Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Logos, ethos, pathos, ehk Kuidas kirjutada kirjandusest?

Arne Merilai. Õnne tähendus. Kriitilisi emotsioone 1990–2010. Studia litteraria estonica 10. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 349 lk.

 

 

Kuidas kirjutada kirjandusest? See on küsimus, millega end vaevavad kirjanduse erialade üliõpilased oma esimeste tööde puhul, üritades leida õiget häält, sobivat paika, vaheala, kus loetuga oleks distants, aga kus teos siiski silmist ei kaoks. See küsimus kaob kirjutamiskogemuse kasvades ja hääl ning paik annavad ennast ise kätte. Lihtsam on võib-olla neil kirjandusuurijail, kes kirjutavad mitmes registris, luuletajana või prosaistina, ajalehekriitikuna, süvenenud uurijana. Siis saab oma häält rahulikult laiali jaotada, pole pakitsust, et midagi jääb formaadi taha kinni, ütlemata. Mõnele sobib muidugi vaid üks formaat. Ülitõsisele süvitsiminejale toob mõte ajalehe- või ajakirjaarvustusest külmavärinad, sest mida saaks üldse öelda sellises painavalt lühikeses, häirivalt pealiskaudses žanris, mille kallal veel kuuldavasti toimetavad hoolimatud tähemärkide lugejad? Teisele jälle sobib arvustusstiili kerglus ja mängulisus. Kolmas kirjutab luulet või romaane, aga pole iialgi kirjutanud ridagi teiste tööde kohta – sest kuidas hinnata? Mis õigus on hinnata? Kuidas saab üldse keegi teine midagi ühe kirjatöö kohta öelda, keegi, kes ei tea selle sünniahistust? Saati veel siis olla kriitiline?

Rahvusteaduse professor Arne Merilai kirjutab igas žanris, ja iga žanr peegeldub vastu igas tema žanris. Kui luule, kriitika ja uurimus võivad igaüks asuda endale ehitatud kinnises kastis, siis nüüdisajal on need kastid muidugi lagunenud, vähemalt nende jaoks, kes nõustuvad seda lagunemist märkama. Merilai puhul siin küsimust ei ole, tal on terav pilk ja lai lugemus. „Õnne tähendus” on raamat, mis põhimõtteliselt piire ei tunnista, kuigi tuleb tõdeda, et luulevormi kasutab autor suhteliselt vähe.(1) Aga piire ei tulegi selle raamatu puhul mõista žanriliselt. Küsimus on emotsiooni ja intellekti suhetes. Selles suunas viskab autor meile raamatu koostajana ette suure hulga vihjeid, või mitte vihjeid, vaid lausa lugemisjuhendeid. Pealkiri „Õnne tähendus” sisaldab esimest vihjet: küsimist võimatu järele. Sest kas pole see küsimus juba iseenesest absurdne: mis on õnne tähendus? Vastuseid võime tuua mitmeid, aga kõik nad dekonstrueerivad küsimise – sest tegu on vastuseta küsimusega. Aga pangem tähele, raamatu pealkiri küsimust ei esita! „Õnne tähendus” kui fraas pole võib-olla mõeldud küsimusena, vaid metafoorina, ühitamatu ühendamisena. Võib ka teistpidi lahata: õnne tähenduse järele küsimine viitab analüütilise pilgu domineerimisele: emotsioonil põhinevat seisundit lahatakse kriitiliselt.

Õnne tähenduse ontoloogilist küsitavust rõhutab raamatu alapealkiri: „Kriitilisi emotsioone”. Kas kriitilisi või emotsioone? Emotsioon ei ole kriitiline! Tunnen seda ise, kui juhtun vaatama sentimentaalset filmi, mis pisaranäärmed tööle paneb, mis siis et mõistus samal ajal sellesama filmi tobedaks analüüsib. Või on need emotsioonid, mida lahatakse kriitiliselt? Emotsioonid, mis sisaldavad midagi kriitilist, ohtlikku, plahvatuslikku? Või on kriitilised emotsioonid žanrinimetus, mis rõhutab kriitilise ja emotsionaalse koosolu? Kolmanda viite saame sisse-juhatusest, mille pealkiri on „Seitsekümmend intellektuaalset meeleolu”. Kriitiline emotsioon peab ilmselt olema seesama mis intellektuaalne meeleolu, sest nii raamatu alapealkiri kui ka sissejuhatus viitavad ikka samale tekstikogumile. Oluline on siin ilmselt kooslus, mitte täpne opositsionaalsus ja alluvussuhe.

Raamatus endas puudub emotsiooni ja kriitika opositsioon, küll aga on minu meelest selgelt paigas alluvussuhe. Intellekt domineerib, selles pole vähimatki kahtlust. Intellekt samal ajal mõnuleb. Intellekt meeleolutseb, viskab nalja, tunneb ennast vabalt. Meeleolu eest kannab hoolt poeetiline meel, mis otsekui iseenesest analüüsivasse sisse tungib. Teiselt poolt tungib ajalehekriitikasse häbenematult sisse elukutselise kirjandusuurija professionaalne käsitlusviis.

