object(Article)#173 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(959) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(11) "Reet Bender" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "R.BENDER_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(58) "Mõnda baltisaksa elulugudest ja mis seal sees leida võib" ["title_en"]=> string(59) "Baltic-German autobiographies as a valuable source material" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(53374) "

Elulookirjutusi ja mälestusi uurimisobjektide ning allikatena ei vaidlusta tänapäeval ilmselt enam keegi, vaadeldagu neid pealegi teatud laadi ilukirjandusena. Viimastel kümnenditel Eestit tabanud omaelulookirjutuse buumi on nimetatud ka „mälukirjanduse üleujutuseks” (Hinrikus 2010: 20). Eestikeelne mälukirjandus on, nii nagu eesti ilukirjanduski, suhteliselt hiline ja kuni sõjajärgse ajani ka kaunis väikesearvuline. Ent Eesti mälukirjandus tervikuna, koos baltisaksa omaelulooliste tekstidega, on seevastu oluliselt tihedam ja arvukam. Üldpilti silmas pidades on täiesti õigustatud tõdemus, et „eesti kirjanduse – laiemas mõttes – ja samuti autobiograafilise kirjutuse algust otsides ei saa lähtuda üksnes keelest ja rahvusest, vaid peame lähtuma ka kultuuriruumist” (Hinrikus 2010: 25).

Käesolev artikkel annab ülevaate baltisaksa elulugude uurimisseisust ja allikatest ning vaatleb näidete varal baltisaksa elulugusid kui üht kollektiivsest ajaloomälust ära lõigatud ja unustatud osa Eesti (ja vaikimisi ka Läti) kultuurist, millel on ometi oluline roll kultuuriloolise tervikpildi kokkupanekul. Ainest vaadeldakse kolme alateema kaupa. Esmalt käsitletakse baltisaksa tekstipärandi hulka ja ajalises vaates seda, kuidas, miks ja mis alustel on tegeletud baltisaksa tekstide, sh mälestuste kogumise ja publitseerimisega. Seejärel vaadeldakse baltisaksa tekstide, sh mälestuste tõlkeid eesti keelde(1) ning baltisaksa elulugude uurimisseisu. Kolmanda teemana jõutakse elulugude endani, tutvustades seda, mida neist leida võib ja nende käsitlemise võimalusi.

Baltikumi mõistetakse käesolevas artiklis selle ajaloolises ulatuses, kolme omaaegse Balti provintsi Eesti-, Liivi- ja Kuramaa piires. Siinses kirjutises kasutatakse termineid autobiograafia, elulugu, mälestused ja memuaarid sünonüümsetena. Teoreetilise tausta moodustab viimasel veerandsajal aastal Balti kirjanduse uurimises edukalt rakendatud ühise kultuurivälja printsiip, mis tugineb Pierre Bourdieu kultuurivälja teooriale ja mida rakendades on baltisaksa kirjandusvälja kirjeldatud saksa kirjandusvälja alaväljana, „mis kujunes integreerituse ja autonoomia pingeväljas”, emantsipeerudes seejärel (vrd Lukas 2006: 40–42). Klaassein, rahvuslik traataed ja valged laigud sobivad iseloomustama siinse mitmekesise ja läbipõimunud kultuurivälja ühest osast mitteteadmise ja -teadlik olemise väljakujunemist. Siinpool Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödias” kujutatud ühtaegu nii seisuslikku, sotsiaalset, etnilist, rahvuslikku kui ka keelelist klaasseina (sks die gläserne Wand) on Balti kultuurilise välja kirjusus, teisel pool olev on ajapikku maha vaikitud, unustatud ja lõpuks tundmatuks muutunud. Hoolimata üleskutsetest ja katsetest vaadata üle „rahvusliku” traataia (Annist 1938), on ühisele kultuuriväljale aja jooksul ja erinevate ideoloogiate toel tekkinud valged laigud, nõnda et lõpuks ei teatagi enam, et midagi on maha vaikitud või üldse eksisteerinud. Ent kirjanduslugugi mõjub ainult eestlastele resp. lätlastele keskendudes „hüppelise ja eimillestki-tekkivana” ning kirjutusfaktid „üksitiste, katkeliste ja kistutena” (Undusk 2011: 564).

Klaasise metafoori on ühise kultuurivälja sümboliks valinud ka Tõnu Õnnepalu (2016), kirjutades klaasveranda rahvusüleseks mälupaigaks. Ühtse terviku moodustanud osised – mõisakultuur ja vana talupojakultuur – on tänaseks kadunud; üks pool, baltisaksa kultuur, aga mälust välja lõigatud, kuigi selle „fantoomvalud ikka vahetevahel tunda annavad” (Plath 2017: 171). Maareformi 100 aasta juubeli künnisel on ehk tekkinud juba piisav distants vaatamaks olnule tagasi sine ira et studio, nagu viitab ka Aadu Must baltlasi Esimeses maailmasõjas vaatleva monograafia eestikeelse versiooni lõppsõnas (Must 2016: 186).

 

Arvudest ja allikatest

Siinsete sakslaste koguarv ei ulatunud kunagi üle 180 000 (Schlau 1995: 177–178). 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli sel ajal veel Eestis elavate ja end sakslaseks pidavate isikute arv napilt üle 16 000, moodustades koos Läti sakslastega ca 65 000 isikut koondava rahvusgrupi. Seevastu nende kirjanduslik tegevus oli kirjandusleksikone või andmebaase vaadeldes ebaproportsionaalselt ulatuslik (Redlich 1989; Gottzmann, Hörner 2007; Lukas 2006; EEVA). Kuna Saksamaaga võrreldes olid naised Baltikumis haritumad, elu odavam, teenijaid ja seetõttu ka vaba aega rohkem, oli kaunis suur ka kirjandust harrastavate naiste osakaal, seda enam, et kirjandus polnud nagunii n-ö päris mehetöö (vt Undusk 1993).

Ühe osa baltisaksa tekstidest moodustavad mälestused. Kirjanduslikult liialdades võib väita, et peaaegu kõik baltisakslased on pannud kirja oma mälestused – või siis vähemalt need, kes õppisid Tartu ülikoolis, millel oli keskne roll baltisakslaste haridus- ja elukäigus. Sergei Issakov on hinnanud Tartu ülikooli käsitlevate memuaarteoste hulka tohutuks, saksa keeles on trükki jõudnud neist ca 150 (Issakov 1986: 5). 55 baltisakslase korporatsiooni­mälestusi XIX sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani koondab neljaköiteline kogumik „Student in Dorpat (und Riga)” (Bertrams 2004–2005), mille allikateks on eraldi ilmunud memuaarteosed, korporatsioonide väljaanded ning käsikirjalised tekstid. Korporatsioonid ise tegelesid vilistlaste mälestuste kogumisega põhiliselt seoses oma ajaloo ja liikmealbumite koostamise ning juubelitega.(2) Need albumid on väga head laiema isikuloo allikad, kuna sinna lisati ka andmed liikmete perekondliku ringi ja seoste kohta. Kaunis arvukas on ka naiste elulooliste materjalide hulk: nii on Anja Wilhelmi monograafias (2008) baltisaksa ülemkihi naiste elust aastatel 1800–1939 kasutanud pea 180 naise ülestähendusi, millest sadakond on trükis avaldatud, ülejäänud peamiselt pärit Carl-Schirren-Gesellschafti autobiograafiate kogust.

Baltisaksa mälestusi on aja jooksul ilmunud nii eraldi teostena, kogumikes kui ka perioodikas, näiteks kuukirjas Baltische Monatsschrift. XX sajandi algul hakati neid materjale kokku koondama ja uuesti välja andma. Üheks produktiivsemaks memuaristika kogujaks ja väljaandjaks oli baltisaksa ajaloolane Friedrich Bienemann jun. (1860–1915). Mälestustekogumiku „Altlivländische Erinnerungen” (1911, järg 1913) väljaandmist põhjendas ta ühelt poolt vajadusega tutvustada möödunud aegu nooremale põlvkonnale, kel pole endal aega laialipillutatud üksiktekstide tagaajamiseks, teisalt aga sooviga eelnenud generatsioonide tundmaõppimise kaudu iseennast mõista, pealegi pakkuvat need „kokku kogutuna avarat ja kütkestavat pilti elu- ja mõtteviisist vanal Liivimaal 19. sajandi esimesel poolel” (Bienemann 1911: III–IV). Memuaarset materjali sisaldab ka kogumik „1812. Baltische Erinnerungsblätter”: eraldi alapeatükis kajastatakse mälestuste, kirjade ja päevaraamatute põhjal Riia eeslinnade mahapõletamist (Bienemann 1912: 106–185). Bienemanni laadi jätkates andis endine Tallinna toomkooli direktor Alexander Eggers (1864–1937) Saksamaal välja baltisaksa mälestuste kogumiku (Eggers 1926), mille allikmaterjalid pärinesid ajakirjandusest, aga ka korporatsioon Estonia arhiivist.

Esimese maailmasõja eel tekkinud missioonitundlikkus nn baltisaksa asja ajamisel muutus kahe ilmasõja vahel eksistentsiaalselt oluliseks. Huvipakkuv on omaaegne elulugude aktsioon aastast 1931, mil ajalehe Rigasche Rundschau tellimusel ilmusid 16 Saksamaal elava baltisaksa kirjaniku meenutused. Toimetaja põhjendas seeriat vajadusega tutvustada Saksamaal elavaid Balti kirjanikke Balti lugejale ja tõsta neis nõnda ka „muidu kahjuks puudulikku huvi moodsa saksa kirjanduse vastu”. Hoolimata pikemast kodumaalt eemalviibimisest oli ikkagi tegu Balti autoritega, sest „tüüpiliselt baltilik olemus, tüüpiliselt baltilik olemine väljenduvad mingil moel kõigis inimestes, kes meie maailmanurgast pärit on. Ja selle tulemuseks on, et kõigi nende kunstnike teostes on siiski olemas midagi sellest balti sfäärist, kuigi seda pole mitte tihti võimalik otseselt tõendada” (Deutsche Dichter... 18. IX 1931).

Uuele tasemele jõudis baltisaksa memuaristika avaldamine Teise maailmasõja järel, mil senine maailm oli lõplikult kokku kukkunud. Kasvas eluloolise materjali kirjapanemise ja avaldamise maht eesmärgiga olnut, toimunut ja üleelatut jäädvustada nii perekonnale kui ka laiemalt järeltulevatele põlvedele, mõnikord on tegu ka enne Teist maailmasõda kirjapanduga. Tihti avaldasid neid tekste järeltulijad. Vahel tehti seda omal initsiatiivil, vahel teiste nõuandel, kui materjal pakkus laiemalt huvi. Nii näiteks avaldasid paruness Angelika (Gella) von Korffi (abielus Dragendorff, 1895–1982) lapsed 1991. aastal oma ema päeviku enamlaste terrori aegsest Riiast aastal 1919: „Sõbrad ja ajaloolased on meil ikka ja jälle palunud see – omal moel ainulaadne – ajastudokument avaldada. Pärast pikka kõhklemist tahame sellele soovile vastu tulla. [---] Meie ema saatus ei olnud tol ajal kindlasti erandlik. Ema leidis aga jõudu (või tröösti?) igapäevaselt üleelatu samal ajal ka kirja panna. Ta ei teadnud, mis võis juhtuda järgmisel päeval või järgmisel tunnil.” (Korff 1991) Korffi päevik avaldati Hirschheydti baltisaksa kirjastuses, ent tihti oli tegu ka omakirjastuslike ja pigem perekondlikuks tarbeks mõeldud väljaannetega, nagu näiteks Hagudis kasvanud Leonhard von Krusenstjerni (1873–1956) 1948. aastal kirja pandud mälestused (Krusenstjern 1979).

Iseloomulikuks jooneks on n-ö pedagoogiline moment: kohalike nähtuste, esemete ja keelendite seletamine, pidades silmas mittebalti lugejaskonda, sh järeltulijaid, kes pole enam Baltikumis sündinud ega kasvanud. Sõltuvalt väljaandjast on vahel lisatud kohanimede konkordants ja kommentaarid. Kohati seletavad võõraid väljendeid ja nähtusi lugejale autorid ise, ent mõne autori jaoks on need seletamiseks – ehkki lugejale oleks seda vaja – liiga loomulikud. Keeleliste eripärade ja toidukultuuri tutvustamise heaks näiteks on ajakirjanik Erik G. Vergi (1919–2005) (1995: 64–76, e k 2012) ja põlisest pastorite suguvõsast pärit Ingeborg Kentmanni (1916–1989) (1978: 65–70) mälestused. Nad kirjeldavad ja kommenteerivad eraldi peatükkides koduseid ja kohalikule köögile omaseid roogasid ning tähtpäevi, Kentmann ka Tallinna turu võlusid.

Sellise n-ö baltisaksa kultuuri kursuse juurde kuulub ka baltisaksa sõnavara ning eesti-, läti- või venekeelsete tekstikatkete kasutamine, vahel lahti seletatuna, vahel lihtsalt tsitaatsõnana autori isikliku leksika loomuliku osana. Näiteks kasutab Leonhard von Krusenstjern aidamees Mihklit ja temaga mängitud kiigutamismängu (tekstis eestikeelsena Kiigu-Paua) kirjeldades vaheldumisi nii baltisaksakeelset sõna Kletenkerl kui ka eestikeelset sõna Aidamees, seletades lugejale ainult neist esimest; vennastekoguduse liiget Mihklit kirjeldades seletab ta ühtlasi lahti kohaliku nähtuse Brüdergemeinde (Krusenstjern 1979: 19–20).

Organiseeritult tegeleti mälestuste kogumise ja avaldamisega Saksamaal baltisaksa ühendustes. Hulgaliselt memuaarset materjali leidub Lüneburgis asuvas baltisaksa kultuurikeskuses Carl-Schirren-Gesellschaft, mille aastaraamatus „Jahrbuch des baltischen Deutschtums” on mälestusi avaldatud, sh teemanumbreina, alates 1950. aastatest. Memuaaridele on pühendatud sari „Schriftenreihe der Carl-Schirren-Gesellschaft”. Väiksemaid palu on varasemal ajal ilmunud ka baltisaksa ajalehes Baltische Briefe. Palju mitmekesist, erinevate asutuste, perekondade ja üksikisikute materjali leidub Marburgis asuvas 1950. aastal asutatud Ida-Kesk-Euroopa uurimiskeskuse Herderi Instituudi arhiivis, kus asub suurim Baltica kogu väljaspool Balti riike (arhiivi kogumahust enam kui 80 %, Goeze, Wörster 2016).

Balti kirjavara väljaandmisel ja vahendamisel on teenekas 1950. aastal Lääne-Saksamaal asutatud Harro von Hirschheydti kirjastus ja antikvariaat, mis tegeles Baltica, sh memuaristika kirjastamisega. Lisaks raamatutele avaldati memuaarset materjali aastatel 1954–1977 ilmunud kvartalikirjas Baltische Hefte ja sarjas „Die Baltische Bücherei” (1959–1964), kus muust memuaarsest materjalist eristuvad kaks köidet baltisaksa kummituspärimusega (Koskull 1962, 1964). 1970. aastal alustati eraldi memuaristikasarjaga „Baltische Erinnerungen und Biographien”.

 

Tõlgetest eesti keelde

Tõlkimisel, sh mälestuste tõlkimisel võib tänasel päeval lisaks aja- ja kultuuriloolises kontekstis orienteerumise keerukustele osutuda komistuskiviks spetsiifiliste baltisaksa väljendite rohkus, mida „tavalistes” sõnaraamatutes ei leidu. Baltisaksa tekstide tõlkeloos on aja jooksul toimunud teatavad nihked selles, mida tõlgitakse. Eelmisel sajandivahetusel kestis tõlgete toel edasi ühine kultuuriväli, tõlgiti palju moes olevaid baltisaksa autoreid, nagu näiteks Panteniuse ajaloolisi romaane (vt Lukas 2006: 593–599). Tõlkimist motiveeris ka eestikeelsete algupärandite nappus.

Eesti Vabariigis orientatsioon muutus, siiski jälgiti baltisaksa kirjanduses toimuvat. Nii avaldati 1935. aastal Postimehes läbi mitme numbri kommenteeritud osaline tõlge Siegfried von Vegesacki romaanitriloogiast „Balti tragöödia”, küll jättis kommenteerija igaks juhuks oma nime panemata (Mida mõtles...). Siiski oli värskete haritlaste suhtumine baltisaksa kirjanduse „pitsiheegelduslikkusesse” (Tuglas 2008: 338–339) pigem eitav. Sealjuures jäi aga märkamata selle hoopis erinev eesmärgistatus, suunatus pigem tegudele kui tekstidele (Undusk 1993) ja enda mõistmine saksa kirjanduse osana, mistõttu selliseid „juba veidi hapuks läinud hinnanguid baltisaksa kirjanduse kesise kvaliteedi kohta” võib tagantjärele tõlgendada pigem võimetusena „tajuda ühe rahvakillu hingelist omapära” (Undusk 1993: 28). 1930. aastatel oldi eesti kultuuri väärtuses siiski piisavalt veendunud, et vähemalt kultuuriloolise käsitluse juures mõisteti laiema vaatenurga vajadust: „Miks peaksime end vabatahtlikult „rahvusliku” traataiaga eraldama nende kaugete aegade pärandusväärtustest, ainult selle pärast, et nende autorid polnud „verelt”, keelelt ega meelelt eestlased?” (Annist 1938: 988) Samal aastal väljendas sarnast seisukohta teiselt poolt baltisaksa publitsist Kurt Moritz, analüüsides ja võrreldes varasemat ja oma kaasaegset eesti kirjandust baltisakslaste kujutamise vaatenurgast (Moritz 1938: 93).

Teise maailmasõja järgset baltisaksa tekstide tõlkelugu võib iseloomustada kahe asjaolu kaudu: ühelt poolt dissidentluseks kvalifitseeruv üle traataia vaatamine, mille arengule Nõukogude okupatsioon omalt poolt tublisti kaasa aitas, lastes ajaloolisel „saksavihal” asenduda „venevihaga”. Teisalt tõusis just nüüd ja edaspidi esile tekstide teoline pool ehk erinevalt varasemast tõlgiti peamiselt mitteilukirjanduslikke tekste. Nõukogude ajal ilmus Eestis 31 baltisaksa teksti tõlget (neistki pooled ühtede kaante vahel; lisaks veel üheksa Välis-Eestis ilmunut), neist ainult üks ilukirjanduslik.

Laulvast revolutsioonist alates baltisaksa tõlgete vallas toimunut võiks aga nimetada tõlkeplahvatuseks. 1989. aastast kuni 2016. aasta kevadeni on kokku avaldatud pea 300 teksti eraldi väljaannetes, kogumikes või ajakirjanduses (sh kordustõlked ja -trükid ning ka audioraamatud). Umbes viiendik tekstidest on ilukirjanduslikud, ülejäänud kuuluvad ajaloo ja memuaristika valdkonda; memuaarteoste tõlkeid on neljandiku jagu (vrd Bender 2016). Mitteilukirjanduse suurt osakaalu selgitab ka valgete laikude perioodile järgnenud intensiivse mälutöö ja rahvusliku traataia ületamise faas. Oluline on tõlgete puhul kommentaaride ning ees- ja järelsõnade olemasolu: eesmärgiks pole meelelahutus, vaid lugeja informeerimine. Uuem täiendus tõlgetele on eestimaalaste mälestusi koondav kogumik (Wistinghausen 2016). Eraldi valdkonna moodustavad baltisaksa kunstnikud, kelle uurimisega tegeldi juba nõukogude ajal, nüüd on aga lisandunud kunstnike biograafiad ja päevaraamatud (näiteks Leopold von Pezold, Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, August Matthias Hagen ja Carl Timoleon von Neff). Lätis pole teadaolevatel andmetel olukord sugugi nii roosiline: kirjandusteadlane Heinrich Bosse mõne aasta tagustel andmetel oli aastatel 1995–2013 tõlgitud memuaarteoseid kümne ringis (vt Garleff, Bender 2014: 479).

Iseloomulik on baltisaksa tekstide ja memuaarse materjali väljaandmine sarjade koosseisus. Üsna rohkelt on neid ilmunud Loomingu Raamatukogus (vrd Bender 2016).(3) 2001. aastal alustas kirjastus Huma sarja „Liivimaa klassika”, mis ei jõudnud küll kaugemale neljast köitest (neist üks memuaarne). Baltisaksa autorid on memuaarse ainesega esindatud kirjastuse Ilmamaa sarjades „Ajajõe tagant” ja „Eesti mõttelugu”. Samast põhimõttest lähtuti ka Akadeemia ja Eesti Päevalehe raamatusarjas „Eesti mälu”, kus avaldati kahe Eestimaa rüütelkonna juhtfiguuri, Eduard von Dellingshauseni ja Eduard von Stackelbergi mälestused. Stackelbergi puhul on eriline, et eesti keeles on sellega olemas tema mälestuste täisväljaanne, kuna saksa keeles on neist avaldatud ainult osa.

 

Elulood ja mälupaigad

Baltisaksa memuaristika on viimasel ajal pälvinud tähelepanu ka uurimisobjektina. Baltisaksa memuaaride valguses on kirjutatud Riia (Schenk 2010) ja Tartu linnast (Bender 2014); aga ka kolmest kohalikust keelest (Bender 2017), Umsiedlung’ist (Saagpakk 2007; Bosse 2010), Esimesest maailmasõjast (Saagpakk 2006), vaadeldud baltisaksa kirjanike enesepilte (Garleff 2010) jne. Biograafilist andmestikku sisaldab käsitlus baltisaksa (juhu)luuletajannadest (Kaur 2013). Anja Wilhelmi (2008) on uurinud baltisaksa naiste mälestusi eluperioodide kaupa, käsitledes lapsepõlve, kooliaega, leeri, aega kuni abiellumiseni (sh töötamine ja kontaktid meessooga), abiellumist, emadust. Alternatiivi abielule käsitleb peatükk üksikutest naistest. Wilhelmi on lisanud kõigile teemadele ajaloolise konteksti ja tausta. Käsitletud autoritele on omane baltisaksa kogukonna eripärade iseloomustamine ja ajalooteadlikkus, samuti kollektiivse kogemuse rõhutamine. Huvitava ühisjoonena on esil loodus ja loodusarmastus, mis korreleerub muude Balti loodusmõtte ja keskkonnafilosoofia uurimise tulemustega (vrd Lukas jt 2011). Kuna käsitletud autobiograafiatest suur osa on kirjutatud XX sajandil, moodustas paljude mälestuste olulise kollektiivse mälupaiga kodumaa (sks Heimat), millest sai „turvalise ja endasse pööratud eluruumi kompensatoorne paik”, seotuna koduigatsuse (sks Heimweh) ja kodutusega (sks Heimatlosigkeit), mis omakorda viis ajalookontseptsiooni muutuseni (Wilhelmi 2008: 333) ning lepituseni eestlaste ja lätlastega ehk siis taas rahvusliku traataia ületamiseni, sel korral teiselt poolt vaadates.

Kui asuda lähemalt vaatlema baltisaksa elulugusid, tõusetub kohe küsimus kuidas?, sest aines on väga mahukas ning mitmetahuline, muutes lihtsustatud hinnangutest hoiduva käsitluse ka kriitilise massi tekstide läbitöötamise järel keerukaks.

Levinuim võimalus on lähtuda mingist kindlast aspektist või pöördelisest sündmusest, nagu seda on tehtud, uurides Umsiedlung’it või tudengimälestusi (Bender 2014). Teine võimalus on läheneda asjale kronoloogiliselt, mis eeldab üldistuste tegemiseks suure hulga tekstide läbitöötamist, nagu on seda teinud Wilhelmi. Kolmanda lähtealuse, mida vähemalt osaliselt üritatakse siinkohal rakendada, pakub välja Riiast pärit arhitekti Otto Pirangi (1895–1982) poolt 1947. aastal joonistatud kaardimäng „Heimatquartett” (CSG. Sp2602/89 DII). See kujutab endast kontsentreeritud teravmeelset valikut baltisaksa mälupaikadest: sellest maailmast, kaotatud kodumaast, „mis oli kolmes tähenduses – ruumi, aja ja inimeste poolest kaugele möödanikku jäänud” (Osteneck 2007). Pirangi eeskujuks oli 1925. aastal Riias valminud Balti provintside ehitisi tutvustav mäng „Baltisches Quartettspiel”, mille eesmärgiks oli kokku saada neli ühte kategooriasse kuuluvat kaarti. Pirang joonistas mängu esmalt tuttava lastele, tehes sellest käsitsi ja napilt koloreeritud trükiversiooni, mille 600-eksemplarine tiraaž aastail 1951–1952 baltisaksa nädalalehes Baltische Briefe ilmunud kuulutuse peale kiirelt läbi müüdi. Erinevuseks 1925. aasta mängust on aga Pirangi väga avaravaateline lähenemine mõistele baltisch. Tulemuseks on suurt üldistusjõudu omav memuaarartefakt, mis võtab kokku baltisaksa memuaristikas kirjeldatava maailma, mille ühe mälupaiga moodustab ka keel.

Nelja kaupa kokku kogutavaid kategooriaid on selles mängus viisteist: vapid, Riia tornid, Tallinna tornid, jõed, Riia tunnusmärgid, lossivaremed, saatusepöörded, Landeswehr’i väejuhid, tänavakaupmehed, rahvalikud kujud, rahvalikud kombed, napsid, toidud, praktilised esemed, pisiehitised.

Vaatleme mõningaid põhijooni, mida Pirang on oma joonistustega edasi andnud. Nimetatud kategooriad on jaotatavad suureks ja väikeseks ajalooks. Suurt ajalugu esindavad vapid, tornid, ehitised, jõed jm ehk n-ö ametlik osa. Eelkõige aga just pisiehitised (der Prahm ’praam’, die Pirte ’saun’, die Badebude ’supelmaja’, die Heukuje ’heinakuhi’), praktilised esemed (die Liniendroschke ’pikkvanker’, der Trumm ’trummel’, die Pasteln ’pastlad’ ja der Samowar ’samovar’), söögid-joogid, rahvalikud kujud (Ogorodnik, Maroschnik ehk jäätisemüüja, kardavoi ja barankamüüja) esindavad argi- ja keeleajaloolist uurimismaterjali, millel on suur kultuurilooline tähendus. Korrespondeerivas ja täiendavas efektis peitub baltisaksa memuaristika võlu. Baltisaksa mälestused, mis kohati näivadki koosnevat mälupaikadest, annavad asjale teisese vaate, täiendavad ja mitmekesistavad muidu ehk liialt üheülbaliseks kippuvat pilti, avades teatud perioodide ja sündmuste puhul tahke, mida eestlaste kirjutatud memuaarne materjal ei puuduta. Ühtlasi annavad need märku oluliselt suuremast läbipõimitusest siinsel kultuuriväljal, kui seda ehk vahel endale tunnistada tahetakse või ka osatakse. Baltisaksa memuaristikast võib leida üllatavaid paarikuid sarnastele elementidele eesti traditsioonis, mis võiks tegelikult viia ka mõningate seniste seisukohtade ümberhindamiseni.

