Lehekülje algusesse

Kas kaks eesti keelt?

 

 

Eestis toimub huvitav eksperiment keelega. Olen mitmel puhul kirjutanud,(1) enamasti kriitiliselt, meie keelekorraldusest, mõelnud aga vahel, et uus, intensiivselt õpetatud ja lausa autoritaarselt kohustuslikuks tehtud keel saab nooremale põlvele loomulikuks-koduseks. Pole aga selge, kas see siiski niimoodi on. Olen küsitlenud 30–40-aastaseid ja ka algkoolilapsi, ning mulle oli omajagu üllatus, et nende keeletunne ei erine minu omast nii palju, kui arvasin. Isegi kirjakeeles, olgu siis toimetajate hoolikuse või kirjutajate konformismi tõttu lausa obligatoorne lühike superlatiiv näib ka noortele ja lastele tunduvat võõras, kõnes nad seda ei kasuta, erandiks ehk mõned sõnad: parim, suurim ja võib-olla veel mõned, keeles sagedased ja paljudes Euroopa keeltes supletiivsete vormidega sõnad: vrd vene хороший лучший, inglise good better, ladina bonus melior jne.

 

Kui parim tõesti on kõnekeeles omaks võetud, tähendab see, et supletiivsusega ei pruugi käia kaasas arhailiste vormide säilimine, vaid siin on innovatsioon vägagi võimalik. Tegu on siis ehk sõnadega, mille paradigma võib kergemini muutuda korrapäratuks mingil välisel põhjusel. Siin siis tähendaks see kunagise hea ~ hää parem muutusele lisandunud muutust parem ~ kõige parem parim. Ning ka seda, et uuenduslikud vormid võivad jõuda keelde just tavaliste sõnade kaudu. Ning mõne moesõnaga, nagu praegu on nautima (naudime puhkust, naudime õlut), mis on viimase kümmekonna aasta jooksul saanud, väga võimalikult soome (nauttia) ja inglise (enjoy) mõjul mõnevõrra uue tähenduse ja tõrjunud kõrvale vanemad omad konstruktsioonid (tunneme puhkusest mõnu ~ rõõmu, joome mõnuga õlut). Kui mõnedki konstruktsioonid (nõustama, rahastama) on selgelt tõlkelaenud, siis lühikese superlatiivi puhul see ei ole päris selgelt nii. Inglise keeles ei saa analoogset vormi (nagu best, strongest, longest) kasutada paljudest sõnadest (nt beautiful, deceitful, nameless), sama kehtib vene keele kohta, kus sufiksiga moodustatud superlatiiv (nagu величайший, важнейшийei tähenda loogilises mõttes ülivõrret, vaid pigem seda, mis eesti keeles väga jm sõnade abil moodustatud intensiivvorm (siin siis väga suur, väga tähtis ~ ülitähtis). Nii on lühike superlatiiv eesti kirjakeelde tulnud pigem soome keele ja mõnede keeleuuendajate logitsistliku mõtlemise tulemusena ning viimase mõjul ka püsib. Kuid kõnekeeles näib pilt olevat keerulisem. On vorme, mida siin kindlasti ei kasutata, ennekõike üksikvokaaliga pikemad sõnad, naguvalulisim, tundlikem, rahvuslikem. Et eesti keeles on rõhuta silpide vokaalid üldiselt tugevasti redutseerunud, siis on kõnes raske vahet teha näiteks ja vahel: kuulaja kõrvus kõlavad valulisim ja valulisem liiga sarnaselt.

 

