Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Konverents „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”

 

 

7.–8. märtsil toimus Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning kultuuriteaduste ja kunstide instituudi ühisel korraldamisel rahvusvaheline konverents, mis oli pühendatud Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessorile Tiit-Rein Viitsole, kes tähistas konverentsi eel 75. sünnipäeva.

Kummardusena Tiit-Rein Viitso uurimisvaldkondade mitmekesisusele ja avarusele kandis konverents pealkirja „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”, ettekandeid peeti eesti, soome, vepsa, inglise ja vene keeles.

Kõrvale jäeti eesti- ja soomekesksed teemakäsitlused ning keskenduti ennekõike väiksematele läänemeresoome keeltele ja rahvastele. Paljude ettekannetega oli esindatud vepsa temaatika, kõige rohkem oli liivi keelt ja liivlaste kultuuri- ja ajalugu käsitlevaid ettekandeid. Kaks mahukat konverentsipäeva pakkusid osalejatele võimalust kaasa mõelda kahes paralleelsektsioonis peetud 37 ettekandele ning neljale plenaarettekandele.

Petri Kallio (Helsingi Ülikool) plenaarettekanne näitlikustas rohkete fonoloogiliste ja morfoloogiliste rekonstruktsioonide abil algläänemeresoome keelest põlvnevate keelte võimalikku lahknemist ning arutles foneetilise keeleainese sobivuse üle vastavate muutuste kronoloogia tuvastamisel.

Tiit-Rein Viitsokõneles plenaarettekandes 2012. aastal ilmunud mahuka liivi-eesti-läti sõnaraamatu loomisloost ning funktsioonidest. Pelgalt sõnade loendist teose kasutajale enamasti ei piisa, seetõttu on sõnaraamatus võimalikult üksikasjalikult näidatud sõnade kasutusvõimalused ja fraseoloogia, samuti on see varustatud sõnade muuttüüpide loendiga. 

Laura Stark (Jyväskylä Ülikool)käsitles oma plenaarettekandesüleloomulikkuse osa traditsioonilises jutuvestmises varamodernse soome ja karjala talupojaühiskonna näitel, rõhutades üleloomulikkuse erinevat mõtestatust hilisemaga võrreldes ning selle pragmaatilist funktsiooni inimeste igapäevaelus.

Lotte Tarkka (Helsingi Ülikool)tegi oma plenaarettekandes mikroajaloolise sissevaate viimase karjala runolauliku Riiko Kallio (1869–1942) elulukku ja saatusse. Kalliol tuli olla nii kunstnik Gallen-Kallela modell kui ka sõjapõgenik, partisan, topeltagent, kulak, represseeritu.

Esimese konverentsipäeva esimese sektsiooni juhatas sisse Valter Langi (TÜ) ettekanne läänemeresoome etnogeneesist. Langi arvates pole arheoloogia viimasel ajal palju etnogeneesi küsimustega tegelenud, sest uurimismetoodika on aegunud. Ettekanne käsitles keeleajaloo ja arheoloogilise materjali sidumise võimalikkust pronksi- ja rauaaja näitel.

Järgnes päevajagu liiviteemalisi ettekandeid. Ott Kurs (TÜ) tõi kuulajateni Pent Nurmekunna (1906–1996) panuse liivi keele ja kultuuripärandi uurimisel. Nurmekunna sulest pärineb rida kirjutisi, milles ta tutvustas mitme tuntud liivlase saatust, liivlaste ja taamude ehk taamnike päritolu ning nende osa läti kultuuri- ja poliitikaelus. Enn Ernits (Eesti Maaülikool) tutvustas ettekandes huvitavaid leide liivlasi tähistavatest sõnadest varasemates kirjamälestistes. Nende leidude abil pani ta paika liivlasi tähistavate etnonüümide ajalise järjestuse ja täpsustas nende kronoloogiat, ühtlasi tutvustas ta üht XII sajandi kirjamälestist kasetohul ning analüüsis liivlastega seotud sõnu ja võimalikke liivi isikunimesid. Liivi isikunimede teemat jätkas Tiina Hallingu (Eesti Maaülikool) ja Marje Joalaiu (TLÜ) ettekanne, milles liivlaste nimelugu esitati alates muistsetest kroonikatest kuni hilise ajani.

