Lehekülje algusesse

Tossutäkuga Euroopas, revolvriga Türgis

Kairi Tilga. Tossutäkuga Euroopasse. Eduard Vilde reisikirjad. Go Reisiraamat, 2013. 312 lk




Kõigi kurtmiste kiuste on eesti suurkirjanikud ajapikku hakanud saama neile pühendunud uurijaid, kellel on jätkunud jõudu ja tahtmist artiklikeste asemel ka ulatuslikumaid, raamatu mõõtu käsitlusi ette võtta. Ma ei kõnele siin üldse tasemest, möönan vaid viimastel aastatel silma paistnud kirjanikubiograafiaid nagu näiteks Sirje Kiini „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (2009, 2., teoreetilise ballasti väljaheitmisega lugejasõbralikumaks tehtud trükk alapealkirjaga „Elu ja luule”, 2011), Leili Iheri „Gustav Suitsu jälil” (2011), Livia Viitoli „Eduard Vilde” (2012), Margit Mõistliku „On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust” (2011). Enamasti on sellistel puhkudel tegemist juba aastakümneid kestnud kiindumuse kaua oodatud viljaga, aga on ka üllatusi. Kirjastuse Ilmamaa algul üsna hoogsalt käinud sarjas „Eesti kirjanikke” on alates 2003. aastast ilmunud 11 nimetust, millest kolm on saanud kordustrükke, kuid viimane raamat ilmus 2011 ja on trükitud vanast käsikirjast. 

Millest need toodud näited võiksid kõnelda? Esiteks sellest, et hea ja kokkuvõtlik monograafia laadis „elu ja looming” ei jää kirjastamata, kui see juba kirjutatud on, ja turgu ning lugejaid jagub sedasorti raamatuile rohkem kui temaatilistele ja teaduslikele artiklikogumikele. Populaarne ja üldloetav elu ja loomingu käsitlus kajab kultuuriruumis hästi vastu ning on eesti lugejale kahtlemata vajalikum mõnes kõrgelt koteeritud väljaandes ilmunud ning näputäiele lugejatele orienteeritud artiklist. Teiseks ent ka sellest, et niisuguste käsitluste suutlikke ja pühendunud kirjutajaid erinevatel põhjustel ikkagi napib või on nad koormatud erinevate tegevustega. 

Milleks selline eluloo-ootusest kantud sissejuhatus ühe klassiku reisiraamatu arvustusele? Esiteks sellest, et raamatu kaas ja pealkiri osutaksid justkui Kairi Tilga monograafilisele käsitlusele Eduard Vilde reisikirjadest. Teiseks sellest, et rohkesti reisinud ja kodumaalt nii palju eemal olnud kirjaniku puhul, nagu Vilde seda oli, on reisid tema biograafia lahutamatu osa. Olgu aga kohe lisatud, et lugemisel see väike, kuid esmapilgul silma karanud vastuolu raamatu sisuga enam ei häiri. Kairi Tilga on kokku pannud täiesti esindusliku valiku Vilde reisikirjadest, lisanud neile loodetavasti täieliku bibliograafia Vilde kõigist reisikirjadest ning kirjutanud Vilde iga külastatud maa kohta asjaliku ja huviga loetava sissejuhatuse. Kujutan ette, millist hasarti võis koostaja tunda mõne põneva detaili väljaselgitamisel, näidates Vilde tollal 274 Austria krooni maksnud Trieste–New York laevapileti hinda tänases euro-vääringus (lk 194). Või seostades Ellis Islandi immigratsioonibüroo projekteerijaid Vilde nähtud Pariisi maailmanäitusega. Vilde ise küll vaevalt seda seost adus, vähemalt ei ole sellele viidet tema tekstis, kuid tagantjärele on selline tähelepanek igatahes efektne ja taustateabena lisab raamatule kaalu. 

Kui aga „norimist” humoorikal toonil jätkata, oleks ju kohane ka täpsustada, et kuigi Vilde sõnastusest laenatud „tossutäkk” on raamatus olulisim liiklusvahend, ei piirdunud tema reisid ainult Euroopaga. Sõnamängulist loogikat jätkates võiks 1911. aastal Vilde Ameerikasse viinud „Saxoniat” nimetada siis aurumäraks, ehkki kirjanik ise sellist sõna ei kasuta.  