Kõnes on raske teha vahet komparatiividel ja lühikestel superlatiividel, kui üht eristab teisest vastavalt diftong ja lühike vokaal: ilusam ilusaim, raskem raskeim, rammetum rammetuim. Nii on need vormid jäänud tavalisele, igapäevasele kõnekeelele võõraks ja neid kohtab vaid sääl, kus teadlikult või poolteadlikult püütakse rääkida korrektselt, näiteks TV või raadio diktorite kõnes. Isegi hüperkorrektne kõneleja ei saa hästi hakkama sõnadega, kus superlatiivi märkivale diftongile järgneb käändelõppu märkiv diftong: ilusaimaid, raskeimais, rammetuimail.  Nii asendatakse superlatiiv siin komparatiiviga nagu tavalises kõnekeeles: ilusamaid, raskemaid, rammetumaid, või kasutatakse liitvorme: kõige ilusamaid, kõige raskemaid, kõige rammetumaid. Nii on väga tihti ka kirjakeeles, kirjutatud tekstis, nii et võime lühikese superlatiivi vältimise-asendamise kokku võtta mõne lihtsa reegliga. Osa Eesti tahtmatust keeleeksperimendist võib anda vastuse küsimusele, kuivõrd loogika peab arvestama fonotaktikat. Drastilisel kujul: kas neologismid, mis seniste fonotaktika reeglitega ei arvesta, muudavad fonotaktika reegleid. Mu enda ja küsitletud noorte inimeste keeletunne ütleb, et nii see ei lähe: kirjakeel erineb siin kõnekeelest ja nende erinevuste põhjus on foneetikas. Kui eestlased ei püüa rääkida ülikorrektselt, ei kasuta nad vorme, nagu kauneimvõi raskeim. Nii nagu kõnes ei kasutata ka i-mitmuse vorme kauneis ja raskeis. Need ei ole kuigi sagedased ka kirjakeeles. i-mitmuse hääbumine on osa eesti keele evolutsioonist, mis on viinud järgsilpide vokaalide redutseerumisele. Lühikese superlatiivi toomine keelde töötab sellele tendentsile vastu, kuid näib, et sellel vormil on elujõudu ainult niikaua, kui seda toetab ametliku keele õpetus ja valvamine, keeleline tsensuur ja endatsensuur, kui ümber öelda Valter Taulit.

 

Küsimus on, miks kõnekeel kasutab vorme nagu ilusaid ja raskeid, kus nagu i-mitmuses ja lühikeses superlatiiviski on lõppsilbis diftong. Kas on asi lihtsalt selles, et lühike superlatiiv on keelde hiljaaegu ja vägisi toodud? Arvan, et see pole päämine põhjus: keeles on ju kodunenud näiteks samamoodi XX sajandil introdutseeritud essiiv. Arvan, et põhjus võib siin olla selles, et diftongilise lõppsilbiga mitmuse partitiivi ei saa kõnes hõlpsasti millegagi segi ajada, siin ei ole temaga opositsioonis olevat paarilist. i-mitmusel ja lühisuperlatiivil need paarilised on. Kuulaja peab saama aru, kas öeldakse ilusam või ilusaim, ilusais või ilusas. Lõppsilpide vokaali, nagu ka diftongi reduktsioon teeb selle vahetegemise sageli raskeks, isegi võimatuks. Mäletan kunagist jutuajamist kadunud pääpiiskopi, tookord veel Niguliste pastori Jaan Kiivitiga, kes ütles, et kirikus jutlust pidades asendab ta tsitaatides i-mitmuse vormid de-mitmuse omadega, sest viimaseid kuuleb kogudus selgemini. Nii võib mitmuse partitiivi lühivormide lõppsilpi hääldada üsna lohakalt, isegi nii, et ilusaid kõlab nagu ilusad või (eriti lõunaeestis, kus siin ongi lühivormid ilosit, raskit) ilusid. Mitmuse partitiiv saab aga haruharva esineda iseseisvalt, ühesõnalise fraasina, lisaks opositsioonis oleva vormi puudumisele aitab ka kontekst siin selgelt aru saada, millega on tegemist. Nii ei ole erilist vajadust leida alternatiivseid, hõlpsamini arusaadavaid ja hääldatavaid vorme nende diftongilise lõppsilbiga partitiivi vormidele.

 

Keele evolutsioon, uute vormide teke ja vanade hääbumine on kõnelejate ja kuulajate vahelise „keelemängu” tulemus. Nii kõneleja kui kuulaja püüavad ökonoomsuse, mugavuse poole. Kõnelejale tähendab see lihtsamat hääldust, lihtsamaid-korrapärasemaid vorme, lühemaid sõnu ja fraase, häälikute reduktsiooni ja assimilatsiooni. Kuulajal on hõlpsam aru saada selgelt hääldatud sõnadest-silpidest, vormidest, mis üksteisest piisavalt erinevad, sõnadest, mis pole liiga lühikesed. Kasutades informatsiooniteooria keelt: kõneleja püüab, muidugi tahtmatult, väiksema, kuulaja suurema liiasuse, redundantsi poole. Keele konkreetne kuju mingil ajal on nende vastakate taotluste koosmõju tulemus. Keel on kompromiss, dünaamilises tasakaalus protsess.