Nii näiteks annab mõtteainest mardisanditamise kombe tagamaade üle Miitavi raesekretär Julius Eckardt sen. (1810–1885), meenutades oma tudengipõlve Tartut (1829–1833) ja sealseid maskeraadikombeid:

Mardi- ja kadripäeval tavatsesid Tartus ka kõige vaesemad tegelased ennast maskeerida, polnud aga sugugi harv juhus, kui auväärsed mehed, kel turjal viiskümmend ja enam eluaastat, endale paari punaseid laiu pükse jalga tõmbasid, kirju räti turbaniks pähe sidusid ja säärases rõivastuses „türklastena” mööda sõpru ja naabreid käisid. (Eckardt 1911: 179)

Samalaadset kombestikku meenutab baltisaksa naiskirjanik Theophile von Bodisco (1873–1944) oma lapsepõlveaegsest Tallinnast:

Mardipäeva ajal käisid maskid majast majja, enamasti oli loomulikult tegu vaid lähemalt tuttavate inimestega. [---] Pakuti õlut, veini ja üht-teist suupärast. Alles pärast mitut lõbusat tantsu võeti maskid eest, kuigi tegelikult oli ammu enne jõutud ära arvata, kellega tegu on. Mehed ja poisid riietusid näiteks naisteks või nõidadeks, aga ka ammedeks, kanti ka kuradi- või Kasperlimaski. (Bodisco 1997: 30)

Kui Eesti rahvakalendri andmebaas Berta mainib, et üliõpilasseltsis Veljesto oli tavaks mardikarnevali pidada, siis näib see justkui eimillestki tekkinud olevat. Rääkimata sellest, et Veljestos oli kombeks esitada ka päevakajalisi mardioopereid: traditsiooni alguses seisid jantlikud, kuid põhjalikult ettevalmistatud muusika ja tantsuga päevakajalised rebasteatrid baltisaksa korporatsioonides.(4)

Tihti on taoliste väikeste, kuid üldistusjõuliste detailide leidmine pigem juhuslik ja seosed erinevate tekstide ning autorite vahel sõlmuvad lektüüri mahu kasvades. Peale eesti tekstidele lisavaate avamise suhestuvad baltisaksa tekstid ka omavahel: isikute ring oli siiski suhteliselt piiratud, kirjutasid aga paljud, võimaldades ühtesid ja samu sündmusi või olukordi vaadelda erinevate isikute silme läbi. Teatud määral sarnaneb baltisaksa memuaristika lugemine õnneõngitsemisega: kunagi ei tea, mille otsa sattuda õnnestub, ja leida võib enam-vähem kõike. Teatud eelinfo annavad loomulikult autori nimi, eluaastad, seisus, amet jm, ent palju on oma tarbeks kirjutatud tekste, mille autor ei ole laialt tuntud ühiskonnategelane, nagu näiteks raamatukoguhoidjana töötanud Ingeborg Kentmann. Tema memuaaridest leiab palju argielulisi detaile, näiteks kuidas lahendati majade soojustamise eelsel ajal külma põranda probleem: „Talvel avastasime oma korteri varjuküljed: sel puudus kelder ja nii oli põrand väga külm. Saime jalgadele külmamuhud, mis öösiti voodis hirmsasti sügelesid. Kütmisest polnud siin üldse abi. Istudes torkasime kõige parema meelega jalad vateeritud jalakotti.” (Kentmann 1978: 110)

 

Läbipõimunud suur ja väike ajalugu 1918–1921

Kui vaadelda aga suurt ajalugu ja suuri sündmusi, siis ka nende juures võib leida väikeseid detaile, mis heidavad valgust hoopis teistele aspektidele. Nii kirjeldab Liivimaalt pärit Herbert von Blanckenhagen (1892–1985) oma mälestustes muuhulgas väeteenistust Landeswehr’is ja Riia vabastamist enamlaste käest, põigates korraks ka toidukultuuri valdkonda. Nimelt kirjeldab ta Landeswehr’i rahvusroa, ilmselt enamikule eestlastest tuttava koogelmoogeli valmistamist:

Koogelmoogeli kloppimise heli kuulus lihtsalt Landeswehr’i üksuste juurde. Mune löödi vahtu õhtul, hommikul, pärast tallitööd, lõuna ajal, rongi peal, varustust peale ja maha laadides, marsipausil ja ka lahingus. See muutus omamoodi maaniaks. Väga toitvaks maaniaks igatahes. Ma pole elus kunagi rohkem kaalunud kui tookord. Mune oli ju igal pool saada ja suhkrut jaotati nagunii. (Blanckenhagen 1966: 253)

Kui eesti ajalookirjutuses tõsteti 1930. aastate teisel poolel pjedestaalile Võnnu lahing ja oluliseks mälupaigaks on ka Paju lahing, siis baltisaksa traditsioonis oli kesksel kohal hoopis Riia vabastamine enamlaste käest Landeswehr’i poolt 22. mail 1919. Pirangi kaartidel pole see mälupaik pöördeliste sündmuste all – need on seotud pigem liikumiste ja ümberpaigutumistega, nagu Aufsegelung, Umsiedlung, Flucht ja Auswanderung (Liivimaa koloniseerimine, ümberasumine, põgenemine ja väljarändamine) –, kuid selle asemel on eraldi kategooria Landeswehr’i väejuhid: Fletcher, Medem, Engelhardt ja Manteuffel. Palju on kirjeldatud nn baltisaksa Kuperjanovi Hans von Manteuffeli (1894–1919) langemist Riia vabastamisel:

Ühes esimese käputäie vabatahtlikega oli ta tormanud üle silla, kohe paar meest kokku võtnud ja ühes nendega tsitadellini tunginud. Kui juba sillapea moodustunud eelvägi oli vaid pisike saareke keset vaenlasi..., siis oli tsitadellini tungimine vapruse tipp ja ühtlasi ka kogu ettevõtmise kroon. (Blanckenhagen 1966: 271)

Riia kindluseni jõudmine oli vajalik baltisaksa tsiviilelanikest vangide vabastamiseks, kelle seas panid enamlased toime samasuguse massimõrva nagu Tartus. Et need sündmused aga eesti vaatenurgast välja jäid, tõdeti ka Vegesacki „Balti tragöödia” arvustuses: „Ja et nimelt saksa kirjanik on võinud tuua Tartu Krediitkassa sündmustikku pea täiuslikult ning et Eesti kirjanikkude eest nagu varjule on jäänud enamlaste hirmuteod, see on iseloomulik ja sümptoomiline ühtlasi.” (Mida mõtles... 11. VI 1935)

Tõepoolest, bolševike hirmuvalitsus 1918–1919 moodustab olulise, kuigi hirmuäratava baltisaksa mälupaiga ning tollaseid sündmusi kajastatakse nende tagasivaadetes, kes selle aja Tartus, Riias või ka mujal üle elasid (või sellele distantsilt kaasa elasid). Nii meenutab Tartu ülikooli koguduse pastori Traugott Hahni (1875–1919) arreteerimist ja mõrva tema lesk Anny Hahn, kirjeldades muuhulgas ka luteri ja õigeusu vaimuliku seni võimatuna näinud nn teineteiseleidmist:

Mõni päev enne oma arreteerimist oli Traugott otsinud üles vene piiskopi Platoni, mõlemad mehed, kel seni polnud eri konfessioonide esindajatena olnud mingisuguseid kokkupuuteid, toetasid teineteist vastastikku otsuses oma koguduse juurde jääda. Vestluse lõpus oli piiskop öelnud: „Nüüd me näeme, et konfessioonid on vaid seinad, mida inimesed ehitavad, kõigi meie üle on aga üks ja seesama Jumal ja Õnnistegija.” (Hahn 1969: 83–87)

Hilisem botaanikaprofessor ja ökoloog Heinrich Walter (1898–1989) kirjeldab eesseisvate läbiotsimiste kartuses padrunite ja saabli peitmise aktsiooni Tartus. Padrunid viidi õe muhvi peidetuna Toomemäele ning poetati siis sügavasse lumme, saabel aga visati esmalt aeda lumme, öise sula saabumise järel korjati sealt salaja üles ning lasti mustadesse naistesukkadesse mässituna nööri otsas kahe maja vahelisse tulemüüri prakku, „kus see asub ilmselt veel tänagi, kui just ühte neist kahest majast pole vahepeal maha lammutatud” (Walter 1981: 35–37). Palju leidub sarnaseid kirjeldusi enamlaste 1918. aasta detsembrist kuni 1919. aasta maini kestnud võimuajast Riias, ühes arreteerimiste, pidevate läbiotsimiste, omavoli, hukkamiste, nälja ja kõrge suremusega.

Kohati ei puudu aga ka teatav koomika. Nii sõlmis 1895. aastal Kolga mõisas sündinud ja Riias kasvanud paruness Angelika von Korff fiktiiv­abielu – „mis on nagunii vaid formaalne, sest bolševike perekonnaseisubürool pole nagunii mingisugust legitiimsust” – oma venna sõbra, kodanikuseisusest arsti Alexander Arbusowiga, et pääseda enda kohustuslikust ülesandmisest pärast aadli lindpriiks kuulutamist. Teine kandidaat oli välisriigi kodanik Buwig Zalewsky, ent üleöö paberite ajamine konsuli juures võttis aega, mistõttu polnud „pulmapäeva” ennelõunal peigmehe isik veel paigas. Arbusow lubas abielu sõlmimisel igatahes kohal olla: „emma-kummana, kas mehe või tunnistajana, kuid meelsamini mehena!” Konkurent sai paberid korda, kuid preili Korff teatas talle, et „dr. Arbusow võttis juba pärastlõuna vabaks ja ma ei saa teda niimoodi ninapidi vedada”, mispeale konkurent siirdus neid perekonnaseisubüroosse kirja panema (Korff 1991: 128–132). Bolševike dokument tõepoolest ei kehtinud: Arbusow suri 1932. aastal ikka poissmehena (Album Fratrum Rigensium: 422). Seda fiktiivabielu mainib oma mälestustes ka kirjanik Gertrud von den Brincken, kes kirjeldab pikemalt ka Angelika noorema õe Erika vanglaelamusi. Erika oli üks väheseid ellujäänuid Riia keskvanglas, mis asus linnast väljas ja kuhu vabastajad jõudsid hilinemisega: enne olid bolševikud jõudnud vangid kuulipildujatulega mõrvata (Brincken 1977: 114–121).

Angelika noorpõlvesõbranna Camilla von Stackelberg (1894–1978) elas selle aja üle Tartus, oma mälestustes kirjeldab ta hirmuatmosfääri ja tegutsemisstrateegiaid, muuhulgas paberite peitmist nii madratsi kui ka lumekihi alla katusel (Stackelberg 2003: 122). Camilla arstist kihlatu ja esimene abikaasa Ricko von Staden aga laskis ennast „koos mitme teise ohtusattunud härraga paigutada Emajõe taga asuvasse hullumajja. Seal oli juhataja keegi juudist arst, meie suhtes heatahtlik inimene, kes kogu seda rühma varjas ja kaitses.” Vangistatuid valvati karmilt ja kokku õnnestus arreteeritutest põgeneda vaid kahel mehel: üks neist ronis aknast välja ja laskus vihmaveetoru mööda alla, et siis jalgsi kuuskümmend kilomeetrit vanaisa mõisani minna, kus ta „kohe tulevahetusse sattus”. Teine aga jalutas lahti ununenud vangikambri uksest lihtsalt välja ja „astus koridore mööda kõigist vahipostidest ja soldatitest niisuguse meelerahuga mööda, et kellelegi ei tulnud mõttessegi teda peatada”. (Stackelberg 2003: 123)

Riias elanud baltisaksa leksikograafi ja toonase kooliõpetaja Oskar Masingu (1874–1947) abikaasa Isa Masingu (1881–1967) päevikust võib samuti leida läbiotsimiste kirjeldusi ning asjade peitmisstrateegiaid:

Kell üheksa [õhtul] ilmusid kaks bolševikku, kes Erich Schultzi(5) küsisid ja pärast lühikest ülekuulamist kõik tema hõbeda ja 300 rubla ära võtsid. Kohe seejärel peitsime oma raha ja hõbeda veel paremini ära, et sellisteks röövretkedeks paremini valmis olla. Väiksemad lusikad peitsin ma üles kroonlühtri peale, nagu ka kuldasjad, suuremad lusikad ja kahvlid panin väljatõmmatava laua alla põikplaadi peale. Kui olime kraamimise lõpetanud, istusime Oskariga mõnusalt kirjutuslaua taha. Kell pool kaksteist kõlas uuesti uksekell. Sisse tormasid neli tüüpi revolvritega ja põrutasid magamistuppa, kus magasid lapsed. [---] Nad sorisid laste kappides, pärani lapsesilmad neid põrnitsemas, tulid seejärel välja ja hakkasid meie kirjutuslaudades tuhnima. Nad katsusid käega ka raamatute tagant, kuhu olin just raha peitnud, kuid kummalisel kombel ei leidnud seda. Siis otsiti veel läbi meie magamistuba, lõpuks veel ka köök ja käsikamber. [---] Olin juhuslikult leiba küpsetanud ja pakkusin seda neile kogu aeg, et neid veidi leebemalt meelestada. Kell kaks ütles üks neist, et Oskar peab kaasa minema. (Masing 14. II 1919)

Nii nagu paruness Korffi puhul, oli oluline oludega kohanemine: sellest võis sõltuda ellujäämine. Nii päästis Isa Masing altkäemaksu abil vanglast vabaks oma abikaasa, päästes ühes sellega ka baltisaksa keele uurimise. Tema poolvend Eduard ja vennapoeg Arved Sticinsky aga mõrvati, sest sugulased üritasid neid ausate inimestena endisaegsel moel advokaadi abil vabaks päästa. Pärast Riia vabastamist maeti mõrvatud massihauast ümber:

Soojas suveöös rändasime kaheksakümne inimesega Bickerni(6) metsa. [---] Enamikku ohvritest oli tulistatud pähe, mis laseb meil loota, et need vaesed hinged surid koheselt. [---] Arved ja Edi lebasid tihedalt kõrvu, ilmselt olid need vaesed teineteisele kuni lõpuni toeks. [---] Päike tõusis aegamööda ja valgustas kurba vaatepilti. Kella kaheksaks hommikul oli kõik möödas ja kirstud viidi edasi erinevatesse surnuaedadesse. [---] Meie perekond on nii kokku kuivanud, kolme kuu jooksul oleme kaotanud kolm meest. (Masing 11. VII, 16. VII 1919)

Baltisaksa isikuloolise ja memuaarse materjali puhul võib sageli leida võrreldavaid allikaid ja samas sündmuses osalenud inimes(t)e refleksioone. Eelkirjeldatud sündmust on meenutanud Isa Masingu sugulane Gertrud Sticinsky (1903–1997) aastatel 1976–1983 perekonnale kirjutatud ja seni avaldamata mälestustes: „Onu Edi ja Arved kaevati kuid hiljem ühishauast välja ja maeti Riia surnuaiale. Tädi Isa, Lori Masingu ema, oli väljakaevamise juures ja tundis nad ära kaelasidemete ja mansetinööpide järgi.” (Sticinsky: 22) Nagu näha, on tekst suunatud autori järeltulijatele, kellele esitatakse sugulus­sidemete kohta täpsustavaid andmeid, viidates Isa Masingu tütrele, kes sündmuste toimumisajal oli väike laps.

Enamlastega kaasnes alati nälg ja puhkes õitsele must turg. Nimekas baltisaksa ajaloolane, Isa Masingu nõbu ja toonane gümnasist Reinhard Wittram (1902–1973) on meenutanud toiduainete hankimist:

Ma ei tea, kuidas kõige paremini kirjeldada nälga. Mäletan kahte momenti, mil see pani omamoodi värisema, tekitas nõrkusetunde ja kalduvuse vägivallale: üks kord oli, kui ema andis sahvris mulle väljaspool söögiaega paar viilu punapeeti, mis ma alla kugistasin; teine kord retkel mitme kilomeetri kaugusele linnast välja, kus ma käisin koos oma nõo Anna Gulekega, et vahetada talumeeste juures kallis lauapesu, mis meil seljakottides kaasas oli, toiduainete vastu. Meil polnud palju õnne ja peamiseks saagiks oli suur ämber hapukapsaid. Tagasiteel oli nälg nii kohutav ja lõikav, et me ämbri, mida kahe vahel tassisime, iga kümne sammu järel tee peale maha panime ja käega suutäie hapukapsast võtsime. (Wittram 2002: 66–67)

Toonast suurt poliitikat ja oma väikest osalust selles meenutab Tartus sündinud advokaat Woldemar Hartmann (1874–1962), kes kirjutas oma mälestuste kõnealuse osa 1943. aastal Poolas, jättes kirjutamise katki enne Umsiedlung’ini jõudmist (vältimaks ebameeldivusi võimudega) ja lõpetades kirjutamise aastail 1946–1947 (Hartmann 2004: 8). Ta pajatab oma missioonist Konstantin Pätsi ülesandel 1918. aasta lõpul, mil ta pidi teejuhi ja tõlgina saatma lahkuvaid Saksa vägesid kuni Läti piirini. Kirjeldusse lipsab aga sisse pisidetail, mis on iseloomulik baltisaksa mälestuste keelelisele küljele: olles Viljandis Saksa vägedele järele jõudnud, peab ta ka univormi selga tõmbama, kiivriga on aga väga külm: „Varsti külmetasid mu pea ja kõrvad nii hirmsasti, et ma räpase teraskiivri soojema karvamütsi (tuisumüts(7)) vastu vahetasin.” (Hartmann 2004: 121) Pätsi korraldusel asus Hartmann täitma ka teist missiooni: hankima Eesti riigile Lätist Saksa vägedelt relvi ja varustust. Liepajas jõudiski ta kokkuleppele ja võis rõõmustava uudisega Tallinna naasta, koos Landeswehr’i esindajaga Pätsiga kohtudes tegid nad ettepaneku osa Landeswehr’i üksusi viia üle Narva rindele:

Ta palus mul kahe päeva pärast tagasi tulla, selleks ajaks on asja valitsusega arutatud ja otsus langetatud. Lahkudes kohtasin eestoas oma tuttavat Läti mereväeohvitseri kahe silmatorkavalt riietatud keskealise läti härra saatel, kes pärast meid sisse läksid. Nagu ma portjeelt kuulsin, oli tegu Läti diplomaatiliste esindajatega. Nähtavasti oli Päts neile Landeswehr’iga seotud ettepanekust rääkinud ja need olid andnud talle nõu see tagasi lükata, sest kui me kaks päeva hiljem uuesti tulime, ütles Päts meile, et valitsus olevat pärast pikemat arutelu selle ettepaneku siiski tagasi lükanud. Nagu hiljem selgus, olid sel suured ja halvad tagajärjed. (Hartmann 2004: 135–136)

 

Lõpetuseks

Nagu näha, leidub baltisaksa mälestustes nende pöördeliste aastate kohta väga erinevat informatsiooni. Ühel poolt täidavad meenutused lünka eesti kultuurimälus, mis puudutavad nende aastate traagilisi sündmusi, lähemale nihkub Riia, kus oli Balti provintside kõige suurem saksa elanikkond. Lisavarjundeid omandab eesti kollektiivses mälus muidu väga ühekülgselt kujutatud Landeswehr. Kirjeldustest ilmnevad ellujäämisstrateegiad: ellu jääb see, kel on õnne ja kes on kohanemisvõimelisem. Ähvardava ohu ees leiavad ühise keele luteri pastor ja vene õigeusu piiskop, mis kõiki varasemate aastakümnete vastuolusid arvestades on äärmiselt märkimisväärne. Lisandub huvitavaid vaateid suure poliitika pinnasondeerimistele, valikuvõimalustele ja -võimatustele. Tuisumüts ja koogelmoogel (sks Tuisomütze ja Goggelmoggel) annavad aimu ühisosast keeles ja toidukultuuris. Baltisaksa mälestusi tasub lugeda ja uurida: kunagi ei või kindel olla, mida leiab, kuid midagi leiab kindlasti.

Lõpetuseks saab Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamise kontekstis aktuaalsel Raadi lossiga seotud teemal sõna Woldemar Hartmann, kes advokaadina esindas maareformi aegu Saksamaale põgenenud baltisakslasi ja hoolitses nende vara, muuhulgas ka Raadi lossis olevate kunstiväärtuse eest, kirjeldades seda oma väga põnevates ja sisukates mälestustes:

Et Liphart Raadi galerii pärast muret tundis, on täiesti mõistetav. 1921. aastal turgatas talle lõpuks pähe õnnelik mõte. Ta kirjutas mulle, et on valmis Eesti riigile või Tartu ülikoolile – kes pidi Raadi hiljem endale õppe-katsejaamaks saama – kinkima mitmeid maale, skulptuure ning raamatuid tingimusel, et ülejäänu, talle jääva osa, tohib ta maalt välja viia. Selle asjaajamisega seoses sooritasin oma esimese ja ainsa teadliku võltsimise. Liphart kirjutas mulle, et ta on nõus kinkima 25 originaalmaali ja 10 originaalskulptuuri, neid nimeliselt üles lugedes. Ma lasin kirjutusmasinal kirja kinkimist puudutavast osast teha ärakirja, milles vähendasin kingitavate piltide arvu 10-le ja skulptuuride arvu 5-le. Tegelikult oli mul täievolilise esindajana formaalselt selleks ka õigus, kuid päris puhas mu südametunnistus siiski ei olnud. Pakkumine võeti Eesti valitsuse poolt, mida toona juhtis mulle ka isiklikult tuttav Tartu lehetoimetaja Jaan Tõnisson, rõõmu ja tänuga vastu, ja mul õnnestus – ma polnud selle üle mitte vähe uhke – saada vastutasuks mitte ainult tollivaba väljaveoluba, vaid ka Eesti valitsuse lubadus saata tasuta kohale kogu pakkematerjal ning pakkimine ja transport laevale katta riigi kuludest. (Hartmann 2004: 166–168)

Artikli valmimisel on abiks olnud teadusgrant IUT34-30 „Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlkimine: kultuuridünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimustes 19.–20. sajandil”.

 

" ["contents_en"]=> string(1473) "

Keywords: Baltic Germans, translation history, memoirs, memory places

The article addresses Baltic-German autobiographical texts as an organic part of Estonian cultural history and memory literature, which is, however, a severed and forgotten part of the collective historical memory. First, the article introduces the volume of the survived Baltic-German textual heritage, and analyses, in a historical perspective, how, why and on what grounds Baltic-German autobiographies have been collected and published. Secondly, the article examines the available Estonian translations of and the present state of research into Baltic-German autobiographies. Thirdly, some concrete biographies are used to exemplify the variety of possible study approaches. The Baltic-German autobiographies offer a different, sometimes opposite view of what is found in their Estonian counterparts. They supplement and vary the general picture, revealing certain aspects which were beyond the Estonians’ experience. Also, they imply that the local cultural field may have been much more intervowen than some people can think of or wish to admit.

Reet Bender (b. 1974), PhD, University of Tartu, College of Foreign Languages and Cultures, Lecturer in German Philology, reet.bender@ut.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#174 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:37:19" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(16061) "

Käsikirjad ja arhiiviallikad

Masing = Isa [Louise] Masing. Tagebuch. Kladde II. 21. I 1917 – 6. VIII 1920. Käsikiri Gabriele von Mickwitzi valduses.

Sticinsky = Gertrud Sticinsky. Erinnerungen 1976–1983. Käsikiri Gabriele von Mickwitzi valduses.

CSG. Sp2602/89 DII (Archiv der Carl-Schirren-Gesellschaft) – Otto Pirang. Heimatquartett.

 

Internetiallikad

Berta – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-mardipaev.php (1. V 2017).

EEVA – Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu https://utlib.ut.ee/eeva/index.php?lang=et&do=index (1. IV 2016).

 

Kirjandus

Album Fratrum Rigensium. Fraternitas Rigensis 1823−1979. Bearbeitet von Robert Gross und Heintz Meyer-Eltz. Hrsg. im Auftrage des Philisterverbandes. München, 1981.

A n n i s t, August 1938. Meie valgustusaja kirjandus ja Krahv Manteuffel. (Aiawite peergo walgussel 100. a. juubeli puhul.) – Looming, nr 9, lk 987–1000.

Baltisches Quartettspiel 1925. Mit historischen Notizen von Dr. phil. K[arl] v. Löwis of Menar und Zeichnungen von S[iegfried] Bielenstein. Der baltischen Jugend gewidmet von Dr. Edgar v. Pickardt. Riga: Jonck & Poliewsky.

B e n d e r, Reet 2014. Tartu baltisaksa tudengimälestustes. Koht ja inimesed. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 203–224.

B e n d e r, Reet 2016. Baltisaksa tekstide tõlgetest eesti keelde alates Teise maailmasõja lõpust kuni tänase päevani. Lisandusi eesti tõlkeloole. Magistritöö tõlkeõpetuse erialal. Tartu: Tartu Ülikool. http://dspace.ut.ee/handle/10062/53501 (17. VIII 2017).

B e n d e r, Reet 2017. „Babel” im Baltikum. Die drei Ortssprachen Deutsch, Estnisch und Russisch in deutschbaltischen Lebenserinnerungen. – Zum Beispiel Estland. Das eine Land und die vielen Sprachen. (Valerio 19.) Koost Silke Pasewalck, Anna Bers, R. Bender. Göttingen: Wallstein, lk 50–64.

B e r t r a m s, Kurt U. (koost) 2004–2005. Student in Dorpat. Erinnerungen baltischer Korporierte. 4 Bde. Hilden: WJK-Verlag.

B i e n e m a n n, Friedrich (koost) 1911. Altlivländische Erinnerungen. Reval: F. Kluge.

B i e n e m a n n Friedrich (koost) 1912. 1812. Baltische Erinnerungsblätter. Herausgegeben von Dr. Fr. Bienemann. Mit zahlreichen Porträts und Ansichten. Riga: Jonck und Poliewsky.

B i e n e m a n n, Friedrich (koost) 1913. Aus vergangenen Tagen. Der „Altlivländischen Erinnerungen” Neue Folge. Reval: F. Kluge.

B l a n c k e n h a g e n, Herbert von 1966. Am Rande der Weltgeschichte. Erinnerungen an Alt-Livland 1913–1923. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

B o d i s c o, Theophile von 1997. Versunkene Welten. Erinnerungen einer estländischen Dame. Toim Henning von Wistinghausen. Weissenhorn: Konrad.

B o s s e, Heinrich 1897. Skizzen aus Dorpat. Von einem alten Dorpater Studenten. Riga: Schnakenburg. [Esmatrükk anonüümselt 1862.]

B o s s e, Jana Elena 2010. Siebzig Jahre nach der Umsiedlung – deutschbaltische Zeitzeugen erinnern sich. – Umgesiedelt – Vertrieben. Deutschbalten und Polen 1939–1945 im Warthegau. (Tagungen zur Ostmitteleuropa-Forschung 29.) Toim Eckhart von Neander, Andrzej Sakson. Marburg: Herder-Institut, lk 30–42.

B r i n c k e n, Gertrud von den 1977. Land unter. Erlebnisse aus zwei Weltkriegen, Bolschewikenzeit und Nachkriegsjahren. Darmstadt: Bläschke.

Deutsche Dichter… = Deutsche Dichter baltischer Herkunft über ihr Leben und Werk. – Rigasche Rundschau 18. IX, 19. IX, 26. IX, 3. X, 10. X, 17. X, 24. X, 30. X, 7. XI, 14. XI, 21. XI, 28. XI, 5. XII, 12. XII, 21. XII 1931, 2. I 1932.

E c k a r d t, Julius 1911. Altrigasche Jugenderinnerungen 1812–1834. – Friedrich Bienemann, Altlivländische Erinnerungen. Reval: F. Kluge, lk 155–190.

E g g e r s, Alexander (koost) 1926. Baltische Lebenserinnerungen. Gesammelt und herausgegeben von Alexander Eggers. Heilbronn: Eugen Salzer-Verlag.