Anna Daugavet (Peterburi Riiklik Ülikool) tutvustas ettekandes rõhulisele silbile järgneva silbi vokaali pikenemise juhtumeid läti murretes, viidates seejuures võimalikule liivi keele mõjule selle iseäraliku nähtuse kujunemisel. Santeri Junttila (Helsingi Ülikool) rõhutas oma ettekandes liivi keele suhteliselt suuremat innovaatilisust võrreldes teiste läänemeresoome keeltega, sellele viitavad ettekande fookuses olnud algläänemeresoome *o arengud (o, uo, o ~ uo, vo ~ vuo, u ja ˚e ~ ˚i ~ ü, kirjakeeles o, uo, o, vo, u ja õ) liivi keeles. Liivi fonoloogiale keskendus ka Guillaume Enguehard (Pariisi VII ülikool), kes analüüsis konsonantide astmevahelduse mõju nii eelneva kui ka järgneva vokaali pikkusele ja kvaliteedile.

Jack Rueter (Helsingi Ülikool) tutvustas oma ettekandes vabavaralist uurali vähemuskeelte morfoloogilist analüsaatorit ning mitmeid rakendusi, mida võimaldab luua tänapäeva infotehnoloogia.

Liivi-eesti-läti sõnaraamatu toimetamises osalenud Valts Ernštreits (TÜ) ja Gunta Kļava (Läti Ülikool) käsitlesid nimetatud sõnaraamatut liivi ja läti keelekontaktide uurimisallikana. Liivi ja läti keelekontaktide uurijail lubab uus sõnaraamat palju paremini näha ja ära tunda neid nähtusi, mis on läti keelde laenatud liivlastelt või on tulnud liivi keelde läti keelest. Sektsiooni lõpetuseks esitlesid Valts Ernštreit ja Külli Prillop (TÜ) liivi veebisõnaraamatut, mis on loodud 2012. aastal ilmunud liivi-eesti-läti sõnaraamatu materjalide toel.

Esimese päeva paralleelsektsiooni alustasid vadjateemalised ettekanded. Esimesed kaks käsitlesid vaipoole keelekasutust. Jätkuvalt tunduvad huvi pakkuvat Tiit-Rein Viitso esimeses artiklis „Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” (1961) esile toodud küsimused. Fedor Rozhanskiy ja Elena Markuse (TÜ) ettekanne käsitles kahes viimases vadja külas Jõgõperäl ja Luuditsas tänapäeval kõneldavat vadja keelt. Üksteisest kolme kilomeetri kaugusel asuvate külade keeles on olulisi erinevusi nii foneetilisel kui ka fonoloogilisel tasandil, kõige enam aga siiski noomeni ja verbi morfoloogias. Natalia Kuznetsova ja Maksim Fedotovi (Venemaa TA Keeleteaduse Instituut) ettekanne tõstatas taas järgsilbi vokaalide pikkuse ning kvaliteedi teema ja esitas mitmeid eelmisele ettekandele vastuvaidlevaid seisukohti.

Heinike Heinsoo (TÜ) käsitles oma ettekandes adjektiivi kasutust vadja, soome ja eesti keeles. Nendes kolmes lähisugukeeles on toimunud mitmeid tähendusnihkeid. Vadja kirjakeele looja Mehmet Muslimov (Venemaa TA Keeleteaduse Instituut) kõneles seekord ingerisoome murretest. Alates 1999. aastast Ingerimaal keeleainest kogunud Muslimov süstematiseeris materjali, vaadeldes vadja, isuri ja eesti mõjusid Lääne-Ingeri soome murretes.

Tatjana Agranat (Venemaa TA Keeleteaduse Instituut) on leidnud vadja keelest grammatikaliseeruva artikli, mis oligi tema ettekande tuumaks. Välitööde käigus kogutud materjali põhjal osutas ta, et demonstratiivpronoomeneid se ja ne ning adverbe siäl, sinne ning siält kasutatakse märksa sagedamini, kui selle järele vajadust oleks. Samalaadseid näiteid leidis Agranat ka XIX sajandi tekstidest.