 

Eesti keeleeksperiment saab meile öelda, mis juhtub, kui seda loomulikku dünaamilist tasakaalu püütakse tõsiselt kõigutada mingis suunas, mis ei tulene otse ei kõneleja ega kuulaja vahelisest „mängust”, vaid mingitest muudest taotlustest. Nii on tegemist teisegi omamoodi mänguga, mänguga keele „kujundajate” (korraldajate, hooldajate, uuendajate jt) ning keele kasutajate, teisisõnu keele enda vahel. Mõlemad mängud on omavahel muidugi seotud; see, milliseks elav keel kujuneb, on mõlema tulemus. Nüüd mõned konkreetsed tähelepanekud.

 

On ammu teada, et sõna, resp.morfeemi kasutussagedus on ligikaudu pöördvõrdelises seoses tema pikkusega, või ehk täpsemalt, pingutusega, mis kõneleja-kirjutaja teeb teda öeldes või kirjutades. See on kindlasti ka põhjus, miks arvsõnad on viimase paari inimpõlve jooksul lühenenud. Minu koolipõlves olid ainsana lubatud pikad vormid, nagu kaheteistkümne aastanevõi kaheteistkümnes. Kuna uuel ajal pruugitakse arve palju rohkem kui vanasti, on loomulik, et kõnekeeles ja osalt ka kirjas on nüüd nende vormide asemele tulnud lühemad: kaheteistaastane, kaheteistmes. Ent siin tuleb mängu teinegi tegur, nimelt analoogia, mis töötab kõneleja kasuks, teeb talle rääkimise lihtsamaks. Minu eluajal on siin lühemate vormide viit ja kuutkõrvale, tihti ka nende asemele tulnud pikemad, ent teiste arvsõnadega vormilt-rütmilt sarnasemad viiteja kuute. Paradigma on nüüd siis ühte, kahte, kolme, nelja, viite, kuute...

 

Üks kõneleja-kuulaja keelemängu tulemusi on ilmselt kas-lõpuliste sõnade rohkus kõnekeeles, mille kohta olen paar artiklikest avaldanud.(2) Jätame kõrvale paralleeli vene ик-tuletistega (multikas мультик, fotokas фотикtelekas телик), mis vääriks omaette käsitlust. kas-sõnad on mugavad kõnelejale, kes ei pea hääldama pikki ja kohmakaid liitsõnu või meie mallidega halvasti klappivaid võõrsõnu. Kuulajale ei ole kas-sõnad eriti mugavad, kuid neid aitab raskusteta mõista kontekst.

 

Üks värskelt eesti kõnekeeles tavaliseks saanud sõna on eur, mis näib olevat täiesti asendamas ametlikku eurot. Miks? o-lõpulised sõnad on pärast ou-ga asendanud häälikumuutust eesti keeles vaid võõrsõnad: auto, stuudio, sumo, džuudo, NATO või pärisnimedes, nagu Vallo, Hando, Ardo, Helo. Võõrsõnadeski kohtame lihtrahva ja lastekeeles või siis prostoi kõnet matkivalt vorme, naguautu, raadiu. Meie uue raha nimi aga on midagi, mis kuulub igapäevasesse keelde, olgu siis familiaarsesse või neutraalsesse stiili. Siia euruselgelt ei sobiks ja nii ongi eurost saamas või juba saanud eur, mis kuulub samasse paradigmasse kui valdav osa keeles täiesti kodunenud laenusid, nagu pott, pann, kapp, supp, tops, klaas jne.