G a r l e f f, Michael 2010. Selbstäußerungen deutschbaltischer Schriftsteller aus den Jahren 1931–1932. Die Artikelserie „Deutsche Dichter baltischer Herkunft über ihr Leben und Werk” in der Rigaschen Rundschau. – Berichte und Forschungen. Jahrbuch des Bundesinstituts für Ostdeutsche Kultur und Geschichte 17/2009. München: Oldenbourg Verlag, lk 215–269.

G a r l e f f, Michael, B e n d e r, Reet 2014. Baltisaksa kirjanduse retseptsioon XX sajandil. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 478–481.

G o e z e, Dorothee M., W ö r s t e r, Peter 2016. Die Dokumentesammlung im Herder-Institut. Geschichte und Profil. Marburg: Herder-Institut.

G o t t z m a n n, Carola, H ö r n e r, Petra 2007. Lexikon der deutschsprachigen Literatur im Baltikum und in St. Petersburg. Vom Mittelalter bis zur Gegenwart (I–III). Berlin–New York: Walter de Gruyter.

Hahn, Anny 1969. Es gibt einen lebendigen Gott. Metzingen: Brunnquell-Verlag der Bibel- und Missionsstiftung.

H a r t m a n n, Woldemar 2004. Erinnerungen 1874–1962. Als Jurist in Russisch-Polen, in Estland und im Warthegau. Kommentiert und herausgegeben von Heinz von zur Mühlen. (Schriftenreihe der Carl-Schirren-Gesellschaft 8.) Lüneburg: Carl-Schirren-Gesellschaft.

H i n r i k u s, Rutt 2010. Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani. – Methis. Studia humaniora Estonica, kd 4, nr 5–6, lk 20–37.

I s s a k o v, Sergei (koost) 1986. Mälestusi Tartu ülikoolist. (17.–19. sajand.) Tallinn: Eesti Raamat.

K a u r, Kairit 2013. Dichtende Frauen in Est-, Liv- und Kurland 1654–1800. Von den ersten Gelegenheitsgedichten bis zu den ersten Gedichtbänden. (Disserationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

K e n t m a n n, Ingeborg 1978. Eine Atempause lang. Kindheit und Jugend im Baltikum zwischen zwei Weltkriegen. Freiburg: Herder.

K o r f f, Angelika (Gella) von 1991. Riga 1919. Ein Tagebuch. Hannover–Döhren: Harro von Hirschheydt.

K o s k u l l, Josi von (koost) 1962. Spukhäuser im Baltikum. Erlebnisberichte und Mitteilungen. (Die baltische Bücherei 8.) Hannover–Döhren: Harro von Hirschheydt.

K o s k u l l, Josi von (koost) 1964. Spukhäuser im Baltikum. Erlebnisberichte und Mitteilungen 2. Folge. (Die baltische Bücherei 14.) Hannover–Döhren: Harro von Hirschheydt.

K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 1901. Brief des Dr. med. Friedrich Reinhold Kreutzwald. – Nachträge zum Album Estonorum. Heft 3, 1899/II–1900/II. Jurjew: C. Mattiesen, lk 27–31.

K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 1971. Brief des Dr. med. Friedrich Reinhold Kreutzwald. – Estonia 1821–1971. Gedenkschrift zu ihrem 150 Stiftungstag. Hrsg. vom Philisterverband. Marburg, lk 24–26.

K r u s e n s t j e r n, Leonhard von 1979. Erinnerungen. Aalen: A. von Krusenstjern.

L u k a s, Liina 2006. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. (Collegium litterarum 20.) Tartu–Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond.

L u k a s, Liina, P l a t h, Ulrike, T ü ü r, Kadri (koost) 2011. Umweltphilosophie und Landschaftsdenken im baltischen Kulturraum. Environmental Philosophy and Landscape Thinking. (Collegium litterarum 24.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Mida mõtles... = Mida mõtles balti sakslus. Surmatants Liivimaal. – Postimees 1935, 29. V, 30. V, 31. V, 1. VI, 2. VI, 3. VI, 4. VI, 6. VI, 7. VI, 8. VI, 11. VI.

M o r i t z, Kurt 1938. Der baltische Deutsche in der neuen estnischen Literatur. – Baltische Monatshefte. Riga: Ernst Plate, lk 93–98.

M u s t, Aadu 2016. Muutugu ja kadugu! Baltisakslased ja Esimene maailmasõda. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

O s t e n e c k, Dieter 2007. Baltische Quartette. Vortrag beim Treffen der Familienkartenspielesammler 2007 in Marburg. http://www.e-s-g.eu/sammelgebiete/themen/familienkartenspiele/quartettbaltische/ (1. VI 2017).

P l a t h, Ulrike 2017. Klaasveranda ilma klaasita. Kolm võimalust mõista mõisakultuuri 21. sajandil. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 171–175.

R e d l i c h, May 1989. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Köln: Wissenschaft und Politik Berend von Nottbeck.

S a a g p a k k, Maris 2006. Der Erste Weltkrieg in den autobiographischen Texten deutschbaltischer Autoren. – Journal of Baltic Studies, nr 37, lk 1–21.

S a a g p a k k, Maris 2007. Umsiedlung baltisaksa mälestuskirjanduses. – Tuna, nr 4, lk 38–51.

S c h e n k, Klaus 2010. Riga in der deutschbaltischen Erinnerungsliteratur zwischen Fakten und Fiktion. – Erinnerungsmetropole Riga. Deutschsprachige Literatur- und Kulturvielfalt im Vergleich. Toim Michael Jaumann, K. Schenk. Würzburg: Königshausen & Neumann, lk 189–207.

S c h l a u, Wilfried 1995. Zur Wanderungs- und Sozialgeschichte der baltischen Deutschen. – Tausend Jahre Nachbarschaft. Die Völker des baltischen Raumes und die Deutschen. Toim W. Schlau. München: Bruckmann, lk 177–185.

S t a c k e l b e r g, Camilla von 2003. Tuulde lennanud lehed. Mälestusi vanast Baltikumist. Tlk Vladimir Beekmann. Tallinn: Olion.

T u g l a s, Elo 2008. Tartu päevik 1928–1941. Tallinn: Tänapäev.

U n d u s k, Jaan 1993. Baltisaksa kirjandus: tegu ja tekst. – Vikerkaar, nr 10, lk 23–30.

U n d u s k, Jaan 2011. Baltisaksa kirjakultuuri struktuurist. Ärgituseks erinumbri lugejale. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 561–571.

V e g e s a c k, Siegfried von 1963. Meine Erinnerungen an die Livonia. – Beiträge zur Erinnerung an die Livonia Dorpati 1822–1962. Hrsg. vom Philisterverein der Livonia. Hamburg: Harry von Hoffmann-Verlag, lk 90–98.

V e r g, Erik G. 1995. Auf der Begeist’rung Schwingen. Erinnerungen an eine Kindheit und Jugend im Baltikum. Husum: Husum Druck- und Verlagsgesellschaft. [Tõlge eesti keelde: Verg, Erik. G 2012. Vaimustuse tiivul. Lapsepõlve- ja noorusmälestused Baltikumist. Tlk Iris Assad. Tallinn: Nornberg & Co.]

W a l t e r, Heinrich 1981. Bekenntnisse eines Ökologen. Erlebtes in acht Jahrzehnten und auf Forschungsreisen in allen Erdteilen. Stuttgart–New York: Gustav Fischer-Verlag.

W i l h e l m i, Anja 2008. Lebenswelten von Frauen der deutschen Oberschicht im Baltikum 1800–1939: Eine Untersuchung anhand von Autobiographien. Wiesbaden: Harrassowitz-Verlag.

W i s t i n g h a u s e n, Henning von (koost) 2016. Revali ja Peterburi vahel. Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist. Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen. Tallinn: Argo.

W i t t r a m, Reinhold 2002. Angst und Hunger. – Erlebte Geschichte. Deutschbalten im 20. Jahrhundert. Ein Lesebuch. Toim Elgin Berg jt. (Schriftenreihe der Carl-Schirren-Gesellschaft 7.) Lüneburg: Carl-Schirren-Gesellschaft, lk 65–67.

Õ n n e p a l u, Tõnu 2016. Klaasveranda. Tallinn: Varrak.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#210 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#211 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#175 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(972) ["menu_id"]=> int(85) ["author"]=> string(12) "Ave Goršič" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(10) "GORSIC.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(95) "Kirjandusmuuseumi ja humanitaarteaduste ümber toimunud avalik diskussioon aastatel 1967–1968" ["title_en"]=> string(87) "The public debate of 1967–1968 around the Estonian Literary Museum and the humanities" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(53839) "

Tähtpäevad meelitavad tagasivaateid tegema.(1) 24. septembril 1927. aastal asutatud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv tähistab 2017. aasta septembris oma 90. sünnipäeva. 2018. aastal möödub aga 130 aastat Jakob Hurda ajaloolisest rahvaluulekogumise üleskutsest. Hurda kogu oli aluseks nii Eesti Rahva Muuseumi (ERM) asutamisele 1909. aastal kui ka Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) ellukutsumisele keskse folkloori­arhiivi ja ERM-i autonoomse osakonnana. Need asutused olid omavahel seotud kuni mitmekordsete reorganiseerimisteni. 1940. aastal moodustati seni ERM-i alluvuses tegutsenud Arhiivraamatukogust, Eesti Bibliograafia Asutisest, Eesti Rahvaluule Arhiivist ja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (EKLA) Eesti NSV Riiklik Kirjandusmuuseum (edaspidi kirjandusmuuseum), mis hakkas hiljem alluma Eesti NSV Teaduste Akadeemiale (TA). Aastatel 1942–1944 likvideerisid Saksa võimud kirjandusmuuseumi iseseisva asutusena ning kogud liideti Tartu ülikooliga: ERA ja bibliograafia osakond filosoofia osakonnaga, EKLA ja arhiivraamatukogu ülikooli raamatukoguga. Uue Nõukogude okupatsiooniga taastati 1942. aasta olukord ning rahvaluule osakonnale (arhiivile) jäi peamiselt korraldav, teenindav ja publitseeriv funktsioon, millega püüti eelnevat traditsiooni jätkates siduda ka uurimistööd.

1946. aastal moodustati Tartus samuti Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvuses Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI) ning selle sees eraldi rahvaluule sektor, mis tegeles peamiselt teadustööga. 1947. aastal viidi KKI Tallinnasse, mistõttu raskenes nii sealsete teadurite ligipääs arhiivimaterjalidele kui ka folkloristide omavaheline koostöö. Kirjandusmuuseumil ei olnud Teaduste Akadeemia süsteemis instituudi staatust, mis võimaldanuks kõrgemat palgataset ja loomuldasa uurimistöö tegemise õigust. Selle tõttu liiguti ka muuseumi rahvaluule osakonnast mitmel juhul KKI rahvaluule sektorisse. Folk­loristlik arhiivi- ja teadustöö nende muutuste tõttu muidugi ei lõppenud.

1960. aastate teisel poolel oli ühiskonnas nn sulaaeg, kuid võimud püüdsid taaskehtestada vahepeal mahenenud kontrolli. Oma mõju NSVL-i sise­poliitikale avaldasid sisepinged sotsialismimaades (Ungaris, Tšehhoslovakkias). Kiiresti arenes NSVL-is suhtlus välismaailmaga ning Eestisse tõi selles osas muutusi Soome presidendi Urho Kaleva Kekkose visiit 1965. aastal. Kirjandus ja ajakirjandus olid allutatud ideoloogilisele kontrollile (Eestis oli selle eest vastutav Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kirjandus- ja Kirjastus­asjade Peavalitsus ehk Glavlit). Tegelikkuses ei õnnestunud kultuurielu hoida rangelt kommunistliku ideoloogia raamides. Teatris, kunstis ja kirjanduses kasutati tõketest hoolimata ära loomingulise vabaduse võimalusi, toimus rahvuskultuuri taasärkamine. Teadusliku uurimistöö võimalused avardusid ennekõike reaalteadustes, aga ka humanitaarteadustes, nagu ajalugu, etnograafia (etnoloogia), kunsti- ja teatriajalugu, populaarseks sai kodu-uurimine. Laienesid võimalused kasutada arhiivimaterjale. Tartu Riiklikus Ülikoolis ja mujalgi tehti algust sotsioloogilise uurimistööga, mida võimud püüdsid samuti kontrolli all hoida, tekkis filosoofiaga tegelemise buum. (Kuuli 2002: 102–152)

Selles kontekstis arenes kahe ajalehe – Sirbi ja Vasara ning Edasi – veergudel 1967. ja 1968. aastal tõsine debatt humanitaarteaduste hetkeseisu ja arengusuundade üle. Sirbis ja Vasaras langes rõhk bibliograafia ja kultuuri­loolise materjali alastele küsimustele ning teaduses kasutatava tehnika ja humanitaar­teaduste üldistele probleemidele. Edasis väideldi kitsamalt folkloristliku teadus- ja arhiivitöö ning Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Riikliku Kirjandusmuuseumi(2) teemadel: arutleti rahvaluule osakonna (varasema ja praeguse ERA) ning laiemalt muuseumi kõikide osakondade funktsioonide ja tulevikulahenduste üle. Edasis avaldati ühtlasi artiklitest tõukunud laiema vestlusringi kokkuvõte (Edasi 1968). Tegu oli ajaga, kus humanitaaraladel kasvas nõudlus efektiivse infotöötluse ja tehnika järele. Selles raamistikus avanevad ühtlasi rahvaluule osakonna ja kirjandusmuuseumi toonane seis ja tulevikuplaanid.

Ajakirjanduses oli humanitaarteaduste olukorra, vajaduste ja arengute üle arutelusid peetud ja soovitusi jagatud varemgi, millele osutati käesoleva debatisarja esimeses artiklis (Kahk 1967: 3): hiljuti oli toimunud mõttevahetus eestikeelsetes ajalehtedes avaldatud materjali bibliografeerimise mahajäämuse üle.(3) Eestis ilmunud ajakirjanduse sisu retrospektiivne analüütiline bibliografeerimine oli kirjandusmuuseumi bibliograafia osakonna põhitöö, millega tegeleti vahelduva eduga ning muutuvate ja lisanduvate töösuundade kiuste. Põhimureks oli töö suur maht ja üliväike töötajaskond, samal ajal kasvas nõudlus kiirelt kättesaadavate andmete järele nii humanitaarteadlaste kui ka koduloouurijate seas. Mõnevõrra aitas olukorda leevendada 1968. aastal Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riikliku Rahvusraamatukogu juurde loodud rahvusbibliograafia osakond, mis toetas kirjandusmuuseumi bibliograafia osakonna tööd (Adamson 1990: 95–96).

Sama kehtis nii rahvaluule- kui ka kultuurilooliste kogude puhul: suure hulga materjali korrastamisega ei tuldud kirjandusmuuseumis toime nii kiiresti, kui kasutajad või muuseumi töötajad ise oleksid tahtnud. Rahvaluule osakonna jaoks tähendas arhiivitöö toona käsitsi kartoteegikaartide ja registrite kirjutamist: nii kirjutati üht ja sama kaarti mitmeid kordi, et süste­matiseerida koopiaid erinevatesse üld- ja temaatilistesse kartoteekidesse, samuti kopeeriti kirjutusmasinal mitmes eksemplaris samu rahvaluuletekste. Kirjutusmasinal ja käsitsi kopeerimine oli tohutult tööjõu- ja ajakulukas. Seega oli tekkinud vajadus tehniliste uuenduste järele: paljundusmasinaid oli vaja nii koopiate kiiremaks tegemiseks uurijatele kui ka kartoteekide loomiseks ja varu­koopiateks, mikrofilmimine võimaldas vältida väärtuslike käsi­kirjade korduvat kasutamist ja kulutamist. Samal põhimõttel ei anta täna­päeval uurijate kätte neid originaalmaterjale, mis on juba digiteeritud.

Tollast arhiivitööd ja kogumist käsitlenud Janika Oras on osutanud, et korraldustööde tagaplaanile jäämise põhjuseks oli hädavajalik rahvaluule kogumine, mille tingis kaastööliste kõrge iga ja hääbuvad folkloorižanrid, samuti hõivatus läänemeresoome vanasõnade väljaande juures.(4) Nii arhiivi- kui ka teadustöö tegemisel vastandusid kaks vaadet: rahvaluulearhiivi rajaja Oskar Looritsa ideedest lähtuv käsitlus (teadus, kogumine, korraldamine on omavahel seotud), mida jätkuvalt järgisid arhiivitöötajad, ja nõukogudeaegne teaduspoliitika (teadustööd teevad ainult Teaduste Akadeemia instituudid) (Oras 2008: 68–70), millest lähtuti väljaspool rahvaluule osakonda.

 

Infoteaduse kasutusvõimalused humanitaarteadustes

14. augustil 1967. aastal võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Kesk­komitee ühiskonnateaduste eesmärkide kohta vastu otsuse „Abinõudest ühiskonnateaduste edasiarendamiseks ja nende osa suurendamiseks kommunistlikus ülesehitustöös” (avaldati 23. augustil, vt Rahva Hääl 1967). Dokumendis mainitakse ühe eesmärgina arhiivide ja instituutide tehnilise võimekuse tõstmist ja vajadust organiseerida ühiskonnateaduste alal teadusliku informatsiooni instituut. Tegu oli programmilise tekstiga, kus teadust, sh humanitaarteadusi, nähti kommunismi ülesehitamise vahendina.(5) Informatsiooni­keskuse loomise vajaduse mainimine otsuses andis n-ö ametliku põhjenduse selle kavatsuse üle avalikult arutleda (vt Palli 1970: 321).

1967. aasta septembris avaldas ajaloolane Juhan Kahk(6) (1928–1998) Sirbis ja Vasaras artikli, mille peamisteks arutelupunktideks olid ühiskonna­teaduste hetkeolukord ja areng: mikrofilmiaparaatide,(7) arvutite ja matemaatiliste mudelite kasutusvõimalused suurte materjalihulkade kiirelt kättesaadavaks tegemiseks ja analüüsiks, samuti sotsioloogia võimalused ja valukohad. Illustratiivse näitena allikatest, mille puhul tehniliste võimaluste rakendamisega annaks palju ära teha, tõi Kahk kirjandusmuuseumi juba toona üpris suured kogud. Ta osutas, et kultuuripärandi uurija peab teadvustama ülesandeid, mis on hetkeprobleemide lahendamiseks vajalikud, suundudes samas tuleviku poole. (Kahk 1967)

Seejärel Sirbis ja Vasaras ilmunud arvamustes tõdeti valdavalt, et humani­taaria ja infotehnoloogia sidumine on hädavajalik valdkonna arenguks ning kohe tuleb alustada vastavate eeltöödega, valmistamaks ette täielikku materjali arvutitega töötlemist. Vaieldi aga sellegi üle, kas publikatsioonide arv võiks olla teadusliku potentsiaali mõõdupuu.

Et Kahk tõi näiteks kirjandusmuuseumi kogud, nägi toonane muuseumi teaduslik sekretär Ingrid Rüütel(8) (snd 1935) vajadust esitada asutuse seisukohad. Vastuses rõhutas Rüütel, et hetkel humanitaarteadlasi erutav probleemistik – kaasaegse tehnika ja matemaatiliste meetodite kasutuselevõtt – osutuvad kindlasti murranguliseks humanitaarteaduste arengus (edaspidi on niimoodi kujunenudki). Rüütel oli arvamusel, et Kahki mainitud moodne tehnika ei suuda lahendada muuseumi suurte kogude (sel hetkel miljon lehekülge rahvaluulet ja kolm miljonit lehekülge kirjandus- ja kultuuriloolisi käsikirju, üle 300 000 köite (aja)kirjandust) kõiki vajadusi. Rüütel rõhutas tarvidust tunda masinate iseärasusi enne vastavate tööde planeerimist, samuti materjalide ettevalmistamist ja kirjeldamist, koodide (märksõnastike) loomist, et nende masinaga töötlemisest üleüldse kasu oleks. Tehnikast aitaks suuremat kasu lõigata kõrgel tasemel ettevalmistatud suurem töötajaskond. Toona oletas Rüütel, et masin esialgu veel ei asenda tervikuna kartoteeksüsteeme, kuid ka käsitsi tehtavat korrastustööd võiks planeerida tehnilist arengut silmas pidades. (Rüütel 1967b)

Kirjastustöötaja Endel Pillau (1931–1998) kirjutas vanema perioodika bibliografeerimise probleemidest, leides, et töö aegluse peamiseks põhjuseks on seda tegevate inimeste vähesus ja materjali tohutu hulk. Pillau osutas, et ulatuslik bibliografeerimine nõuab vanema perioodika terviklike komplektide koondamist, mida läheb vaja, kui koostatud bibliograafia kasutamisel hakatakse tellima ka vähekasutatud materjale. Nii bibliografeerimiseks kui ka hävimisohus perioodika säilitamiseks peaksid sellised komplektid olema kätte­saadavad erinevatel andmekandjatel (mikrofilmidel või -kaartidel) mitmes hoidlas. (Pillau 1967)

Ka ajaloolane Heldur Palli (1928–2003) tõdes, et informatsiooni leidmine humanitaarteadustes jääb kaugele maha täppisteaduste tasemest ja informatsioonitööd tuleb humanitaarteadustes paremini korraldada. Palli pidas ots­tarbekaks koostada ühiskonnateaduste märksõnastik (tesaurus) ning vajalikuks varustada artiklid ja raamatud märksõnadega (praegu on see täiesti tava­pärane). (Palli 1967) Ta on hiljemgi osutanud vajadusele ja võimalustele arendada teatmetööd, näiteks võtta kasutusele perfokaardid, koostada indekseerimis- ja märksõnastikke. Ühtlasi on ta viidanud, et debatis nõutud ühiskonna­teaduste informatsioonikeskust hakati 1960. aastate lõpus tõe­poolest Eesti NSV TA Teadusliku Raamatukogu juurde looma. (Palli 1970: 319–321)

Raamatukogunduse ja infotöö pedagoog Enn Vatter(9) (snd 1937) vastas pika artikliga teaduslik-tehnilise informatsioonitöö teemadel. Ennekõike rõhutas ta teadusliku info üleküllust seoses aina kasvava publikatsioonide hulgaga ning informatsiooni otsimise, kogumise ja ümbertöötamise madalat kasu­tegurit tööviljakusele. Teaduslik-tehnilise informatsiooni põhiküsimuseks ei pidanud ta mitte automatiseerimist, vaid teadustööde taseme tõstmist ning neis esitatava teabe kontsentreerimist. (Vatter 1968)

Tartu ülikooli raamatukogu direktor Laine Peep(10) (1932–2001) kritiseeris Kahki mõtteid, osutades, et mikrofilmid on kergelt riknevad ja reklaamitud aparaadid ei ole end arhiivipraktikas tõestanud. Infotöötlemise sõlm­küsimuseks on märksõnastamine, mis nõuab allikate igakülgset läbitöötamist. Peebu arvates olid arvutid humanitaaraladel kasulikud, kuid esialgu olevat masinate tehniline võimekus madal. Peep seadis kahtluse alla iseseisva ühiskonna­teaduste informatsioonikeskuse rajamise, mis viiks olemasolevate asutuste fondide dubleerimiseni. Selle asemel soovitas ta korraldada erinevate raamatu­kogude, muuseumide ja arhiivide katalooge ja nimistuid. (Peep 1968)(11)

Õigusteadlaselt Hillar Randalult(12) (1915–1990) ilmus 1968. aasta septembris mõnes mõttes diskussiooni kokku võttev artikkel, mis osutas vajadusele kasutada informatsiooni analüüsiks masinate abi. Randalu soovis, nagu Palligi, luua tesauruseid, uuritavat materjali iseloomustavaid mõistete süsteeme, mis koondaks „informatsiooni-dinosaurused”: tema soovitus oli mitte pusida käsikartoteekidega, vaid alustada masinatele sobiva informatsioonikeele loomist. Randalu osutas ka Majanduse Instituudis juba perfokaartide abil saavutatud tulemustele. Ühtlasi tegi ta asjahuvilistele üleskutse koguneda informaatikaalasele arutelule. (Randalu 1968)

 

Debatt rahvaluule osakonna ja kirjandusmuuseumi üle

Paralleelselt aruteluga Eesti humanitaarteaduste tulevikuteedest käis ajalehes Edasi debatt kirjandusmuuseumi ning rahvaluule osakonna funktsioonide üle.(13) Siingi võib ärgitavaks alguspunktiks lugeda Juhan Kahki artiklit, kuid lisanduvad veel teisedki aspektid. Esiteks tähistas rahvaluule osakond 40 aasta juubelit, mille puhul ilmus 24. IX 1967. aastal Edasis rida lühiartikleid. Nende hulgas oli „Seitse soovi”, mille kirjutas rahvaluule osakonna nimel Ingrid Rüütel (1967a). Seal avaldati soovi väljaannete kiiremaks publitseerimiseks, kurdeti ruumipuudust ning pikaleveninud remonti, väljendati muuseumi lootusi saada instituudi staatus ja kõrgem palgatase, unistati arhiivi- ja teadustööks (nt rahvamuusika helisalvestiste dešifreerimine, tekstiotsingud) vajalike aparaatide ja arvutite ning andmebaaside olemasolust.

Teiseks pidas Herbert Tampere(14) (1909–1975) oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale pühendatud Tartu linna muuseumide teaduslikul konverentsil (6. X 1967) ettekande „Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Kirjandusmuuseumi folk­loristlikest uurimustest ja väljaannetest”. Seal rõhutas Tampere kogumise, korraldamise, uurimise ja publitseerimise omavahelist tihedat seotust ning probleeme, mis kerkisid üles, kui folkloristid viidi eraldi osakonda Keele ja Kirjanduse Instituudis ning arhiivi endine positsioon teadusasutusena kadus. Sellega kaasnes koosseisu ja palkade vähenemine ning erinevad töö­etapid kannatasid. Lisaks vahetusid pidevalt seisukohad tervikuna muuseumi ülesannete osas: kas tuleks tegeleda puhtalt museoloogilise tööga või ka teadustööga. Tampere leidis, et asutuse statuudist sõltumata peaks teooria ja praktika, tehniline ja teadustöö igal juhul omavahel seotud olema, rõhutades kirjandusmuuseumi folkloristide suurt erialast panust nii kodu- kui ka välismaal (Tampere 1971: 192–203; Oras 2008: 70–71). Kaastöötajate mälestuste järgi oli Tamperel unistus, et arhiivile omistataks instituudi staatus (Oras 2008: 71), mis võis ühtviisi põhineda ERA omaaegsel loomisel Eesti Rahva Muuseumi autonoomse osakonnana, sõjaeelsel plaanil asutada ERA eraldi sihtasutusena ning reaalsetel vajadustel.

