Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Lühidalt

 

 

Valev Uibopuu. Välismaine Eesti Kirjanike Liit. Toimetanud ja kommenteerinud Sirje Olesk. Tallinn: Eesti Kirjanike Liit, 2012. 143 lk.

 

Eesti Kirjanike Liidu 90. sünnipäevaks välja antud raamat koosneb kahest varem Tulimullas ning Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklist, mis teatud määral ka teineteist kordavad. Neist esimene võtab kokku Välismaise Eesti Kirjanike Liidu (VEKL) loo alates asutamisest 1945. aastal ja lõpetades pikaajalise esimehe August Mälgu tagasiastumisega 1982. aastal. Järelsõnas, kus Janika Kronberg autori paari pisikest faktieksimust klaarib, visandab ta lühidalt ka pärast seda aastat toimunu. Teine artikkel valgustab lähemalt Rootsi Kirjanike Liidu ajalugu (tuginedes sealjuures Jan Gehlinile), muidugi rõhuga eesti sidemetel. Raamat koondab käepäraselt kokku asjakohase faktiteabe, sisaldades lisaks artiklitele ka hulka fotosid ja VEKL-i tähtsamate sündmuste kronoloogiat. Päevakajalisest aspektist võiks huvi pakkuda Rootsi Kirjanike Liidu liikmete mitmesugune suhtumine võõrpäritolu liikmeks pürgijatesse. Nüüd, viiskümmend aastat hiljem, seisab omariiklik Eesti sarnaste küsimuste ees: mis juhtub, kui arvesse ei tule võtta mitte ainult omasid, vaid ka alla möjliga jugoslaver?

 

 

Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976. Kommenteerinud ja koostanud Janika Kronberg. Tallinn– Tartu: Go Group, 2012. 207 lk.

 

Pealkirjas nimetatud postkaardid on ära toodud nii eest- kui ka tagantvaates, lisatud on teksti ümberkirjutus ja kommentaarid. Seda põhiosa raamistavad kaks sissejuhatavat teksti: Janika Kronberg annab põgusa ülevaate Ristikivi reisidest, Tiit Pruuli võtab kokku tema päevaraamatu kurikuulsa pessimismi. Viimast jätkub muidugi ka postkaartidele, kuid siiski veidi kergemal ja elurõõmsamal kujul: „Aga eile öösel oli äike ja ma arvasin juba, et on sõda. Hommikul selgus, et ei olnud, ainult meri lainetas” (lk 142). Teinekord, näiteks täpselt sada lehekülge varem, peab kutseline pessimist lausa tunnistama, et „A vot, idüll on!” (lk 42). Kuigi tegu on peaasjalikult pildiraamatuga, antakse lugejale mugavalt kätte iga üksiku kaardi taust Ristikivi päevaraamatust, reisikirjadest või põhjalikumast erakirjavahetusest, sekka üldhuvitavat teavet (kohvisordi Gevalia pärinemus Gävle sadamalinnast Rootsis). Kuuldavasti jäänud koostamisel õige napilt saavutamata eesmärk venitada kommentaarid põhitekstist pikemaks.

 

 

Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses. Karl Hein. Pärnu: Estada K, 2012. 302 lk.

 

Õpiku laadis raamat kõrvutab koolikirjanduses esinevaid ajaloolisi tegelasi sellega, mida on teada nende reaalelulistest aluskujudest. Uuenduslikkusele käsitlus ei pretendeeri, risti vastupidi: tuima faktina korratakse lugulaulu sellest, missugune „Tõe ja õiguse” osa kujutab inimese võitlust missuguse entiteediga jne. Pigem on tahetud kokku koguda esmane tavateadmine. Mõnevõrra häirib täielik viitelagedus – õpik ei ole muidugi teadustekst, aga ka keskkooliõpilased võiksid mõnegi väite või koguni tsitaadi allika vastu huvi tunda, õpetajatest rääkimata. Samuti tundub, et ebateadlikult on kokku sulatatud kaks teemaasetust: olulisemate ajalooliste sündmuste kirjanduslik käsitlus (raamatu I pool) ja olulisemate kirjandusteoste ajalooline taust (raamatu II pool). Täpselt piiri peale jääb peatükk „„Tõe ja õiguse” tagamaad”, kus esikohale on seatud kord tüüp ja kord prototüüp. Sellistest õiendustest hoolimata ei ole n-ö ajalooline proosa for dummies sugugi kehv mõte: ka „tavateadmist” on ju alatasa vaja kusagilt järele kontrollida. Ning ajuti leiab siit ka põnevamaid kilde, kas või – ikka sama näite juurde jäädes – Tammsaare (ajaloolise Vargamäe) maadejaotuse plaani.