 

Lühemate vormide asemele on tulnud pikemad mõnel puhul ilmselt kuulaja huvides. Kuid ka kõnelejale võib pikem sõna olla lihtsam hääldada kui lühem: see on üks võimalik põhjus, miks vorme nagu kauneimaid või lahkeimais ~ lahkemais kõnekeeles ei kohta, seeasemel öeldakse kaunimaid ja lahkemates. See, et paljude meie nimisõnade kolm esimest käänet olid ja on kirjakeeles samasugused: see isa, selle isa, seda isa; see nõu, selle nõu, seda nõu, võib sünnitada arusaamatusi ja nii on siin kõnekeeles partitiivi lõpuks sageli juba saamas-t või -d: isat, nõud, tädit. Äsja leidsin ühest kirjast vormi samat. Lühikest mitmuse partitiivi, mille moodustamise reeglid on keerulised ja mis on kõnelejale tülikas, hakkab asendama sid-, sageli ka si-lõpp: mänge, tube, vaate, rohte, linnukõrval ja nende asemel kuuleb nüüd väga tihti mängusi(d), tubasi(d), vaatisi(d), rohtusi(d), linnasi(d), kuigi kool ja keelehooldajad on nende vormide, eriti -sivastu. Üldiseks näib us-lõpulistel sõnadel olevat saanud ka mitmuse partitiivi lõpuks -siasemel -seid; esimene neist on mulle tänini kodusem, võib-olla sellepärast, et olen lõunaeestlane.

  

Tavakeele, valdavalt kõnekeele sõnade tähendused pole defineeritud, selgelt määratletud, nagu on või peaksid olema terminoloogias. Paljudel sõnadel pole õigupoolest üldse selgeid, üheseid tähendusi, tähendus on ainult lausel ja sõna tähendusest võime rääkida vaid konkreetses kontekstis. Eriti käib see abisõnade kohta: näiteks saavad pääle ~ peale, järgi ja järele, õigesti või õieti tähenduse alles lausetes, nii ei ole vajadust siin taotleda täpsust sõna tähenduse ametliku määratlemisega, nagu omal ajal tehti. Kahemõttelisustest (pääle ülikooli on veel õppimisvõimalusi...) hoidumiseks on palju võimalusi ja nendega tegelevad tahes-tahtmata kirjanikud ja tõlkijad. See pole õigupoolest keelekorralduse, vaid pigem stiili, üldise väljendusoskuse küsimus. Sellele aga jääb eesti keele õpetuses vähem aega kui vaja, osalt selletõttu, et aega kulub liiga palju selliste reeglite õppimiseks, mille vajadus on üldse kahtlane. Nagu oli minu nooruses pääle ~ pärast, õigesti ~ õieti, järgi ~ järele, oma ~ endajms „korrektne” kasutamine. Julgen arvata, et siin mindi vastuollu keele enda seaduspäraga, sõnade tähenduse paratamatu hajuvusega. Siin lõppes mäng keelekasutajate (resp. keele enda) ja keelekorraldajate vahel keele võiduga: suure osa sõnade kasutamine „anti vabaks”.

 

Mäng jätkub vahelduva eduga. Nii ei ole selge, kuidas kujuneb lõpuks asjalugu nominatiivse ja genitiivse liitumisega, kas pääle jäävad lumekate või lumikate, talvejorjen või talijorjen, suvikõrvits või suvekõrvits, tuumkütus või tuumakütus, sukkpüksid või sukapüksid, suhkurtõbi või suhkrutõbi ~ suhkruhaigus, lehtsalat või lehesalatjne, jne. Senised katsed seda korraldada, olgu terminoloogias või tavakeeles, on olnud „logitsistlikud”, meile on õpetatud, et näiteks kasvukohta tähistav abisõna peab olema nimetavas käändes: aasnelk, nurmnelk, metskannike, metsvint, jõgivästrik, merihunt, merihumur...Ent loogika on siin sageli kahtlane ja poolik. Räägime ikka metsalilledest, aasataimedest, metsataimestikust, merekaladest... Keelel näib siin olevat oma loogika, mis eriteadlaste ja keelekorraldajate omaga alati kokku ei lange. Esikomponent mets-tähendab mõnel puhul pigem metsikut, mitte otse metsas elavat olevust. Metsmees pole metsamees, metsinimene pole metsainimene, metslinnud pole metsalinnud, metsviinapuu ja metspipar on kultuurtaimede viinapuu ja pipra sarnased metsikud taimed. Eesti keeles ja kultuuris on metsa nagu naturei vastandatud kodule, aiale, nurmele, cultureile. Nii on reegel tahes-tahtmata kirvereegel. Pääle muu ei ole selliste logitsistlike kirvereeglite puhul arvestatud keele seaduspärasid ega arengutendentse. See, et Loodusuurijate Selts muudeti Looduseuurijate Seltsiks, ignoreeris selliseid liitsõnu nagu looduskaitse, loodushoid, loodusteadus, haigustõrje... Kui tsenseeritud keelega ilmateadetes loeme-kuuleme ainult pilvkattest ja lumikattest, siis on ametlikuski kõnes ja kirjas endiselt kasutusel lumevaip, lumeonn, pilvevaip, pilvevöö. Millised seaduspärad siin mängu tulevad (sekkuvad), jääb elava keele uurijate selgitada. Ent ma usun, et neid tundmata poleks õige püüda anda uusi reegleid.