Üks väike korrektiiv, mis puudutab eespool mainitud biograafia ja reisikirja suhestamise ootust, tuleb siiski teha. Kogumiku järjestikusel lugemisel kippus esialgu veidi häirima, et reisikirjad ei ole järjestatud kronoloogiliselt, justkui illustreerimaks eluloo kulgu, vaid maade kaupa, kuhu ja millises järjekorras Vilde reisis. Ja siis võetud sealt, ka järgmistest reisidest samale maale, korraga kõik, mis võtta annab. Hoogsal lugemisel tekivad nõnda mõned ebakõlad, edasi-tagasihüpped ajas. Aga kui see ennekõike lugejapoolsest ekslikust ootusest kerkinud vastuolu saab ületatud, teenib kokkupanu pigem plusspunkte. Elukäiku illustreeriv krestomaatia, mis sisaldaks ka katkeid Vilde erakirjadest, oleks üks hoopis teistsugune raamat. 

Vilde elas tervelt 20 aastat oma elust välismaal, raamat toob meieni näiteid ajavahemikust 1889 kuni 1931, seega enam kui 40-aastasest maailmakogemusest. Püüdkem siis määratleda ka Vilde rolli eesti reisikirjanduse arendaja ning avardajana. Kui August Kitzberg hüüatas Friedebert Tuglase „Teekonda Hispaania” (1918) arvustades, et see on esimene reisiraamat eesti kirjanduses, ei olnud meil tõesti raamatu kujul ilmunud reisikirju kuigi palju võtta. Enamasti olid reisikirjad ilmunud lehesabades, aga just sealtkaudu teadmised kaugetest maadest ja rahvastest eesti lugejani ka jõudsid. Kui Tuglas saabus Rooma, oli seal Ants Laikmaa juba ees, ja Laikmaa oli muuseas üks neist raamatus mainimata jäänud kirjasaatjaist, kelle kirjutisi Pariisi maailmanäitusest, mida külastas ka Vilde, avaldas tollane Olevik. Laikmaa hinnangul oli Pariis „kõikide suurte edendavate mõtete ja uuenduste hälliks”, ja see on väga sarnane Vilde sõnastatud muljega. Nooreestlased ei olnud niisiis rangelt võttes Euroopa esmaavastajad eesti kirjanduses, vanem generatsioon oli selle avastanud juba ilma igasuguse manifesti ja programmita. Küsimus on pigem Euroopa serveerimises eesti lugejale. Vildele olid eriti varasemad, vahetul muljetamisel põhinevad reisikirjad oluline ja kiire raha teenimise vahend. Tuglas sai rohkem mahti tegelda oma reisikirjade lihvimisega ning andis neile juurde ajaloolise mõõtme. Vilde on spontaanne ja enamasti ka humoorikas koomilise üsna laial skaalal, Tuglas entsüklopeediline ja tõsine. Mõlemal suunal on oma voorused, eelistada ei oska neist kumbagi ja pigem nad täiendavad teineteist. Liiatigi varieeruvad ka Vilde enese reisikirjad valgustuslikest vestetest kultuurilooliste ja lausa etnoloogiliste käsitlusteni, vajadusel on ta satiiriline ja sapinegi. Tollasest Euroopast, aga ka Konstantinoopolist ja Krimmist on Vilde andnud meie reisikirjanduse parimad, argiajaloolised palad. Tolliolud ja piiriületused vanas Euroopas, eri rahvustest asunike tööjaotus ja spetsialiseerumine Krimmis ning selle kultuuriloolised põhjused, Belgradi prostituudid ja varajane pornograafia, soodus pinnas juudivihaks Viinis, modernistliku linnakultuuri märgid Euroopa suurlinnades ja palju muud saavad tänu Vilde teravale pilgule ja osavale sulele meile lähedaseks ja enamaks kui faktiteave. 