Rüütli „Seitse soovi” ning ehk ka Tampere ettekanne algatasid Edasis omakorda folkloristide emotsionaalse mõtteavalduste ahela. Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) professor Eduard Laugaste (1909–1994)(15) kirjutas artikli muuseumitöö olukorrast, kritiseerides rahvaluule osakonna aeglast töökorraldust ja nurisedes pikalt korraldamata materjalide üle. Samuti olid Laugaste meelest põhjendamatud soovid, mis puudutasid arvutite hankimist ja uurimis­instituudiks muutumist. Viimane jätnuks Laugaste arvates museoloogilise töö üldse kõrvale. Kirjandusmuuseumi funktsioonide osas rõhutas Laugaste, et ERA loomisega tekkis asutusele ülesanne hoida, korraldada ja uurijatele kätte­saadavaks teha sinna koondatud kogud, samal ajal neid ka järjepanu uurides ja avaldades, samuti olla praktikabaas ülikoolile. Ülejäänud arvamusavaldus keskendus sellele, kas ja mida siiski koguda (sh kirjandusest kopeeritud rahva­luule) ning kas peaks muutma kogumise meetodeid. Kindlasti aga järgis Laugaste joont, mille kohaselt pidi folkloristlik töö olema asutuste (kirjandusmuuseum, TRÜ ja KKI) vahel rangelt jaotatud ning igasugune teadustöö saanuks toimuda ainult koostöös KKI teadlastega. (Laugaste 1967)

Seisukoht, et arhiivil peaks olema vaid teenindav funktsioon, põhjustas aasta­kümnete jooksul arhiivitöötajate ja Laugaste vahel rohkelt vastasseisu (vt Oras 2008: 72). Vahetult enne Kreutzwaldi päevade toimumist Edasis 24. detsembril 1967 avaldatud vastulauses Laugastele rõhutas rahvaluule osakonna juhataja Ottilie Kõiva(16) (snd 1932), et muuseumitöötajad ei ole jäänud imemasinaid ootama: aktiivselt tegeldakse vahepeal seisnud mitmesuguse korraldustööga ning museoloogilise töö ja publikatsioonide kõrvalt ei jätku teaduse tegemiseks  kaugeltki ametlikku tööaega.(17) Teatava kindaheitmisena Laugastele soovitas Kõiva TRÜ rahvaluule eriala üliõpilastel enne välipraktikat tutvuda olemasolevate rahvaluulekogudega. Uute töödena mainis Kõiva mikro­filmikoopiate korraldamist, helilintide dešifreerimist ning regivärsside tüpoloogilise koondkartoteegi koostamist. Kõiva leidis, et suurt osa arhiivitehnilisest tööst ei peaks tegema teaduskraadiga inimesed: olukord laheneks koosseisu suurendamisega ning „multiplikatsiooniaparaatide rakendamisega”. Temagi arvas, et instituudi staatus annaks finantsilist ja moraalset tuge. Artikli lõppmõte oli, et folklorist peab töötama seal, kus on materjalid. (Kõiva 1967)

27. detsembril 1967. aastal kirjandusmuuseumis toimunud Kreutzwaldi päevade teine päev oli pühendatud Eesti Rahvaluule Arhiivi juubelile. Ettekannetega esinesid Herbert Tampere („40 aastat Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamisest”), Richard Viidalepp („Kogumistööst Eesti Rahvaluule Arhiivi ajal”) ja Eduard Laugaste („Rahvaluule varakamber, vaadatuna Tartu Riikliku Ülikooli poolt”) (Laido 1967; EKM arhiiv, n 1, s 540, l 2(18)). Kreutzwaldi päevadest ilmus ülevaade Heino Kääni (snd 1935) sulest 1967. aasta lõpul.(19) Lisaks väga põgusale konverentsi kirjeldusele tõstis ta esile küsimusi muuseumi osakondade tehtud ja tegemata töödest, ning sedagi, et kirjandusmuuseumi kui vabariikliku tähtsusega asutuse probleeme ei peaks otsustama vaid majasiseselt (Kään 1967).

Kirjandusmuuseumi direktor Eduard Ertis(20) (1915–1994) mainis konverentsi avasõnades, et muuseumil on vaja tegeleda mitmesuguste uurimisteemadega, sest see hoiab võrdsel arengutasemel rahvusteaduste erinevaid alasid, samal ajal põhjustab teemade kirjusust ka teadusharude ja teadlaste spetsialiseeritus. Muuseumi kogumistöö tulemused olevat rikkalikud, kuid korraldustööde mahajäämuse põhjusena tõi Ertis välja jätkuvalt väikese koosseisu. (EKM arhiiv, n 1, s 540, l 28) Laugaste keskendus ettekande resümee järgi taas asutuste­vahelisele rollijaotusele, üliõpilaste rakendamisele arhiivi korraldustöös aasta­kümnete vältel ning arhiivimaterjalide kasutamisele üliõpilaste uurimistöödes, aga ka ühistele (tulevastele) uurimisteemadele ja publitseerimisele (EKM arhiiv, n 1, s 540, l 111–116v). Konverentsi protokolli järgi selgitasid Ottilie Kõiva ja Ingrid Rüütel arutelul, et rahvaluule osakonna põhiressursid on suunatud korraldustööle, kuid jätkata tuleb ka rahvaluule kogumist, sest mõndagi võib asendamatult kaduda (EKM arhiiv, n 1, s 540, l 18).(21)

1968. aasta jaanuaris jätkusid Edasis arvamusavaldused. August Annist(22) (1899–1972) möönis, et muuseumi peamine ülesanne on kogude täiendamine, kättesaadavaks tegemine ja publitseerimine. Ta pooldas „elektrofotograafiliste paljundusaparaatide” arhiivi toomist (nagu olid juba olemas Soome Kirjanduse Seltsil), mis lihtsustanuks materjalide korraldustööd ning edendanuks näiteks rahvalaulude trükki jõudmist. Annist osutas, et muuseum peab olema ka uurimisasutus. (Annist 1968)

KKI-st võttis sõna Ülo Tedre(23) (1928–2015), kes kahetses kunagist teadurite eraldamist materjalidest, mis ei võimalda KKI folkloristidel aidata kaasa korraldamistööle. Olles laias laastus nõus Laugaste väidetega korraldustöö osas, pooldas ta aga keskarhiivi ideed ning nii KKI kui ka ülikooli rahvaluule kateedri kogude toomist Tartusse (mõlemad kogud asuvadki tänaseks ERA-s). Siiski osutas Tedre, et kogude säilitaja ülesandeks on ühtlasi nende korraldamine ja kättesaadavaks tegemine, leides, et rahvaluule osakonna teadustöötajate osalus tehnilises töös on vältimatu ning paljundusaparaadid on küll vajalikud, kuid vaid osaliselt abistavad elemendid. Samuti leidis Tedre, et KKI teadlaste uurimust ettevalmistav tehniline töö arhiivimaterjalidega peaks olema kõige lihtsam ja vähem aeganõudev. Ka leidis ta, et väike arhiivikollektiiv on killustatud paljude ülesannete täitmise vahel. (Tedre 1968) Asutuste lahutamine ja sellest tõukunud probleemid oli üks teema, mida Tedre oma artiklites hiljemgi rõhutas (nt Tedre 2015: 161, 162, 169).

Kirjandusmuuseumi direktor Eduard Ertis kirjutas selle debati lõpetuseks muuseumi töödest ja plaanidest ning haprast tasakaalust nende vahel. Ertis rõhutas, et muuseumis tehakse palju lisatöid, nagu konsultatsioonid, ekskursioonid, retsensioonid, väljasõidud harulduste leidmiseks jne. Ta möönis, et 1950. aastail võeti ehk liiga innukalt ette mõningaid plaane. Ertis käis välja eraldi fondide osakonna loomise mõtte, kuid ei pidanud seda kõikide probleemide lahenduseks. Kirjandusmuuseum olla püüdnud soodustada ülikooli ja instituudi uurijate teenindamist kõikide võimaluste piires ning samas teinud koostööd mõlema asutusega korraldus- ja säilitustöös. (Ertis 1968)

 

Vestlusring kirjandusmuuseumis

Oma artiklites tegid osapoolte kokkusaamiseks üleskutse nii Laugaste, Tedre, Kään kui ka Ertis ning see toimus 25. jaanuaril 1968 kirjandusmuuseumis. Kohtumisest avaldati kokkuvõte „Edasi vestlusringis” (Edasi 1968), mille kaudu avalikkus sai aimu kirgliku arutelu teemadest. Lisaks ajalehes avaldatule on Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis alles säilik kohtumise materjalidega, kus on enamiku Edasis avaldatud artiklite väljalõiked, ärakiri direktor Ertise koostatud kohtumise kokkukutsumise põhjendusest (ennekõike sooviga kõrvaldada kirjandusmuuseumi puudusi, osutusega Heino Kääni artiklile) Teaduste Akadeemia presiidiumile ja ühiskonnateaduste osakonnale, TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna dekaanile ja ajalehe Edasi toimetajale, ning kohtumise märkmed (EKM arhiiv, n 1, s 553). Kohtumisest võtsid osa ajakirjanduses sõna võtnud pooled, TRÜ, KKI, Zooloogia-Botaanika Instituudi, Ajaloo Instituudi ja kirjandusmuuseumi teadurid, lisaks teiste Tartu muuseumide ja ajalehe Edasi esindajad, samuti Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste osakonna akadeemik-sekretär Joosep Saat ning kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja Aksel Tamm (snd 1931) (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 7).

Edasis ilmunud kokkuvõttes nenditi, et kogumistöö tagaplaanile jätmine materjalide süstematiseerimiseks ja kättesaadavaks tegemiseks ei ole hea, kuna vanem rahvaluule ja trükisõna vajab kiiresti talletamist ning pole olemas teemat, mida saaks korrastamise huvides kõrvale jätta. Fondid ning osakondadele esitatud ülesanded ja nõuded on kasvanud, koosseis aga jäänud minimaalseks: kirjandusmuuseumis oli 1968. aasta alguse seisuga 33 töötajat,(24) vaja olnuks hinnanguliselt 70–80. Võrdluseks toodi Eesti Rahva Muuseumi kunagised osakonnad, nüüdsed eraldiseisvad muuseumid, mille koosseis oli kõvasti kasvanud (etnograafiamuuseumis üheksalt inimeselt 44-le, Tartu kunstimuuseumis kolmelt 26-le). Kõne all oli palkade väiksus võrreldes teiste asutustega,(25) võimalus, et muuseum tõepoolest võiks saada instituudi staatuse, publikatsioonide ilmumise kiirendamine, koostöö parandamine ülikooliga, muuseumi üldine suhtlus avalikkusega ning administratiivsed küsimused. Vahetult enne vestlusringi oli Teaduste Akadeemia presiidium võtnud vastu otsuse koostada kõigile allasutustele üksikasjalik viisaastakuplaan ja perspektiivplaan kuni aastani 1985. (Edasi 1968) Sellest lähtuvalt asuti arutelu järel ka vastavaid plaane koostama.

Kui Edasi juurest pöörduda kirjandusmuuseumis leiduvate arhiivi­materjalide poole,(26) avaneb oluliselt kirjum pilt, mida siinkohal saab avada vaid põgusalt. Esiteks laekus Edasi toimetusele kaks avaldamisele mitte kuulunud teksti: käsikirjade osakonna juhatajalt Helene Siimiskerilt (1924–2012) ja kirjandusteadlaselt Sergei Issakovilt (1931–2013). Siimisker viitas peavarahoidjate ja teaduslike sekretäride tihedale vahetumisele ja sellest tulenevatele juhtimisprobleemidele; muuseumi ennastohverdav kollektiiv olla muutunud ükskõiksemaks ning lahenduseks oleks osakondade juurde probleemnõukogu moodustamine. Issakov tegi oma kirjas ettepanekuid muuseumitöö praktiliseks korraldamiseks. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 10, 19–21)

Koosolekul tõdeti korduvalt, et kuidagi ei jõuta lahendusteni, kurdetakse vaid muresid, selgete vastusteta jäävad küsimused milliseid plaane luua? ja kuidas edasi? Arutelus, kas rõhuda korraldustööle, kogumisele või teaduslikele väljunditele, pakkus Paul Ariste(27) (1905–1990) välja lahenduse seada uus eesmärk: uus materjal korda, sest just selle kättesaamisega olevat rohkem probleeme. Ariste nentis samal ajal, et tema on kõik vajaliku oma tööks kätte saanud (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 12). Ingrid Rüütel kordas taas, et iga valmiv väljaanne peab endast järele jätma korras kartoteegi, ning kohatud on väited, et tahetakse teha puhast teadust (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 12). Etnograafiamuuseumi direktor Aleksei Peterson(28) (1931–2017) tõdes oma sõnavõtus, et etnograafia ja rahvaluule üksteisest kaugenemine pole normaalne. Samuti oli ta kategooriliselt vastu kogumistöö vähendamisele, põhjendades seda materjali kaotsiminekuga. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 13, 26)

Ottilie Kõiva väljendas koosolekul uuesti muret kunagise asutuste ja töötajate lahkulöömise üle, avaldades lootust, et probleemne olukord lahendub muuseumi ja KKI ühinemisega,(29) nii et igal folklooriliigil oleks oma korraldaja ja uurija. Ta leidis, et kui KKI oleks jäänud Tallinnasse viimata, oleks arhiivi­töö jaoks kokku hoitud palju aega ja raha ning ära jäänud avalik vaidlus korraldustöö üle. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 21) Kõiva kommentaar näitab, kui palju tegid 1940. aastate ümberkorraldused inimestele haiget ja kui pikkadeks aastakümneteks see neid mõjutama jäi.

August Palm(30) (1902–1972) bibliograafiaosakonnast loetles võrdlevalt osakondade vajadused uue tööjõu järele, pani ette koostada vastav plaan koos tööjõu vajaduse loeteluga ning esitas terava küsimuse, kas kirjandusmuuseumil on olnud üldse kasu Teaduste Akadeemia süsteemi kuulumisest: Moskvale ei ole muuseum tähtis ning raha suunatakse loodusteadustele ja tehnikaaladele, jättes rahvuslikud teadused tagaplaanile (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 28–30).

Teaduste Akadeemiat esindav Joosep Saat (1900–1977) on vastuseks kommenteerinud, et muuseumi töötajaid ei ole süüdistatud laiskuses ning humanitaarteadustele on õigusega tähelepanu juhitud. Ta kaitses vaidlustes Teaduste Akadeemiat, öeldes, et arenguteks on vaja ühistööd ning TA-l pole võimalik kõiki ühiskonnateadusi arendada. Saat osutas, et kirjandusmuuseumi teemad ei ole kõrgemates komiteedes taotlustel läbi läinud ning kuigi hetkel tööjõudu juurde ei saa, ei maksa lootust kaotada. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 9v, 31) Võib arvata, et kohalolijaid selline vastus ei rahuldanud.

Folklorist Hilja Kokamägi (1923–2017) jõulistele etteheidetele Teaduste Akadeemia presiidiumi aadressil (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 14) vastas Heino Kään, et kui presiidium ei suuda küsimusi lahendada, tuleb pöörduda valitsuse poole. Kään tõdes ka, et planeerimine käib sageli tutvuste kaudu, väga vajalik on läbimõeldud plaan, ning kahetses, et arutelus jäi tagaplaanile tõsiasi, et kirjandusmuuseum on kultuuriasutus, mis peab kogusid populariseerima. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 14, 41, 42) Kunstimuuseumi direktor Vaike Tiik (1921–2016) leidis, et kirjandusmuuseumi probleemilahenduseks koostatav perspektiivplaan on vajalik, kuid kuna elu muudab plaane, oli tema nende osas skeptiline. Pearõhk võiks olla museoloogilisel tööl, kuid kvalitatiivne korraldustöö kaasneb siiski uurimustega. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 35–36)

Ajaloolane Ea Jansen (1921–2005) märkis, et ühiskonnateaduste arengu perspektiivide suhtes tuleb arvestada informatsiooniteenistuse viletsust. Esimeseks sammuks oleks ühiskonnateaduste asutuste esindajate vastav nõu­pidamine, kaugemas perspektiivis peaks silmas pidama masinate rakendamist ning uute meetodite tundmaõppimist. Jansen osutas, et inimkonna silmaks olevate humanitaarteaduste areng on aktuaalne kogu maailmas: kujunevad välja uued teadusharud ning otsitakse uusi meetodeid. Ühtlasi osutas Jansen, et teaduse populaarsemaks tegemiseks tuleb sellest ka huvitavalt kirjutada. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 8v, 39)

Avalikus debatis üheks tugevaks kriitikuks olnud Eduard Laugaste püüdis arutelul end mitmel juhul kaitsta, paludes end pigem võtta muuseumi­töötajate nõuandjana. Samas oli ta TRÜ kogude muuseumisse toomise vastu, kuna üliõpilaste kogud kuuluvat ülikoolile. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 9, 11)

Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu linnakomitee ülesandel kohal viibinud Alice Habermann(31) (1905–1993) osutas, et humanitaaria saab end maksma panna vaid iseenda autoriteedi varal ning kõnesolevates küsimustes ollakse ise kõige kompetentsemad. Arutelu rõhuasetus olevat vale: igaüks on tahtnud saada vastust ainult ennast huvitavale küsimusele. Teaduslik efekt peaks aga olema maksimaalne ning tuleb planeerida, mida saab ära teha olemasolevate jõududega. Habermann pani omakorda ette moodustada kolleegium ning taktika ja strateegia küsimused läbi töötada: kui suudetakse näidata töö eesmärke ning tegelikke tulemusi, siis saadakse ka vajalikud vahendid. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 15, 43, 44)

Kokkuvõttes märkis Eduard Ertis, et ehkki vestlust oli raske organiseerida, on ta rahul koosoleku toimumise ja probleemidest rääkimisega. Ta pakkus samuti, et mitmete küsimustega võiks pöörduda kõrgematesse asutustesse ning majanduslikke probleeme lahendada ühiselt, lubades ühtlasi, et muuseumi teaduslik nõukogu hakkab teadusliku ja museoloogilise töö põhiprobleeme arutama järgmisest koosolekust alates. (EKM arhiiv, n 1, s 553, l 15, 45–46) On huvitav, et veidi varasemal osakonnajuhatajate koosolekul 15. jaanuaril 1968 osutas Ertis, et teadustööde planeerimisega tuleb olla ettevaatlik (ilmselt tööde mahtu ja venimist silmas pidades), ning tõdes, et aktuaalne remondi- ja majanduslik olukord ei lahene niipea (EKM arhiiv, n 1, s 552, l 1, 2).

Juhan Kahk kirjeldas debati algul toonast hetkeseisu üsna luuleliselt pimedas varandusekambris seismisena (Kahk 1967: 3), viidates kultuurivaradele, mis on jäänud uurijatele kättesaamatuks ja „surnuks”. Küsimus oli aga tehnilise olukorra piiratuses, vahel ehk ka selgema visiooni puudumises võimalikest efektiivsetest lahendustest. Folkloristide mõttevahetuse põhjuseks oli nende killustatus, mõningane personaalne vastasseis ja asutuste tööjaotus, arhiivimaterjalide suur hulk ja hoogne juurdekasv ning inimeste vähesus. Et kõnealused teemad puudutasid osalejaid üsna isiklikult, ei jätkunud laiemaks vaateks alati rahumeelsust. Samal ajal oli ühiseks eesmärgiks siiski olukordadele lahenduste leidmine, kuigi selgekujulist plaani ei tekkinud. Tehniliste abivahendite kasutamise ning üldise humanitaarteaduste arengu küsimused, sh eriti selles osas, mis puudutas humanitaarteaduste ühendamist info­tehnoloogiaga, käisid läbi pea kõigi debattides osalenute arvamustest. Oli selge, et humanitaarteadustes oli tekkinud tugev soov ja vajadus suurema sidususe järele infotehnoloogiaga ning tegevusi püüti ka vastavalt suunata.

1968. aasta veebruari lõpus toimunud kirjandusmuuseumi teadusliku nõukogu koosolekul jätkusid kired tegemata ja tehtud tööde ümber. Kohalolijad arutlesid kirjandusmuuseumi perspektiivplaani ehk n-ö tööde soovnimekirja üle 1970. aastateks (vt EKM arhiiv, n 1, s 568). Nõukogu soovitas järjekindlalt nõuda Teaduste Akadeemialt tehnikat ja tööjõudu. Muuseumi töötajad osutasid, et vajaliku korraldustöö ja publikatsioonide hulk võrreldes töötajate pea olematu juurdekasvuga on tekitanud raskusi, kuid kõigega püütakse hakkama saada. Teaduslik nõukogu võttis perspektiivplaani siiski vastu. Arutati ka juurdeehituse ja töötajaskonna kasvu taotlusi TA-le. Muuhulgas soovisid rahvaluule osakonna töötajad teha suuremat koostööd KKI rahvaluule sektoriga nii korraldustöö kui ka ekspeditsioonide osas, millele protokollis selget vastust ei leidu; küll väljendas Ülo Tedre koosoleku teises pooles, et ootab muinas­juttudega tegelemisel rahvaluule osakonnalt abi KKI-le. (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 1–10) Arutelu tehnilise töö ning teaduslike probleemide üle jätkati pikalt ka mais toimunud teadusliku nõukogu koosolekul (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 11–18). Samuti maikuus toimunud muuseumi osakonnajuhatajate koosolekul arutleti TA presiidiumi otsuse üle, kus nõuti muuhulgas arhiivi­materjalide järjekindlat korrastamist (EKM arhiiv, n 1, s 552, l 18, 19).

Septembrikuise teadusliku nõukogu koosoleku protokolli kohaselt on TA muuseumile vastanud, et arvestab asutuse soovidega, kuid ei luba taotletud määral juurdeehitust ning töötajate arvu kasvu (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 22). Ühtlasi nähtub protokollist, et jaanuaris tuliste sõnavõttude saatel räägitut ja otsustatut on püütud teostada: parandada korrastatud materjali seisu, rakendada tööle väiksemaid kolleegiume, anda avalikkusele ülevaade kogumisüleskutsetele vastuseks saadetust jm (EKM arhiiv, n 1, s 555, l 27–28).

Tehnika hankimine ja tööjõu suurendamine oli kirjandusmuuseumis läbiv tegevus ka järgmistel kümnenditel ning seis paranes järjepidevalt, sh materjalide korrastatus ja kättesaadavus. Küll jäi nõukogude ajal saamata instituudi staatus (samuti ei ühinenud kirjandusmuuseum KKI-ga) ja sellest tulenevad kõrgemad palgamäärad.

 

Arutelu seosed tänapäevaga

Tänapäeval oleme silmitsi mõnevõrra teistsuguse olukorraga kui viiekümne aasta eest. Paljud küsimused on lahendatud, kogusid korrastatud ja hulgaliselt juurde kogutud, nii trükitud kujul kui ka digitaalselt kättesaadavaks tehtud. Kogumis-, korraldus- ja uurimistöö on muutunud tehnilisemaks, uurimis­aines digitaalsemaks. Toonastest aruteludest torkab silma mitme osaleja ettenägelikkus: tänagi on selge, et ühiskonna jaoks jätkusuutlike, atraktiivsete lahenduste loomiseks peavad humanitaaria ja infotehnoloogia tegutsema lähestikku. Samal ajal arutleme jätkuvalt selle üle, kuidas humanitaariat ja infotehnoloogiat paremini ühendada ning vastastikku valdkondlikke teadmisi vahendada. Digihumanitaaria võiks olla enesestmõistetav osa humanitaariast, mitte segadusttekitav täiend (Lindström, Uiboaed 2017).

Arvutite kasutamine folklooriandmete töötlemisel sai hoogu 1980. aastatel. Kuna 1967. aastast osutatud soovid puudutasid mitmel puhul etnomusikoloogiat, tuleb mainida, et kirjandusmuuseumi endises etnomusikoloogia osakonnas loodi pikaaegse töö tulemusena regiviiside andmebaas ning selle alusel arvutimeetod regiviiside tüpoloogia koostamiseks ja rahvamuusika võrdlevaks uurimiseks (Rüütel 2009: 208–209). Praeguseks on folkloristikas kasutusel kümneid eri aegadel projektipõhiselt loodud andmebaase. Käes­oleval hetkel on probleemiks nende liidestamine.

Tehnilised võimalused on toonud teisi muresid: andmete ligipääsu juures peab ühelt poolt arvestama kaastööliste endi soovide, aga ka hirmudega, ning teisalt rangete nõuetega eetika, isiku- ja andmekaitse osas. Teaduses kehtib samal ajal üha rohkem avatud teaduse ja andmete vaba juurdepääsu nõue. Paradoksaalselt ei lase avatud teadus täiel määral kaitsta kaitsmist vajavat. Lisaks ei ole folklooriarhiivid „surnud”, vaid elavad teadmuskeskused, mis ühendavad eri sajanditest ja eri keeltest-kultuuridest pärit materjale, esindavad teaduslikke, õppe-eesmärgilisi, koduloolisi ja perepärimuslikke huve ning teevad koostööd nii teiste institutsioonide, kogukondade kui ka üksikisikutega. Avatuse-suletuse vahel balansseerimine on keeruline, ent loodetavasti mitte võimatu. Arhiivitöö tulevikku silmas pidades on oluline lahendada küsimus, millises formaadis ja vormis tuleks tänapäevast materjali säilitada ja arhiveerida, et see oleks uurijatele kasutuskõlblik mitmete aastakümnete pärast. See nõuab häid ennustajavõimeid tehnoloogiliste arengute osas. Ilmselgelt on siingi koostöövajadus infotehnoloogia ja humanitaaria vahel.

Väga paljud teadlased tegelevad keerulistele olukordadele lahenduste leidmise või leiutamisega. On ka mõistetav, et teadustööle lisanduvad uued ülesanded või projektid, plaane peab erinevatel põhjustel muutma. Tehnika, rahastuse ja tööjõu teemasid võiks korrutama jäädagi. Tipptulemusteni püüeldakse paraku teadlaste endi tervise ja pere arvelt, stabiilse tugistruktuuri puudumine ei lase ka püsivalt teha heal tasemel teadust.

Projektipõhisust siiski veel üsna suures ulatuses ette kirjutav teadus­poliitika suunab teadlasi tegelema rohkem administratiivsete ülesannetega: korraldustöö, taotluste ja aruannete koostamise, projektijuhtimise, lisaks ka juhendamise, loengupidamise ja muuga (nt Lukner 2016: 46). Nende ülesannete täitmine on muidugi eelduseks, et oleks üleüldse võimalik seatud eesmärke saavutada. Ka eduka uurimisprojekti puhul tuleb uurimisrühmadel loota jätkurahastusele, vältimaks teema järsku lõppemist. H e a j ä t k u s u u t l i k t e a d u s vajab rohkem aega ja püsivamaid ressursse, kui võimaldab mõne aasta pikkune projekt – sellel teemal on avalikult palju sõna võetud (nt Niinemets 2015; Ukrainski jt 2015; Koppel jt 2016; Maidla 2017). Uued ees­märgid rahastuses(32) ja karjäärimudelis (näiteks tenuuri rakendamine Tallinna Tehnika­ülikoolis) ei paku esialgu lõplikke lahendusi. Tänase teaduspoliitika, rahastuspõhimõtete ja karjäärimudeli kaugemate tagajärgede osas tuleb loota, et muudatusi tehakse läbimõeldult ning neil arengutel on positiivseid külgi. Humanitaarteadused, olles jätkuvalt vägagi arenemisvõimelised, on tõepoolest inimkonna silm: meil on ka tänapäeval vajadus ühiskonnale silma vaadata, mõista ja seletada selles peegelduvat.

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ning Haridus- ja Teadusministeerium (uurimis­projekt IUT22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad”).

 

" ["contents_en"]=> string(2128) "

Keywords: folkloristics,, history of science, 1960s, humanities, information technology, Estonian Literary Museum, Estonian Folklore Archives

The article recollects a debate between humanities scholars published in two Estonian newspapers  – Sirp ja Vasar and Edasi – in 1967 and 1968. One of the main issues was the prospective implementation of computers and information technology in the preservation of humnities collections as well as in data processing and retrieval in the Estonian SSR. The other hub of the discussion was the Fr. R. Kreutzwald National Literay Museum at the ESSR Academy of Sciences and its folklore department (Estonian Folklore Archives), also touching upon the problems and functions of the collections and personnel of other departments of the museum

The prevailing results of the debate were that humanities should necessarily be encouraged to cooperate with information technology, possibly with the help of a prospective centre of information sciences, while manual handling of data and collections should be reorganised providing for a conversion to computer-based technologies. As for the Literary Museum, the debate explicated the needs of both the museum staff and the users of its collections, as well as the activities necessary to facilitate the arrangement and accessibility of the collections, including cooperation with other humanities institutions.

