Lehekülje algusesse

Nüpli II suvekool „Peegeldused kirjanduse sees ja ümber”

 

 

 

6.–7. juulini peeti Nüplis Gustav Wulff-Õie muuseumi õuel Eesti Kirjandusmuuseumi suvekool „Peegeldused kirjanduse sees ja ümber”. Temaatiliselt tõukus seekordne, teine suvekool esimesest („Kaotatud klassika: lähilugemine”), jätkates arutlust eesti kirjanduse tiheda tuuma üle. Laia lähenemiste ampluaad võimaldav teemapüstitus tõi esinema distsiplinaarselt kirju uurijaskonna. Kahe päeva jooksul peeti 21 ettekannet, lisaks neile oli kavas vestlusring jm.

 

Milliste eesti kirjanduse probleemide üle peeti elavaimaid arutelusid? Üldistades võib öelda, et raskus seisneb ikka eesti kirjanduse tsentri määratlemises. Mida ütlevad eesti kirjanduse tiheda tuuma kohta ja kuidas mõjutavad seda tema peegeldused äärealadel – olgu siis keskuse ja ääreala eristamise aluseks keelelised, geograafilised, ideoloogilised, tehnilised, žanrilised vm tunnused – ning kas neil perifeeriatel on lootust jõuda tsentrile lähemale?

 

Olulise panuse 1940. aastatel kaheks harunenud eesti kirjanduse vaatlemisse ühe tervikuna andis Marin Laak ettekandega „Harrastused parraspuudel: luuleuuenduse varjudest raudsel eesriidel”. Faktilistele ja mentaalsetele peegeldustele tuginedes näitas autor, kuidas kodu- ja väliseesti kirjandus vaatamata raudsele eesriidele ja välisele vastandumisele üksteisest teadlikud olid ja dialoogi pidasid. Ühest eesti kirjandusest, mitte enam kahte harusse kasvanud puust võiks Laagi arvates rääkida alates 1960. aastatest. Neid tähelepanekuid kinnitas Kristin Vaigu ettekanne „Kirjandusajalood kui peeglid ehk mõningaid tähelepanekuid paguluses avaldatud eriilmeliste eesti kirjanduslugude ja pagulaskirjanike enesemääratlemise kohta”. Ettekandes „Raimond Mustjõe kaldalt ja Ain Haukamaalt” vaatles Mart Velsker Raimond Kolga ja Ain Kaalepi võrukeelset luulet ning põgusalt ka selle positsiooni eestikeelse kirjanduse taustal.

 

Näib aga, et välis- ja lõunaeesti kirjanduse jõulisemast kaanonisse kaasamisest aktuaalsemgi on praegusaegse eestivene kirjanduse positsiooni küsimus. Kui vanema eesti kirjanduse kirjeldamiseks kasutatud n-ö geokultuurilist printsiipi võib pidada küllalt edukalt kehtestunuks, siis kaasaegse eesti/ Eesti kirjanduse määratlemise alustes näib olevat raskem kokku leppida. Igor Kotjuh leidis ettekandes „Eesti venekeelne kirjandus: tõrked omaks tunnistamisel”, et eestivene kirjandus võib võõrastavalt mõjuda seetõttu, et on üsna uus nähtus, loodud algselt vene keeles ja arvestab seejuures vene kirjanduse traditsioonidega.(1) Aija Sakova tõi ettekandes „Kaasaegne Eesti venekeelne kirjandus läbi saksakeelse „migratsioonikirjanduse” peegli. Mõned tähelepanekud” peamiseks põhjuseks, miks eestivene kirjandust tahetakse lugeda nišikirjandusena, selle keele – kui eestivene kirjandus oleks eesti-, mitte venekeelne, ei tekitaks see ilmselt tugevat tõrget. Ta pidas võimalikuks, et meie ühiskond ongi jõudmas punkti, kus uus (eesti keeles kirjutavate venelaste) põlvkond on valmis astuma eesti(keelsesse) kirjandusse. Kotjuhi ja Sakova ettekanded vallandasid kahtlemata suvekooli teravaima arutelu. Peale eestivene kirjanduse positsiooni vaieldi Hans Leberechti, Sofi Oksaneni ja Katrina Kalda võimaliku koha üle eesti kirjanduses. Maiskondliku, keele- vm printsiibi eelistamise suhtes jäädi eriarvamustele.

