Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Lümanda, Lümandu ja Lümatu

 

Eestis leidub kohanimepesa, mille liikmed on silmapaistvalt sarnased ja mida hääldusvariandid ning vanemad kirjapildid veelgi lähendavad. Need on Saaremaa küla ja mõis Lümanda, vanal Harjumaal Hageris küla ja mõis Lümandu, vanal Läänemaal Märjamaal küla ja mõis Lümandu, Virumaal Lüganusel küla Lümatu, Põhja-Tartumaal küla Lümati, Võrumaal küla Lümatu (Lümätü), Pärnumaal Kaisma vallas põlistalu Lümandu, endine mõisaase.

Lauri Kettunen on mõne kõnealuse nime tüve võrrelnud sõnadega lima ja lüma ning oletanud, et tuletis *limand võiks olla märkinud mudast kohta. Samuti on ta pakkunud võrdluseks eesti sõnu lümamaniederlegen’ [’maha panema’], lümakilniedergedruckt’ [’maha surutud’] ja soome sõnu lymytäsich verbergen’ [’ennast varjama’], lymypaikka ’Versteckplatz’ [’peidukoht’] jt. Kolmanda võimalusena on ta oletanud tundmatut isikunime (Kettunen 1955: 27, 249).

 

Valdek Pall (1969: 131) on Põhja-Tartumaa Lümati nime juures täpsustanud Kettuneni pakutud arvukate võrdlussõnade tähendust ja lisanud võrdlussõnade hulka veel lõunaeesti lümbähtämmämaha kukkuma’, lümitamaotsima, hiilima’, lümäle (keema) ja lümo ’liiga pehmeks keenud toit’.

Marja Kallasmaa (1996: 200) on Saaremaa Lümanda nime käsitledes esitanud Kettuneni ja Palli materjali ega ole iseseisvat tõlgendust välja pakkunud.(1)

 

Juba esmapilgust põlistena paistvate asustusnimede pessa ei kuulu Saaremaa Valjala heinamaa nimi Limandi, mida EKI kohanimekogu järgi on käänatud illatiivis kujul limanªıtti (lima`niiti). Siin on lühenemata kujuks kahtlemata Limaniit, kaheosaline looduspaiga nimi. Läänemaa Hanila Limandi mägiKause küla heinamaal – võib olla samasugust päritolu. Martna Lümandi mägi võib olla nii see kui ka inimesega kaasa tulnud nimi mõnest teisest Lümand-kohast. Virumaal leidub EKI kohanimekogu järgi mitu Lümati ja Limati talu, aga siin kinnitab pärimus, et need rahvakeelsed nimed põhinevad perekonnanimel Lümat. Jõhvi kihelkonnas Peeri mõisas on pandud perekonnanimi Limmart (Aadu Must, Onomastika (testversioon). http://www.eha.ee/labs/onomastika/index. php/et; vaadatud 7. XI 2011). Perekonnanime Lümat  Musta andmebaas ei sisalda, kuid tõenäoliselt on see pärit Lüganuse kihelkonna Hirmuse mõisast (EAA.1862.2.300: 3).

 

 

VAADELDAVA SEITSME KOHA LÜHIKESED KOHALOOD


 

Harjumaa Hageri Lümandu küla ja mõisat on mainitud juba Taani hindamisraamatus XIII sajandil külana Laemaeth, par. Haccriz. Mõis on küla juurde asutatud enne 1666. aastat ja olnud mõnda aega (XVIII saj) iseseisev rüütlimõis. XIX sajandil muudeti Lümandu Sutlema poolmõisaks, aga rahva teadvuses on püsinud Lümandu vald ka XX sajandil. Külanime varasemaid kirjapanekuid: aastal 1394 Lummede, 1695 Limmeda (BHO: 309–310), 1707 mõis Limmatja küla Limmat bÿ (naabermõis Kohatu on Kohat) (EAA.1.2.C-IV-21), 1732 mõis Limmat ja küla Lümmad (EAA.3.1.467), Mellini kaardil 1796 mõis Lümmad /Limado M, küla Limmado, kõrts Limmando.