 

Keelt on ammu võrreldud organismiga ja keele arenemist elusolevuste evolutsiooniga. Ning evolutsioon saab toimuda vaid siis, kui elusolevustes on piisavalt varieeruvust, isegi vigu, mis mõnes olukorras võivad osutuda kasulikuks. Meie genoomi „grammatika reeglid” pole jäigad. Varieeruvust, määramatust vajab ka keel. Väga jäigalt reeglistatud keel on arenemisvõimetu, surnud. Ka keele arenemine algab muutustest, mis keeleõpetajate ja toimetajate meelest on vead. Nagu sellest, et inimesed hakkavad aina sagedamini lisama vokaalilõpulisele partitiivile - t: isat, tädit, samat... Nominatiivne või genitiivne liitumine on hägusad piirkonnad, kus võivad vähehaaval toimuda muutused ühes või teises suunas. Kalduksin arvama, et omastavaline liitumine saab ülekaalu. Olen küsitlenud inimesi selle kohta, kas neile tunduvad loomulikumad sukkpüksid või sukapüksid, lehtsalat või lehesalat, siidkleit või siidikleit jms, mingit selget tendentsi aga silma ei hakanud. Tähelepanuväärt on siiski see, et omastavalised vormid on hoolimata kooliõpetusest visalt säilinud ja mõnel puhul nähtavasti isegi üldistunud: mulle oli näiteks sukapüksid alguses harjumatu, nüüd kasutan seda isegi.

 

Mäletan aega, kui atribuudina ei lubatud kasutada ja-deverbaale. Ei tohtinud kirjutada paraneja haige(mul parandas ajaleheartiklis toimetaja selle haigusest tervistujaks), haukuja koer, kakleja poiss. Nüüd on ka ÕS-i tegijateni jõudnud arusaam, et haukuja koer ja haukuv koer või toriseja vanamees ja torisev vanamees pole päris üks ja sama. See pole ilmselt ainus juhus, kus keelekorraldajad on ignoreerinud keeles tegelikult eksisteerivaid reegleid. Võiks öelda, et see korraldamine pole olnud dialoogiline, pole arvestatud, kuulatud keelt ennast, vaid on püütud teda keeleväliste, olgu esteetiliste või poliitiliste kriteeriumide järgi ühes või teises suunas muuta. Kord taheti taastada vanu hääbunud vorme (sõnalõpu -uasemel -o), kord lähendada soome keelele, kord võideldi oletatavate või tegelike germanismuste vastu, kord hoiti keelt puhtana oletatavatest või tegelikest vene mõjudest. Viimaste hulka sattus ka mõni ürgne vene keelde mingist soome-ugri keelest laenatud konstruktsioon,(3) näiteks sõna eluolu, mille asemel nüüd kasutatakse enamasti kunsttuletist olme. Praegune suund keelekorralduses näib mulle vastuoluline: ühelt poolt on hoogu saanud võõrsõnadele eesti vastete leidmine, tahame eestipärasemat eesti keelt. Infost saab toimetajate käe all ikka teave, integreerumisest lõimumine, infrastruktuurist taristu. Ent samal ajal ei märgata, kuidas keelest kaob semantiline omapära. Uued sõnad on sageli loodud ad hoc, ei sobi vanadesse tähendusseostesse. Taristu peaks kuuluma kokku sõnadega nagu järvistu, saaristu, rahastu,rõivistu, kuid ei kuulu, sest pole kuidagi seotud sõnaga tari (marjakobar). Eesti oma sõnade tähendusi arvestades poleks kellelegi pähe tulnud, et mustanahaline on viisakam sõna aafriklase või afroameeriklase kohta kui neeger. Siin tuleb selgelt välja, et meie sõnade tähendusi hakkab ikka enam määrama nende suhe inglise keele sõnadega. Ning keeleuuendus tähendab lihtsalt inglise sõnale eestipäraselt kõlava vaste leidmist. Me ei tõlgi enam tekste, kõnet, vaid ikka enam keelt. Kas ja kui kiiresti viib see eesti keele omapära kadumisele või on sellele tulemas ka mingi vastureaktsioon?(4) Esialgu ei ole seda ametlikus keeles märgata, küsimuseks jääb, kuivõrd see ametlik keel suudab mõjutada kõnekeelt ja kas ametlik keel peab varem või hiljem arvestama kõnekeeles toimuvat arengut.