Sest lugegem või raamatu esimese loo esimest lõiku: „Ene Mihkelsoni Tornmõjub kui luuleline kooda ehk tetrastihhon tema romaani-triptühhoni – Nimevaev, Ahasveeruseuni ja Katkuhaud – järel. Sama tõsised hoiakud ja hoiatused, hingepiin ehk mälumure, rikas kogemus ning karm kriitika. Ainult ilmale avatust ja ütluse selgust on endise tumeda sisekaemuse kõrval, aja lõppemise ning töö lõpmatuse kärsituse foonil juurde tulvanud” (lk 13). Tetrastihhonid ja triptühhonid arvustuse avalauses kannavad kindlalt poeetikatundliku ülikooliinimese pitserit. Hingepiin ehk mälumure aga paneb akadeemilise lugeja seisatama – ilusasti öeldud. Selliseid momente leiab Merilai tekstidest rohkelt, lugesin tunnustavalt kas või sellist manifesti: „Pooldan mittekartesiaanlikku nägemust, et inimese isesus on maailma eri lugudest, objekt- ja metakeelsetest, kokkukedratud pusa, narratiivne raskuskese” (lk 59). Tõepoolest, kriitilises metakeeles võiksime rohkem rääkida mälumuredest ja isesuspusadest. Neis kahes, mälumures ja isesuspusas, nähtub kenasti ka Merilai kirjutusviisi asetumine intellekti ja emotsiooni raskuskeskmete suhtes: intellekt kasutab emotsiooni enda huvides ära, samal ajal loob tugev poeetiline alge intellektuaalse nihke, kus intellekt hakkab ise enda piiride järele küsima. See küsimine on oluline! See küsimine päädib meeldetuletusega, et mõnda asja suudab luule, mitte intellekt. Näiteks tõdemuse kujul, et „kujundliku keele abil võib mõtlev intuitsioon ulatuda väljendamatutegi kihtide ehk tuumani” (lk 47). Või teisal luule definitsioonis: „luule on vaikusest pärit sünniloits” (lk 318). Mulle tundub oluline, et rahvusteaduste professorile jäävad siiski tajutavaks ka rahvusteaduste piirid. Siin mängib olulist, kui mitte otsustavat rolli Merilai sõbrasuhe Heideggeriga. Heidegger oli minu jaoks selle raamatu suurim üllatus, ma ei osanud aimata, et see aastatetagune kiindumus ikka veel nii elujõuliselt Merilai vabamas vormis kirjutuses esile kipub tungima.

Logose ja pathose kõrval veel paar sõna ethosest. Mulle on sümpaatne kirjutaja eetiline hoiak, mis alati kirjutatut tunnustab. Tõsi, mõnikord eelneb sõbralikule õlalepatsutusele vaevalisi momente („Esmapilgul õudne on jälgida lihtlauselist plötutamist” – lk 66) ning sõbralikkuseski peab tegema mööndusi („hoolimata Faatumi kehvast toimetajatööst ja paljudest trükivigadest.... ei ole teos päris untsu läinud” – lk 52), aga mis sellest. Arvustustes peegeldub hea tahe loetuga kaasa minna, isegi kui vahel on natuke õudne ja mõni raamat kubiseb trükivigadest.

Tegelikult aga tahaksin lugeda näiteks kahe aasta pärast üht teist raamatut sama pealkirjaga „Õnne tähendus”. Alapealkiri poleks enam „kriitilisi emotsioone”, vaid näiteks „uurimus õnnest ja kirjandusest”. Sest „Õnne tähendus” sisaldab suure hulga täiesti terviklikke pisitekste, mille võib pärast lugemist südamerahuga käest panna, ilma et midagi kripeldama jääks. Arvustused ja lühiesseed liiguvad eesti nüüdiskirjandusloo erinevates sfäärides, tuletavad korraks meelde seiku möödaniku kirjanduselust, toovad kerge äratundmisrõõmu, liiguvad siis unustusse, kuni üliõpilane või kirjandusloolane midagi sellest kuhjast välja korjab. Aga nimiessee „Õnne tähendus” on teistsugune, tegelikult omanimelisest raamatust väljaspoolne, enamikust kaastekstidest pikem ja süvenenum, ja põhiliselt teistsugune haardeulatuselt, soovilt defineerida defineerimatut: mõne leheküljega hõlmata kogu eesti kirjanduslugu. Sellisena on see essee kõige põnevam lugemine raamatus, samas ka vahest ainuke poolik tekst – valmis, aga edasimõtlemisele kutsuv. Minu jaoks ei mahtunud just see essee päriselt valitud tooni raamidesse, kippus iseenesest tõsisemaks, kui oli mõeldud. See on projekti kirjeldus, mis tuleks veel teoks teha, aga mitte enam miniessee kergemeelses vormis, vaid tõsiselt, süvenedes ja siiski säilitades teadlikkust akadeemilise kirjutuse piiridest. Jään selle essee lahtikirjutust ootama.

Lõpetuseks paar viktoriiniküsimust lugejatele. Millise teoste arvustustest pärinevad järgmised kirjaread: „On väga tõenäoline, et sest hästi kindlustatud kitsaste piludega mungakloostrist, kust kostab profaansele kõrvale vahel arusaamatut palvepominat, pistetakse peatselt ootamatult välja ka täpselt osutavad musketitorud.”

Ja sellised:

Miks on  t e h n i k a  o l e m u s  ohtlik, kui rippriistadega hambaarstitool on hädalisele ometi kui taeva õnnistus?”

 

 

  1. kus vana triviaalsüsteem on kidumas, uus aga veel nõrk ja idumas” – näiteks selline luuletus leidub ühes arvustustekstis küll.

 

Arvustuse trükipilt