 

Läänemaa Märjamaa Lümandu küla ja mõis asuvad eelmisele küllaltki ligidal, vahe on alla 20 km. Mõisat on mainitud aastal 1546 nimega Lummat ja 1549 Lemade. Siin on mõis ja küla mõlemad maastikuliselt vana ilmega asulad, mõisast on olnud allikates juttu kui vasallilinnusest või kindlustatud kloostrist (BHO: 309). Kaardil esinevad nimed: 1694. aastal Hoff Limmat, Bÿÿ Limmat (EAA.1.2.C-I-52), mõis Limmat ja küla Limmate (Mellini kaart 1796).

 

Saaremaa Kihelkonna Lümandat on mainitud 1522. aastal kujul Lümmada. Esmamainimine on seotud Saare-Lääne piiskopile kuulunud mõisaga, mis oli keskajal Väike-Kihelkonna ametkonna keskus (ENE 4: 556). 1600. aasta paiku on mõisat tunduvalt suurendatud samanimelise küla arvelt, kusjuures mõisakeskus viidi üle praeguse Põllu küla kohalt lääne poole (BHO: 325). 1695. aasta kaardil on Lümmada mõis ja Lümmada Bÿÿ. Rootsiaegse Lümanda küla kõige arvukamast talurühmast (tuumikust?) on saanud tänane Varpe küla (EAA.308.2.43). Tänane Lümanda keskus on kujunenud XIX sajandil rajatud õigeusu kiriku ümber.

 

Võrumaa Urvaste Lümatu (Lümätü) küla on esimest korda mainitud 1582. aastal kujul Limiada (PA I: 83). Küla kuulus Vaabina, hiljem Liinamäe mõisa alla. Aastal 1627 on kirjapilt Limmate Kuella (Rev 1627: 101), 1638 Lymmatakyllo (Rev 1638: 55). Hiljem üldistub dokumentides nd-lõpuga kirjapilt: 1762. aastal Limando Külla (EAA.1270.1.264:62 L 62). XVIII sajandi lõpus rajati küla keskele, varasema Tobra talu kohale karjamõis, mille saksakeelseks nimeks kinnistuski nd-sufiksiga Limmando.

 

Pärnu-Jaagupi Kaisma mõisa Lümandu (Lümanda) talurühm on samuti vana. 1782. aasta hingeloendis on kirjas Limmande Maddise Wittwe Marri (EAA.1865.3.188/6:7 L 6p). Talukoht on selles paigas olemas ka rootsiaegsel kaardil (EAA.308.2.13). Kaisma mõisa kujunemislugu näitab, et mõis on alguse saanud just Lümandult: aastal 1601 mõis Lumme, 1624 kõrvuti mõis Lommat ja küla Kaussma, 1638 mõis Lemedh, mille kohta on kirjutatud, et mõisa majapidamine on üle viidud Kaylakylle kohale ja vana mõisakoht ning küla Kaysmaon talupoegadega taasasustatud (BHO: 168; Rev 1638: 16). Kaardil asustuskeskust ja perifeeriat hinnates võib kokku võtta, et Lümandu nime on siin esmalt kandnud hajatalulaadne keskajast pärinev mõis.

 

