Lehekülje algusesse

TOSINKONNAST LÄTI LAENUST, MIS ENAMASTI POLE SEDA


 

 

Hiljuti arvustas läti ja soome keelest tõlkijana tuntud Kalev Kalkun (2012) Eesti Keele Instituudi leksikograafi Inge Käsi koostatud „Vanapärase Võru murde sõnaraamatut”, kus tuuakse muu hulgas näiteid ka võimalikest vene, saksa ja läti laenudest. Vaadeldavas sõnaraamatus pole oma- ja laensõnu eristatud, seega on arvustaja laenuallika omapäi välja otsinud. Tavaliselt pole kombeks arvustust arvustada, aga et on eksimusi, siis ei saa mitte vaiki olla. Lisaks loodab siinkirjutaja kirjutisega veidi täiendada lõunaeesti sõnade päritolu ja keelekontaktide uurimist.

K. Kalkuni esitatud vähesed vene (arvult viis) ja saksa päritolu sõnade näited (kolm) on õiged, ent vastuväiteid kutsub esile enamik läti laensõnu. Paraku näib arvustaja olevat usaldanud ainult oma vaistu, mispuhul vaid mõni etümoloogia on läinud ka täkke. Tegelikult on arvustuses läti laenude pähe toodud tosin kagueesti keelenäidet erinevat päritolu. Kõigepealt leidub nende seas mitu omasõna. Üks neist on Eestis palju laiemalt tuntud kostum(m)aüles sulama, pehmenema’ (VVMS: 250), kostmasulatama’ ja kostutamasulatama, niisutama’ (vt VMS I: 284). Sellel tüvel on vasteid teisteski läänemeresoome keeltes, nagu sm kostua, krj koštua, vps kostudasulada’, mistõttu kindlasti on tegemist läänemeresoome sõnaga (EEW III: 967). Järelikult saab sarnasus läti lekseemiga kust ’sulama’ olla vaid juhuslikku laadi.

Sõnu klymba(1) ’lonkur’ (VVMS: 232) ja lt klibslonkav’, millel on põhimõtteliselt sama tähendus, ei saa omavahel ühendada, sest tõsiseid probleeme tuleks m-hääliku selgitamisega. Lt klibsongi laenatud võru keelepruuki kujul kliba (Vaba 1997: 90). Lekseemiga klymba kuulub kahtlemata kokku klympama lonkama’, millega on üsna sarnased üle Eesti eri paigust registreeritud kitsama või laiema levikuga klimpama, limpama, limpima, lompama, lumpama, lömpama, lümpäme tähenduses ’lonkama’. Eeldades, et ’lonkama’ tähendas ’longates käima’, tohiks siinkohal kõrvutada ka mp-ühenditega sõnu, mis tähendavad ’kuidagi eriliselt käima, lonkima, vantsima’, nagu lampima, lämpama, lämpimakäima’. Siinpuhul väärivad tähelepanu ka häälikuühendit -mps-sisaldavad klõmpsima, klömpsama, klömpsima, lempsama, limps(i)ma, lömpsimalonkama’ ning lampsmakäima’ (leviku kohta vt VMS I: 242, 245, 404, 425, 440, 470, 491, 497, 502). Niisiis näivad kõik nimetatud (k)lVmp(s)V-tüvega sõnad kuuluvat deskriptiivsete ehk viimasel ajal soome teadlaste terminieelistuse kohaselt ekspressiivsete kilda.(2) Tegelikult pole see üheselt nõnda.

Asja komplitseerib tõik, et vähemalt sõna limpama peetakse, tõsi küll kahtlemisi, laensõnaks. Eesti sõnal on täielik vaste soome keeles kujul limpatalongata’. Nende lähteks peetakse küsimärgiliselt germaani keeli, vrd omavahel suguluses olevaid samatähenduslikke sõnu ingl limp, küsks limpfen, samuti lampenalla rippuma’; eesti kl-algusega kuju on seejuures peetud deskriptiivseks (EEW IV: 1314–1315; SSA II: 77–78; ChDE: 598). Kui saksa lekseemis arvestada veel tüvemuutustega limpf-, lampf-, lumpf-(MW I: 1000), siis saakski põhjendada suurema osa eesti (k)lVmp(s)V-tüveliste sõnade tekke. Alo Raun peab sõna lompama deskriptiivseks (EET: 78). Sõna  lämpamalonkama väljapoole pööratud jalaga’ kõrvutatakse teiste sarnaste läänemeresoome sõnadega, nt sm lämmytä, vps lämbudapainduda’, mida peetakse samuti deskriptiivseks (EEW V: 1444–1445; SSA 2: 124). Häälikuline vastavus pole päris täielik (*mpp~ *mp). Sõnasisene -a- on kõigil eespool esitatud juhtudel tuletusliide.

