kuhu materjalid on valinud ja läti keelde tõlkinud Valda Marija Šuvcāne (1923–2007), Tõnu Karma koostatud liivi mütoloogia ülevaatest (ilmunud teoses „Mitoloģijas enciklopēdija” II, 1994). Nimetatud on ka 1935. aastal ilmunud Oskar Looritsa artiklit „Pharaos Heer in der Volksüberlieferung”. Eesti võrdlusmaterjali esitab autor märksa hõredamalt: peamised allikad on Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat ja Julius Mägiste etümoloogiline sõnaraamat. Nähtavasti pole autoril olnud võimalik kasutada Andrus Saareste mõistelist sõnaraamatut jms eesti sõnavaraallikaid ega rahvaluulekogusid.

Autor esitab materjali teemade kaupa; olgu esile tõstetud sellised nagu mõiste meri balti keeltes, rannarahvaste nimetused, rannarahva hingelaad, kalamehed ja nende naised, nõiad ja ravitsejad, rannamaastikku kujundavad üleloomulikud head ja kurjad jõud, kalaõnn, müütilised mereolendid (mereema, näkid, vetevaimud jms), ettekujutused merest läti klassikaliste rahvalaulude poeetiliste tekstide põhjal, merefloora ja -fauna. Raamatusse on lisatud skeeme, kaarte ja fotosid, sh Kuramaa hertsogiriigi kaardi fragment aastast 1747, käsitlemist leidnud kalade pilte jms. 

Balti keeltes tähistavad merd kaks peamist sõna: jūra ja mare; leedu vanemais kirjalikes allikais esineb jūra siiski harva, tavasõna on mitmuslik mãrios (lk 13–14). Läänemeresoome meri on balti laen, laenualuseks on er-järjendiga murdekuju.

Rannarahvaid tähistavaid mikroetnonüüme käsitledes juhib B. Laumane mh tähelepanu balti hõimunime kurši mitmekihilisele sisuplaanile, sest nt leedu murdekeeles tähistab see ka lätlasi ja Kura sääre ning Klaipėda rannikuala asukaid (lk 25).

Ootuspäraselt on B. Laumane erilist tähelepanu pööranud iga käsitletud mõisteringi sõnade etümoloogiale ja semantiliste rööpsuste esiletoomisele. Arvukalt leidub uusi etümoloogilisi tõlgendusi. Rohkete adrunimetuste hulgas on Kuramaa rannakülades registreeritud mh karmas/karmi pl jt, karmmuda jt, mille B. Laumane seob eesti adjektiiviga karme, kaÉrm ’kõva, kare’, sest samas leidub isosemantiline adrunimetus jÏestrmuda (lk 187–188).

Merevaiku tähistav dzintars mitmete häälikuvariantidega on kuršikeelne sõna, balti keeltest on see laenatud paljude Euroopa rahvaste keelde (lk 193). Sõna varem häälikukuju on leedu keeleajaloolase Vytautas Mažulise järgi *ginteras. B. Laumane rõhutab, et merevaigu ürgne funktsioon on olnud maagiline, mitte esteetiline. Kogu vaatlusaluses piirkonnas on merevaiku kasutatud tohterdamisel, nt Kuramaal ja Zemgales laialdaselt valuvaigistajana ja südamevaevuste ning kilpnäärme raviks, Leedu rannakülades ka kurja silma, langetõve ja katku vastu (lk 196). Huvipakkuv on teade, et merevaigu kogumise monopol kuulus enne Esimest maailmasõda Lääne- ja Ida-Preisimaal riigile, üleastumist karistati rahatrahviga või kuuekuise kinnipidamisega vanglas (lk 198). Merekarbinimetusi käsitledes rõhutab B. Laumane, et on vähemalt kaks head põhjust nende nimetuste päritolu uurida: need peegeldavad nimetuste semantilist tüpoloogiat, kultuurilooliselt enamasti ebaolulised laenatud nimetused aga kõnelevad pikaajalistest keelekontaktidest (lk 207). 