Põhja-Tartumaa Lümati küla ilmub ajalooallikatesse pisut hiljem. Selle ümber on põlised vere-lõpuliste nimedega külad: Sassukvere, Raatvereja Tuller(1582) ehk Tullistfehr (1627). Viimasest on saadud Ranna mõisa saksakeelne nimi Tellerhof (BHO: 588). Mõisaks muudetud Tullistfehr on arvatavasti hõlmanud nii Ranna mõisa kui ka hilisema Lümati küla maad. Lümati ilmub Kodavere meetrikaraamatusse 1752. a Limmatist, Ranna moisa wallast (EAA.1256.2.1:154, L 156). Aastal 1782 kuulub määratluse Lemmat oder Käppa Hans land alla terve nimekiri peremehi (EAA.567.3.24:21, L 18). Mellini kaardi külanimi 1796. aastast on Lümmat. Asustuslooliselt võiks olla tegemist samuti keskaegse hajataluga, mis on külaks kasvanud emaküla mõisaks muutmise tõttu. Huvipakkuv on 1782. aasta hingerevisjonis nime esimese silbi e, aga see võib siiski olla eesti i, mis on edasi antud saksa kõrgemalt häälduva e-ga. Äksi kihelkonnas on olnud keskaegne küla Lummete (1443. a, LGU I: 311), mis ei ole sellest Lümatist väga kaugel ja mille nime on 1627. aastal kirjutatud Limmede (Pall 1969: 131).

 

Virumaa Lüganuse Hirmuse mõisa küla Lümatu on esmakordselt märgitud Mellini kaardil 1796. aastal kujul Limato. Veel Hirmuse mõisa talude kruntimise aegsel kaardil (XIX saj II pool) on näha, et külas Limmato on vaid üks täistalu ja selle kõrval kaks väiksemat (popsi)kohta (EAA. 3724.4.1559: 19, F 22). Lümatu vanatalu peremeheks on kaardi tegemise ajal olnud Jakob Lümat (EAA.1862.2.300: 3). Ülejäänud talud on selles külas tekkinud XX sajandi algul, kuid ematalu nimi on olemas olnud juba 1782. a: Limato Michkel (EAA.1862.2.IV-3:377 L 369). EKI kohanimekogu XX sajandi teade, et üle soo naaberkülas Soonurmel on Lümati ahervars, võiks näidata selle kohanime algkodu, kuid tõenäolisemalt räägib siiski vastupidist, et Soonurmel elas keegi Lümatust tulnud inimene.

 

 

KOHANIMEDE PÄRITOLU


 

Et nii Harjumaa Lümandu mõisa kant kui ka Virumaa Hirmuse mõis olid pikka aega Stackelbergide suguvõsa omanduses, siis pole välistatud, et Virumaa Lümatu talu- ja külanimi on tekkinud Harjumaa Lümandust tulnud inimese lisanimest. Harjumaa Lümandu sai küll Stackelbergide omaks alles 1792. aastal (BHO: 310), aga kohanimel põhinev lisanimi võis olla kasutusel naabruses nende põlises pärusmõisas Sutlemas ja siirduda sealt Virumaale.

Kui aga pidada Virumaa Lümatu nime iseseisvalt tekkinuks ja kui pöörata tähelepanu esimeste kirjapanekute ühekordsele m-ile, siis võiks siin näha hoopis esisilbi pika vokaaliga nime *Liimatu või *Lüümatu. Sellisel juhul oleks asjakohane võrrelda seda Ida-Soome keskaegse isikunimega Liimatta, millest pärinevad perekonnanimi Liimatainen ja mitu kohanime Liimattala ning mida üldjuhul peetakse nime Clemensortodoksi variandi Kliment muganduseks (Mikkonen, Paikkala 1992: 281).

 

Clemensi mugandustega võrdlemisest ei pääse ka teiste nimede puhul. Pärnumaa Lümandu nimekuju Lemeth (1638) on selgelt Leemetiga ühendatav. Eesti eesnime Leemet algnimeks ongi Clemens (Rajandi 1966: 41). Iseasi, kas pole tegemist omaaegse rahvaetümoloogilise teisendusega? Kirjapildid Lumme ja Lommat lubavad oletada, et samal ajajärgul oli sellest nimest olemas ka *lüm-alguline variant. Ka teiste kõnealuste nimede lum-algulised kujud varajastes alamsaksa keele taustaga kirjapanekutes näitavad, et need nimed on oma kirjapanemise ajaloo algusest peale (v.a Taani hindamisraamatu näide) hääldunud *lüm-alguliselt, sest alamsaksa kirjaviis umlauti ei märkinud. Varajasi kirjapanekuid silmas pidades on raske uskuda võimalust, et eestikeelsete nimede kujunemisloos esineks hiline labialiseerumine *limat > lümat- (saksakeelsete nimekujude i-lisuse kaudu võiks ju selline mulje jääda?).