Päeva lõpetasid vepsateemalised ettekanded. Tulles vastu auditooriumi soovile, kõneles Nina Zaitseva (Karjala Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituut) vepsa eepose „Virantanaz” loomisest. Sarnaselt eestlastele on ka vepsa folklooris viimastel sajanditel puudunud eepika žanrina. Zaitseva katse lähtub ennekõike vepsa rahvaluule lühematest poeetilistest vormidest ning talle tuttavast miljööst – faabula hargneb ta kodukülastu Voilahe ja selle ühe küla (Virantanaz) ümber. Folkloristi Irina Vinokurova (Karjala Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituut) ettekanne vaatles naise staatuse ja rolli muutumist vepsa traditsioonilises ühiskonnas elutsükli jooksul, samuti selle kajastumist erinevates naise kohta käivates nimetustes.

Ka teise konverentsipäeva esimest sektsiooni alustati vepsa teemadega. Laura Siragusa (TÜ) kõneles keele väljasuremist tahtmatult stimuleerivatest metafooridest, mis on üpris levinud teadusringkondades. Zinaida Strogalštšikova (Karjala Keele, Kirjanduse ja Ajaoo Instituut) vaatles oma ettekandesvepsa keelekasutuse ja õpetamise olukorda 1930. aastatest tänapäevani. On tähelepanuväärne, et Karjalas pani vepslaste (ja ka karjalaste endi) keelelisele assimileerumisele aluse soome keele kasutuselevõtt kirjakeelena sõjaeelsel perioodil. Kahtlemata pole vene keele pealetung hiljem midagi parandanud, kuigi vepsa kirjakeele areng on 1980. aastatest mõnevõrra hoogustunud.

Šoudarve vepsa muuseumi teadur Anna Anhimova andis ülevaate projektiga „Tervhen tulda vepsan male – В гости к вепсам” loodud vepsa traditsioonilise kultuuri tutvustamise interaktiivsetest vahenditest muuseumitöös. 

Riho Grünthal (Helsingi Ülikool) käsitles vepsa keele asendit teiste läänemeresoome keelte seas. Ühelt poolt on vepsa keelt peetud läänemeresoome sanskritiks, teisalt on vene keele mõjul toimunud jõulisi muutusi, mis ilmnevad nii sõnavaras kui ka grammatilistes konstruktsioonides. Ettekandes uuriti lähemalt, milliseid vepsa keele grammatika ja sõnavara jooni saab pidada arhailisteks ja milliseid vanapäraseid nähtusi tuleks omakorda pidada jätkuva keelemuutuse tulemuseks.

Ulriikka Puura (Helsingi Ülikool) andis oma ettekandes ülevaate vepslaste ja aunusekarjalaste arvust 2002. ja 2010. aasta ülevenemaaliste rahvaloenduste andmeil. Kui vepsa keelt emakeelena kõnelejate arv on paremini jälgitav, siis aunusekarjalasi ei ole Venemaa rahvaloendustes loendatud omaette etnosena, vaid osana kõigist karjalastest. Eldia projekti raames viidi läbi küsitlus, kus kaardistati 300 vepslase ja 300 aunusekarjalase keelelisi hoiakuid neljas erinevas vanuserühmas. Uurimusest selgub, et keelekasutus on tugevas languses, vepsa keel on kodudest taandunud juba peaaegu 1960. aastatest alates, sama joont järgib aunusekarjala. Outi Tánczosi (Helsingi Ülikool) ettekanne põhines samuti Eldia projekti raames tehtud uurimistööl ning vaatles enamus- ja vähemuskeelse meedia rolli Karjalas. Karjalakeelne meedia (vienakarjala häälekandja Vienan Karjala ja aunusekarjala Oma Mua) eesmärk on info vahendamise kõrval ka keele säilitamine ja arendamine. Väljaandeid kasutatakse koolides õppematerjalina.

Ülevaate vepsa keele kirjalike vormide arenemisest alates 1989. aastast andis Larisa Chirkova (Karjala Raadio). Vepsakeelsete raadio- ja teleprogrammide teke on aidanud keelt toetada. Petroskois karjala ja vepsa keele kateedri juures alates 1990. aastate lõpust õpetust saanud noored löövad aktiivselt kaasa omakeelse kultuuri arendamisel. Vepsa ploki lõpetas Ekaterina Zaharova (Karjala Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituut), kes tutvustas Äänisjärve idakalda toponüümiat, kust jäädvustatud 10 000 geograafilisest nimest on 20 % läänemeresoome päritolu.