Notably, the public debate of 50 years ago reveals some interesting parallels between the then problems of uniting the forces of the humanities and information technology and the present-day field of digital humanities, considering the demand for it as well as its developmental requirements.

 

Ave Goršič (b. 1979), PhD, Estonian Literary Museum, Estonian Folklore Archives, Researcher, avegorsic@folklore.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#176 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-10-02 14:07:59" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9400) "

Käsikirjalised allikad

EKM arhiiv = Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv:

EKM arhiiv, n 1, s 540 – Kreutzwaldi-päeva teadusliku konverentsi materjalid.

EKM arhiiv, n 1, s 547 – 1967. a. eelarve, kinnitatud töötasufond ja kapitaal­mahutuste plaanid.

EKM arhiiv, n 1, s 552 – Osakonnajuhatajate koosoleku protokollid.

EKM arhiiv, n 1, s 553 – „Edasi” vestlusringi materjalid.

EKM arhiiv, n 1, s 555 – Teadusliku Nõukogu koosolekute protokollid.

EKM arhiiv, n 1, s 568 – Osakondade (v.a Arhiivraamatukogu) museoloogilise töö perspektiivplaan alates 1968. a., eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia 20-aasta plaan (1963.–1982. a.) ja seletuskiri selle juurde.

EKM arhiiv, n 1, s 574 – 1968. a. eelarve, kinnitatud töötasufond ja kapitaal­mahutuste plaanid.

 

Kirjandus

A d a m s o n, Virve 1990. Bibliograafia osakonna töösuunad ja kartoteegid. – Juurtega sajandite mullas. Kogumik Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi 50. aastapäevaks. Toim Meelis Kahu. Tallinn: Eesti Raamat, lk 92–98.

A h v e n, Eeva 2007. Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Toim Maria-Maren Sepper. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Annist, August 1968. Meie rahvaluule hiigla-aarded ootavad tõepoolest „ime­masinaid”. – Edasi 14. I, nr 12, lk 3.

A n n u s, Endel 1966. Teadlaste ja spetsialistide teenistuses. – Sirp ja Vasar 28. X, nr 44, lk 2.

Edasi 1968 = Kirjandusmuuseumi probleemid ja perspektiivid. – Edasi 17. II, nr 41, lk 2.

E r t i s, Eduard 1967. Probleem kerkib probleemi kõrvale. – Edasi 21. III, nr 67, lk 2.

E r t i s, Eduard 1968. Kirjandusmuuseumis: plaanid – aruanded – töö – ettepanekud. – Edasi 24. I, nr 20, lk 2.

G o r š i č, Ave 2015. Seitse soovi. Ootused ja täitumised 1967–2015. – Mäetagused, nr 62, lk 95–100.

K a h k, Juhan 1967. Eilses, tänases ja homses. – Sirp ja Vasar 15. IX, nr 37, lk 3–5.

K a h k, Juhan 1968. Vastuseks Laine Peebule. – Sirp ja Vasar 31. V, nr 22, lk 7.

Keel ja Kirjandus 1967 = Bibliograafide saavutusi ja päevamuresid. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 58–59.

K o p p e l, Andres, J a a n s o n, Karin, R u t i k u, Siret 2016. Teaduse rahastamise süsteem vajab ümberkorraldamist. – Eesti Teadus 2016. SA Eesti Teadusagentuur, lk 45–46. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/01/TA_teaduskogumik_veeb-1.pdf (28. VIII 2017).

K r i k m a n n, Arvo 2000. Eesti lühivormide allikaloost [võrguteavik], ptk 8. http://www.folklore.ee/~kriku/ALLIK/ (22. IX 2017).

K u u l i, Olaf 2002. Sula ja hallad Eesti NSV-s: kultuuripoliitikast aastail 1953–1969. Tallinn: O. Kuuli.

K õ i v a, Ottilie 1967. Muuseumitöötajad pole jäänud, käed rüpes, imemasinaid ootama. – Edasi 24. XII, nr 299, lk 3.

K ä ä n, Heino 1966a. Kirjandusmuuseumis 4. Ajakirjanduse koondnimistud. – Edasi 16. XI, nr 269, lk 2.

K ä ä n, Heino 1966b. Kirjandusmuuseumis 5. Iga päev pole pühapäev. – Edasi 17. XI, nr 270, lk 2.

K ä ä n, Heino 1967. Kreutzwaldi päevast ja Kreutzwaldi muuseumist. – Edasi 31. XII, nr 305, lk 3.

L a i d o, Evi 1967. Kreutzwaldi päev. – Edasi 24. XII, nr 299, lk 3.

L a u g a s t e, Eduard 1967. Mõningaid mõtteid museoloogilisest tööst eesti folk­loristikas. – Edasi 17. XI, nr 293, lk 2–3.

L i n d s t r ö m, Liina, U i b o a e d, Kristel 2017. Valdkondade vastasseis? Digi­humanitaaria – see ongi tänane humanitaaria. – Novaator. http://novaator.err.ee/600621/valdkondade-vastasseis-digihumanitaaria-see-ongi-tanane-humanitaaria (28. VIII 2017).

L u k n e r, Heli 2016. Järelkasv ja teadlaskarjäär. – Eesti Teadus 2016. SA Eesti Teadusagentuur, lk 46–47. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/01/TA_teaduskogumik_veeb-1.pdf (28. VIII 2017).

M a i d l a, Margus 2017. Millist teadust vajab Eesti? Ehk Teadussüsteemi mitme­kesisusest ja järjepidevusest. – Sirp 18. VIII. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/millist-teadust-vajab-eesti-ehk-teadussusteemi-mitmekesisusest-ja-jarjepidevusest/ (25. VIII 2017).

M a r g u s, Malev 1966. Metsandus, haljastamine ja retrospektiivne bibliograafia. – Edasi 29. X, nr 255, lk 1.

N i i n e m e t s, Ülo 2015. Eesti teadus Euroopa teadusruumis. – Sirp 11. XII. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eesti-teadus-euroopa-teadusruumis/ (28. VIII 2017).

O r a s, Janika 2008. Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm. Arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. (Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 27.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.

P a l l i, Heldur 1967. Millest siis alata? – Sirp ja Vasar 1. XII, nr 48, lk 4.

P a l l i, Heldur 1970. Ajaloobibliograafia ja teaduslik informatsioon. – Leninlik etapp eesti ajalooteaduses. Toim Endel Laul. Tallinn: Eesti Raamat, lk 310–321.

P e e p, Laine 1968. Alustada tuleb kohe – aga asjalikult! – Sirp ja Vasar 24. V, nr 21, lk 3, 7.

P i l l a u, Endel 1967. Vanema perioodika bibliografeerimisest. – Sirp ja Vasar 12. XI, nr 45, lk 7.

Rahva Hääl 1967 = Abinõudest ühiskonnateaduste edasiarendamiseks ja nende osa suurendamiseks kommunistlikus ülesehitustöös. – Rahva Hääl 23. VIII, nr 197, lk 1–2.

R a n d a l u, Hillar 1968. Tesaurus võidab dinosauruse. – Sirp ja Vasar 6. IX, nr 36, lk 4.

R ü ü t e l, Ingrid 1967a. Seitse soovi. – Edasi 24. IX, nr 226, lk 3.

R ü ü t e l, Ingrid 1967b. Tänasest, homsele mõeldes. – Sirp ja Vasar 13. X, nr 41, lk 5.

R ü ü t e l, Ingrid 2009. 30 aastat rahvamuusika sektori sünnist. – Paar sammukest XXV. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2008. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 194–236.

T a m p e r e, Herbert 1971 [1967]. Kaks ettekannet Eesti folkloristika ajaloost. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. (Uurimusi ja materjale VII.) Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, lk 183–203.

T e d r e, Ülo 1968. Vaja on nii inimesi kui ka masinaid. – Edasi 21. I, nr 18, lk 2.

T e d r e, Ülo 2015 [1997]. Tagasivaateid KKI rahvaluulesektori tööle 1947–1990. – Mäetagused, nr 61, lk 161–170.

U k r a i n s k i, Kadri, K a n e p, Hanna, T i m p m a n n, Kadi 2015. Konkurents teadusrahale. – Sirp 25. IX. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/konkurents-teadusrahale/ (28. VIII 2017).

V a t t e r, Enn 1968. Kas oleme loonud uue dinosauruse. – Sirp ja Vasar 19. I, nr 3, lk 4.

V e e r s a l u, Ilse 1966. Ühe suure varaaida võtmed. – Edasi 3. VIII, nr 180, lk 2.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#212 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(85) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(2) "10" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#213 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 14:53:14" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#177 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(957) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(12) "Maarja Hollo" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "M.HOLLO_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(22) "Elulood žanripiiridel" ["title_en"]=> string(93) "Biographies crossing genre boundaries: abstract for the special issue on biographical writing" ["subtitle_ee"]=> string(37) "Saateks elulookirjutuse teemanumbrile" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(24235) "

Käesoleva teemanumbri artiklid heidavad valgust eesti elulookirjutuse eri tahkudele, olles mõtteliseks jätkuks 2010. aastal ilmunud ajakirja Methis omaelulookirjutuse numbrile. Viimase sissejuhatavas artiklis selgitab koostaja ja toimetaja Leena Kurvet-Käosaar mõisteid omaelulookirjutus, autobiograafia ja autobiograafilisus, täpsustades, et omaelulookirjutus ei ole siiski „ingliskeelse mõiste life writing täpne vaste, sest viimane hõlmab peale indiviidi enese elule keskenduvate tekstipraktikate ka neid, mis keskenduvad kellegi teise elule (nt biograafia või ka historiograafia mõned vormid)” (Kurvet-Käosaar 2010: 9). Siinses saatesõnas katusmõistena kasutatav elulookirjutus on seega lähedasem ingliskeelsele mõistele life writing, sest see tähistab nii autobiograafilisi tekste (elulugusid, kvalitatiivseid intervjuusid, mälestusi, eluloolisi fakte selgitava küsimustiku vastuseid, isikukogemuse jutte ning autobiograafilisi refleksioone ja teoreetilisi arutlusi ühendavat proosat) kui ka biograafika huvisfääri kuuluvaid tekste.

Siinne teemanumber kasvas välja 5.–6. mail 2016 Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud konverentsist „Elust elulooks, eluloost kultuurilooks”. Konverents oli pühendatud eesti elulugude kogumise ja uurimise grand old lady Rutt Hinrikuse 70. sünnipäevale ja tema eestvõtmisel tegutseva ühenduse Eesti Elulood 20. tähtpäevale. Kahel päeval olid arutluse all elulookirjutuse ja eetika suhe, eluloolise mälu suulisus ja kirjalikkus, sündmus ja sündmusküllus elulugudes, eluloo konstrueerimine, folkloori osa elulugudes, biograafilise jutustuse identiteeti kujundav funktsioon, eluloolistes intervjuudes avalduvad narratiivsed mustrid ja palju muud. Silja Vuorikuru, Reet Benderi, Katre Kikase, Janika Orase, Raili Nugini ja Raili Marlingu ettekannetest valmisid käesoleva teemanumbri kaastööd, millele lisandus Aurika Meimre artikkel.

Konverentsil toimunud vestlusringis vaadati tagasi elulugude kogumise algusele 1980. aastate lõpus, vaeti kogumise ja uurimise hetkeseisu, samuti võimalikke tulevikuperspektiive.(1) Üks elulugude kogumise initsiaatoreist ja ühenduse Eesti Elulood algataja Marju Lauristin tõdes, et kogumise algusajal valitses avalikult kõneldu ning inimeste tunnete ja läbielamiste vahel sügav vastuolu, mida sai osaliselt lepitada, kutsudes inimesi üles oma lugusid kirja panema.(2) Mahavaikitud kogemuste kuuldavale toomise teraapiline funktsioon on paljudele oluline eluloo kirjutamise ajend ka praegu, sest eestlaste lähiminevikku jäänud traumade läbitöötamise protsess kollektiivsel tasandil kestab. Selles osalevad nii kodueestlased kui ka Teise maailmasõja ajal kodumaalt põgenenud eestlaste kogukonnad, mille liikmed tunnevad jätkuvalt vajadust oma minevikukogemuste sõnastamise järele. 2000. aastal hakkas Torontos Tartu kolledžis Tiina Kirsi eestvedamisel koos käima elulugude kirjutamise rühm, mis toimib tänaseni.(3) Kirssi huvitas see, „kuidas üksikisiku mälu seostub kogukonnas jagatava, peaaegu et endastmõistetavaks peetava mälupärimusega” (Kirss 2002: 4). Väliseestlased on osalenud ka Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlustel. 2017. aasta algul lõppenud eluloovõistlusele „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus” laekunud 193 kaastöö autorite hulgas on maailma eri paigus elavaid eestlasi. Võistlusele saadetud elulugudest valdava osa temaatilises fookuses on Teine maailmasõda ja selle järelmõjud. Ent ka okupatsiooniajale tagasi vaatavaid (oma)eluloolisi raamatuid ilmub rohkesti, ka nendelt autoritelt, kes olid tol ajal lapsed, kuid said täiskasvanuks iseseisvas Eestis.(4)

Raamatuna ilmunud elulugude, mälestuste, autobiograafiliste romaanide ja biograafiate jõuline esiletõus andis endast märku 2000. aastate lõpus, kui elulookirjandus osutus lugejate seas ilukirjandusest populaarsemaks, Leena Kurvet-Käosaare ja Rutt Hinrikuse hinnangul oli murranguaasta 2008 (Kurvet-Käosaar, Hinrikus 2013: 99). Elulookirjutuse liikumist kirjanduskultuuri perifeeriast selle keskmesse kui üht 2000. aastatele iseloomulikku joont on seostatud mälukultuuri tunnistusliku liiniga ehk sooviga „taastada ja nähtavaks teha nõukogude perioodil vaikuse- ja unustusemüüri taha kängitsetud mälu” (Kurvet-Käosaar, Hinrikus 2013: 106). Tunnistuskirjanduse kõige olulisema teosena esile tõstetud Jaan Krossi mälestusteraamatut „Kallid kaasteelised” (I 2003, II 2008) on Kurvet-Käosaar ja Hinrikus tõlgendanud avaliku pöördumisena „kaasteeliste, saatusekaaslaste, mingis mõttes ka kogu eesti rahva poole” (Kurvet-Käosaar, Hinrikus 2013: 107), sest autor ei kõnele siin üksnes omaenda kogemustest, vaid vahendab ka paljude saatusekaaslaste ning eluteel kohatud ja mällu sööbinud inimeste hääli. Aina enam on mahavaikitud mälu nähtavaks tegemise protsessis hakanud kaasa rääkima üksikisikud, kes on valmis kannatused avalikkuse ette tooma. Eneken Laanese väitel hakati Eestis nende mäletamiseks traumasõnavara kasutama alles 2000. aastate keskel eeskätt seoses Imbi Paju filmiga „Tõrjutud mälestused” (2005), millest alates on trauma vaatepunkt stalinistlike repressioonide käsitlemisel kunstilistes mälumeediumides saanud domineerivaks (Laanes 2017: 251).

Eestikeelse elulookirjutuse traditsioon ulatub XVIII sajandisse, mil Saksa­maalt jõudis meie maile hernhuutlik liikumine. Hernhuutliku misjonitöö oluline osa oli käsikirjaliste usutekstide, aga ka koguduse liikmete elulugude (ümber)kirjutamine ning levitamine. Hernhuutlikud elulookirjeldused kuulusid ametliku usulise kirjanduse hulka ja moodustasid „ühe tähtsama osa vennastekoguduse kirjandusharrastuste süsteemis” (Põldmäe 1938: 385), nende kirjutamine oli eestlastest kirjaoskajatele koguduse liikmetele pooleldi kohustuslik ülesanne. Ehkki elulugude kirjapaneku peamiseks eesmärgiks oli teha äratustööd ja kirjutada tuli teatud kindlate mallide järgi, on eestlaste kirja pandud elulugudes Rudolf Põldmäe arvates siiski „tunda ka isikliku loomingu hõngu, elava inimese mõtte- ja tundepingutust, mis annab neile individuaalset ja intiimset värvingut” (Põldmäe 1938: 393). Mitmete eestlaste elulood ilmusid saksa keelde tõlgituna usuteaduslikus ajakirjas Evangelische Blätter, mõned neist ka hiljem Saksamaa ajakirjades (Põldmäe 1938: 393). Kõige silmapaistvamaks hernhuutlikuks kirjameheks ja ühtlasi autobiograafiks kujunes Tartus elanud Aleksander Raudjal(5) (Põldmäe 2011: 221).

Olulist täiendust uurimustele eesti elulookirjutuse algusaegadest pakub Katre Kikase artikkel „Rahvaluule kogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus”. XIX sajandi lõpus alguse saanud rahvaluulekogumise aktsiooni käigus jõudsid koos eestlaste pärimusega arhiividesse ka kogujate endi elude jäädvustused. On huvitav, et ehkki Hurt palus igal kogujal vastata vaid seitsmele küsimusele (nimi, sünniaeg ja -koht, elukutse, haridus, kogumispiirkond, tähtsamad pärimuse kandjad ja lõpuks muu koguja meelest tähelepanuväärne info), määratlesid paljud kogujad oma kirjutist just eluloona. Kõige kaasa­haaravamaks neist peab Kikas Paulus Paurmanni 30-leheküljelist elulugu. Selle võib asetada ühte ritta teiste XIX sajandi lõpust või XX sajandi algusest pärit talupoja-autobiograafiatega, millest Rutt Hinrikus on esile tõstnud Jaan Kuldkepi ja Märt Miti eluloo käsikirjad: mõlemad esindavad krooniku vaatepunkti, andes „autori elu ja võitluste kõrval palju ruumi ülevaatele ajastust, oludest, ümbrusest, elulaadist ja kommetest (kool, kohtusüsteem, teoorjus jne)” (Hinrikus 2010: 30).

Vennastekogudusse kuulunud eesti talupoegade saksa keelde tõlgitud elulugude kõrval ei saa eesti elulookirjutusest ülevaadet tehes mööda minna baltisakslaste elulookirjutuse kultuurist. Baltisaksa elulugudest kui uurimisallikatest annab põhjaliku ülevaate Reet Benderi artikkel „Mõnda baltisaksa elulugudest ja mis seal sees leida võib”. Bender iseloomustab baltisaksa elulookirjutust ja seda koondavaid arhiive, tõlkeid eesti keelde, elulookirjutuse uurimisseisu ning tekste, lähtudes Riias elanud arhitekti Otto Pirangi 1947. aastal loodud kaardimängust „Heimatquartett” („Kodumaa kvartett”). See mäng on omalaadne kokkuvõte baltisaksa elulookirjutuses avanevast maailmast, baltisakslaste mälupaikadest, mis hõlmavad vappe, ehitisi, kohti, kombeid, toite, jooke, esemeid ning tähtsamaid ajaloolisi sündmusi ja isikuid (väejuhid) kollektiivses mälus. Kesksena tõusevad esile ajaloolised sündmused ehk saatusepöörded: Liivimaa koloniseerimine, ümberasumine, põgenemine ja väljarändamine. Bender vaatleb oma artiklis lähemalt seda, kuidas meenutavad baltisakslased aastaid 1918–1921, keskendudes neis kajastuvatele kõnekatele argielu detailidele ja seikadele.

Nagu eelnevalt osutatud, on elulookirjutuse mõistel (life writing) lai tähendusväli: sellega on tähistatud elu tekstuaalse kujutamise mitmesuguseid vorme, nagu autobiograafiad, päevikud, kirjad, tunnistused, suulised elulood, erinevad dokumendid, aga ka biograafiad (vt Kurvet-Käosaar 2010: 9). Biograafia kui žanri peamiseks eesmärgiks on luua „elav pilt huvitavast isikust, kelle elu läheb korda” (Backscheider 2001: xviii), teisisõnu isikust, kelle elu tajutakse mingis kultuuris teatud ajahetkel erandliku ja tähenduslikuna.(6) Eesti, aga ka Soome kultuuris on üheks selliseks isikuks Soomes sündinud, kuid Oskar Kallasega abiellunud ning aastail 1903–1918 ja 1934–1944 Eestis elanud kirjanik Aino Kallas. Käesoleval aastal ilmunud biograafia „Aino Kallas. Maailma südames” autor Silja Vuorikuru lahkab artiklis „Lõpuni elamatu elu. Aino Kallase biograafia” kaht selles eluloos esiplaanil olevat teemat: esiteks seda, mille poolest erinevad Kallase Soomes ja Eestis loodud kirjanikukuvandid ning mis on kummagi kujunemist mõjutanud, teiseks ja põgusamalt kirjaniku huvi kaasaja ühiskonna kitsaskohtade vastu (segregatsioon, pagulus).

Biograafikaga seotud küsimusi vaeb ka Janika Oras artiklis „Laulik jutustab laulikust. Marie Sepa elulooesitused suulise ja kirjaliku kultuuri piiril”. Oras portreteerib Viljandimaalt pärit rahvaluulekogujat Marie Seppa (1862–1943), kes pani kirja kohalikus kogukonnas silmapaistva isiku, laulja ja ämmaemandana tegutsenud Mari Pärtensi (1832–1919) eluloo. Oras tõlgendab seda kui rahvaliku elulookirjutuse üht näidet. Orast huvitab küsimus, kuidas Marie oma kunagisest kaasesitajast jutustades temaga suhestub, luues biograafilise protsessi käigus omaenda identiteeti. Mariest järele jäänud eluloolised tekstid jagab Oras kaheks: etteantud küsimustikust lähtunud autobiograafia ning „väiksed lood” ehk muistendid, pajatused ja isikukogemuse jutud Mari Pärtensist.

Kolmas artikkel, mis käsitleb biograafika problemaatikat, on Aurika Meimre „Kriitik Peeter Pilski eluloome strateegiad”. Artikli fookuses on omal ajal tuntud kirjandus- ja teatrikriitik Peeter (Pjotr) Pilski, kes elas aastail 1922–1927 Eestis. Ehkki Pilskit võib Boriss Tomaševski mõistet kasutades pidada „biograafiaga inimeseks”, osutub tema elukäigu uurimine komplitseeritud, ent põnevaks ülesandeks, kuna kriitik varjas isikliku elu fakte ja muutis neid pidevalt. Nagu teised vene hõbeajastu kultuuritegelased, kujundas ka Pilski teadlikult oma kuvandit kriitikuna. Tema avalikkusele suunatud eluloome iseloomulikeks komponentideks olid teatraalsus ja mängulisus (järgides ideaali olla huvitav ja tark inimene), mille juurde kuulusid eri rollide täitmine, arvukate pseudonüümide kasutamine ja mäng loomingulises suhtluses.

Vuorikuru, Orase ja Meimre artiklite kõrval kuulub biograafika valdkonda käesoleva teemanumbri allikapublikatsioon. Selle saatesõnas valgustab Kristi Metste hiljuti Betti Alveri mustandmaterjalide hulgast leitud märkmete tausta, paigutades need tema elust teada olevate faktide konteksti. Alver teatavasti esitati 1988. aastal Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks ja Metste arvates pani ta need märkmed paberile võimaliku auhinnakõne jaoks. Eriliselt väärtuslikuks biograafiliseks allikaks teeb märkmed asjaolu, et tänu täpsetele dateeringutele on lugejal võimalik jälgida luuletaja mõttearenduste geneesi ning teatud temaatiliste sõlmpunktide ja kinnismotiivide esilekerkimist. Alver ilmub lugeja ette vahetumalt kui luules, ent korduvad tuttavad motiivid ja teemad: looja vabadus kui loomise absoluutne eeldus, kannatuste ja loomise olemuslik suhe („Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu”, luuletaja kui murelaulik), usu tähendus looja jaoks (usk hingeimedesse ja võimatusse) ning protest Looduse ettemääratuse vastu. Sellisena on Alveri teostamata jäänud sõnavõtt loetav tema poeetilise kreedona ja ühtlasi tunnistusena tulevastele lugejapõlvkondadele.

Elulookirjutuse mõiste alla liigituvad ka suulised elulood ja kvalitatiivsed intervjuud. Raili Nugini artikkel „Elulood ja põlvkondlikud mustrid” põhineb kümne aasta jooksul tehtud temaatilistel süvaintervjuudel kokku 47 inimesega, kes on sündinud aastatel 1970–1978. Artikli autor otsib vastust küsimusele, millise rolli omistavad intervjueeritavad oma elukäigu kujundamisest jutustades iseendale ja millise rolli ühiskondlikele muudatustele. Artikli valimisse on kaasatud dominantsed jutustused, mis kajastuvad peavoolumeedias ning mille autoritel on sümboolne, kultuuriline ja sotsiaalne kapital nende tegutsemisväljadel. Nugin toob informantide lugude põhjal välja teatud narratiivsed mustrid ning nende põhjused. 1970. aastatel sündinud informandid ei pidanud saavutatud edu põhjuseks niivõrd omaenda isiksuseomadusi, kuivõrd õnnelike võimaluste ärakasutamist kiiresti muutuval ajal.

Elulookirjutuse piirjuhtumitega, kus kohtuvad autori kogemusi vahendav ehk autobiograafiline ja teoreetiline diskursus, tegeleb Raili Marling artiklis „Autoteooria võimalused teooria ja omaeluloolisuse vahel”. Marling analüüsib võrdlevalt kaht teost: ameerika kirjaniku Maggie Nelsoni „Argonaute” (2015) ja Maarja Kangro „Klaaslast” (2016). Mõlemas teoses on kesksel kohal mõtisklused viljakuse ja emaduse üle, ent kui Nelsonit huvitab soolisuse ja identiteedi vahekord, siis Kangrot emadus kui traumaatiline kogemus, kuna emaks olemine jääb tema romaani peategelase jaoks traagiliselt lühikeseks. Neid teoseid ühendab ka teooria roll isiklike kogemuste üle mõtisklemisel. Marlingu sõnul kontrollib Nelson oma kogemuste kaudu teooriat, näidates selle mittekehtivust, Kangro peategelane seevastu arutleb selle üle, kuidas oma kogemusi kõige adekvaatsemalt ja arusaadavamalt edasi anda.

Lisaks seitsmele artiklile ja arhiiviallika tutvustusele leiab lugeja teemanumbrist kaks arvustust: Sirje Olesk kirjutab Silja Vuorikuru värskest Aino Kallase biograafiast ja Joosep Susi Aare Pilve luulekogust „Kui vihm saab läbi”. Veel intervjueerib Johanna Ross septembris 60. sünnipäeva tähistavat kirjandusteadlast Tiina Kirssi. Kirjanduse uurimise kõrval on Kirss tegelenud pühendunult väliseestlaste elulugude kogumise ja avaldamisega ning eestlaste elulugude tutvustamisega ingliskeelsele lugejaskonnale.(7) Ent sama oluline on olnud tema töö elulugude ja mälestuste tõlgendajana. Rohkem kui kümne aasta taguses vestluses Rutt Hinrikusega on Kirss sõnastanud kaks suunda elulugude uurimises: esiteks pöördumine eestikeelse mälupärimuse allikate ja traditsioonide poole ning teiseks Eesti Kirjandusmuuseumisse kogutud eluloolise materjali ehk eesti „mälupanga”(8) mõrade ja aukude kaardistamine (Hinrikus, Kirss 2006: 420). Intervjuus Rossile ütleb Kirss, et uurijana huvitab teda elulugude poeetika, aga ka see, mida mäletatakse ja kes tahab rääkida. Kirsi elulooteemaliste artiklite kobara iseloomulikuks jooneks ongi keskendumine millegi poolest erandliku elusaatusega inimeste elulugudele, mida käsitledes saavad osaliselt nähtavaks nii eelnimetatud mõrad ja lüngad kui ka nende võimalikud põhjused. Intervjuus Rossile tulevad jutuks ka Kirsi kaks teist uurimisvaldkonda – soouurimus ja kirjandus –, sealhulgas kirjanduse võimalused kujutada kannatusi ja valu.