Karplaste jt limuste nimetusi käsitledes seob B. Laumane Kolkast jm piki rannikut registreeritud kãves pl, kãviņi pl ’lubikojad jt karplased’ liivi esinemusega kªåvõz, k‚ªov(õz) id.; viimane on B. Laumane arvates tuletatud kaev- ja kaevama-perest (lk 211). See seletus pole ei häälikuliselt ega semantiliselt usutav: mõisterühma semantiline tüpoloogia sellist etümoloogiat ei toeta. Nimetuse raũžiņi pl etümoloogia selgitamisel mainib B. Laumane eesti sõnu rõus ’konarus, konarlikuks külmunud maa või jää jt’, rõusane/rausane ’ebatasane, konarlik’ (lk 212). B. Laumane toob esile eesti isosemantilised meduusinimetused merekell, pilvetükid, merenatt; (mere)lima (lk 215–216), kuid oleks võinud lisada veel nõlk/nõla ja mereõitses, vrd lt jūras zieds. F. J. Wiedemanni sõnaraamatu järgi tsiteeritud mēre-sēÉn (Medusa aurita) (lk 215) pole tõenäoliselt faktiline; kõnekas on tõik, et A. Saareste pole seda mõistelisse sõnaraamatusse võtnud.

B. Laumane peab läänemeresoome laenuks tänapäeva läti keeles üldtuntuks muutunud kajakanimetust kaĩja (lk 226–227) ja eesti laenuks kitsa murdelise levikuga nimetust kajaks (lk 228). Üsna väikese tõenäosusega on B. Laumane järgi eesti päritolu naerukajaka nimetus ķīris (vrd ee kiir ’jõgitiir (Sterna hirundo)’, lk 228–229). Teise seisukoha järgi on toodud linnunimetuste ja nende häälitsuse seos täiesti ilmne, mistõttu usutavam on pigem onomatopöast lähtunud rööpsed arengud balti ja läänemeresoome keeltes.

Eesti keelega võrreldes on läti keeles üllatavalt vähe erinevaid hülgenimetusi. Balti keelte tavalisim nimetus (lt ruõnis, ld rúonis, murd rùinis < *rūnis) on arvatavasti laen muinaskurši keelest, kuid sõna etümoloogia on ebaselge (lk 243–244). On arvatud, et samasse perre kuulub vahest Ruhnu, rts Runö.(2)

Peaaegu veerandi uurimuse mahust on B. Laumane pühendanud kalanimetustele ja kaladega seotud kultuuriloole. Kalanimetuste analüüs on B. Laumane uurimistöös jätkuvalt olnud läbiv teema. Selles raamatus on juttu eelkõige Läänemeres elutsevate majanduslikku tähtsust omavate kalade nimetustest. Sellistel kaladel on ootuspäraselt palju diferentseerivaid nimetusi, mis osutavad kala rasvasusele või lahjusele, töötlusviisile, püügikohtadele vms. Erilise tähelepanu all on kaladega seotud kultuurilugu (püügikombed, kalasöömisega seotud tavad, kala arstirohuna jms). Kalatemaatika on läti folklooris väga rikkalik. B. Laumane juhib tähelepanu uskumustele, mis on seotud kalasöömiskommetega, nt et saak õnnestuks vms, kalade kasutamisele rahvameditsiinis jne. Läänemeresoome (eelkõige ja peamiselt liivi) päritolu kalanimesid on läti keeles arvukalt, kuid vaid vähesed on laialt levinud ja üksnes piiratud hulk kuulub kirjakeelde, nagu ķīsis ’kiisk’, repsis ’rääbis’, sīga ’siig’, taimiņš ’meriforell e iherus’, vimba ’vimb’, lucītis ’emakala’, salaka ’meritint’, ķilava ’kilu’.

B. Laumane võrdleb emakala (Zoarces viviparus) nimetust luncis liivi lutsunimetusega lu`Éntš, kuid lisab, et kalanimetuse etümoloogia jääb ebaselgeks (lk 274). Mart Mägeri teatel(3) esineb see emakalanimetus ka eesti murdekeeles (Püha) kujul lontskõht. Arvan, et lt luncis, lv lu`Éntš ja ee lonts/kõht esindavad luts-tüve nasaaliga varianti.(4) Läti murdekeelne (Ventspils) angers ’angerjas’ pole B. Laumane arvates kurši substraatsõna, vaid nn bumeranglaen liivi keelest (lk 323). Lk 279 mainitud salatsiliivist registreeritud tursanimetus mānts vajab õiendust: õige kirjakuju on mänts.(5)