Ekspressiivsõnade uurimine on andnud sageli üsna vastuolulisi tulemusi. Üldiselt võimaldab ühe või teise sõna ekspressiivseks tunnistamine kergeid, ent puhuti isegi liiga kergeid lahendusi, mis võivad, aga ei tarvitse tõde kajastada. Käsitletavas sõnakimbus, mis väljendab kehalist puuet, sisaldab kaheldamatult ka ekspressiivset alget. Ühelt poolt võib oletada, et tegu on algse germaani laenuga, mis on eri paigus, eri aegadel ja eri põhjustel andnud erineva struktuuriga sõnu. Lisaks on oma osa etendanud ka mõiste kalduvus ekspressiivsusele. Teisalt pole välistatud, et afektile ei tugine ka germaani sõna, mida seostatakse tähendusega ’kõver, längus’ (SSA 2: 78).

Onomatopoeetiline näib olevat ka mäürämmämörisema’ (VVMS: 443), vrd ka Lüganuse mäuramamöirgama’. Neile lähedaste tähendustega on maurama, meurama, mourama, mõurama, möurama(VMS II: 20, 27, 34, 53, 63). Omal ajal pidas taani keeleteadlane Vilhelm Thomsen läti sõna maurotmöirgama (veiste kohta)’ läänemeresoome laenuks (lv mour, ee mõuramasamas tähenduses), ent hiljem leiti sama tüvega lekseem ka leedu keelest ja mõlemale indoeuroopa päritolu (LDW II: 570; LEV: 573). Tüvi mauresineb kujul maurutanäuguda (kiimase kassi kohta); hädaldada; haliseda; nuruda; manguda’ ka soome keeles.(3) Selle onomatopoeetilises päritolus pole kaheldud, ent seda on ekslikult ühendatud eesti sõnaga maarumamanguma, nuruda’, mis on tegelikult lähtunud mustlaskeelest (SSA 2: 155; vt Ariste 2010: 231 jj).(4)

K. Kalkun kõrvutas kolm räü-algulist Kagu-Eesti sõna (räüs, räütmä, räüstämä) läti sõnaga raustªıttõmbama, tirima’. Ilmselt on nende lekseemide algupära erinev või üksnes osaliselt kattuv. Lõunaeesti sõna räüs(s hääldub poolpikalt) ’rahe’ (VVMS: 640) ekspressiivset päritolu ei peeta kindlaks, kuid sobivaid vasteid sugulas- ega muudest keeltest pole ka leitud (vt EEW VIII: 2593). Seetõttu tuleb arvata, et tegu on tõenäoliselt genuiinse lekseemiga.

Samuti on seni jäänud tulemusteta setu räütmämaha tallama; sasima’ (VVMS: 641) teiste keeltega kõrvutamine. Ehituselt sarnased sõnad esinevad ka Põhja- ja Kirde-Eestis ning nende tähendusi ’poolpehmeks keetma’ ja  ’kupatama’ saab samuti eelmistega ühendada (vt VMS II: 357 räitama alt). Eri lugu on tähendusega ’hulkuma’ (Lüganuse). Paremate ideede puudumisel tuleks siiski oletada, et tegu on genuiinse, võib-olla ekspressiivse sõnatüvega.