Käesoleva teemanumbri kaastööd viivad lugeja elulookirjutuse žanriliselt ja temaatiliselt mitmekesisele maastikule, tutvustades ühtlasi elulookirjutuse uurimise teoreetilisi väljakutseid ja võimalikke tulevikusuundi. Elulookirjutuse uurimise ühe juhtiva ajakirja a/b: Auto/Biography Studies viimase, elulookirjutuse uuringute võimalikke arengusuundi kaardistava erinumbri toimetajad leiavad, et sel sajandil peavad antud valdkonna uurijad „pöörduma žanride poole, mis lubavad meil jutustada meie eludest uudsel viisil ja võib-olla muuta neid võtteid, kuidas me mõistame või isegi konstrueerime mina” (Hipchen, Chansky 2017: 146). Sellistest žanridest toovad nad esile tunnistuse, millel on oluline tähendus just praegusel poliitiliselt rahutul ajal. Ameerika näitel väidab Leigh Gilmore, et tunnistusele tähelepanu pöörates võime näha, kuidas minevikus toimunud (ülekohtused) sündmused kajastuvad praegustes kogemustes ja nende tunnistamises (Gilmore 2017: 307). Eesti kirjanduskultuuris võib leida oma elust jutustamise uudseid viise sellistest (auto)biograafilistest tekstidest, mis asuvad eri žanride piiridel, neid ühtlasi küsimuse alla seades. Loodetavasti sisaldavad ka käesoleva teemanumbri artiklid vastustest rohkem küsimusi, pannes elulookirjutusega seonduvate teemade üle edasi mõtlema ja uusi küsimusi esitama.

Teemanumbri „Elulood žanripiiridel” koostamist toetas institutsionaalne uurimisprojekt IUT22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” ning Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#178 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-14 16:31:50" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(1876) "

B a c k s c h e i d e r, Paula R. 2001. Reflections on Biography. Oxford: Oxford University Press.

Eestile elatud elud 2017. http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ (29. VIII 2017).

G i l m o r e, Leigh 2017. Testimony. – a/b: Auto/Biography Studies, kd 32, nr 2, lk 307–309.

H i n r i k u s, Rutt 2010. Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 5/6, lk 20–37.

H i n r i k u s, Rutt, K i r s s, Tiina 2006. Mälu narratiivi ämblikuvõrgus. – Võim & Kultuur 2. Koost Mare Kõiva. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 419–452.

H i p s c h e n, Emily, C h a n s k y, Ricia Anne 2017. Looking Forward: The Futures of Auto/Biography Studies. – a/b: Auto/Biography Studies, kd 32, nr 2, lk 139–157.

K i r s s, Tiina 2002. Sissejuhatuseks. – Mälutunglad. Koost T. Kirss. Toronto: lk 3–6.

K u r v e t-K ä o s a a r, Leena 2010. Mõistete rägastikus: autobiograafiast omaeluloo­kirjutuseni. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 5/6, lk 7–19.

K u r v e t-K ä o s a a r, Leena, H i n r i k u s, Rutt 2013. Omaelulookirjutus taasiseseisvumisest nullindateni. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 11, lk 97–115.

L a a n e s, Eneken 2017. Trauma keelde tõlgitud. Kultuurideülesed mäluvormid eesti laagri- ja küüditamismälestustes. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241–257.

P õ l d m ä e, Rudolf 1938. Hernhuutlikud elulookirjeldused. – Eesti Kirjandus, nr 9, lk 385–403.

P õ l d m ä e, Rudolf 2011. Vennastekoguduse kirjandus. (Eesti mõttelugu 101.) Tartu: Ilmamaa.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#214 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#215 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#179 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(926) ["menu_id"]=> int(81) ["author"]=> string(10) "Mall Jõgi" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(9) ["pdf"]=> string(12) "M.JÕGI_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(31) "Henrik Visnapuu kiri Berliinist" ["title_en"]=> string(79) "A letter by Henrik Visnapuu from Berlin – a hundred years since Siuru spring " ["subtitle_ee"]=> string(26) "Sada aastat Siuru kevadest" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(23014) "

1917. aasta kevad oli lootusrikas: oli toimunud Veebruarirevolutsioon, tsaar oli võimust loobunud, 40 000 eestlast olid marssinud Petrogradis ja nõudnud oma riigile autonoomiat. Tallinnas põletati vanglaid ja marsiti samuti. 1905. aasta poliitilised pagulased hakkasid koju tagasi saabuma. „Lilletagem nad üle!” kirjutas Artur Adson Vilde ja Tuglase, eriti Tuglase kojusaabumise puhul (Adson 1917).

Kirjanike organiseerumine oli päevakorral. Mait Metsanurga juures Tallinna Teataja toimetuses käis koos suur osa kirjarahvast, arutati kirjandusliku parlamendi moodustamist (Adson 2007: 105). Kuid aeg polnud suuremaks ühisettevõtmiseks veel küps. Noorema põlve kirjanikud leidsid, et neil on külarealistidega vähe ühist: nemad on pigem uusromantikud, sümbolistid, isegi futuristid (Adson 2007: 105–106).

17. mail 1917 asutasid viis kirjanikku (Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu) ühingu Siuru. Sellest ajast pärineb Parikaste ateljees tehtud foto viiest siurulasest sulnipilgulise Marie Underiga keskel. Johannes Semper oli sel ajal sõjaväes, tema liitus seltskonnaga hiljem, siis tehti foto ka koos temaga. Siuru nime oli valmis mõelnud Tuglas, see on eesti rahvaluules ja ka „Kalevipojas” esinev müütiline lind, „kelle munast kord oli saanud taevas ja maa” (Visnapuu 1951: 291). Kirjanduslik ühing Siuru registreeriti ametlikult 10. juulil 1917, nüüd juba kuueliikmelisena. Esimeheks valiti Marie Under.

Ilm oli Siuru asutamise ajal haruldaselt ilus, „nagu sekundeerinuks loodus revolutsiooni ja Siuru rõõmsale elevusele,” on kirjutanud Artur Adson (1974: 54). Tulevik tundus paljutõotav, nädalate kaupa viibiti kõrgendatud meeleolus: „Möödunud kirjandusliku paastu lõpp, noorte kirjainimeste kokkusaamise uudus, respekt ja huvi üksteise vastu, väljavaade saada pakitsevalt trükkimist ootava raamatu autoriks ja kõige selle taustaks revolutsiooni kevad ning kogu rahva poliitilisele aktiivsusele ärkamine – tihedamate ja rohkemate meeliülendavate komponentide ühtesattumist võis enesele vaevalt ette kujutadagi ja nii kestis tol kevadel siurulastel pidulik meeleolu nädalaid ja rohkemgi.” (Adson 1974: 51) Ja Visnapuu: „Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu.” (Visnapuu 1951: 282) Kirjanduslikult kõige kogenum siurulastest, Friedebert Tuglas, nägi asju laiemalt: „Elame hetkel, mis on eesti rahva kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole või jälle tagasi endise ainelise ja vaimse orjapõlve ahelaisse. [---] Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja poliitika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!” (Tuglas 2001: 64–65)

Kohe algusest peale oli plaanis koguteose – Siuru albumi – väljaandmine, samuti raamatute kirjastamine. Avaldamist ootasid Underi „Sonetid”, Visnapuu „Amores”, Gailiti „Saatana karussell”, Semperi „Pierrot”. Olud revolutsioonide- ja sõdadeaegses Eestis olid äärmiselt ebasoodsad, kollitas paberipuudus, noortel kirjanikel polnud muidugi ka raha, Saksa ja punaste okupatsiooni ajal seati taas sisse tsensuur. 

Kohe hakati kavandama Siuru õhtut Estonia teatris, mis toimus 25. septembril 1917. Sellest ja Siuru loteriist loodeti saada tulu trükikulude katmiseks. Õhtu proloog oli Sänna trubaduurilt Artur Adsonilt. Semper luges ette pika novelli „Üle kanarpikuse palu”, Under oma uue luuletuse „Kurvad rõõmud”, Tuglas novelli „Kangastus”, Visnapuu retsiteeris poeese, refrääniks rida „Ah, armastan, ah, armastan”, Gailit luges efektselt oma „Saatana karusselli”. Lõpuks esitasid Estonia näitlejad „halekoleda draama viies vaatuses” Kitzbergi „Veli Hennu” või „Hennu velje” ainetel, tegelikult lühikese groteski, peaosades Estonia näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türk (Adson 1974: 56–57, 2007: 123; Adson, Tuglas 2011: 153).

Aegsasti oli hakatud kavandama ka loteriid, mille pileteid müüsid Gailit, Visnapuu ning nende sõpruskond aplombikalt „kogu suve”. Loteriivõitudeks olid muude hulgas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi võitja käsutuses, pudel konjakit, kapsapea, hobune, lehm, siga jne. Kapsapea oli ehtne ja hiljem oli kapsalehti kõikjal Estonia koridorides, koduloomad seevastu pärinesid Stude kondiitriärist (Visnapuu 1951: 292).

Siuru õhtuks olid saanud valmis Underi sonetid, seda raamatut müüdi Estonia fuajees mõnisada eksemplari. Õhtu sissetulek andis võimaluse kuluka albumi väljaandmiseks (Adson 1974: 57).

Arvustajad olid õhtu kordamineku suhtes üsna kriitilised. Hugo Raudsepale jättis kogu see „individualismi internatsionalism” „vaimlise tühjuse tunde”, eelnevat reklaami nimetas ta „ameerikalikuks”; teatrimees Karl Menning kritiseeris kirjanike esitusi, kuid eriti pahandas teda pilaetendus auväärt Kitzbergi tekstiga(1) (Raudsepp 1917; Menning 1917).

Album sai valmis 10. novembriks 1917. Selle ilmumist tähistati Siuru õhtuga Viljandis. Tuglas pidas seal kõne „Kirjanduslikud väljavaated” (vt Tuglas 1917, 2001).

1917. aastal ilmus Siuru kirjastuse märgi all lisaks albumile ja „Sonettide” kahele trükile veel Adsoni „Henge palango”, Visnapuu „Amores”, Semperi „Pierrot”, Gailiti „Saatana karussell” – kokku kaheksa raamatut, mis on üks kuuendik 1917. aastal ilmunud ilukirjanduslike teoste koguarvust (Eelmäe 1981: 26).

Siurulaste ja Siuru väljaannetega oli seotud ka rühmitusse mittekuuluvaid kirjanikke: Aino Kallas, Villem Ridala, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Richard Roht. Raskelt haige Jaan Oks oli siurulaste, eriti Adsoni, hoolealune, hiljem anti välja tema teoseid. Siuru kirjanduslikest mängudest sündis ka üks eesti kirjanduse võluvamaid fiktsionaalseid tegelasi – Arthur Valdes, kelle luuletusi avaldati Siuru albumites. Tema elust ja teostest kirjutas Tuglas esseenovelli. Valdes oli kollektiivne pseudonüüm, lisaks Tuglasele kasutasid seda nime teisedki. Hiljutises minevikus ka Jaan Kross oma „Paigallennus”.

Siuru oli kirjanike ühing, kuid siurulastel oli palju sõpru ka noorema põlve kunstnike hulgas: Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi jt. Nikolai Triik on Siuru embleemi autor, Vabbe illustreeris albumeid, Otto Krusten populariseeris Siurut karikaturistina ajakirjanduses.

1919 anti Siuru kirjastus üle Carl Sarapi Odamehele.(2) Siurulased said tasu trükilao ja paberi eest, Odamees kohustus välja andma siurulaste teoseid. Artur Adson peab seda Siuru lagunemise alguseks (Adson 2007: 167). Ka Visnapuu kahetseb kirjastusest loobumist nii oma allpool avaldatud kirjas kui ka paguluses ilmunud mälestustes. Tõeline konflikt sündis siiski Gailiti pamfletist „Sinises tualetis daam” Marie Underi kohta (Gailit 1919). Tekkinud tüli tõttu astusid „pahad poisid” Gailit ja Visnapuu Siurust välja. Uuteks liikmeteks – et oleks ikka kuus krüsanteemi,(3) kirjutab Visnapuu – said Alle ja Barbarus (Visnapuu 1951: 299).

Tundub, et teatav temperamentide ja stiilide konflikt oli Siurus algusest peale olemas. Kõik algas kevadest, vabanemisjoobumusest ja mängust, kusjuures esialgu haaras mäng kaasa kogu seltskonna. Üksteist kutsuti hüüdnimedega nii kõnes kui ka kirjas. Marie Under oli Printsess ja Artur Adson tema Paaž, Visnapuu oli Vürst, Gailit Ge. Tuglast kutsuti Felixiks nagu tema romaani „Felix Ormusson” tegelast. Semper oli Asm, vihje Otto Ernsti romaani „Asmus Semperi noorusmaa” nimitegelasele (sks k 1904, ee k 1928). Aga kui siurulased hakkasid end nimetama santlaagriteks, siis Adsonile see ei meeldinud – Printsess ei olnud ometi mingi santlaager! (Adson 2007: 113) Adsoni mälestustest jääb mulje, et temale ja Printsessile ei meeldinud nii mõnedki värvikad tembud ja boheemitsemised, mis ometi lisasid kirjanduslikule rühmitusele värvi ja tuntust. Ta nimetab Gailitit ja Visnapuud Siuru vasakpoolseks, Underit ja ennast aga parempoolseks tiivaks. Tuglas oli tasakaalustaja, Semper kõikus kord ühele, kord teisele poole (Adson 2007: 109).

Tagantjärele meenutavad oma Siuru kirjanduslikku noorpõlve hea sõnaga nii Visnapuu kui ka Adson.

Siuru lõpetas tegevuse 1919, tekkis sotsiaalsem Tarapita. Hakati tegema ettevalmistusi kõiki kirjanikke koondava ühingu loomiseks. Eesti Kirjanikkude Liit sündiski 8. oktoobril 1922, järgmisel aastal hakkas ilmuma Looming ja 1925. aastal sai ametliku heakskiidu Kultuurkapital, mis oli sündinud eeskätt kirjarahva kirjanikupalkade eest peetud võitlusest.

Visnapuu ja Gailiti ägedusel ja loomingulisel temperamendil oli oma roll selles, et Siuru lõpetas tegevuse. Siiski oli Siuru neile oluline, parlamentaarne ja tasakaalukas Eesti Kirjanikkude Liit koos oma vastasutatud ajakirjaga ei rahuldanud nende mängulist, tihtipeale üle piiride perutavat vaimsust eriti algusaastatel, nagu näitab siin avaldatud Visnapuu kiri. 1923. aastal viibisid mõlemad Siuru santlaagrid Saksamaal ja omavahelistest vestlustest on nähtavasti tekkinud idee: Siuru tuleb reanimeerida! Plaanid on konkreetsed ja utopistlikud: kõik peab jätkuma nagu 1917. aastal! 1924. aasta sügiseks peab ilmuma Siuru IV album! Me ei tea, mida vastasid Visnapuule Paaž ja Printsess, sellest Berliinist saabunud mõtteuiust pole Adson kirjutanud ka oma „Siuru-raamatus”. Ja Visnapuu ise pole seda samuti meenutanud oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi”. Tõenäoliselt poleks Adson olnud enam nõus pühendama end täielikult uue Siuru majandusasjade ajamisele. Ja albumite kokkupanija ning seltskonna tasakaalustaja Tuglase aeg kulus nüüd ju täielikult kirjanike ajakirja Looming toimetamisele. Ainsa töötajana, ka korrektorit polnud ametis.

Nii et käesolev kiri on omamoodi mineviku- ja nooruseigatsus, Siuru-igatsus, nostalgiline ja täitumatu katse naasta kunagisse kuldsesse ja lõbusasse noorusaega. Kõike seda saabuva keskea ja auväärseks klassikuks saamise künnisel.

 

Henrik Visnapuu Marie Underile ja Artur Adsonile¹

Berliin

29. sep. 1923.

 

Väga armastet ning avvustet printsess ning paaž. Pidin teile juba varem kirjutama, kuid tahtsin ära oodata Liidu koosoleku² tagajärgi. Ajalehtede järele on väga raske aru saada, mis sääl lahti oli, kuid üks on minule selge, et kui Liidu juhatus edaspidigi nii passiivseks jääb, et meie siis selle kirikuaia rahun varsti ära hallitada võime.

Ning see rahu ei vasta enam kaua elavale inimesele. Minu arvamise järele peab Liit jääma kui ametiühingline ettevõte ning sellen suunan tuleb teda ka tõugata, kuid et jälle aktiivselt elada, värskelt ja häätujulikult, selleks tuleb moodusta uued rühmitused, mille külge võiks panna oma teosügelevad käed. Olen oma „V. M.” arvustuse ka sellelt seisukohalt kirjutanud,³ et n e n d e Looming⁴ kindlad jalad alla saaks, see ametlik ning julgusetu Looming.

Aga selle kõrval elujõulisena ja vabana elagu uvvesti „Siuru”. Pole tarvis enam oma jõudu kuluta asutusele, mille impotents on silmaga nähtav.

Meie oleme kord teinud kõigesuurema lolluse sellega, et likviteerisime Siuru ning Siuru kirjastuse, oleksime praegu suure kirjastuse ning rahade juuren. Olime naiivid uskuden Sarapisse,⁵ kuid ei ole vaja uskuda nagu välja tuleb, teistesse, vaid endasse. Olime vast meie Gee’ga suuremad süüdlased.⁶

Kuid ei ole veel hilja kõike otsast alustada. Sellest tuleb jälle usku ning rõõmu; oleme kogenud, oleme vastamisi minnen õppind ära tundma ning äranägema, et meil aega veel küll een on: oleme veendund iga siurulase oma ning iseseisva kirjandusliku tegevuse väärtusesse ning oleme näinud, et üks uus noorpõlv, kes kirjandusen meie asemele võiks astuda, alles lapsemähkmein on. Nõnda siis, meil on aega ning jõudu.

Alustame oma kalkureerit kirjastuse uvvesti ning jätkame Siurut. Tuleva sügiseks Siuru IV, suur 15–18 trükipoognaline ning nõnda iga aasta suur raamat, mis oleks lugemiseväärt, müüme jälle kohvikuten ning turupääl. Tuleb jälle elulust tagasi. Kirjanikkude Liit ütleb, et olla jõudude puudus (milline bankroti tunnistus, et häbi nendel ei ole!), korraldame Siuru päevad, meil on poolehoidjaid ning ka jõude. Meie oleme vabad, meie teame, kes tahab meid toetada ning tunneb kaasa, olgu hääd, kes ei taha, käigu kuradille. Meil mõni mure või popsikoht Loomingu näol käen!

Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti.⁷

Meie kavatsus Gee’ga on järgmine. Meie tuleme tuleva juunikuul Eestisse, sirutame koivi, teeme eeltöid ning sügisel lööme lahti Siuru sügispäevad!

Albumi jaoks aga alaku eeltööd kohe. Minu poolt saaks 2000–3000 rida poeem, Geelt 6 trükipoognat romaan,⁸ tihedamalt trükkida, umbes 3–4 Loomingut. Esimen, s.o IV Siurun oleksid esindet ainult siurulased, järgmistesse võiks võtta jälle sõpru, aga ükskord peab ometi mõni asi ilma Grünthalita algama.

On lootust, et natukene raha võib laenuks saada, peaks teadma, kas „Päevalehe” kirjastuse juuren krediiti saaks, kui meie tahaksime albumi sügiseks Siuru päevaks välja saada. Hää oleks, kui paaž sen suhten ääriveeri maad kuulaks. Pikemaist albumi töist teeksime äratrükid ning kirjastusel oleks algus. Nüüd on tutvusring laienenud, võimalusi rohkem, paneme oma energia jälle tööse ning vahetame jälle ta kullaks ning kuulsuseks.

Kõige rohkem kardame meie Tuglase pärast. Loomulik oleks, et Loomingu toimetamine siis läheks kellegi mittesiurulase, näituseks Suitsi kätte. Kuid järele kaaludes võiks isegi Tuglas Loomingut toimetada. Oleks küll pahem, kuid Tuglas ei tahaks vist omast kohast lahkuda.

Eesti rahvale üks koguteos aastaks, milles ka lugemist oleks, nii 2000 eksemp. See peaks müübuma. Kuid ainult pikemad luuletusküklit, pikemad artiklid-esseed ning leheküljerikas koguteos!

Selle juuren võiks tarvilikul korral olla mõeldavad löökvihud, väikse arvulised ning lühiartiklilised. Mõtelge tööde pääle ning rääki[g]e ning selgitage asja kohapääl olevate siurulastega. Ning teadustage juba kohe omi arvamusi.

Kõige parema tervitusega

                          HVisna

 

Kommentaarid

1. KM EKLA, f 180, m 4: 29. Henrik Visnapuu kirjad Karl Arthur Adsonile. 24. XII 1917 – 1. X 1927 ja dat-ta.

2. Kirjanikkude Liidu korralised aastakoosolekud toimusid esimestel aastatel septembrikuus. Visnapuu nimetatud koosolek toimus 23. septembril 1923. Kohal viibis 12 kirjanikku, umbes kolmandik liikmeskonnast, lisaks mõned külalised. Vaba Maa sisukokkuvõtte põhjal (millest Visnapuu ilmselt oma kirjas kirjutab) arutati peamiselt mitmesuguseid majandusprobleeme, sh aprillikuust ilmuma hakanud Loomingu kulusid. Etteheiteid oli Loomingu sisule: Barbarus leidis, et äsja ilmuma hakanud ajakirjal ei ole piisavalt „vaimlist ilmet”. Arutati ka Visnapuu ettepanekut asutada Kirjanikkude Liidu kirjastus. Selle ettepanekuga tegelemine jäi liidu juhatuse ülesandeks. Vt Vaba Maa 25. IX 1923, nr 219.

3. Visnapuu on andnud ülevaate Loomingust nr 4: Vaba Maa 15. IX 1923, nr 211. Eriti kiidab ta selles numbris ilmunud Richard Rohu novelli „Viimne kevad”.

4. Visnapuu kõneleb „nende Loomingust”, ometi on ta ise olnud Loomingu algaegadel üks kõige enam avaldatud autoreid. 1923. aastal on tema luulet avaldatud ajakirja 1. ja 2. numbris, nr 6–7/8 on ilmunud poeem „Armastus – surm”. See poeem on lõpetatud 27. septembril, st kaks päeva enne siin avaldatud kirja kirjutamist.

5. Siuru kirjastus anti üle 1918. aastal Tartus asutatud Odamehele, mille omanik oli Carl Sarap (1892–1942). 1919. aastal andis see kirjastus välja kirjandus-, kunsti- ja teadusajakirja Odamees (tegevtoimetaja F. Tuglas), seejärel nädalalehte Odamees (tegevtoimetaja A. Alle), edaspidi (1922–1929) veel üht Odamehe nime kandvat kultuuriväljaannet. Kirjastus lõpetas 1927. aastal pankrotiga. Oma edasises elus huvitus Sarap fotograafiast ning pildistas kodumaa loodust, ehitisi, linnavaateid, talusid. Temast kujunes selle perioodi üks silmapaistvamaid fotograafe. 55 aastat hiljem käis fotograaf Peeter Tooming Carl Sarapi radadel ja pildistas samu kohti ja vaateid. Sarapi ja Toominga paralleelfotodega on ilmunud 9 fotoraamatut Eesti linnadest ja maakondadest. 

6. Vt saatesõna.

7. Keiserliku Saksamaa kapituleerumise ja Eesti vabanemise puhul okupatsioonist kavandati Tartus 1918. aasta novembris manifestatsiooni. Selleks puhuks valmis kuldkollasest siidist lipp, millele kunstnikud maalisid Siuru embleemi – Siuru ingli, nagu seda kutsuti. Lipu olevat enamlaste kartuses hävitanud Konrad Mägi (Adson 2007: 165–166; Visnapuu 1951: 290).

8. 1922. aastal on Gailit teatanud, et tal kaks romaani valmis olevat (vt Odamees 1922, nr 1, lk 33). Võimalik, et üks neist romaanidest oli „Purpurne surm” (1924), mille üks katkend ilmus 1920. aastal ajakirjas Ilo (nr 9). Võimalik, et Visnapuu peab oma Siuru uue albumi kavandis silmas just seda romaani. Gailiti järgmine romaan – „Toomas Nipernaadi” – ilmus 1928.

 

Tänan Brita Meltsi ja Elle-Mari Taliveed, kes aitasid kaasa selle publikatsiooni teokssaamisele.

 

Saatesõna ja kommentaarid: MALL JÕGI

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#180 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-30 14:12:57" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(2844) "

A d s o n, Artur 1917. Lilletagem nad üle! – Tallinna Teataja 3. V, nr 96.

A d s o n, Artur 1974. Marie Underi eluraamat. I. [Lund]: Vaba Eesti.

A d s o n, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev.

A d s o n, Artur, T u g l a s, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

E e l m ä e, August 1981. Kirjanduselu revolutsioonide ja kodusõja aastail. – Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917–1929. Tallinn: Eesti Raamat, lk 216.

Eesti kirjanikkude liit. Aastakoosolek 23. sept. s. a. Tallinnas. – Vaba Maa 25. IX, nr 219.

G a i l i t, August 1919. Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist). – Postimees 27. VIII, nr 182. 

G a i l i t, August 1920. Katke romaanist „Purpurne surm”. – Ilo yheksas, lk 10–30. 

Kirjanik August Gailit 1922. – Odamees, nr 1, lk 33. 

M e n n i n g, Karl 1917. Siuru-õhtu „Estonias”. – Päevaleht 27. IX, nr 218.

R a u d s e p p, Hugo 1917. Siuru. – Tallinna Teataja 28. IX, nr 219.

T u g l a s, Friedebert 1917. Kirjanduslikud väljavaated. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis, 10. nov. 1917. – Sakala 13. XI, nr 131.

T u g l a s, Friedebert 2001. Kirjanduslikke väljavaateid. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis 10. novembril 1917. – F. Tuglas, Kogutud teosed 9. Kriitika V. Kriitika VI. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 61–65.

V i s n a p u u, Henrik 1923. Kirjandus. „Looming” nr 4, august. Eesti kirjanikkude liidu kirjastus. – Vaba Maa 15. IX, nr 211.

V i s n a p u u, Henrik 1923a. Kurbus tuli mu tuppa. – Looming, nr 1, lk 21.

V i s n a p u u, Henrik 1923b. Paratamattus. – Looming, nr 2, lk 84.

V i s n a p u u, Henrik 1923c. Armastus – surm. – Looming, nr 6, lk 401–405, nr 7/8, lk 481–485.