Kaks reisi on Vildele andnud siiski inspiratsiooni teistest kangemas kategoorias. Need on reis Krimmi ja Kaukaasiasse 1904. aastal ja reis Ameerikasse 1911. aastal, mis Vilde oma sõnade järgi olid ka raskeimad. New Yorgile vajutas muidugi ränga pitseri kinniistumine Ellis Islandil ja sellele järgnev kuumalaine, mida Vilde ise võrdles Dante põrguga. Kes kõik sealt Ellis Islandist läbi on käinud – Kahlil Gibranist Lucky Lucianoni! 

Aga Krimmist on ta Linda Jürmannile 12. oktoobril 1904 kirjutanud: „Armas naine! Kurat võtku kõik Maltsvetid ja nende suguvõsa! Niisugust hirmust reisi pole mul veel olnud. Siin istun nüüd üksikus jaama-alevis ja ootan päeva otsa eestlasi – uneta, nälgas ja külma pärast lõdisedes.” Krimmis käis Vilde ajal, mil seal olid hoogustunud noortatarlaste ja noortürklaste omavahel rivaalitsevad liikumised, kuid enesest mõista jagub tal raudteel rohkem silma ja kõrva Vene-Jaapani sõja märkidele. Ma vist ei oleks päris usaldanud Krimmi- ja Kaukaasia-reisi katkendeid võtta teoste 1956. aastal ilmunud reisikirjelduste köitest, vaid oleksin pidanud usaldusväärsemaks Vilde eluajal ilmunud „Kogutud teoseid”. Äratab tähelepanu, et millegipärast on jäänud välja katkendid Samruki külast ja Kaukaasiast, millega reisikiri paarikümnel leheküljel jätkub. Saatetekstis võinuks ju olla ka mainitud, et Vilde Krimmi-raamat ilmus osalise tõlkena vene keeles 2004. aastal ning seda on tunnustatud olulise allikana Krimmi rahvastiku uurimisel. 2004. aastal olin tunnistajaks, kui Samruki küla postkontori seinal avati suure rahvahulga osavõtul Vilde mälestustahvel. Samas jääb mulle mõistatuseks, miks on 2000. aastal ilmunud „Eesti kirjanike leksikoni” andmeil Vilde mälestustahvlid ka Kiievis ja Rostockis. Kummastki linnast pole vist teada, et need oleksid olnud Vilde pikemateks peatuspaikadeks. 

Ikkagi naasen lõpuks mõne biograafilise seiga juurde. Vilde oli veider mees. Vasakus käes kandis ta välja opereerimata kuuli lätlasest kooliõpetaja Gustav Burka 1887. aastal kogemata lahti läinud revolvrist. Aga miks tassis ta endaga kaasas relva ka Balkanil ja Türgis, kus toll teda hoolikamalt puistas? See on üsna koomiline, kuidas kirjanik piiriületusel relva peita üritab. Või on see lihtsalt eputamine lugejate ees? Seda enam, et enda väitel ta lasta ei osanudki. Kas see ajakirjanduses revolvriga liiga vaba ümberkäimine ei ole aastaid hiljem meeles ka neil pealekaebajail, kelle süül Vilde Ellis Islandi immigratsioonivanglasse satub? 

Koostaja valitud materjal on maitsekalt ja asjakohaselt illustreeritud. Kokkuvõttes väärib kiitust Go Reisiraamatu kirjastus, millel on tahtmist ja jaksu populaarsust koguvat reisikirjandust avardada ka vertikaalse, ajaloolise mõõtmega. Seda on hädasti vaja, et naiivne lugeja silmanurgastki märkaks, et alati pole olnud igavene kaasaeg, vaid elatud ja reisitud on ka hoopis teistsugustes tingimustes. Seda ajaloolist mõõdet hindavate lugejate seas on hõlpus leida täitumatut igatsust reisida Euroopas enne Esimest maailmasõda, tolles Stefan Zweigi sõnul turvalises „eilses maailmas”, kus väärtused püsisid XXI sajandi algusega võrreldes paremini paigal. Vilde reisikirjad pakuvad meile nüüd selle võimaluse ladusalt loetaval ja hästi illustreeritud kujul. 


Pabertrükikuju