 

Eesti keelt kasutab igapäevakeelena vähem kui miljon inimest, samal ajal nõuab oma riigi, oma kultuuri olemasolu, et peame väga paljudes valdkondades saama kasutada eesti keelt. Meil peab olema oma terminoloogia jurisprudentsis, peame tõlkima eesti keelde Euroopa Liidu dokumendid, meil peavad olema teaduse ja tehnika terminid ligilähedalt samas ulatuses kui suurtes keeltes. Nii mõjutavad eesti keelt terminoloogia ja ka muud tõlketekstid. Tõlgete mõjust keelele on kirjutatud, terminoloogia mõjust aga minu teada mitte. See on aga probleem: ühe eestlase kohta tuleb palju kordi rohkem juriidilist-teaduslikku-tehnilist teksti kui prantslase või inglase kohta. Nii saab terminoloogia sageli ametliku keele osaks, tungib isegi kirjanduslikku stiili. Viimasel ajal on mul tulnud seletada, et sõna jumalus ei sobi kasutada otseses pöördumises tema poole, niisama, et luuletuses pole mõtet ajada taga ülimat täpsust, rädilinnuasemel sobib väga hästi meie lugejale hoopis rohkem ütlev, bioloogiliselt esimesele väga lähedane põõsalind. Tele- ja raadiouudised ei ole meil kõnekeelsed, vaid jälgivad püüdlikult ametlikku stiili. Lauseid, nagu „Vene võimud survestavad võimalikest võltsingutest teavitajaid” või „Linnaliinidel ei ole üldreeglina põhjendatud seada sõidusoodustused sõltuvusse sõitja registrijärgsest asukohast, kuna tegu on võrdse kohtlemise rikkumisega üldprintsiibis”, leian ERR-i uudistest ilma suurema vaevata. Sedalaadi näiteid võib tuua veel. Kui inglise keeles on kompuutri ja nutitelefoni kasutaja sõnavaras tavalised inglise sõnad save, reset, backup, option, siis meie ametlikud eesti vasted on üpris kummalised uustuletised, nagu varundama, lähtestama, suvand. Mäletan ühe oma filoloogiadoktorist tuttava kurtmist, et ta ei saa neist terminitest aru, peab need kodusemasse inglise keelde tõlkima.

 

Sellise terminologismi tulemus on stiilide segiminek või ametliku, isegi kroonuliku stiili või siis terminoloogia tungimine tavalisse kõnesse. Avalik kõne erineb stiililt tugevasti intiimsemast kõnest, siin ei kasutata, isegi välditakse keelt, mida kasutame suhtlemises lähedaste inimestega. Kas tähendab see seda, et avalikkuses ei räägi lihtsalt inimene inimesega ~ inimestega, vaid sellel kõnel on muid väga olulisi funktsioone? Piltlikult võiks seda ehk mõista nii, et niipea kui inimene ei räägi enam lähedastega, vaid suurema kuulajaskonnaga, avalikult, tuleb mängu kolmas partner, nimetame seda siis rahvuseks, keelekorraldajateks, ÕS-iks või teisiti. Avalikus kõnes ei räägi inimene ainult enda, vaid ka eesti rahva, eesti kultuuri, eesti keelekultuuri eest ja nimel, riiklikult, ametlikult. Siin saab fotokast kaameravõi fotoaparaat, telekast teler, teadaandmisest teavitamine, ei öelda, et toidu osa hinnatõusus on väiksem kui varem, vaid „toit panustab hinnatõusu varasemast vähem”.