Tänapäeva läti keeles on tavalisim räimenimetus re~ņģe. reņģe etümoloogia suhtes pole B. Laumane järgi üldse mingit selgust: kalanimetust on peetud nt kas kuršipärasuseks või Läti keelemehe Pēteris Šmitsi (1869–1938) arvates mingiks vanaks substraatsõnaks. Kuid kurši päritolu vastu räägib reņģe vanem levikupilt, mis piirnes eelkõige Liivi lahe rannikupiirkonnaga, Lääne-Kuramaal aga levisid räimenimetused strimala ja siļķe, reņģe hakkas sealses keelepruugis juurduma alles Teise maailmasõja järgseil aastail (lk 298). Ootuspäraselt vaid salatsiliivist registreeritud räimenimetust Renge on peetud traditsiooniliselt läti laenuks.(6) Nüüd on Udo Uibo(7) osutanud, et liivi räimenimetus on laenatud eestirootsi kalanimetusest strämg (sträηg), ja liivi keelest on see üle võetud läti keelde. 1821. aastal salatsiliivist registreeritud Renge(8) esineb morfoloogiliselt juba lätipärasel kujul, s.o kohanenud ē-tüveliste naissoost nimisõnadega. U. Uibo etümoloogiat võib pidada kõigeti usutavaks. Riia lahe rannaaladel elavatel liivlastel ja lätlastel oli väga elav läbikäimine ruhnurootslastega, mille selgeks tunnistajaks on nt vastastikused sõnalaenud ruhnurootsi ja läti keeles jms.(9) Seetõttu tuleks räimenimetuse laenualust otsida pigem ehk ruhnurootsi kui mõnest muust idarootsi murdest, kuid ruhnurootsi sträm [loe: stremm](10) ei saa häälikuliselt olla laenualuseks, mistõttu polegi ehk nii väga totter mõte üles soojendada poolteise sajandi tagune oletus, et liivi-läti räimenimetus Renge/reņģe on kuidagimoodi seotud Ruhnu saare lõunatipus oleva maanina nimega Ringsu nina (rts Ringsudden/Ringsspitsen). Fredric Joachim Ekman(11) on ruhnurootslaste räimepüügist kirjutanud nii: Så snart hafvet blifvit fullkomligen isfritt, infaller strömmings fisket.... Strömming fås öfver allt omkring ön, men mest och längst in på sommaren omkring Ringsspitsen...., som just deraf erhållit sitt namn, emedan Ring l. Reng på Letternes språk betyder strömming. („Niipea kui meri muutub täiesti jäävabaks, hakkab pihta räimepüük.... Räime saadakse kõikjalt saare ümbert, aga kõige rohkem ja kõige kauem suve poole Ringsu nina ümbert...., mis just sellest on saanud oma nime, sest Ring e Reng tähendab lätlaste keeles räime.”) Kui reņģe/Renge on toponüümset päritolu, langeks ära vajadus oletada liivi keele vahendust. Liivi laht, sh Ruhnu piirkond on räimepüügikohana olnud ammustest aegadest ja on üha (Eesti-Läti räimesõjad!) läti kalurite seas hästi tuntud. Läti kalameeste kalapüügikohtade nimesid käsitlevas monograafias on B. Laumane välja toonud Ruônītis ’madalik Ruhnu saare juures’ ja Rũnavgals/Rūnavas gals ’Ruhnu ots’, kus käidi räime püüdmas.(12) Püügikohajärgsed kalanimetused on tegelikult ju üsna tavalised, siinkohal olgu juhitud tähelepanu kas või Tõstamaalt registreeritud sügisräimede nimetusele tibrikad/tibrikaräimed, mis on ristitud Tibrika madala järgi, kus neid edukalt püütakse(13); ei M. Mäger(14) ega väike murdesõnastik seda kalanimetust ei registreeri. 

Eraldi on B. Laumane vaadelnud valikuliselt muid kaladega seotud nimetusi, nagu püüdmisel viga saanud, riknenud vms (lk 330–331), mittesöödavate / töönduslikku tähtsust mitteomavate kalade nimetusi, mis tähistavad pullukala (Liparis liparis), merivarblast (Cyclopterus lumpus) ja luukaritsat (Pungitius pungitius). B. Laumane rõhutab, et nn prügikalade sellised nimetused peegeldavad eriti tihedaid ja pikaajalisi kontakte (lk 338). 