 

Virumaa Lümatu võibki olla teistest pisut noorem kohanimi, aga muude Lümatu-/Lümandu-nimede vanust hinnates tuleb nentida, et põhiosa neist kreekakatoliku isikunimest pärineda ei saa. Kui Ida-Soome Liimattad on nimenäidetes talupoegade lisanimed XVI–XVII sajandil (Mikkonen, Paikkala 1992: 281), siis Eestis on tegemist külanimedega, mis vähemalt osaliselt olid külanimed juba XIII sajandil. Seda ka Lääne-Eestis ja Saaremaal, kus idakristluse varajasest mõjust teated puuduvad. Kuid isikunimeline päritolu on siiski kõige tõenäolisem. Kõigepealt ei ühenda neid seitset kohta mingi silmatorkav maastikuline sarnasus, mis annaks alust nime apellatiivset päritolu otsida. Apellatiividega sobivalt kombineeritavaid märgi paiku on nende hulgas vaid üksikuid, näiteks soos paiknev Virumaa Lümatu. On nii ääremaakohti kui ka väga vana ilmega põllumajandusalasid.

 

Muinaskülade ja hajatalulaadsete varajaste mõisate nimede aluseks on enam kui tihti isikunimed. Sufiks *-ttu/-ttü (algselt partitsiibi tunnus) on läänemeresoome muinasnimedes olnud üks tavalisemaid (Stoebke 1964: 122). Muutus, kus osas kõnealustest nimedest saab *ttu-st -ndu või lausa -nda, on kirjapanekute abil jälgitav. Kas muutuse põhjuseks on taas kord Clemens/Kliment? Jälgida tasub ka nimekooslusi. Nii Hageri kui ka Märjamaa Lümandu kõrval on Kohatu külad ja Märjamaal teisigi tu-lõpulisi külanimesid: Lehetu, Pühatu.

 

Kuid muistsete isikunimede atesteeritud võrdlusbaasis leidub sobivaid näiteid vähe. Keeruline on ette kujutada vahekorda täiesti tavalise isiku-nime elemendiga *lempi- (*lemmi-) (Stoebke 1964: 95–97). Heikki Ojansuu (1926: 46) on nimeelemendi *lempi- kohta toonud isikunime näite Laemaete (1383. a), mis huvitaval kombel ühtib Hageri Lümandu esmamainimisega Taani hindamisraamatus: Laemaeth. Samas Ojansuu kirjutise lõigus(2) leidub ka Stoebke esitatud (NiklissLimitynen (1405. a), mida mõlemad autorid on soovitanud lugeda kui *Lemmityinen (Ojansuu 1926: 46; Stoebke 1964: 47). Muidugi on need näited kõige sarnasemad *lempi-tüvel põhinevate rekonstrueeritud muinasnimedega, ent tegelik hääldus võis sisaldada ka muid esisilbi vokaale.

 

Kõike eeltoodut arvesse võttes ei jää üle muud, kui oletada, et selline isikunimi nagu *Lüm(m)ättü on ikkagi olemas olnud ja artiklis käsitletud kohanimed põhinevad sellel.

