Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Seitsmes muutuva keele päev


 

 

4. novembril 2011 toimus Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudis VII muutuva keele päev. Nagu viimasel paaril aastal peeti ettekandepäev seegi kord riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu” projekti raames.

Avasõnas andsid Helle Metslang,  Ilona Tragel (TÜ) ja Katre Õim (TLÜ) ülevaate muutuva keele päevadel läbi aegade peetud ettekannetest. Lisaväärtust andis nimistu sõnavõtjatest, kelle ettekanded on artiklitena jõudnud ajakirja Keel ja Kirjandus vm.

Helle Metslang, Karl Pajusalu ja Külli Habicht (TÜ) juhtisid ettekandes „Ühendavast sidesõnast küsipartikliks” tähelepanu sellele, et eesti keele peamised üldküsilause markerid on grammatiseerunud või grammatiseerumas koordinatiivse tähendusega partiklitest ja konjunktsioonidest: küsipartikkel kas konjunktiivsest partiklist kaas, partikkel või disjunktiivsest sidesõnast või. Lisaks neile on märgata ka konjunktsiooni aga suundumust toimida üldküsimuse markerina.

Liina Lindströmi (TÜ) ettekande teemaks oli agendi väljendamise vahendid passiivikonstruktsioonides viimase 200 aasta jooksul. Ta võrdles vana kirjakeelt XIX sajandi tekstides (1800– 1850) ja tänapäeva eesti keelt 1990. aastate ilukirjanduskorpuses ning selgitas, miks on elatiiv agendi käändena kadunud ning miks on elusa agendi väljendamise vahendiks saanud hoopis adessiiv.

Eesti keele morfosüntaksi muutusi vaatles ka Kais Allkivi (TLÜ) oma ettekandes „Kas käbi sarnaneb kännule või kännuga? Alaleütlevaliste rektsioonilaiendite kasutusala avardumisest”. Selgub, et tänapäeval eksitakse kõige rohkem verbi osundamakasutamises, tarvitades seda enamjaolt paronüümse verbi osutamatähenduses. Alaleütlevalist rektsiooniviga esineb sõnadega  panustama, rajanemaja sarnanevõi sarnanema.

Kristel Uiboaed (TÜ) võttis ettekandes „Verbikonstruktsioonide varieerumine eesti murretes” vaatluse alla ahelverbid ja teised kaheverbilised ühendid ning nende varieerumise. Ta osutas, et murrete klassifitseerimine mõne süntaktilise nähtuse põhjal võib viia hoopis teistsuguse murdejaotuseni, kui seni harjunud oleme.

Anni Jürine (TÜ) pidas ettekande  „Sageduse mõju kaassõnaühendite grammatiseerumisel”, keskendudes eelkõige kehaosadega seotud kaassõnafraasidele.

Pille Eslon (TLÜ) kirjeldas objekti ja predikaadi definiitsuse/indefiniitsuse markerite kasutamist eesti õppijakeele objektifraasis verbi tegema näitel.

Aktiivse arutelu tekitas Heiki-Jaan Kaalepi (TÜ) ettekanne „Tähelepanu, tüng!”, mis näitas sõna tüngomapärast kujunemislugu. Eesti keele koondkorpuse andmetel ilmus kolmandavälteline vorm tüngakõigepealt püsiühendite tünga tegema ja tünga saamakoosseisus. Alles hiljem hakkasid tulema ka muud vormid: tüngasid tegema, omastavaline teisevälteline vorm tünga. Ainsuse nimetavaline vorm tüng ilmus alles pärast neid.

Helen Plado (TÜ) vaatles kontsessiivkonjunktsiooni kuigi, mida kasutatakse ka mööndtingimusliku konjunktsioonina.

Keelelise taju radadele juhatas kuulajad Anna Verschiku (TLÜ) ettekanne Keelekontaktid blogisuhtluses ja metalingvistilises teadlikkuses”. Uurimismaterjal pärines keskkonna „Live Journal” venekeelsete blogide kolmelt kasutajalt ajavahemikust 2007–2011. Analüüsitud andmete põhjal tõdes ta, et kasutajate eesti keele mõju avaldub peamiselt täielikus kopeerimises, valikulises kopeerimises ja keelelises loovuses. Konverentsi osavõtjate muiged Anna Verschiku toodud värvikate näidete peale panid nõustuma asjaoluga, et keelekasutajate metalingvistilist teadlikkust ei tasu alahinnata.

Kuigi muutuva keele päev toimus programmi „Eesti keel ja kultuurimälu” toetusel viimast korda, avaldati lootust, et Helle Metslangi ja Ilona Trageli initsiatiivil alanud traditsioon ei katke.

Kirjutis trükikujul