Vastseliina kandi räüstämärüüstama’ (VVMS: 641) pole samuti üksnes võru keele sõna, vaid on tegelikult idaeestilise levikuga, ulatudes Jõhvist Vastseliinani (VMS II: 357 räistamaall). Selle päritolu pole seni vist üldse uuritud. Siinpuhul võib eeldada, et ’rüüstama’ ja ’rebima’ kuuluvad samasse tähendusteringi, nagu näiteks sm riistäätähendab nii ’rebida’ kui ka ’röövida’ (SES 2: 58). Kui oletada tähenduse edasiarengut ’rebima’ ‹ ’rüüstama’ alles pärast laenamist, siis on võimalik kõrvutada sõna räüstämäK. Kalkuni pakutud läti vastega raustªıtrebima; tirima; tõmblema; kisklema’, mis koos leedu sõnaga raústytirebima’ kujutab endast korduvat tegevust väljendavat tuletist ehk iteratiivi (vrd lt rautkiskuma, tõmbama’ ja ld ráutiüles tõmbama; välja rebima’, asjaomane sõnatüvi kuulub algindoeuroopa varamusse, vt LEV: 743; LEW II: 708–709). Vastavust lt au~ ee äüon seni täheldatud vaid ühes ekspressiivses läti laenverbis aurama~ äürämävalju häälega nutma; röökima; möirgama; möögima’ (vt Vaba 1997: 67). Päris tavaline pole ka järgsilbi lt ªı ~ ee a/ävastavus, kuid seda siiski esineb, vrd Räpina labatamalunastama, ostma’ ~ lt labªıtlepitama; paitama; ülistama’ (tähendusnihe vajaks küll selgitamist), lei soetamasaatma’ ~ lt sutªıt ’saatma’ ja mõnel küsimärgiga juhul (Vaba 1997: 115, 360). Nagu käsitletust selgub, kahandab mitu mööndust laenuetümoloogia usutavust, kuid päris võimatu see ei ole.

Teisalt on sõnal räüstämä üsna sarnased vasted sugulaskeeltes, nagu ee rüüstama, sm ryöstääröövida, riisuda; rüüstata’, raastaapuruks rebida; riivida; tirida’, krj (lüüdi) ruastadarebida; kraapida; riisuda’, vps rastta~ räss-ta~ rösttarebida, kitkuda; riisuda’ jt. Oletatakse, et tegu on ekspressiivverbidega, mille esisilbi erinevate vokaalidega variantide vahel valitsevat mingi hämar seos (EEW VIII: 2637; SSA 3: 34–35, 75, 122; SVJ: 491). Sel juhul pole ju võimatu, et ka räüstämäon ekspressiivset algupära. Uuritav verb on ehituselt sarnane Urvaste, Rõuge, Põlva ja Lutsi sõnaga räüssäm(m)ämaha tallama’ ning viimati mainitud sõna tähendus eespool käsitletud räütmä-sõnaga. Kas sellest ka midagi olulist tuletada saaks, ei julge veel öelda.

Vene keelest pärinevad, nagu Mari Must on kindlaks teinud, setu kryynka, krynkasavist piimapott’ (VVMS: 257), vrd vn крынкаsavipott; potitäis (piima)’, puustusõmaapuustus’ (VVMS: 579), vrd vn пустошьtühi, harimata maa, kõnnumaa’ ning seräknäqtuletikud’ (VVMS: 667), vrd vn серенка, серянка sõnast серная спичкаväävlitikk’ (Must 2000: 148, 318–319). Juhtumisi on lt sºerkociÏtuletikk’ mõnevõrra sarnane seetõttu, et lt sºersväävel’ on laenatud kas idaslaavi keeltest või on mõlemal juhul tegu algse ühise indoeuroopa tüvega (LEV: 807).(5)