 

Teadlased tahavad sageli tavakeelele pääle suruda terminoloogilisust, nii püüti omal ajal värvitelevisiooni asemele hakata kasutama värvustelevisiooni, nüüd püütakse pilditöötluseasemel terminiks suruda kuvanditöötlust. Bioloogid protestivad sõnapaaride sood ja rabad ning linnud ja loomad vastu, kuna taksonoomias kuuluvad rabad soode ja linnud loomade hulka. Eesti loodusteadlased on olnud usinad maailma loomadele-lindudele nimesid-nimetusi panema, nii et kui see õnnestub, on eesti keel ladina keele kõrval ainus, kus elusolevustel on rangelt fikseeritud ametlikud nimed. Kuivõrd neid hakatakse kasutama, on omaette küsimus. Kahtlen, kas ilukirjanduslikku teksti või isegi reisikirja sobivad sõnad, nagu pugal-puhvlind, taidur-pilalind, bantu väljaledik või koldsäälik. Päris teaduslikke tekste eesti keeles kaugete maade lindude kohta ei avaldata ja infot nende kohta saab ikka ladina- või ingliskeelsete nimede kaudu. Terminoloogia ja tavakeele põhivahesid on see, et tavakeeles ei nimetata asju ühe „õige nimega”, siin ei kehti range ei-jaa loogika, vaid pigem hägus loogika. Katsed tuua eesti keelde sama range bioloogiline nomenklatuur, kui on ladina keeles, osutavad omaltki poolt sellele, et meie keele korraldamine ja arendamine on monoloogiline või karmimalt öeldes autoritaarne. Keelel ei lasta kujuneda, teda kujundatakse. Dialoogi keelekasutajate ja keele üle otsustajate vahel ei ole või on see õige napp. Avalikus sõnas peab kasutama ametlikult tunnustatud sõnu ja vorme. Nende valik ei ole autorite, olgu ajakirjanike, tõlkijate või diktorite, vaid toimetajate ja ülemuste otsustada. ERR otsustab ühel päeval, et infrastruktuuriston saanudtaristu, ja raadio- ning telehääled kuulavad sõna. Nii on väljaandel või infokanalil õigus autoritele keelekasutust ette kirjutada. Suurel määral käib see ka ilukirjanduse, kindlasti aga erialase kirjanduse kohta, kus autori õigus oma keelekasutusele on olematu või väga piiratud.

 

Ma ei tea, kas ja kuivõrd selline praktika sobib kokku autoriõigusega, ilmselt on seda mõtet küsida. Mulle oleks aga huvitavam mõista, miks on meie keelepoliitika sellisel kombel monoloogiline-autoritaarne, nagu ta on. Eesti on riik, kus pole meedia või kunsti sisulist tsensuuri ja sõnavabadus on märkimisväärselt suur. Keeleline tsensuur ei sobi sellega hästi kokku ja vajaks mõtestamist-seletamist. Mis on meie keelepoliitika, keelesse suhtumise sotsiaalne, sotsiaalpsühholoogiline taust? Miks kehtib Eestis keele sfääris otsekui piiramisseisukord? Kas on see jäänud püsima ajast, kui enamik eestlasi nii või teisiti oli mures keele saatuse pärast, kui tunti, et keel on ohus ja vajab kaitset? Või on tegemist omamoodi Pygmalioni-kompleksiga: „korrektne keel”, ametliku hääkskiidu saanud sõnade ja vormide kasutamine on suurele osale eestlastest otsekui garantii, et nad kuuluvad „sakste”, „eurooplaste”, edukate inimeste või rahvuste hulka? Mis tähendab, et ametlikku eesti keelde suhtutakse nii, nagu omal ajal saksa keelde, võõrkeelde, mis tuleb laitmatult omandada, et saavutada seltskonnas vääriline positsioon. Nii õpime ja õpetame praegu eesti keelt nii omadele kui ka võõrastele nagu võõrkeelt, mitte kui emakeelt. Analoogiaid leiab teistest aegadest ja kohtadest, olgu XIX sajandi alguse Venemaalt, kus parem seltskond rääkis prantsuse keelt, või Valgevene-Leedu aladelt, kus linnarahvas-linnasaksad ja aadlikud rääkisid poola keelt. Ajad on muutunud, nüüd on Euroopas asjad ümber hinnatud ja igast keelest püütakse teha selline saksa, prantsuse või poola keel, mis oleks ühtaegu nagu oma ja nagu võõras, ühtaegu kodune ja euroopalik.