 

Tänuväärse ülevaate vene ja nõukogude kirjanduse karismaatilise õppejõu Valeri Bezzubovi tegevusest ja tõekspidamistest, aga ka bezzubovlikust visioonist, mille kohaselt nõukogude kirjandust võis näha varasema vene kirjanduse „tagasitulemisena”, andis Ülle Pärli empaatiline ettekanne „Valeri Bezzubovi vene/nõukogude kirjandus”. Ideoloogilistes tingimustes, tsensuuri järelevalve all ilmuvatest tekstidest rääkisid fokuseeritult Tanel Perni ettekanne „Ideoloogia piirid: juunipöörde (kõver)peegeldused” ning Kersti Undi „Stalinistliku perioodi peegeldusi ja vastupeegeldusi T(R)Ü ÜTÜ kirjandusringi väljaandes „Laualeht” („Loov Mõte”)”. Probleemidele nõukogudeaegse eesti luule kaanonis ja retseptsioonis juhtis tähelepanu Marja Undi „Mitmemõõtmeline luulelugu ehk Restaurator Cimpus. Brita Melts vaatles ettekandes „Jaak Jõerüüdi luule sisemaastikud” luuletaja pöördumist interjöörides liikuvast 1960.–1970. aastate luulest isiklike sisemaastike kirjelduste poole tema viimastes luulekogudes. Huvitava pilguheidu katalaani kirjandusse ning mõningaid võrdlusi eesti kirjandusega pakkus Merilin Kotta ettekanne „Metafiktsionaalseid peegeldusi kaasaegses katalaanikeelses lühijutus Carme Riera, Sergi Pàmiesi ja Albert Garcia Pascuali tekstide näitel”. Johanna Rossi ettekanne „Plath ja Saat, Esther ja Eed: võrdlev lugemine” püüdis üldistavalt esitada nõukogude kirjanduse eripärasid ning ärgitas kuulajaid elavale diskussioonile.

 

Mõttelise silla Eesti filmi 100. sünnipäevaga moodustas rida ettekandeid, mis vaatlesid kirjanduse, teatri ja kino suhteid. Paeluva pilguheidu kirjanduse ja filmi peegeldustesse ning ühe teksti aastaid kestnud ümberkirjutusprotsessi pakkus Kristel Kotta „Mässumeelse Rummu Jüri visa ebaõnnestumine (filmimisloata stsenaariumiprojekt 1955– 1964)”. Huvitav dialoog kujunes Katre Pärna ettekande „Kino kui kirjanduse kõverpeegel” ja Toomas Kiho „Rahutu Gee üle rahutu vee”(2) vahel. Kui Pärn seadis teksti filmi ees primaarseks ja küsis retooriliselt, kas selleks, et ekraniseering oleks hea ekraniseering, peaks kino toimima kirjanduse kõverpeeglina, rõhutas Kiho vastupidiselt kino võimet tekste jumalikult puudutada.

 

