Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Tartu Ülikooli V kirjandustudengite kevadkool

 

 

 

16.–17. juunil toimus Võrumaal Urvaste vallas Liinakuru talus viies kirjandustudengite kevadkool. Eesti kirjanduse õppetooli professor ning Liinakuru peremees Arne Merilai tõdes avasõnades, et nüüd võib kirjandustudengite kevadkooli juba traditsiooniks pidada. Seda kinnitab ka tõik, et teist aastat järjest lööb osavõtjate arv rekordeid. Ühtlasi jõudis tudengite kevadkool tänavu internetti: aadressilt  liinakuru. wordpress.com  leiab nii eelnevate aastate kavad, juhised kohalejõudmiseks, pildimaterjali, bibliograafia kui ka olmet tutvustava rubriigi.

 

Kevadkooli kutsusid viis aastat tagasi ellu Mart Velsker ja Jaak Tomberg eesmärgiga võimaldada tudengitel, kel välja kujunenud või kujunemas oma teema, teistelegi huvilistele oma uurimisvaldkonda tutvustada. Hiljem on kevadkooli korraldamisega aktiivselt seotud olnud ka Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär Marja Unt ning mõned tegusamad üliõpilased. Esinejatena astuvad üles erinevate õppeastmete üliõpilased ning kevadkool on tavakohaselt ilma keskse teemaasetuseta, mistõttu kujuneb kava alati eriilmeliseks ning pakub kuulamisainet igale huvilisele.

 

Tänavuste esinejate hulgas kohtas nii neid, kes varemgi on Liinakurul üles astunud, kui ka neid, kelle jaoks oli see esmakordne kogemus. Staažikas esineja Maia Tammjärv kõneles teemal „Miks me usaldame jutustajat (ja kuhu see meid viib)”. Ettekanne seondus Tammjärve kevadel kaitstud magistritööga ja keskendus jutustaja ebausaldusväärsuse küsimusele, kusjuures näitematerjal pärines Madis Kõivu romaanist „Aken” (1996). Mitmel korral on Liinakurul üles astunud skandinavist Mart Kuldkepp, kes pidas salapärase pealkirjaga ettekande „Raudpeast fooliummütsini: Põhjamaine fatamorgaana Eesti kultuuris”. Pealkirja motiiv pärines ühe tuntud Eesti poliitiku avalikust pöördumisest, mis ärgitas esinejat ajaloolisele ainesele toetudes arutlema eestlaste soovi üle kuuluda pigem Põhjamaade kultuurikeskkonda. Kahel eelneval aastal on esinenud  Evelin Arust, kes tänavu rääkis Vilis L ºacise viimasest romaanist. Ettekandes „Kuidas toimid sina? Vilis Lºacise juhtum” oli juttu kommunistliku ühiskonna oluliste alustalade kajastumisest Lºacise teoses „Pärast äikest” (1962): kollektiiv, töö ja eesmärgipärastatud elu. Varem on kevadkoolis kõnelenud veel Tõnis Hallaste, kes pühendas oma ettekande Kaupo Pähkli loomingule ning rääkis selle toel „Elevuskirjandusest Eestis”. Esineja toetus teistest enam lugejakogemusele ja lugemismuljele ning püüdis defineerida mõistet elevuskirjandus.

 

Uutest tulijatest heitis Indrek Ojam samuti pilgu Madis Kõivu loomingule, käsitledes ettekandes „Madis Kõivu varajased romaanid ja kogemuse vahendamise poeetika” romaani „Päev” (2004). Esineja tõdes, et nimetatud Kõivu romaan on fragmentaarne ning nõuab lugejalt head keskendumisvõimet. Autorikesksed olid ka Sirel Heinloo ja Karmen Otu ülesastumised. Esimene tegeles Jaan Kaplinskiga, tema ettekanne „Jaan Kaplinski retseptsioon Rootsis” andis ülevaate Rootsi ajakirjanduses ilmunud materjalist. Teine kõneles psüühikahäiretest kahe naiskirjaniku teostes: „Vaimuhaiguse kujutamisest naiskirjanike teostes Sylvia Plathi ja Eia Uusi näitel”, tõstatades seejuures küsimuse, kuivõrd peaks siduma autobiograafilist materjali kirjaniku teostega. Kevadkooli teisel päeval esines maailmakirjanduse magister Elo Vilks ettekandega „Prantsuse ja eesti (post)strukturalistid”. Kõneleja pakkus sissevaadet Derrida, Unduski, Krulli jt kirjutistesse. Äsja bakalaureuseõppe lõpetanud Leelo Valgma esitas pealkirja all „19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse külarealistlik eesti kirjandus. Postkolonialistlik vaatepunkt” oma nägemuse iseloomulikest joontest mõisa ja küla vahelistes suhetes.

 

Tavakohaselt kutsuti selgi aastal Liinakuru kevadkooli üks eesti kirjanik. Tänavu oli külas Suitsu luulepreemia laureaat Carolina Pihelgas, kellega vestles maailmakirjanduse magistrant ja luuletaja Maarja Pärtna. Autoriõhtu lõpetas Pihelgas oma uusimate värsside ettelugemisega.