Lõpuks olgu nimetatud sedagi, et läti keelest on päriseesti murdekeelde laenatud kalanimetused assak(as) ’(suur) kalaluu’, (k)rundul´ jt ’rünt’, kunts ’emakala’, lobikakk/lopsmokk ’merivarblane’, preetel ’suur räim, ? vinträim’, sapal ’turb’, (s)piigul´ ’ojasilm’, aga vahest ka kreetel ’kilu’, nigli/niglas ’väiketobias’, pliust ’nurg’, preks ’latikas’, sutÍtÍ ’jõesilm’, ubakala ’linask’(15). Kalapüügiga seotud sõnavarra kuuluvad mh läti päritolu koes ’kõver puu, mida tarvitatakse jäänooda merre laskmisel, kui nooda hudi ei satu augu kohale’, plika ’kahe- või üheharuline kalakujuline õng’, plutÍtÍ ’võrgupull’, saaker ’tragi (otsiankur)’, tõna ’lõngadest neel mõrral’, vaal ’nooda tiivapuu’.(16) B. Laumane neid laenujuhte siiski ei esitle. 

  

  1. Vt lähemalt L. V a b a, Läti rahvapärane meteoroloogiasõnavara. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 6, lk 498–501.
  2. Nii nt C. R u s s w u r m, Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö I. Reval: J. J. Kelchen, 1855, lk 51.
  3. M. M ä g e r, Juhend ja nimestik kalanimetuste kogumiseks. Tallinn: Eesti NSV TA Emakeele Selts, 1973, lk 9, 32.
  4. Nähtuse kohta lähemalt vt L. V a b a, Miks punk ja tink? – Lähivertailuja 14. Suomalais-virolainen kontrastiivinen seminaari Oulussa 3.–4. toukokuuta 2003. (Suomen ja saamen kielen ja logopedian laitoksen julkaisuja 23.) Toim H. Sulkala, H. Laanekask. Oulu: Oulun yliopisto, 2004, lk 47–57; herkules.oulu.fi/isbn9514278135/isbn9514278135.pdf (8. X 2013).
  5. Vt E. W i n k l e r, K. P a j u s a l u (toim), Salis-livisches Wörterbuch. (Linguistica Uralica. Supplementary Series, Vol. 3.) Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2009, lk 125.
  6. Vt nt S. S u h o n e n, Die jungen lettischen Lehnwörter im Livischen. (SUST 154.) Helsinki: Suomalais-ugrilainen Seura, 1973, lk 187. 
  7. U. U i b o, Clupea harengus membras: About the etymology of a certain fish name in Estonian, Latvian, and Livonian. – ESUKA – JEFUL 2012, nr 1–3, lk 203–208.
  8. E. W i n k l e r, K. P a j u s a l u, Salis-livisches Wörterbuch, lk 165. 
  9. L. V a b a, Par latviešu un Roņu salas zviedru kontaktiem. – Valoda un tās elementi. Akadēmiķa J. Endzelīna 125. dzimšanas dienas atceres zinātniskās konferences tēzes. 1998. gada 23., 24. februāris. Rīga: Latviešu valodas institūts, 1998, lk 114.
  10. H. V e n d e l l, Ordbok över de östsvenska dialekterna av Herman Vendell. Fjärde Häftet. Helsingfors: Tidnings& Tryckeri-Aktiebolagets Tryckeri, 1907, lk 954 sub. strömming.
  11. F. J. E k m a n, Beskrifning om Runö i Liffland. Utgifven af Kapell. Adj. i Tavastehus, Ph. D:r. Fredric Joachim Ekman. På eget förlag. Tavastehus, tryckt hos G. Nordenswan, 1847, lk 56; vt siiski ka G. Franzen, Runö ortnamn. Estlandssvenskarnas folkliga kultur 4. Skrifter utgivna av Kungl. Gustav Adolfs Akademien 33. Uppsala: Lundequistska Bokhandeln, 1959, lk 99–100.
  12. B. L a u m a n e, Zeme, jūra, zvejvietas. Zvejniecības leksika Latvijas piekrastē. Rīga: Zinātne, 1996, lk 138–139, 273.
  13. E. J u h k a m, A. S e p p, Läänemurde tekstid. (Eesti murded VIII.) Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2000, lk 484–485.
  14. M. M ä g e r, Juhend ja nimestik kalanimetuste kogumiseks.
  15. L. V a b a, Uurimusi läti-eesti keelesuhetest. Tallinn–Tampere: Eesti Keele Instituut, Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos, 1997, lk 463.
  16. L. V a b a, Uurimusi läti-eesti keelesuhetest, lk 458.



P a b e r t r ü k k