V i s n a p u u, Henrik 1951. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#216 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#217 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#181 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(901) ["menu_id"]=> int(79) ["author"]=> string(10) "Eda Kalmre" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "E.KALMRE_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(34) "„Jälle uudist, mis on uus…”" ["title_en"]=> string(41) "The folk ballad and stories of Sambla Anu" ["subtitle_ee"]=> string(39) " Rahvalik ballaad ja jutud Sambla Anust" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(68732) "

Eesti uuemate riimiliste rahvalaulude seas on mitmeid dramaatilistest ja traagilistest sündmustest jutustavaid laule. Enamik neist on kunagi levinud vaid kihelkonna ja naaberkihelkonna piires, mõned on ka laiemalt tuntuks saanud. Nii suuliselt kui ka käsikirjaliste laulikute kaudu levis näiteks rahvalaul „Viljandi kreisis Võisikul”, mis vahendab poeetilisel moel Viljandimaal tõenäoliselt reaalselt aset leidnud loo ühe kohaliku noormehe mõrvamisest. Ei ole teada, millal see lugu täpselt juhtus, aga laul on olnud populaarne veel XX sajandi teisel poolel mitte ainult Viljandimaal, vaid ka kaugemal. Folkloristid on välitöödel nii laulust lindistusi teinud kui ka selle sõnu üles märkinud. Laulus endas räägitakse pruudist ja peigmehest, nende peatselt plaanitavast pulmapeost ning peigmehe salakavalast tapmisest. Laulu kaudu vahendati ja tõlgendati omal moel seda traagilist sündmust, samal ajal ei saanud laulu poeetika ja vorm hõlmata kogu sündmusega seotud tähendusruumi. Koos lauluga levisid ka kuuldused sellest, mis inimeste arvates tegelikult juhtus. Näiteks asjaolu, et noormees mõrvati armukadeduse pärast, selgub alles ühele versioonile lisatud laulu esitaja kommentaarist: „Meil keegi oli teenimas Viljandimaalt, Suure Jaanist. See rääkis, et tüdrukul oli kaks peigmeest. Ja armastanud mõlemaid. Teine varitses teist ja tappis ära.” (RKM II 113, 271/2 (99) < Laiuse khk. Reastvere k. – P. Tammepuu < Anna Käpp, s 1937 (1962); vt ka Kalmre: 2005: 23)

Arvestades uuema rahvalaulu olulisust nii meelelahutuse kui ka eneseväljendusena XIX–XX sajandi alguse talupoja-ning linnakultuuris ja uuemate rahvalaulude väljapaistvalt kaalukat ja mitmekesist kogu Eesti Rahvaluule Arhiivis, ei ole selle valdkonna poeetikast, tüüpidest, versioonidest, levikust jms väljapoole jäävate sotsiaalsete ja ühiskondlike tähenduste tõlgendamisega ülearu tegeldud. Väheste käsitluste hulgast eristuvad mõned Ingrid Rüütli uurimused: „Kajastades kohalikku olustikku ning väljendades oma loojate ja kandjate elamusi, mõtteid, suhtumisi ja arusaamisi konkreetses kohas ja ajas, pakub külalaul ka mõnesugust lisamaterjali rahva, tema ajaloo ja sotsiaalpsühholoogia uurimisel” (Rüütel 1974: 233, vt ka 2012: 34). Eestis XIX sajandi teisel poolel feodalismi lagunemise ja kapitalismi arenemise ajal kujunenud, aktiivselt elunähtustele ja päevasündmustele reageeriv osa uuemast rahvalaulust(1) oli seotud ajalooliste ja sotsiaalpsühholoogiliste muudatustega. Selle väljakujunemist mõjutasid nii kirjandus kui ka naaberrahvaste folkloor (Rüütel 2012: 33). Erinevalt regivärsilise rahvalaulu anonüümsusest kerkis siin paljudel juhtudel üles ka laulu autori isik kui looja ja esitaja. Mitmete külakroonikate ning rahvalike ballaadide loojad olid külaühiskonnas tuntud ning nende looming leidis tee trükiste ning ajalehtedeni (Tedre 2003: 242–243).

Nii et üldiselt oli nende laulude autor teada, harv ei olnud juhus, kus laul küla värsisepalt mingi erilise juhtumi puhul ka telliti. Niisugune ballaad või külakroonika võiski alguse saada konkreetselt aset leidnud sündmusest ja selle tegelasteks võisid olla reaalselt elanud inimesed. Seetõttu saatsid laule või olid lauludega paralleelselt käibel jutud laulutegelaste ja -sündmuste, vahel ka laulu tekkeloo ja autori kohta (Rüütel 1974: 232; Tampere 1970: 240). Teisisõnu, lauluga samal ajal liikusid suust suhu ka (kuulu)jutud laulus kirjeldatud sündmusest, laulu tegemise asjaoludest ning tegelastest. Aja jooksul kujunes välja omamoodi jutustuse tüüp, mis koosnes nii proosast kui ka laulu osadest. Tihtilugu oli inimestele laulust meelde jäänud laulu kulminatsioon või markantsem osa ja ülejäänud lugu jutustati proosas.(2)

XIX sajandi lõpus ning XX sajandi alguses on kohalikke külalaule ja meestest laulumeistreid olnud kõikjal Eestis, arvukamalt vaesemapoolsetes ning tihedamalt asustatud saartel ning Peipsi järve äärsetes külades. Ingrid Rüütel on märkinud, et üks külakroonikate poolest rikas piirkond on olnud ülemöödunud sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ka „jõukas, kuid sotsiaalsetest vastuoludest lõhestatud Mulgimaa”.(3) Tuntumaid sealseid laulumeistreid ülemöödunud sajandi lõpus on olnud Laulu Mihkel, kes ise koos tema laulude prototüüpide ja tekkeajenditega vääriks eraldi käsitlemist (Rüütel 1974: 232–233).(4) Ometi ei ole Laulu Mihkli fenomen ega tema looming siiani pälvinud folkloristide tähelepanu.

Lähtudes XIX sajandi lõpu ajaloolisest kontekstist, süvenen käesolevas kirjutises ühe Eesti traditsioonis hästi tuntud, ent samas mitmeti erandliku laulu tagamaadesse: see on „Saatuse vangis”, mille Mihkel Rätsep alias Laulu Mihkel tegi ühe konkreetse sensatsioonilise sündmuse põhjal. Ühtlasi püüan välja tuua, missuguseid tõlgendusi ja teavet võiks pakkuda nende kahe teineteisega kombineerunud žanri – laulu ja seda saatvate juttude – käsitlus. Muidugi huvitab mind ka ühe erilise naise, Sambla Anuga juhtunud lugu, mida laulus „Saatuse vangis” edasi antakse (vt ajakirja vahel olevat lisalehte).

Kogu selle juhtumi kajastamisel kasutan allikatena nii tollases ajakirjanduses ilmunud uudiseid kui ka ajaloolisi dokumente. Peale kirjalike allikate olen mõnevõrra kasutanud suulisi intervjuusid, sest samaväärselt lauluga huvitavad mind kogukonna kommentaarid juhtunule ja kogu see sündmus oma ajastu ning ajaloolises kontekstis.

Siinkohal oleks kohane märkida, et jõudsin selle teemani mitte laulu-uurijana, vaid pigem tänapäeva sotsiaalse sõnumiga juttude (muistendite, kuulu- ja mälestusjuttude) uurijana. Artiklis on lähtutud loogikast, et eri žanridest tekstid on poeetilised väljendusvormid, mis esindavad teatud maailmapilti ja suhet sotsiaalsesse tegelikkusse, ning oma tähenduse saavad tekstid ühiskondlikus käibes ning kontekstis (Bakhtin, Medvedev 1991: 133–135).

 

Rahvalik ballaad kui kuulujuttude, uudiste ja meelelahutuse substituut

Kitsama žanrimääratluse poolest võib „Saatuse vangis” pidada mitte lihtsalt külalauluks või luuletuseks, vaid rahvalikuks ballaadiks ehk lugulauluks, milles esitatakse luulevormis dramaatilist lugu. Jutustuse, luule ning sageli ka muusikaga koos esitatud ballaad ühendab Euroopa kultuuriruumis mitmeid nähtusi: vanaprantsuse tantsulaul, lüroeepiline lugulaul või legend, laada pingilaul või rändav salmikulugu, dramaatiline või lüüriline romanss, ilukirjanduslik jutustav või tundeline kunstballaad. Ballaadi iseloomulikumateks tunnusteks on peetud isikliku, erakordse ja mässumeelse väärtustamist, demokraatliku õiglustunde rõhutamist, ballaadi teemadeks võivad olla inimesed oma eksistentsiaalsetes piirsituatsioonides, perekondlikud teemad jms. Siin võib igaühe isiklik lugu pakkuda üldist huvi, iga tüüpiline laul võib omandada isikliku tähenduse (Merilai 2003: 797–798).

Naiste sotsiaalne ning õiguslik olukord on olnud populaarne teema juba XVIII ja XIX sajandi rahvalikes ning rahvapärasele ainesele tuginevates kirjanduslikes ballaadides. Eesti luuletajad on seda ainest käsitlenud Kreutzwaldist alates (Salu 1978: 7–59). Mõnevõrra uuenduslikud on need tänapäevased seisukohad, kus ballaade, nagu mitmeid teisi vanu žanre, on nähtud ajaloos tänapäevastega sarnaselt toimivatena. Nimelt võis lihtrahvas XIX ja ka eelnevatel sajanditel mingit konkreetset erutavat sündmust vastu võtta ja integreerida läbi mitmete talle omaste kommunikatsioonifiltrite: läbi kuulujuttude, naljade, uskumuste, laulude ja rahvalike ballaadide.(5) Meediaeelsel ajastul on rahvalikke ballaade samaväärselt kuulujuttudega peetud rahvaliku poliitika(6) osaks (Shagan 2001: 30). Näiteks XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse õnnetusi, mõrvu või dramaatilisi sündmusi kujutavaid uuemaid rahvalaule ehk rahvalikke ballaade võib mööndustega pidada värssides meediauudisteks, sest oma eesmärki – vahendada päevakajalisi šokeerivaid sündmusi, õnnetusi või mõrvu – teenisid nad nii kuulujuttudena, uudistena kui ka meelelahutusena (Kalmre 2005: 23).

Oluline on rõhutada, et niisuguste laululugude ehk rahvalike ballaadide levik oli seotud nii trükisõna kui ka rahvaliku kirjaliku kultuuriga. Levides juba alates XVII–XVIII sajandist odavahinnaliste pisitrükiste kaudu Euroopa ja Skandinaavia kultuuriruumis, vahendasid laulud põnevaid päevasündmusi, kui inimestel polnud ajalehte, raamatute levik oli alles vähene ja lugemisoskus kasin. Vastavalt ettekandmisviisile ja -kohale on niisuguseid laule kutsutud tänava-, uudiste- või pingilauludeks. See tähendab, et rahvast erutanud sündmuse, õnnetuse või mõrva värsistas mõni kohalik värsisepp, see trükiti ning spetsiaalsed laululehtedega varustatud inimesed (peamiselt naised) kandsid neid tänaval või turul ette, ise ühtlasi neid lehekesi müües.(7) Trükis koosnes enamasti kahest lehest, s.o neljast leheküljest, teksti kirjanduslikule väärtusele suuremat tähelepanu ei pööratud. Uudistelaulud kruvisid üles suurte rahvahulkade huvi dramaatika ning põnevuse järele, neid trükiti, loeti ja lauldi, kasutades selleks mõnd varem tuntud viisi (Salu 1978: 38–44; vt ka Würzbach 1990).

See nähtus oli seotud suulise kultuuri ning rahvaliku kirjanduse ja lugemisharjumuse kujunemisega. „Kuigi palju ballaade ringles trükituna, ei ole kahtlust, et nad ringlesid ka suuliselt. Kuni moodsate aegadeni tähendas lugemine eeskätt valjusti lugemist – ja ballaadi puhul laulmist – ning seeläbi muutis auditooriumi lugejate kogukonnaks (community of readers) või tekstuaalseks kogukonnaks (textual community).” (Atkinson 2013: 126)

Neid kõmulisi tänavatrükiseid ballaadidega on peetud ajakirjanduse eelkäijateks: just need aitasid välja kujuneda uusaegsel ajakirjandusel, täpselt niisama nagu XVIII sajandi pingilaulu tüüpi esitusviis (kus poodiumil lauldi muusika saatel erutavat lugu, osutades vastavatele piltidele tahvlil) oli nii filmikunsti kui ka popkontserdi eelkäijaks (Merilai 2003: 798).

Eespool kirjeldatud tänava-, uudiste- ja pingilaulud olid seotud nii äri kui ka meelelahutusega, turu ja laatadega, kus liikus palju rahvast, rohkem linnakultuuriga, samuti üldisema lugemisoskuse ning harjumusega ja trükivõimaluste olemasoluga. Eestis sellist varast trükitud tänava- ehk uudislaulude kultuuri ilmselt ei kujunenud, vähemalt pole sellest teateid. Sama funktsiooni – memoreerida, tõlgendada ja levitada mõne sündmuse kohta käivat infot – täitsid siin hiljem tegutsenud kohalikud laulumeistrid ja nende loodud külalaulud, sh rahvalikud ballaadid. Sisuliselt jäi see aeg XIX sajandi lõppu ja XX sajandi algusesse, mida peetaksegi Eestis rahvalaulu ja kirjanduse lähenemise ajaks, mil elavnes trükisõna, suurenes ajalehtede ja ajakirjade osatähtsus ning üksikuid külaluuletajate värsse trükiti ära nii ajakirjanduses kui ka eraldi vihkudena.(8) Sarnaste riimiliste rahvalaulude, aga ka luuletajate-kirjanike loodud luule levikule aitas oluliselt kaasa XIX sajandi lõpukümnenditest alguse saanud laialdane eestlaste personaalsete kirjalike arhiivide tekkimine, st kladed ja märkmeraamatud, kuhu enamasti kirjutatigi kohalikku salmi- ja lauluvara (vt Kalmre 2010, 2015; Tedre 2003: 243).

 

Mulgimaal tegutsenud Laulu Mihklist ja tema rahvalikust ballaadist „Saatuse vangis”

XX sajandi alguskümnendite Mulgimaad iseloomustatakse kui varakapitalistlikku ühiskonda, s.o piirkonda, kus oli toimunud märkimisväärne kihistumine: siin oli palju viljaka maa ja eeskujuliku harimistehnikaga suuri maaomandeid ja suuri talukomplekse ning enamik inimesi olid tegevad põllumajanduses. Kuna suured talud nõudsid rohkesti töökäsi, siis kasutati siin palgalist tööjõudu rohkem kui kusagil mujal Eestis. Samas oli siin madal abiellumiste protsent ning märkimisväärne hulk noori lahkus teistesse maakondadesse. Seda piirkonda iseloomustas ka suurem kesk- ja kõrgharidusega inimeste arv (Pullerits 1936: 26–27). Nendele muutustele pandi alus juba XIX sajandi teise poole rahvuslikul ärkamisajal, kui viljakate maadega Mulgimaast sai jõukuselt ja iseteadvuselt väljapaistev piirkond Eestis. Mulkide üheks oluliseks sissetulekuallikaks sai juba XVIII sajandi lõpust linakasvatus. Põhja-Ameerika kodusõja (1861–1865) tõttu tekkinud puuvillapuudus oli maailmaturul kergitanud lina hinda ja linast saadav tulu kiirendas nii talude päriseksostmist kui ka jõukuse kasvu Viljandimaal. Muutused siin olid toimunud XIX sajandi jooksul järk-järgult, siin oli ka mindud varem kui mujal Eestis teorendilt raharendile. On koguni arutletud, et mulke võiks pidada maa väikeaadliks, sest elasid nad ju moodsates härrastemajades, häärberites, kus ei puudunud pehme mööbel ning tihtilugu ka klaver (Riisalo 1968; Murakin 1936: 37 jt).

Laulu Mihkli, kodanikunimega Mihkel Rätsepa (1858–1900)(9) looming kerkis üles rahvusliku ärkamisaja lõpus. Teda on iseloomustatud „oma poeedina”, „kes laulab lihtsatest Viljandimaa inimestest, romantilistest armastuslugudest, igapäeva töödest  ja kogukonna elus juhtunud traagilistest-dramaatilistest sündmustest, sobitus sellesse aega päris hästi.” (Valtšuk  2008: 19) Õigupoolest ei olnud Mihkel Rätsepa eluloolistest andmetest seni palju teada  ja  need teatedki, mida võib leida erineva usaldusväärsusega trükiallikatest, reisijuhtidest, Halliste kodu-uurimustest ja kirjanduse ülevaadetest,  kipuvad olema pajatuselaadsed.   

Oletatavasti ei olnud ta üldse Mulgimaalt pärit, vaid sündis Läänemaal Mihkli kihelkonnas Veltsal sauniku pojana.(10) Aga tööotsingud ajasid ta 1890. aastail Viljandimaale, nii et ta liikus ringi Laatres, Vana- ja Uue-Karistes, Abjas, Kõpus, Õisus, Rimmus, elas Mõisaküla ümbruses jm. Tema tööks oli talvel linakolkimine, suvel kraavikaevamine. Niisugustel rändavatel töötegijatel oli Mulgimaal ka oma nimi – neid kutsuti kotlasteks ehk kotimeesteks (Riisalo 1968: 11). Linakolkijana on ta ka ennast laulus „Linakolkija” tutvustanud: „Ma pole keelte tõlkija, ei tunne ka mis aabits, vaid kehva linakolkija, mu päralt vänt ja roobits.” Väidetavalt oskas ta vene ja saksa keelt ning kannelt ja lõõtsa mängida. Luuletuses „Kimbatus” (1902) ütleb ta end ka viiulit mängivat. Tavaliselt sai talu, kus ta parasjagu peatus, kohaks, kuhu ümberkaudu tuldi Laulu Mihkli laulu ja mängu kuulama. Peale selle mängis ja laulis ta muidugi kõrtsides. Juba enne Hallistesse asumist oli ta loonud laule suurest üllast armastusest ja neid pilli saatel ette kandnud. Hallistes sündisid laulud kohalike sündmuste kohta. Ta laulis Sepa kõrtsist – vaeste elu laastajast, laulis oma lõõtspillist, mis oksjonil maha müüdi, suurtalunike rahaahnusest ja nende suhtumisest kehvikuisse, sellest, kuidas ta palgast ilma jäeti jpm. Mihkel Rätsep suri ootamatult noore mehena Abja Perakülas Tõõtsimõisa talus. Laulu Mihkli hauakoht Halliste kalmistul pole teada (Priidel 1966: 123–124; Riisalo 1968: 7).

Mihkli ja Halliste koguduste kirikuraamatutest (saaga.ee) võib leida aga usaldusväärseimaid andmeid Mihkel Rätsepa elu ja päritolu kohta. Mihkel Retsep sündis Mihkli kihelkonnas kubjas Writs Retsepa ja Liso Ostmanni pojana 6. I 1858. Pere saksikutele sidemetele ja privaatsemale seisusele viitab see, et Mihkli kõik kolm vaderit olid sakslased ja leeris käis ta 1874. aastal hoopis Tallinnas Jaani kiriku juures. Mihkel abiellus 1894. aastal Hallistes Jula Saarahofiga ja suri 5. VIII 1900 42-aastasena. Surma põhjuseks on venekeelses sissekandes märgitud – sisemised kannatused. Nii et Laulu Mihkli puhul ei olnud tegemist päris tavalise maata juhutöölisega. Mihkel oli veidi ilma näinud ja ilmselt oskaski mitmeid keeli ja pille mängida.   

Laulu Mihkli looming äratas huvi ka kohalike ärksamate inimeste hulgas. Näiteks koolmeister Mats Laarman (1872–1964) kogus tema laule ja eluloolisi andmeid. Endine koolmeister Mihkel Ilus vahendas Laulu Mihkli laulude trükkimist Viljandis. (Riisalo 1968: 11) 1895. aastal ilmuski esimene vihikukene Laulu Mihkli lauludega, teine ja selle kordustrükk peale autori surma, vastavalt 1902. ja 1903. aastal. Lauluvihkude trükiarvud on olnud üsna suured: 1895. aastal 1000, 1902. aastal 2000 ja 1903. aastal 3000 eksemplari. Esimeses lauluvihus puuduvad lauludel pealkirjad, teises väljaandes on need olemas. Trükitud lauluvihkusid iseloomustab ka autori pöördumine oma lugejate poole luuletustes „Kriitikale” (1895) ja „Eeskõne” (1903). Mõlemad kogumikud sisaldavad valdavalt armastusluulet („Armsamale”, „Selge armastus”, „Eksinud neiu”, „Petetud noormees”, „Raskelt petetud”, „Sinisilm” jt).

Laulu Mihkel on „Saatuse vangis” loonud tõenäoliselt 1890. aastate lõpus.(11) Ballaad on esimest korda ära trükitud 1902. aastal, pärast Mihkli surma ilmunud lauluvihus „Uus ja vana kannel”, ning ka kordustrükis 1903. aastal. Küllap Laulu Mihkel jõudis seda oma elu lõpuaastatel esitada ka viisi ja pilliga, aga järgnevate kümnendite jooksul sai ballaad tuntuks mitte ainult Mulgimaal, vaid laialt üle Eesti, seda kirjutati käsikirjalistesse laulikutesse ümber nii kuulmise-esitamise järgi kui ka trükitud laulikutest. Eesti Rahvaluule Arhiivi uuema laulu kartoteegi andmetel on laul levinud üle Eesti, seda on üles kirjutatud ka saartel. Kõige rohkem teisendeid on siiski kirja pandud Viljandi- ja Pärnumaalt. Laulu pealkirjad varieeruvad: „Saatuse vangis”, „Sambla Anu”, „Sambla Juula”, „Sambla Kaie saatus”, „Samle(12) Anu saatuse vangis”, „Samle Anu laul”, „Saatuse laul”, „Kurbus”, „Halliste surnuaial” jt. Traditsioonis koos lauluga liikunud kuuldused, sündmust seletavad jutustused on selle koosluse puhul olnud üsna olulised, mida näitab seegi, et hoolimata asjaolust, et ballaadi sõnad ei viita ju nimeliselt ühelegi konkreetsele isikule, seotakse ka 70 aastat hiljem laulu saatvates kommentaarides see nimeliselt konkreetse isiku (Sambla Anuga) ja kohaga ning juhtumi tõesuses üldiselt ei kahelda. Folklorist Ingrid Rüütel on 1970. aastal välitöödel Tartu lähedal lindistanud nii laulu kui ka väga iseloomuliku kommentaari laulu ning seda ajendanud sündmuse kohta. Sellest intervjuust nähtub, kui oluline oli ballaadi levikul rahva seas (kuulu)jutuna levinud lugu sellest sündmusest, laulu loomisest ja tegelastest.

 

I. Rüütel: Ei tea, kas see on mõni tõestisündinud lugu või?

J. Vään: Tõestisündind lugu jah. See on Viljandimaal tõestisündind lugu jah.

I. Rüütel: Kus te seda kuulsite?

J. Vään: Mina sain selle ühe tõise poisi käest. Sel oli tema üleskirjutatud.

I. Rüütel: Tal oli tähendab käsitsi kirjutatud?

J. Vään: Jah.

I. Rüütel: Ja kus te siis elasite, Kambjas või?

J. Vään: Mina elasin Kambjas jah.

I. Rüütel: Ja tema siis rääkis teile ka, et see on tõestisündinud lugu.

J. Vään: Temal oli üles kirjutatud lehe pääle ja mina võtsin selle lehe ja õppisin omale pähä.

I. Rüütel: Aga tema rääkis seda ka, et see lugu oli juhtunud?

J. Vään: Juhtunud. Minule rääkis üks vanainimene. Ma olin Sirvaku Lintsu pool Kambjan sulane. Ja siis sääl lauldi toda laulu ja sääl oli Viljandi poolt üt’s vanainimene, ma ei tea mis Mari ta ütles, kelle Mari laul, et too om tõestisündinud lugu.

I. Rüütel: Aga ega te ei tea, kes selle teinud on selle laulu?

J. Vään: Sulanepoiss olevat teinud, luuletanud. Selle naise sulane. Temal oli sulane, ja kui too lugu läbi oli siis olevat sulanepoiss luuletanu selle laulu.

I. Rüütel: Ega te selle sulase nime ei tea?

J. Vään: Ei tea. Ei tea.

RKM, Mgn II 1740 c < Tartu raj, Haaslava v < /Kambja/ < Krüdneri v – I. Rüütel < Juhan Vään, s 1881 (1970)

 

Ballaadi tuntus ei piirdunud ainuüksi laulmisega, näiteks ühte värssi sellest ballaadist – „tulgu kurbtus, viletsus, vanadus ehk mure, lapsepõlve mälestus elades ei sure” – tavatsesid neiud ja tüdrukud kirjutada üksteise salmialbumitesse veel 1950.–1960. aastatelgi.(13)

Laulu riimikeel ja viis on lihtne, kasutatakse lihtsaid riimuvaid sõnu, nii paaris- kui ka ristriimi: näha-teha, uus-suus, harvad-karvad, kaua-haua, lahti-vahti jne. Kui vaadata Laulu Mihkli teisi laule, siis on märgata sarnasusi sõnade kasutamisel ja nende riimimisel. Laulu viisis on kasutatud liidetult kahte mažoorsevõitu meloodiat.(14) Ei teagi täpselt, kas meloodiate liitmise tegi Mihkel Rätsep, kes sobitas sõnad juba valmis viisidele. See oli uuemate rahvalaulude (sh külalaulude) puhul tavapraktika. Igatahes on Sambla Anu laulu viis olnud XX sajandi algupoolel populaarne, sama viisiga on lauldud veel kakskeelset rahvalaulu „Vihma sajab kak s vedra, skoro budet Narva…”(15)

„Saatuse vangis” puhul ei ole tegu mitte lihtsalt ühe noore naisega juhtunud dramaatilise sündmuse poeetilise tõlgendusega, vaid rahvalikule ballaadile tüüpilise isikujutustusega, kus vahelduvad nimikangelase lüürilised ja retoorilised pöördumised, luuleline jutustus on üles ehitatud väikeste stseenide kaupa (vt ka Merilai 2003: 799). Tänu sellisele lähenemisviisile on laulu autor lihtsate väljendusvahenditega maalinud pildi tüdruku muretust lapsepõlvest armastavate vanemate juures. Neiuea muretusse olemisse murrab aga sisse vanemate karm ja ebaõiglane otsus: tütart sunnitakse noorelt ja ilma armastuseta naituma vana rikka mehega. Edasi kirjeldatakse esialgu kannatusterohket elu vana mehe kõrval, kuid peatselt antakse mõista, et sellega on võimalik leppida. Varsti vana mees suri, jättes noorele lesele hulga varandust. Pärandus ongi edasise tüli põhjuseks. Kõigepealt vaidlustavad sugulased testamendi, kuid see tunnistatakse õigeks ja jõustub (Vastaliste kaval püüd, / viimati läks nurja. / Testament ei kandnud süüd, ei ma kartnud kurja…). Naine saab tasuks raisatud nooruse eest nii mehe koha kui ka tema raha.

Noore naise kannatuste karikas ei olnud siiski veel täis. Sugulased tulevad nüüd lagedale mõrvasüüdistusega. Järgneb kohus ja haua lahtikaevamine kohtuliku ekspertiisi jaoks. Minategelane annab laulus mõista, et seda rasket süüdistust ei ole kerge taluda. Tundub, et kõik laheneb, ja noor naine osutub süütuks. Ent ometi dramaatiline lugu jätkub. Haud kaevati lahti veel teist korda, et võtta uus proov. Kaevamine toimus ka kolmandat korda (Ja kolmat korda, / said kaevjad murda). Laulu põhjal ei saagi päriselt aru, kas vale haud võeti lahti teisel või kolmandal korral. Ühel juhul oli surnul habe suus, mis ei saanud ju ometi hauas kasvada.