 

On ka muid seletusvõimalusi. Kuna Eestis rahvuslus täidab suuresti seda rolli, mis paljudes ühiskondades religioon (religiooni roll on meil marginaalne), siis on ka keelel selles quasi-religioonis oma koht. Ning nagu religioonideski hästi ei taluta mitmekesisust, püütakse ühtse praktika ja ühtse usu poole, püütakse selle poole ka meie keelepoliitikas. Keelega tegelemine asendab eestlastele tegelemist usuga, keelekorraldus ja keeleuuendus on teoloogia analoog, eesti keele grammatika, suure ja väikese algustähe või nominatiivse-genitiivse liitumise reeglid on meie aja katekismus, midagi, mis tuleb pähe õppida, kuigi neid on raske põhjendada ja kõrvaltvaatajal on raske nende vajalikkusest aru saada.

 

Keeletsensuuris võib näha ka nii tsaariaegse kui ka nõukogudeaegse traditsiooni jätkumist uuel kujul. Õigupoolest ei katkenud see traditsioon ka Eesti Vabariigis ja isegi Välis-Eestis. 1930. aastatel „parandati” põhjalikult Tammsaare keelt ja Ristikivi kurdab oma päevikutes, kuidas Helmut Pürkop (enne sõda KÜ Looduse, paguluses Eesti Kirjanike Kooperatiivi korrektor, meie mõttes keeletoimetaja) asendas tal juure juurdega. On huvitav, et end individualistideks pidavad eestlased on suhtumises keelde vägagi kollektivistlikud. Uuendused ja muutused on sageli lausa kohustuslikud (nagu taristu puhul ERR-is), ent enamasti võtab ka rahvas need erilise vastuseisuta kirjakeeles omaks. Aastakümneid kasutusel olnud autokummid saavad siltidel ja meedias rehvideks, kuigi kõnekeeles näib valdav enamus noortestki endiselt rääkivat kummidest. Kirjakeel aga tundub olevat ametlik keel, „dogmaatiliselt õige” keel, mida püüavad ka kõnes kasutada ametnikud ja mis on ka TV ning raadio keel. Tulles tagasi keele ja religiooni seoste juurde, võiks öelda, et Eestis asendab pühakirja, püha teksti püha keel, püha grammatika. Ja kõrvalekaldumine sellest on patt, kuigi mitte surmapatt.

 

Kas selline olukord jääb kauaks kestma? Mis on eesti keele tulevik? Jättes kõrvale võimaluse, et keel demograafilistel või poliitilistel põhjustel üldse kirjakeelena hääbub, on kaks võimalust. Kuna ilmselt kõnekeel ei muutu oluliselt lähemaks kirjakeelele, võib ainult kirjakeel läheneda kõnekeelele, nagu on viimaste aastakümnete jooksul sündinud Soomes. Mulle räägiti, et Helsingis on ainult üks inimene, ajalooprofessor Matti Klinge, kes veel ütleb me olemme, kõik muud räägivad me ollaan ja haruldane pole ka poliitikute suust kuulda minä olen asemel mä oon. Teine võimalus on, et kirjakeel ja kõnekeel lähevad aina enam lahku, nagu läksid teineteisest lahku ladina kirjakeel ja „rahvaladina keel” või hiina klassikaline kirjakeel ja elav kõnekeel. Mõlemal juhul sai kirjakeelest keel, mida õpiti nagu võõrkeelt ja mis viimaks ka hääbus: kirjakeeleks sai-muutus kõnekeel.

 

 

  1. J. K a p l i n s k i, Keelekorralduse süvastruktuurist. – J. Kaplinski, Kõik on ime. Eesti mõttelugu 55. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 333–346.
  2. J. K a p l i n s k i, Ebakombekalt kombekast. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 1, lk 55– 57.
  3. O. Т к а ч е н к о, Сопоставительно-историческая фразеология славянских и финно-угорских языков. Киев: Наукова Думка, 1979.
  4. M. H i n t, Kas ynnad sa olbama sirnangot? Johannes Aaviku visionäärsus keeleteoreetilisest vaatepunktist. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 11, lk 809–820.

 

 

Kirjutis trükipildis