 

 

ISIKUNIME PÄRITOLUST  

 

Lümätü on nimi, mida eesvokaalsus ja vokaalide labiaalsus lubavad liigitada ekspressiivsete hulka. Ekspressiivsus tähendab eelkõige seda, et nimi haarab keelekasutaja tähelepanu, kui ta seda hääldab, ja et keelekasutaja võib hakata teadvustama sõnas esinevaid häälikukombinatsioone. Ajaloolis-võrdleva meetodi rakendajad on läbi aegade olnud hädas sõnadega, mis on küll sugulaskeeltes äratuntavalt sarnased, aga peaksid häälikuseadustele vastavalt olema realiseerunud hoopis teistsugustena. Sageli on probleemseid sõnu liigitatud onomatopoeetilis-deskriptiivsete sõnade hulka. Vesa Jarva (2003) soovitab siiski kõnelda ekspressiivsetest sõnadest ja on esitanud oma väitekirjas tõestuse, et soome murrete venepärastena aimatavad sõnad on sageli samaaegselt ekspressiivse kõlaga, mistõttu nende häälikute varieerumine on intensiivne, seaduspärasused on mängulised ja nähtavad üksnes sama tüüpi sarjades. Aimatavad slaavi või vene keelevormist laenatud sõnad on käitunud kui nn onomatopoeetilis-deskriptiivsed sõnad. Traditsiooniline võrdlev-ajalooline meetod jääb nende sõnade vene laenudeks liigitamisega tehniliselt hätta (Jarva 2003: lk 79–82).

 

Näidetega piisavalt tõestatud *Lemmittü isikunime tüvest pärineb tõenäoliselt Eesti mitu tuntud kohanime: Lemmatsi (Lemmätsi), Lemmküla, Lembevere ja hulgaliselt vähemtuntuid, väga vanade talunimedeni välja. Seejuures on silmatorkav, et Eestis pole kohanimesid, kus oleks jälge või näol *Lemmittü algupärasest lõppvokaalist ü. Sakala eestlaste vanema Lembitu nime on kirja pandud mitmel erineval moel (-us, -uja o-lõpuga), isikunime näiteid leidub ka keskajast (Stoebke 1964: 43–44). Ent vanu kohanimesid *Lembitu või *Lemmitu või *Lemmindu Eestis pole. Silbistruktuuri ja konsonantide poolest on sellele vanale isikunimele üldse kõige sarnasemad Lümätü-nimed, kuid neis on hoopis teised vokaalid. Ehk võis just sõnalõpu ü, mis enne vokaalharmoonia kadumist esines ka põhjaeesti keelealal, vallandada ekspressiivsetele sõnadele iseloomuliku häälikumuutuste ahela?

 

*Lüm(m)ättü võib olla sündinud konventsionaalse *Lemmittü variandina. Võimalik, et tegemist pole isegi mitte primaarse isikunimega, vaid kohanimeks saanud hüüdnimega. Semantiline konnotatsioon võib olla hoopiski pejoratiivne, kui meenutada Lauri Kettuneni esitatud sõnavaralisi võrdlusi lüma, lümama, lümakil.

 

Kui toetuda tänapäeva eestlase keeletundele, siis annaks lähtenimele eriti ekspressiivse kõla see, kui vanades kirjapiltides esineva asemel oleks tegelikult hääldatud ä: *Lämmittü > *Lämmättü > *Lümmättü. Sel juhul asetuks Taani hindamisraamatu Laemaeth lausa ideaalselt omale kohale. Vanades isikunimedes sisalduva soome sõna lempi algupärast tähendust on üldiselt seotud põlemise, tulisusega (SSA lempi1). *lempi ja *lämpi (soome lämmin, lõunaeesti lämmisoe’) tähenduste sulandumises ei tohiks olla midagi imekspandavat, ja ä varieeruvad ka ’lämbet’ tähendavates eesti murdesõnades.

 

Kokkuvõtteks jääb üle öelda, et Lümatu ja sarnaste kohanimede päritolu selgitamisel on isikunimeline päritolu, mida Kettunen omal ajal kõige viimasena oletas, just kõige tõepärasem. Kahjuks pole teada, kuidas see isikunimi tegelikult hääldus ja kas tegemist oli lapsele antava ainunime, ülikuperet tähistava lisanime või pilkava hüüdnimega. Igal juhul pidi see *ttü-lõpuline nimi kuuluma muinasaegsesse, pärast XIII sajandit kiiresti hääbunud isikunimesüsteemi.