Huvi pakub üsna laialdase levikuga, nimelt Tartu- (ainult Võnnu murrakust), Võru-, Setu- ja Lutsimaalt kirja pandud salitsa(m)ma~ salitsõmmanöörile ajama, lükkima’ (VVMS: 655; VMS II: 382), mille päritolu oli seni peetud ebaselgeks (vt EEW VIII: 2684; Koponen 1998: 163). K. Kalkun seostas asjaomase lekseemi läti sõnaga saliktkokku panema, kokku laduma’, mis esineb ka kujul salicinºat (LDW III: 671). Mõlemad läti sõnad koosnevad prefiksist sa-kokku’ ja verbidest licinºat või likt (teatud vormides k > c) põhitähenduses ’panema’; esimene neist esineb tänapäeval vaid koos eesliitega, nt  atlicinºatkõrvale panema, tagavaraks panema’ (LDW II: 465, 467). Läti sõna lik- peetakse indoeuroopa algupäraga tüveks (LEV: 535). Käsitletava lõunaeesti sõna pööramisel jääb osas vormidest tse-/tsõ-osis seaduspäraselt liitmata. Seega on pärast laenamist hakatud uuritavat sõna pöörama analoogiliselt teiste, genuiinset tse-liidet sisaldavate sõnadega, nagu valitsõma, manitsõma (VES: 513, 597). Teisalt on Võru- ja Setumaalt ning isegi Rapla kandist registreeritud salima ~ sal’malükkima’ (VMS II: 382). Sel juhul on tse-d peetud liitena ilmselt ebaoluliseks. Kuusalu, Kadrina, Kodavere salÍmketilüli, aas’ ja salitsemakaapima’ vajavad eraldi uurimist. Lisatagu, et K. Kalkuni esitatud sõnade hulgas peetakse kahtlemata läti laenuks üldeestiliseks saanud sõna nuumama (VVMS: 467; vt Vaba 1997: 143–144).

Omaette pähkel on Lõuna-Eestis laiema levikuga virgesvagu’ (VVMS: 865; vt ka VMS II: 689). See ei seostu otseselt läti sõnaga virknerida, rodu’ – milles k< *terinevate lõpuosade poolest. Julius Mägiste on kõrvutanud tema enda arvates läänemeresoome päritoluga sõna virgeseesti sõnadega virg : virgelaineline mullakuhjatis rannal’, vire : vireveejoom, tuulest tekkinud veeviir’ (vrd sm vire: vireen~ virkeenväike laine’) ning viimaks küsimärgiliselt sõnaga virendama ~ virvendama(EEW XII: 3873, 3875). Eino Koponen (1998: 62–63, 195–196) ühendas virges-sõna põhjaeesti sõnaga viirg, pidades lähteks deskriptiivse algupäraga tüve *vir-. Ekspressiivsõnaks peab soome sõna vire ~ virika SSA (3: 456). Lisaks on läänemeresoome keeltes tähendusega ’miski perioodiliselt või teatud vahemaa järel korduv’ sõnu veelgi nagu näiteks vdj virka ’rida, rodu; helmevöö’.

Sõna viirg jt on oletamisi peetud ka balti laenudeks, ent segavaks asjaoluks on saanud leedu tähendusvastete puudumine. Seevastu kõhklusi läänemeresoome omasõnaks pidamiseks lisavad häälikuliselt ja tähenduselt sarnased indoeuroopa (läti ja slaavi) sõnad, nagu lt verdze (< *verge) ’suur hunnik; pikk rivi’, virgeletoaehteks niidile lükitud õletükid ja kirjud paberitükid; õlest kett’ (vrd lt vertlükkima’), vn вереницаpikk rivi’ jt. Mainitud lekseemid lähtuvad indoeuroopa tüvest *ßuer ’pöörama’ (LDW IV: 605). Kahjuks pole eesti keeles omasõna ja laensõna dilemmat seni veel õnnestunud lahendada (lähemalt vt Ernits 1999: 13 jj).

Mida võiks öelda kokkuvõtteks? Enamik K. Kalkuni eeldatud läti laensõnu tegelikult seda pole. Käsitletute seas on nii omasõnu kui ka vene laene. Suur osa sõnu on ekspressiivleksika tunnustega, kuid samal ajal võib mõnele neist leida vasteid balti keeltest. Tundub, et mõni esialgu laenatud sõna võis eri paigus, aegadel ja põhjustel anda erinevaid variante, hakates sarnanema ekspressiivsõnadega. Praegu on konkreetsete teadmiste osas veel palju ebaselget, mida keelekontaktide uurijatel tuleks eriti lõunaeesti murrete põhjal kui ka laiemaltki selgitada.

