Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Juveel, vist

Hasso Krull. Veel ju vist. Mai 2010–oktoober 2011. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 60 lk.



 

Hasso Krull on üks neist vähestest autoritest, kelle looming saab enamasti positiivset vastukaja. Selle põhjuseks on muidugi tema luulekogude terviklik poeetiline maailm, kus kindel süsteem aitab hajusaid luuletusi oskuslikult kokku sõlmida. Kuid kui hakata vaatama tema üldkontseptsioonidest kaugemale, jäävad üksikud luuletused ikkagi salapäraseks. Neis on midagi intuitiivselt tajutavat, aga loogiliselt määratlematut. Nende iseloomustamiseks võib kasutada sõnu mängvõi  müütilisus, aga ega selline sildistamine vii nendest arusaamisele lähemale.

 

 

Krulli viimane luulekogu „Veel ju vist” omab kindlasti ühisosa tema muu loominguga. Sellegi ülesehitus põhineb kindlal süsteemil, mille aluseks on seekord kolm modaalsõna  veel,  ju  ja  vist. Kõigil nendel modaalsõnadel on luulekogu tervikus oma tsükkel, mistõttu nad loovad lugemisel justkui kujundliku jada, kus kasvamise juurest (veel) jõutakse rõhutava vaheetapiga (ju) ebakindluse ja küsitavuste juurde (vist). Kuid nagu ütleb Mart Velsker, on seal siiski „midagi veel”.(1) Ülesehituslik kontseptsioon on ainult see osa, mis esimesena silma torkab; tegelik sisu ehk luuletused on midagi märksa enamat.

 

 

Veel ju vist” luuletused koosnevad kaherealistest stroofidest ja võivad esmapilgul oma mõjuvusele vaatamata jätta üsnagi hajusa mulje. Luulekogu luuletused ei alga punktist A, et liikuda kindlat liini pidi puänteeritud punktini B. Nende kulg ei ole selgepiiriline, vaid hüplik. See ei ole loogiline, vaid rohkem aistinguline. Ja see on ka üks põhjusi, miks tuleb Krulli iseloomustades kergesti pähe triksteri ambivalentne kuju. Luuletuste sisemine lõhustumine paneb lugejat arvama, et temaga mängitakse kaksipidist mängu. Ent silme ette kerkiv Vembuvana, kes oma eriilmeliste figuuridega lugejat eksitab, on siiski pettekujutelm. Kuigi Krull oli väga triksterlik 1990. aastate teisel poolel ja 2000. aastate alguses, kuni „Loomise mõnu ja kirjani”, paistab ta nüüd püüdlevat millegi uueni. Triksteri sisemine vastandlikkus (lõhkuv–loov, fragmentaarne–terviklik, paljusus–ainulisus, mõnu–kiri) on küll alles, kuid see vastukäivus ja mäss on leidnud teatava sisemise rahu, teatava kindluse, mida Krullile pakuvad me loomislood. Kui ta oma mütopoeetilises essees „Jumalanna pesa” üritab kirjeldada müüdi olemust, jõuab ta sinnamaani, et see on „miski, mis asub teispool head ja kurja”.(2) „Veel ju vist” luulekogu seisukohast on see tähelepanek oluline just seetõttu, et kuigi võib tunduda kerge tuua välja Krulli luuletuste olemuslikku killustumist, üritavad nad kõik saavutada teatavat mütopoeetilist ühtsust. See tähendab, et Krulli luuletused võivad olla küll loogikale vasturääkivad, aga nad jätavad alati mulje tervikust. Nad asuvad teisel pool lahterdavaid kategooriaid.

 

 

See muidugi ei tähenda, et poleks võimalik vaadata, kuidas sinna „teisele poole” on jõutud. Kuigi „Veel ju vistil” puudub poeetiline alguspunkt ja kindel arengutee, võib selle siiski visandada. Tegemist on luulekoguga, mis mängib pidevalt ümber loomist ennast. Ja nagu Krulli uuritavad loomislood, põhinevad ka antud luuletused erinevatel kordustel. Alates fraasikordustest, jätkates sõnakorduste ja häälikukordustega (näiteks: „rohu sees on ring rohu sees on teine ring / rohu sees on käänak rohu sees on rada” lk 40 või „sügavikust sünnibki vaht / sügavikus vihtlevad vahused lained” lk 51 või „tule ja ma annan sulle / miniatuurse nime // pilkupüüdev nagu miniseelik / sinu mininimi” lk 10) tekitab Krull teatava manamise või sõnumise alltooni kõigile oma luuletustele. Värsid kasvavad ja põimuvad. Moodustavad mustreid ning tekitavad aluseid uutele assotsiatsioonidele.