 

 

ARHIIVIMATERJALID  

 

EAA = Eesti Ajalooarhiiv (EAA.fond.nimistu.säilik: kaader, L leht).

 

 

KIRJANDUS

 

BHO = Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). Begonnen von Hans Feldmann. Herausgegeben von Heinz von zur Mühlen. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Herausgegeben im Auftrag der Baltischen Historischen Kommission von Paul Kaegbein und Gert von Pistohlkors. Band 8/I.) Köln–Wien: Böhlau Verlag, 1985.

ENE 4 = Eesti nõukogude entsüklopeedia. Kirv–Maao.Tallinn: Valgus, 1972.

J a r v a, Vesa 2003. Venäläisperäisyys ja ekspressiivisyys suomen murteiden sanastossa. (Jyväskylä Studies in Humanities 5.) Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

K a l l a s m a a, Marja 1996. Saaremaa kohanimed I. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

K e t t u n e n, Lauri 1955. Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen. (Suomalaisen Tiedeakademian toimituksia. Sarja B, 90, 1.) Helsinki: Suomalainen tiedeakatemia.

LGU I = Livländische Güterurkunden (aus den Jahren 1207 bis 1500). Herausgegeben von Dr. Hermann Bruiningk und N. Busch. Riga, 1908.

Mellin = Ludwig August M e l l i n, Atlas von Liefland oder von den beyden Gouvernements und Herzogthümern Lief- und Ehstland und der Provinz Oesel. Riga–Leipzig, 1791–1798.

M i k k o n e n, Pirjo, Paikkala, Sirkka 1992. Sukunimet. Helsinki: Otava.

O j a n s u u, Heikki 1926. Lisiä keskiajan suomen tuntemukseen. – Satakunta. (Kotiseutututkimuksia VI.) Porvoo: Satakuntalainen Osakunta, lk 37–56.

PA I = Polnische Akten I. 1582–1591. Hrsg. Oleg Roslavlev. (Hefte zur Landeskunde Estlands. H. 5.) München, 1970.

P a l l, Valdek 1969. Põhja-Tartumaa kohanimed I. Tallinn: Valgus.

R a j a n d i, Edgar 1966. Raamat nimedest. Tallinn: Eesti Raamat.

Rev 1627 = Das Dorpater Land 1624/27. Hrsg. Oleg Roslavlev. (Hefte zur Landeskunde Estlands. H. 1.) Wolfratshausen–Waldram, 1965.

Rev 1638 = Liivimaa 1638. a. maarevisjon. Eesti asustusala I. Kaguosa. (ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna toimetused nr. 1 [7].) Tartu, 1941.

SSA = Suomen sanojen alkuperä 1–3. Päätoimittajat Erkki Itkonen ja Ulla-Maija Kulonen. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki, 1992–2000.

S t o e b k e, Detlef-Eckhard 1964. Die alten ostseefinnischen Personennamen im Rahmen eines urfinnischen Namensystems. Hamburg: Leibniz.
  

  1. Olen Marja Kallasmaale tänulik tähelepanu juhtimise eest, et minu versioon Võrumaa Lümatu (Lümätü) nime etümoloogiast võiks olla seni esitatud võrdlustest tunduvalt tõepärasem ja kehtida ka teiste Eesti samakujuliste ja lähedaste külanimede kohta. M. Kallasmaa aitas mul leida ka kõiki seostuva algusega nimesid Eesti Keele Instituudi koha-nimekogust. Nii sain analüüsis kõigepealt eristada, millised nimed kuuluvad samasse levikukihti (pessa) nagu Võrumaa vana külanimi Lümätü ja millised tõenäoliselt mitte.
  2. Heikki Ojansuu on kasutanud neid isikunimesid üksnes näitematerjalina häälikumuutuse mb> mm dateerimiseks, muud kommentaarid puuduvad.

                        P a b e r t r ü k k