 

 

TEKSTIS KASUTATUD LÜHENDEID

 

Keeled: ee= eesti; ingl= inglise; krj= karjala; küsks= keskülemsaksa; ld= leedu; lei= leivu; lt= läti; lv= liivi; sm= soome; vdj= vadja; vn= vene; vps = vepsa.

 

 

KIRJANDUS

 

A r i s t e, Paul 2010. Sõnalaenulõbu. (Eesti mõttelugu 93.) Koost Peeter Olesk. Tartu: Ilmamaa.

ChDE = Chambers Dictionary of Etymology. Toim Robert K. Barnhart. Chambers, 2008.

EET = Alo Raun, Eesti keele etümoloogiline teatmik. Rooma–Toronto: Maarjamaa, 1982.

EEW = Julius Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch I–XII. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft, 1982–1983.

E r n i t s, Enn 1999. Setu sõna siit, kreevini lause seal. – Emakeele Seltsi aastaraamat 43. Peatoim Mati Erelt, tegevtoim Tõnu Tender. Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, lk 13–21.

F o r s b e rg (K u l o n e n), Ulla-Maija 2010. Expressive Vocabulary in the Early Phases of Finno-Ugrian. – Congressus XI Internationalis Fenno-Ugristarum. Piliscsaba 9.–14. VIII. 2010. Pars I. Orationes plenariae. Piliscsaba, lk 5–19.

K a l k u n, Kalev 2012. Noppeid võru keelest. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 66–67.

K o p o n e n, Eino 1998. Eteläviron murteen sanaston alkuperä: Itämerensuomalaista etymologiaa. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 230.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

LDW = K. Mºülenbacha Latviešu valodas vºardnªıca I–IV. Redigºejis, papildinºajis, nobeidzis J. Endzelªıns. Rªıgºa: Kultºuras fonda izdevums, 1929–1932.

LEV = Konstantªıns Karulis, Latviešu etimologijas vºardnªıca. [Rªıga]: Avots, 2001.

LEW = Ernst Fraenkel, Litauisches etymologisches Wörterbuch II. Heidelberg– Göttingen: Carl Winter Universitätsverlag – Vandenhoeck & Ruprecht, 1965.

M u s t, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

MW = Wilhelm Müller, Mittelhochdeutsches Wörterbuch mit Benutzung des Nachlasses von Wilhelm Friedrich Benecke 1. Leipzig: S. Hirzel, 1854.

SES = Soome-eesti suursõnaraamat. Suomi-viro suursanakirja 1–2. Tallinn–Helsinki: Eesti Keele Sihtasutus – Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 2003.

SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja 1–3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 1992–2000.

SVJ = М. Зайцева, М. Муллонен, Словарь вепсского языка. Ленинград: Наука, 1972.

V a b a, Lembit 1997. Uurimusi läti-eesti keelesuhetest. Eesti Keele Instituut, Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos. Tallinn–Tampere.

VES = Võro-eesti synaraamat. Kokko pandnuq Jüvä Sullõv. (Võro Instituudi toimõndusõq 12). Tarto–Võro: Võro Instituut’, 2002.

VMS = Väike murdesõnastik I–II. Toim Valdek Pall. Tallinn: Valgus, 1982–1989.

VVMS = Vanapärase Võru murde sõnaraamat. Rõuge, Vastseliina, Setu. Koost Inge Käsi. Toim Helmi Neetar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011.

 

 

  1. Selles kirjutises kasutatakse teadusliku transkriptsiooni asemel lihtsuse mõttes võru kirjaviisi.
  2. Vt näiteks Forsberg 2010: 5 jj.
  3. SES 1: 845 esitab osaliselt teised tähendused ’koriseda (kõhu kohta); nuruda; manguda, lunida’. Tähenduses ’manguda’ esineb ka näiteks sm naukua ’näuguda jt’ (SES 1: 966).
  4. SSA peab alusetult (tõsi küll, kahtlemisi) läti sõna ka läänemeresoome laenuks.
  5. Lt koci,nš (< koks ’puu’) on LDW II: 340 registreerinud vaid tähendustes ’tugev ini-mene’, ’lihtsameelne inimene’ ja ’mesipuu’. 



Vaata trükiteksti