 

 

Seetõttu on eriti tähenduslik sõna  veel, mis loob põhja kasvamisele. Veelhakkab sõnasõnaliselt suurenema ning tähenduslikult punguma. Ka seos  veega  on kerge tulema: „veel pole olemas / veel pole päriselt olemas // veel ja vee peal / veel ei olegi veel vee peal” (lk 9). Ja lõpuks ongi luuletus kasvanud millekski ebaselgeks, ainult ähmaselt tajutavaks. Keeleline ambivalentsus osutab korraga mitmetele erinevatele sisulistele tähendustele, mistõttu konkreetse tõlgenduse fikseerimine tundub paratamatult ebavajalik. Kuid sellega üks loomine muidugi ei katke, tähendused võivad ka rööbiti muunduda. Erinevad võrdlused tulevad salamisi („üks teeviit näitab / peaaegu näpuga” lk 6) või väga otseselt esile ( ja su keha sulab üles / ja valgub mõnusasti klaasi // nagu punane vein / nagu valge vein” lk 14). Ja need seosed loovad aluse poeetilisele tervikule, mida üksikud värsid ei suudaks kunagi saavutada. Kõrvuti on asetatud kontekstid, mis lähiplaanis võivad tunduda isegi seosetud, aga üldpildis moodustavad veidra koosluse, mis tähenduslikkuse tühjendamise asemel paneb asju uutmoodi mõtestama.

 

 

Krulli kujundlikkus pöördubki peagi vastandlikuks. Fraasid hakkavad üksteisega põrkuma. Loogika on häiritud. Seostesõlmed muutuvad üllatuslikuks („higi voolab / mööda selgroogu alla [---] aga tõmbame selga loomanahad / aga higistame keelega” lk 19) ning varsti hakkab nihkuma kogu kujutluspilt reaalsusest: „vasakule ja paremale kuni vastu tuleb / vasakukäeline herilane vasakukäeline madu” (lk 52). See on peidetud väljakutse tavakogemusele, mida luulekogu tasandil iseloomustab sõna veelasendumine sõnaga vist. Ometi pole meisse süstitava kahtluse eesmärk kogu kontekst ümber pöörata. See ei ole ainult arusaamatu mäng, sest sellise luule eesmärk pole kunagi olnud pakkuda midagi (eba)reeglipärast. Ei midagi tõsikindlat ega ka midagi seda kindlust raputavat. Seetõttu ei saagi otseselt kuskilt kinni haarata, et sellisele luulele vastu vaielda. Krulli luule põhineb omaenese reeglitel ja see on tema suurim tugevus. Kokku on põimitud mitmuslik pilt maailmast, mille alguseks võib lugeda „mõttetu maastiku / millel ei ole veel pärimust” (lk 9) ja lõpuks meekärje, mille „sisse on ehitatud üks ilm” (lk 60). Ent säärane sirgjoonelisus ei ole siiski soovitatav. See tõmbaks sõlmed lahti.

 

 

Erinevate loomisloo ja pärimusega seotud märksõnade (lind,  madu,  vesi,  kangasteljed  jt) esinemine hajusalt läbi terve luulekogu kinnitab nende laialipihustamise vajadust. Need on veel ühed sõlmpunktid, mida mööda võib lugemisel minna. Kuid sama olulised sõlmed on ka luuletaja muud meelelised tajud või argine ilm, kus näiteks „keegi ei märganud / üht klaasi hiirvaikselt hallis rivis” (lk 32). Seesama klaas on midagi enamat lihtsast klaasist. Isikustamise kaudu on temast saanud aktiivne osaline muutuvas maailmas. Mis sellest, et ta on nii „hiirvaikne”. Loomine ei koondu seega kunagi ühte punkti, vaid tegemist on pidevalt ja kõikjal toimuva protsessiga. Nagu Krull isegi ütleb, on loomine „tohutu kordumismuster”,(3) kus eri variatsioonid ei rõhuta kindlat algust või lõppu, vaid protsessi ennast. Sõnade   veel,  ju  ja   vist kordumine raamatu eri osades iseloomustab seda väga elavalt. Need sõnad ei kanna küll iseseisvat tähendust, aga vastavalt nende erinevatele positsioonidele lausungites või tsüklites ilmnevad nende tähendused tervikus. Nad peegeldavad luulekogu, nagu luulekogu peegeldab neid. Aga „Veel ju vist” seletamine ainult nende kolme modaalsõna või nende sõnade omavaheliste suhete abil pole kuidagi võimalik. Nad vaid loovad liikumise, et saaks tekkida luule.

 

 

Omamoodi võibki öelda, et „Veel ju vist” on luulekogu „ruum ruumi peal läbi ruumi” (lk 29). Kusjuures need luuletuste eri tasapinnad jätavad paradoksaalsel kombel mulje väga tihedasti kokku kuuluvast tervikust. Olgugi et selget tähendust ei pruugi olla võimalik välja tuua, jääb tunne, et nii peabki olema. Luule keskmes on keelelised suhted, mitte nende suhete tõlgendatavad produktid. Selles on midagi eelajaloolist, midagi lihtsat ja keerukat korraga. Midagi sellist, mida on lihvitud, kuid mille väärtus peitub milleski muus. Ühesõnaga midagi niisugust, mis asub sealpool mõistuslikku kontrolli, nii et lugejasse jääb ikka pisikene kahtlus – vist.

 

 

  1. M. V e l s k e r, Veel ja midagi veel. – Looming 2012, nr 7, lk 1025.
  2. H. K r u l l, Jumalanna pesa. – Loomingu Raamatukogu 2012, nr 19–20, lk 5.
  3. H. K r u l l, Jumalanna pesa, lk 47.




Arvustus trükitekstina