Aeg-ajalt ollakse rahulolematud väljakujunenud eesti kirjanduskaanoniga. Kui Kristin Vaik vaatles paguluses ilmunud eesti kirjanduslugusid, sai selgeks, et tõenäoliselt kõige laiema levikuga Arvo Mägi kirjanduslugu tugines suuresti Friedebert Tuglase „Lühikesele eesti kirjandusloole” (1934). Eesti kirjanduslugude uurijatele on teada, et kuni 1930. aastate eesti kirjanduse kaanon on tänapäevani püsinud enam-vähem samasugune, nagu seda kirjeldas Tuglas. Sarnase tähelepaneku tegi eesti novellikaanoni kujunemist jälginud Martin Carayol ettekandes „Mõne eesti novellisti kanoniseerimisest”. Viimasel ajal on siin-seal esitatud ettevaatlikke alternatiive kaanoni senisele, originaalsust väärtustavale valikuprintsiibile. Hillitsetult seati originaalsuse kriteerium kahtluse alla Nüpliski ja vaadeldi eesti kirjanduse mitut tuntud teksti kui suurepärast tõlgendust. Eitava vastusena eelmise suvekooli küsimusele, kas originaalsust tähtsustav, aga oma eelkäijatest mõjutatud Tuglas võis olla 1920. aastate mõjukriitikute jaoks tabu, esines Pille-Riin Larm ettekandega „Õhk on täis peegeldusi: Lafcadio Hearni „Rokuro-Kubi” vs.Friedebert Tuglase „Õhk on täis kirge””.(3) Mele Pesti arutles oma ettekandes „Sa oled see, mida sa sööd ehk kirjanduslike „peegelduste” mahe-magus eufemism” originaalsuse ja jäljenduse üle ning proovis eesti kirjandusajaloo vaatlemisel rakendada Brasiiliast pärinevat antropofaagilist mudelit. Lakmustekstiks valis ta Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Vägeva vähi ja täitmatu naise”.

 

Nüpli kevad- ja suvekoolid on ikka hoidnud näppu nüüdiskirjanduse pulsil. Mõningaid kaasaegse kirjanduse tehnoloogilisi ja žanrilisi eripärasid kirjeldasid Kristina Kivirand ja Tiina Sulg. Kiviranna video „Visual poetry” tutvustas interdistsiplinaarset kirjutusviisi, kus omaelulooline tekst pannakse kirja pilti ja trükiteksti kombineerides. Tiina Sule ettekanne „Eesti ulmeparoodiad” andis ammendava ülevaate kõnealuses žanris loodust. Õhtuhämaruses arutleti Mart Velskri juhatusel peetud vestlusringis värskemas kriitikas küllalt laia vastukaja pälvinud teose „Mitte-Tartu”, Tartu-mütoloogia, Tartu ja mitte-Tartu piiride jm üle. Kohal viibisid kogumiku koostaja Sven Vabar ja mõned kaasautorid, kriitiku rolli astusid Mihkel Kunnus, Toomas Liivamägi ja Kristjan Pruul.

 

Arne Merilai kõneles ettekandes „Ämblik ja ämblikmees” kirjanduse uurimise teoreetilisest ühendväljast ehk postmodernsest käsitluspluralismist tänapäeva ülikooliõpetuses ja ka kirjandusteaduse institutsionaalse ülalpidamise murekohtadest. Suvekooli lõpetas Piret Viires aruteluga kirjanduse üldise institutsionaliseerituse teemal, kutsudes üles moodustama asutusteülest organisatsiooni.

 

Nüpli kirjanduse kevad- ja suvekoolid on õigustanud end kohtumispaigana, kus kokku saavad mitte ainult kitsalt eesti kirjanduse uurijad, vaid ka võõrfiloloogid, semiootikud jpt. Eks täida nad sedasama ülesannet, mille andis Juhan Kunder oma imepeeglile 1885. aastal: see teeb igamehe nooreks, kes tema sisse vaatab.

 

Suvekooli „Peegeldused kirjanduse sees ja ümber” toimumist toetasid Eesti Kultuurkapital, sihtfinantseeritav teema „Kultuuriloo allikad ja kirjanduse kontekstuaalsus” (SF0030065s08) ja ETF-i grant nr 9160. Suvekooli ettekannete teesid on kättesaadavad teadusraamatukogudes ning suvekooli kodulehe uuel aadressil http://galerii. kirmus.ee/nypli/.

 

 

  1. Vt ka I. K o t j u h, Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest? – Keel ja Kirjandus 2012, nr 2, lk 134–139.
  2. Vt ka T. K i h o, Rahutu Ge üle rahutu vee. – Sirp 14. IX 2012, nr 34.
  3. Nüpli esimese ja teise suvekooli ettekande süntees: P.-R. L a r m, „Popi ja Huhuu” ning tema eelkäija eesti kirjanduses. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 10, lk 734–754.