Sektsiooni võttis kokku Mart Rannuti (Integratsiooni Uuringute Instituut) ettekanne, milles vaadeldi keelepoliitilisi seaduspärasusi. Minevikus oli keelekontakte oluliselt vähem, neid esines ennekõike kaubateedel, mis olid erinevate lingua franca vormide tootjateks ning millega koos levis jõukus, selle konverteeritud vorm ja võim ning seda identifitseeriv keel.

Konverentsi teise päeva paralleelsektsiooni alustati samuti Laadoga ja Äänisjärve vahelise ala keeltega. Petar Kehayov, Miina Norvik ja Eva Saar (TÜ) tutvustasid ühisettekandes möödunud suvel toimunud kesklüüdi ekspeditsiooni tulemusi, sh murde keerukat sotsiolingvistilist olukorda, ning analüüsisid kogutud keeleainest keelekontaktide valguses.

Jaan Õispuu (Tallinn) vaatles ettekandes konditsionaali ajavormide käsitlusi karjala uusimais grammatikais, tuginedes 1990. aastate lõpus ilmnenud muutustele karjala konditsionaali ajavormide tõlgendamisel võrreldes varasemate väljaannetega.

Päeva lõpetasid läänemeresoome väikerahvaste etnoloogiale ja folkloristikale pühendatud ettekanded. Andreas Kalkun (KM) esitas oma ettekandes värvikaid näiteid modernse eestluse võitlusest setu rahvakultuurile iseloomulike joontega XX sajandi esimesel poolel. Vastavatest kirjeldustest võib tänapäeval välja lugeda kultuurilist võhiklikkust ning koloniaalset üleolekutunnet, sageli ka forsseeritud soovmõtlemist. Kristi Salve (KM)ettekanne vaatles kahe äärmise läänemeresoome rahva – vepslaste ja liivlaste mõistatusi, kõrvutades neid nii sisu kui ka struktuuri aspektist.

Taisto Raudalaineni (TÜ) ettekanne käsitles soomlaste ja isurite keeleliste harjumuste kujunemist Eesti Ingeris sõjaeelsel perioodil ametliku hariduselu tulemusel. Huvitava perekonnaloo materjalidele tuginedes avanes pilt sellest, kuidas hilisemas elus võisid poliitilised olud ja muud tegurid mõjutada ka enese rahvuslikku identifitseerimist. Indrek Jääts(ERM)andis ülevaate lutside kujutamisest omaaegse teadus- ja ajakirjanduse ning arhiiviallikate põhjal. Kõikjalt kumab läbi „suurema venna” mure lätistuma kippuvate hõimlaste pärast, millele polnud aga asemele pakkuda enamat üleminekust eesti kirjakeelele koos moodsa kultuuriga, mis näis lutsi maarahvale antud olukorras ilmselt veel võõram lahendus.

Ergo-Hart Västrik (TÜ)käsitles vadja animistlike loodusvaimude nimekujusid ja esitust erinevates XX sajandil talletatud uskumuslugudes, tuginedes paljuski Aino Laaguse arendatud muistendite situatsioonianalüüsile. Madis Arukask (TÜ) vaatles ettekandes külakarjuse mitmepalgelist rolli läänemeresoome ja põhjavene rahvakultuuris ning karjatusperioodil kehtinud keerulist tabude süsteemi, millel oli perioodiline mõju ka karjuse soorollilisele käitumisele.

Konverentsi õnnestumist näitas see, et esinejad said oma uurimistöö tulemusi jagada laiema publikuga. Et läänemeresoome rahvastele pühendatud interdistsiplinaarsed teadusfoorumid ei ole sagedased, oligi konverentsi eesmärgiks hoogustada erinevate teadusalade uurijate vahelist diskussiooni ja tutvustada uuemaid teadustulemusi.

Konverentsi „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim” kaaskorraldajateks olid Keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikool ja Kultuuriteooria tippkeskus. Konverentsi toimumist toetasid Haridus- ja Teadusministeerium, Hõimurahvaste programm, Eesti Teadusagentuur (grant nr 9271), Euroopa Liit Euroopa Sotsiaalfondi ja Regionaalarengu Fondi kaudu.



Pabertrükikuju