 

Sambla Anu lugu päevakajalistes ja ajaloolistes allikates

„Saatuse vangis” oli Laulu Mihkli loodud rahvalik tõlgendus ühest erakordsest juhtumist Mulgimaal. Tegelikult pälvis see skandaalne lugu XIX sajandi lõpus ka tollase ajakirjanduse tähelepanu ja seeläbi saame tollaste sündmuste arengut täpsemalt dateerida. Esmalt kirjutab 29. mai 1897. aasta Sakala,(16) vahendades uudiseid Pärnumaalt, et sama kuu 20. mail kaevati Halliste surnuaial üles kolme ja poole aasta eest maetud surnu, põhjuseks kihvtitamise kahtlus. Samast sündmusest kirjutab veidi detailsemalt ka Postimees 9. juunil 1897.

11. detsembril 1897 kirjutab Eesti Postimees: „Halliste surnuaial võeti üks surnu, keda nelja aasta eest maetud, teist korda ülesse. Nagu kuulda, olla võõras haud näidatud ja kolmat korda ülesvõtmine tulevat veel. Põhjus kihvtitamise pärast.”

Vähem kui kuu aja pärast (1. jaanuaril 1898) annab sama ajaleht kogu sündmusest pikema ülevaate, mis ajastuomaste rõhuasetuste kajastajana väärib tervikuna esitamist:

Ka ülemal nimetatud kihvtitamise lugu on enam kui üks kiusu kaebtus. Siin oli üks rikas karjamõisa omanik, aga vana, üle 50-aastane poiss. Ta kosis 15-aastase tütarlapse, keda vanemad temale sundisivad minema. Selle juures teinud kostja testamendi, et kui tema sureb, olgu hilja ehk vara, siis jääb kõik tema liikuv ja liikumata varandus tema noorele naisele üksipäinis, mille testamendi ta ka notariuse juures oli ära kinnitada lasknud. Aasta pärast jäi aga mees vähja haigusesse, ja ehk küll kõik tohtrid ja abid ära katsuti, pidi mees ometi selle kätte surema. Nüüd hakkas aga surnud mehe vend oma venna lese naese vastu kohut käima, et testament olla pärast surma alla pistetud, teiseks, et vend olla testamendi tegemise ajal hull olnud ja kolmandaks veel seda ja teist, nõnda et asi kolm korda palatis ära käinud ja lesele naisele ikka õigus oli jäänud. Et nüüd testamendi väänamine midagi ei avitanud, siis oli protestija alles mitme aasta taga kuulnud, et tema vend ära kihvtitatud olnud. Nüüd oli vaja jälle selle viisiga katsuda, ehk saab venna varanduse lese käest kätte. – Tema kaebuse pääle võeti ka kord surnu hauast ülesse, aga ei leitud kihvtitamisest mitte märki. Nüüd oli jälle see viga, et olla võlts haud näidatud, – aga kaebaja olla ise haua lahtivõtmise juures olnud ja ei olla oma teadmise järele õiget hauda näidanud. – Nüüd olla küll kord jälle seesama haud lahti võetud, aga mis säält otsitud, ei ole veel teada.

Et surnud mehel vähja haigus oli, mis tema keha seest oli ära purustanud, siis ei võinud ta sugugi enam elusse jääda. Ja et tema naene ka juba testamendi läbi ainsaks pärijaks oli kinnitatud, – mis tarvis oli siis haiget veel kihvtitada. – Ometi peab kohus kaebust kuulma, kui se ka iseenesest vast põhjata on.

Siiski, haud kaevati veel ka kolmandat korda lahti, nagu mainitakse ka laulus (Ja kolmat korda / said kaev’jad murda, / kirst oli näha, / mis jälle teha), sest ajaleht Sakala kirjutab 2. aprillil 1898: „Märtsi kuu 24. päeval kaeviti Volmari [Valmiera] maakonna kohtu uurija nõudmise pääle Halliste Lutheri usu surnuaial haud lahti, mis juba kolmas kaevamine oli. Järel uurimine sünnib kihvtitamise kahtluse pärast, mis kellegile pärandust järele jätja kohta tõusnud oli. Kuulu järele ei anna uurimine siiski mingit selgust.”

Niisugune oli tollane meediakajastus. Neist uudistest saame teada, et haua üleskaevamise põhjus oli tõesti mürgitamiskahtlus, ja et esimene kaevamine toimus alles kolm ja pool kuni neli aastat pärast Anu abikaasa surma. Kinnitust leiab see, et teisel kaevamiskorral eksiti algul hauaga ning alles hiljem kaevati üles õige mees. Umbes viis aastat peale matust toimus ka kolmas üleskaevamine. Viimase ajaleheteate juures torkab silma, et millegipärast toimus kolmas haua lahtikaevamine mitte enam kohaliku, vaid Valmiera kohtuvõimu nõudel. Nimetatud asjaolu paneb arvama, et kaebus võis olla läbinud tollase Liivimaa kohtusüsteemis mitu astet („nõnda et asi kolm korda palatis ära käinud”) ja lõpuks jõudnud Valmiera maakonna kohtu-uurijani. Laulu järgi oli esimesel korral surnuaial lesk ise, kes näitas õige koha. Teisel korral näitas vale koha kadunu sugulasest kaebaja ja Anu polnud sellega seotud, sest nagu lauluski öeldud, teda ennast surnuaial polnud.

Meediauudistes leiavad kinnitust laulus poeetilisel kujul esitatud põhilised asjaolud. Uudiste ja laulu sisusse süvenedes võib väita, et mõlemad vahendavad sarnast ajastule omast mõtteviisi väljendades teatud diskursside esiletulekut sajandivahetuse Mulgimaal.(17) Need on varandusliku ebavõrdsuse, sotsiaalse kihistumise ja nais(t)e saatuse teema. 1898. aasta 1. jaanuari Eesti Postimehe kogu sündmust kajastavas pikemas hinnangulises ülevaates antakse selgelt õigus noorele lesele ja taunitakse kadunu venna ahnust ning salakavalust päranduse enda kätte saamisel. Uudises rõhutatakse tütarlapse noorust (lausa 15-aastane!), kontrastiks tema kosija eakust ja rikkust ning vanemate sundi nende paariminekul.

Kõne all on Mulgimaal reaalselt aset leidnud sündmused ning sellega seotud inimesed. Küllap võiks põhjalikuma uurimistöö tulemusena arhiividest leida Anu ja ta perekonna saatuse kohta ka detailsemaid andmeid, kuid piirduksin siinkohal mõnede üldisemate andmetega, mis on saadud kirikuraamatutest (saaga.ee) ja suguvõsauuringutest (geni.com).(18)

Halliste kirikuraamatute järgi selgub, et jaanipäeval, 24. juunil 1890 abi­ellusid Jaagu ja Tina poeg Hen Kase Samla talust ning Hans ja Reet Raba tütar Anno(19) Raba Allika talust. Hennu vanuseks kiriku sissekandes on märgitud 50 ja Anul 17. Henn oli sündinud 18. märtsil 1840 ja Anu 28. oktoobril 1872. Nii et Anu oli küll noor, kuid mitte lausa 15-aastane, nagu ajaleheartiklis arvati, ja Henn pigem keskealine mees, kuigi vanusevahe üle kolmekümne aasta oli ikkagi üsna suur. Anu ja Henn jõudsid koos elada vaevalt kolm aastat (mitte ühe aasta nagu meediauudistes kirjutati), sest Henn Kase suri 20. oktoobril 1893. Tema surma põhjuseks oli kirikuraamatus märgitud vähk. Anul ja Hennul ei olnud lapsi, aga Henn Kasel oli neli venda ja kolm õde.

Anu abiellus oma teise mehe Hans Mikk’uga 25. märtsil 1899. aastal. See toimus peaaegu aasta pärast seda kui leidis aset kolmas ja viimane Henn Kase ekshumeerimine Halliste surnuaial. Anu ja Hans elasid koos pika elu. Anu suri 2. novembril 1949. aastal 76-aastaselt Abja vallas Veske talus ja surma põhjuseks on kirikuraamatus märgitud südamelihaste põletik. Anu teise abikaasa Hans Mikk’u sünniaastaks on märgitud 1864 ja surmadaatumiks 1937. Anu ja Hans on maetud Halliste surnuaiale, nendega samal, 30. kvartali 51. platsil puhkavad veel Anna Matson (1905–1982) , Ants Mikk (1908– ) ja Juhan Raba (1883–1970) . Suure hauamonumendi kiri – Perek. MIKK SAMLA – rõhutab lahkunute perekonna seost Mulgimaa kunagise suurtaluga.(20)

Ajalooallikaid silmas pidades pidi Laulu Mihkel ballaadi „Saatuse vangis” kirjutama pärast kolmandat ekshumeerimist 1898. aastal, sest laulus on viide ka kolmandale üleskaevamisele. Laul on loodud kas enne Anu teist abielu või abielu esimesel aastal. Nii et tegelikult sai Mihkel Rätsep ehk Laulu Mihkel seda kõmulisel sündmusel põhinevat uudistelaulu ehk rahvalikku ballaadi ise esitada kahel-kolmel viimasel eluaastal.

 

Anu laul ja lugu mälestuste voolusängis

Kahtlemata aitas selle erakordse juhtumi laululine tõlgendus kaasa selle levikule ja populaarsusele kaasaegsete seas ning kokkuvõttes tekitas pinnase kogu sündmuse mälus püsimiseks. Meiegi ei teaks praegu sellest XIX sajandi lõpus kõmu tekitanud juhtumist midagi ilma Laulu Mihkli „Saatuse vangis” olemasoluta. Samas võib arvata, et isegi laulu kõige aktuaalsemal leviku ajal teadsid vähesed kogu ballaadi peast, kindlasti teati ilmekaimaid fragmente sellest. Üks meeldejäävam sõnum peitus Laulu Mihkli värssides: „surnul näha habe suus, haudas habe tulnud.” Isegi kui muid sõnu laulust ei teatud ja lugu jutustati lihtsalt oma sõnadega ümber, siis seda värssi teati enamasti peast ning see Laulu Mihkli värssides edasi antud, ilmselt ka tõsieluline motiiv on nähtavasti ajendanud tema ballaadi mõjutustega tudengilaulu tekkimist. Selle lähiajaloos tuntud grotesksevõitu bravuurika laulu meloodialgi võib olla mõningaid sarnasusi Sambla Anu viisiga.(21)

 

Ma jutustan teil lugu,

Mis pole enne kuuldud.

On surnul hauas habe suus,

On surnul habe suus.

 

Ref: :,:     Need pikad hirmsad karvad,

                No mis sa arvad,

                On surnu näos,

                Kui imeteos. :,:

 

Kui surnu maha maeti,

Tal habe oli aetud,

Tal kasvas habe tagasi,

Kui sai ta maha maetud.

 

Haud sai lahti kaevatud,

Surnu välja võetud,

Habe maha aetud,

Ja siis jälle maetud.

 

Mester Tõnn ja Miku Märt

Surnukeha kandsid,

Igal vastutulijal

Teda hammustada andsid.

 

Nüüd me lähme lauluga

Vanapoiste riiki,

Kõik, mis siin jäi saamata,

Me saame topelt triiki.

 

Rahvaluule arhiivis on tallel kahest erinevast ajast jäädvustatud kommentaarid ja mälestused. Varasemasse aega kuuluvad välitööde ajal informantidelt saadud lühivastused laulu, selle tekkimise asjaolude, tegelaste ja aset leidnud sündmuse kohta. Vaatamata kommentaaride konspektiivsele iseloomule on ka siin tajutavad mitmed juba laulus ning ajakirjanduslikes tekstides esile tulnud teemad: varanduslik ebavõrdsus, sotsiaalne kihistumine ning naise saatus. Ühe varasema rahvaluule arhiivist leitud kommentaari Sambla Anu laulu kohta, mille leidsin, on üles kirjutanud Mari Sarv 1934. aastal. Sellest saame aimu laulu sünni, leviku, populaarsuse, Anu ja Laulu Mihkli kohta eraldi.

35 aastat tagasi siis oli see uus laul. Igaüks teda laulis, olgu suur ehk väike, nõnda et praegusaja inimestel on see laul siin pool enam vähem tuttav, ja ei ole ka palju neid kes sellest laulust mõnda salmi ei tea, aga järjekorda pole leidnud kellegilt. Juhtumisi sain ühe koolilapse kirjutatud lauliku, kus see üles kirjutatud 1927. aastal. Laulu algkodu teati olevat Karistes, kus üks noor, ilus emata talutütar pandud vägisi mehele, ühele vanale rikkale taluperemehele. Seda ma küll ei tea kas ta oli enne Sammlel, või sai sinna mehele, aga kui ta lesest pärast oli uhke hobuse ja vedru vankriga sõitnud Abja Paluojal, siis vaadatud ikka, näe kui Sammle Anu sõidab, siis ta vist ikka oli Sammlel viimati. Sel ajal elanud sääl pool üks läbi kukkunud sell keda kutsutud Laulu Mihkliks, see siis säädnud selle perenaise eluloo lauluks, mille eest perenaine tol isegi maksnud. Nii teati rääkida sel ajal.

ERA II 74, 321, Karksi khk, Nuia – Mari Sarv < Anton Sarv, 49 a (1934)

 

Jutustaja iseloomustus – „noor, ilus emata talutütar pandud vägisi ühele vanale rikkale taluperemehele” – mitte ainult ei väljenda juba laulus eneses kujutatud suhtumist selgelt ebavõrdse abielu suhtes, vaid jutustaja rõhutab seda veel eriliselt, kasutades juba rahvajuttudest tuttavat vormelit. Selle jutustava kommentaari järgi oli Anu abielu kaudu saanud jõukale ja auväärsele järjele ning ise oma eluloolaulu Laulu Mihklilt tellinud.

Kõige tavapärasem on siiski, et kommentaarides jutustati ümber laulu kaudu tuntuks saanud erakordse juhtumi sisu ja kommenteeriti sündmust oma vaatenurgast. Paljude ERA-st leitud kommentaaride sisuks, nagu ka ilmselt peale sündmust levinud kuulujuttude põhjuseks, oli selle sündmuse kriminaalne pool – arvatav mürgitamine ja haua üleskaevamine. Anu süü suhtes olid jutustajad erineval arvamusel. Enamasti oldi siiski Anu poolel, kuid nii nagu laulus puudus üheselt mõistetav lõpplahendus, nii väljendasid mitmed jutustajadki umbusku toimunu ja lõpplahenduse suhtes. Üldiselt iseloomustati neis juttudes/kommentaarides Anut kui hakkajat naist, kes hoolimata esialgsest karmist saatusest ja ebavõrdsest abielust kujundas oma elu ise ja oskas oma varandusega ümber käia. Ka laulu tellimist peeti osavaks ja kavalaks teoks. Kõiki eelmainitud teemasid ja rõhuasetusi võib kohata Ottilie Kõiva 1961. aastal Hallistest üles kirjutatud kommentaarides.

 

/Samla/ Anu oli talutütar. Pandi vana mehele – Veermann oli ta nimi. Vana Veermann oli äkitselt ära surnud. Siis kaevati ta hauast ülesse. Ta oli muidugi mürgitatud. Politsei nõudis, et ülesse võtta, aga sihilikult võeti vale haud – habe oli kasvand hauas. ...ta /Anu/ oli ka surnuaial, kui surnu üles võeti.

RKM II 103, 379/80 (12) < Halliste – O. Kõiva < Nelli Vomm, 63 a (1961)

 

/Samla Anu kohta/ tubli inime oli! Anu mees oli enne tükk aega haige olnud, põdes, ei surnud äkki, et oleks kifti saanud.

RKM II 103, 378 (11) < Halliste, Vana-Kariste – O. Kõiva < Mari Tamme, 79 a (1961)

 

Naisterahvas oli 18 aastat vana ja mees oli üle 70, aga igavene rikas. Vanemad panid vägisi mehele. Ta vist mürgitas selle mehe ära. Läks ise noorele mehele. Aasta pärast mehe vend laskis surnu üles võtta. Naisterahvas /Samla Anu/ laskis selle laulu teha.

RKM II 103, 399 (50) < Halliste, Vana-Kariste – O. Kõiva < Märt Tiks, 76 a (1961)

 

Sambla Anu oli lahke inimene, arusaaja ja hakkaja. Esimese mehega kaua ei elanud. 16-aastaselt abiellus, mees oli üle 60-ne. Anu oli Alliku talust. See oli ka suur talu, palju väiksem ei olnud kui Sambla. Mees suri tal ära, siis oli jutt, et kihvtitas. Sellega oli suur jant. Surnu kaevati Halliste aiast üles. Oli teine surnu. Võis ka selgesti olla, et Anu kihvtitas, aga seda ei saanud selgeks teha – rahad olid mängus.

Laulu-Mihkel oli rändaja poiss. Mujalt pärit. Kas mitte Saaremaa mees ei olnud? Vist kaks aastat oli Anu juures poisis. Siin samas tegi selle laulu. See oli just tegelikult nii. Anu maksis talle 25 rubla laulu eest.

Anu teine mees oli Mikk. Ehitusmees ja kivitöömees oli. Ehitas siin, siis said sõbraks ja abiellusid. Vana oli surnud kui tuttavaks said. Samblal oli kolm sulastemaja, äärberi teisel korrusel olid tüdrukud. Kivilööv oli metsas ja palju töölisi. Pärnus oli Anul kaks maja, laevade ja linavabriku aktsionär oli ka. Peipsi taga oli kaks metsamõisa – Loodna ja Sitinga.

RKM II 103, 300/302 (1) < Halliste, Abja, Sambla k – O. Kõiva < Mihkel Holtsmeier, 64 a (1961)

 

Eespool näiteks toodud varasemaid kommentaare täiendavad aastatel 2006–2008 tehtud pikemad intervjuud(22) Sambla Anust ja tema saatusest. Nimelt intervjueeris Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane Sirle Valtšuk oma uurimistöö raames viit oma koduküla Sarja ja Tõõtsimõisa küla elanikku.(23) (Sarja küla oli Sambla Anu elukoht, kus kunagi toimus ka kogu see dramaatiline lugu, Tõõtsimõisa oli Laulu Mihkli viimane elukoht.) Neid intervjuusid võib käsitleda mälestus- või eluloojutustustena, kus jutustatakse küll minevikust, aga lähtutakse oma eluloo või ka kogukonna ajaloo seotusest minevikuga (vt Jaago 2001: 231–233; Ukkonen 2000: 140 jj). 2006–2008 intervjueeritutest kolm olid sündinud 1930. aastatel ja kaks 1950. aastatel. Peale laulu ning seda põhjustanud sündmuste oli nendes intervjuudes põhirõhk sõjal ja sõjajärgsel ajal, kusjuures Anu saatust käsitletigi selles kontekstis. Ühes tekstis rõhutatakse mingi suurema võla katteks vägisi mehelepanekut ja seda, et Anu oli Mihklilt mitmekümne kuldrubla eest laulu tellinud ning kavalalt osa raha maksmata jätnud. Vanemate informantide juttudes iseloomustatakse Anu kui rikast eriseisuses naist („tema es ole töönaine, tema oli (k)raamikoguja”) ja rõhutatakse seika, kus ta sõja ajal kartmatult ühe oma koduküla mehe sakslaste vangistusest päästis: „Siuke vana (aja) ilus inimene oli (Sambla Anu).” Arvatavalt see või mõni teine asjaolu päästis Sambla eaka perenaise pikast Siberi-teest. Sirle Valtšuki tehtud intervjuudest ilmneb, et kogukonna mälus tallel ja jutuaineks on olnud lugu Sambla talu häärberi põletamisest 1941. aastal, ühe versiooni kohaselt hävituspataljoni poolt.

1953. ja 1956. aastal sündinud naised, kellel endil puudus otsene kokkupuude Anu ja tema ajaga ja kes olid Anuga juhtunust kuulnud vanavanematelt, jutustasid Sambla suurtalust kui olulisest kohast omaenda ja kogukonna elus nõukogude võimu aastatel, kui Samblast sai sovhoosi osakonna keskus. Laste ja noorte jaoks olid vana talu ja selle varemed põnev maailm, kus mängiti ja kus tammepargis ning küünis peeti tantsupidusid ja tehti jaanituld. Meenutati, et seda kohta olid ikka saatnud ka peidetud varanduse jutud, ja mõlemad naised mäletasid, et olid lastena siinsetes varemetes kaevanud. Selle juhtumi lõpetamatus – kindla ja ühese lahenduse puudumine – hoidis jätkuvalt kogukonnas üleval kuulujutte nii peidetud varandusest kui ka peidetud kadunukesest. „Anu elas praktiliselt seal Järvekurus.(24) Rehealune oli tehtud seal toaks puha. Aga rehe eendi kast on kõrge ja kahe lae vahel on puha tühimik. Rahvasuu ütlebki sedaviisi, et tegelikult see surnu maeti sinna või sellesse Järvekuru iluaeda. Lillesid kasvatas ta hirmsasti, hoidis seal oma meest, siis arvati. See on rahvajutt. Varandust otsiti kõige rohkem.”

 

Kokkuvõtteks

Möödunud sajandi algul loodi „Saatuse vangis” erakordset sündmust kirjeldanud uudislauluna, mis tõlgendas ja kirjeldas ühte Mulgimaal juhtunud skandaalset lugu. Teave selliste uudislaulude ehk rahvalike ballaadide tekkimise asjaolude, prototüüpide ja konteksti kohta on enamasti kaduma läinud ning „Saatuse vangis” on üks väheseid tollasel Mulgimaal ning ka Eestis laiemat kõlapinda leidnud lauludest, millest me nüüd midagi teame ja arvata oskame. Ehkki me ka Laulu Mihkli isikust ja loomingust vähe teame, võib ometi möönda, et tema ise ning ta looming oli sajandivahetuse paiku kultuuriliselt tähenduslik teerajajana kirjaliku ja suulise kultuuri vahel. „Saatuse vangis” eristub kaasaegse naise saatuse ja sisemaailma kujutamise ning tõsise ja aktuaalse sündmuse käsitlemise poolest teiste tolleaegsete laulumeistrite loomingust, ka Mihkel Rätsepa enda loodud sentimentaalsetest lauludest.

See kauge lugu ühe naise saatusest on meieni kandunud rahvaliku ballaadi, proosast ja laulukatketest koosnevate eriliste jutustuste, kuulujuttude ja ajalehtede uudislugude – erinevate suuliste ja kirjalike žanride vahendusel. See võimaldab sündmusi näha erinevatest vaatenurkadest, loob avarama pildi ühe populaarse teksti arengust ja tähendusest. On ju neid sündmusi interpreteerinud rahvaliku ballaadi mõjutused tajutavad pärimuskultuuris ning aktuaalsed paikkondlikus turismis ka tänapäeval.(25)

Juttude kaudu püsis traditsioonis teadmine laulust ning laulus kirjeldatud sündmus koos selle osalistega. Arvata võib, et laulu tervikteksti kontrollivõimalus kirjalikest allikatest, käsikirjalistest laulikutest ja trükistest oli selles protsessis samuti oluline. Küllap on õige see, et Laulu Mihkli laulikute trükis ilmumine ja n-ö loetavaks kirjanduseks saamine – sest niisugune laulik võis möödunud sajandi alguses olla sisuliselt igas mulgi peres – ilmselt mõjutas ning kinnitas traditsiooni Sambla Anust ja laulu loojast Laulu Mihklist (vt Valtšuk 2008: 9).

Lauluga koos levinud kuuldused, kommentaarid ning isiklikumat laadi mälestused aitasid sündmuse kaasaegsetel ja järgneval põlvkonnal toimunut mõista ning omal moel tõlgendada. Kogukonnas suust suhu liikunud jutustused selgitasid mitmeid „laulu taha” jäävaid asjaolusid ja neist võis leida jutustaja enda emotsioone ning hinnanguid juhtunu kohta, samuti kuuldusi Anu edasise saatuse ja Laulu Mihkli kohta. Nii on laulul ja sellega koos levinud juttudel ning kommentaaridel selgelt sotsiaalne mõõde. Laulu, jutustajate lühikommentaaride, ajaleheuudiste, kuulujuttude kaudu toimiv Mulgimaa külakogukonna avalik arvamus taunis nii varanduse pärast abiellumist kui ka suurt vanusevahet ja nais(t)e võimalus(t)e puudumist ise enda saatuse üle otsustada. XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse üldiselt rikkamal Viljandimaalgi ei olnud naiste võimalused kaugeltki meestega võrdsed ja naise osavõtt majandus- ning ärielust kuigi tavaline. Ometi oli see juba võimalik ja Anu sai sellega hakkama.

2006.–2008. aastal salvestatud mälestusjuttudes, kus hinnatakse juhtunut tänapäevast lähtuvalt, asetus Anu saatuse lugu laiemasse konteksti ning seostus pöördeliste sündmustega Eesti ajaloos, kusjuures ka nendes juttudes rõhutati valdavalt Anu positiivseid isikuomadusi.

Naise kurva-karmi saatuse kujutamise poolest asetub „Saatuse vangis” justkui samasse ritta XVIII ja XIX sajandi rahvaliku ja kirjandusliku ballaadipärandiga naiste haledast saatusest, Porkuni preilidest, kel on luba armastada seisuse, mitte oma soovi kohaselt. Ometi on sellel laulus erakordsena alanud lool mälestusjuttudes juba modernsele maailmale omane realistlik lõpp, õigemini võiks neid olla koguni mitu. Laulus viletsalt alanud naise lugu võiks ja saaks mälestusjuttudes lõppeda lausa õnnelikult, seal oleks õnnelik perekond, jõukas elujärg ja uhke häärber, kui ei oleks olnud sõda, mis paiskas laiali pere ja hävitas kodu. Nii on lugu ja laul Anu saatusest ka osa paljude eestlaste saatusest.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT22-5 („Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid”). Autor tänab Janika Orast ja Rein Saukast lahke nõu ja abi eest.

 

" ["contents_en"]=> string(2750) "

Keywords: folk ballad, folk song, rumour, commonplace books, remembrances, vernacular literature

In principle, the new folksongs or folk ballads telling about dramatic events could as well be called versified media news, as their aim was to mediate topical shocking events, in particular accidents or murders, thus serving as rumours, news and entertainment all in one. In Estonia, the late 19th and early 20th century could be seen as a period of convergence of the local folklore and literature: the verses of the country poets were sometimes published in press or in booklets. The popular spread of the songs was further fostered by the commonplace books compiled by Estonians since the late 19th century. One of the country poets was Mihkel Rätsep alias Laulu Mihkel. He was the author of the popular ballad Saatuse vangis ’Bound by Fate’. The ballad tells a sensational story from southern Estonia: A young girl was made to marry a rich old man. The man soon died, while the young widow inherited everything. The man’s kin, however, suspected murder and took the case to court. During the proceedings, the deceased was disinterred several times.

The song spread together with hearsay concerning the central event, the circumstances of the making of the song, and the characters involved. Over time, there developed a specific type of story-telling, which mingled prose with parts of the song. More often than not, people would remember the culmination or the most pronounced part of the song, while the rest was told in prose.

The ballad together with the pertaining lore allows to view the described events from different aspects, which creates a broader picture of the development and meaning of a popular text. The rumours, comments and personal memories accompanying the song helped both the contemporary and the subsequent generation to understand and interpret the event. The stories spreading in the community by word of mouth addressed various circumstances „beyond the song”, the narrator’s own emotions and opinions on the matter, hearsay about Anu’s further fate and about Laulu Mihkel as the author of the song. Thus, the song and the pertaining stories and comments have a clear social dimension.

Eda Kalmre (b. 1958), PhD, Folklore Department of Estonian Literary Museum, Senior Researcher, eda@folklore.ee

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#182 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-05-30 10:53:31" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(7573) "

Arhiiviviited

ERA, DF – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalfoto kogu

ERA, DK – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalkäsikirjade kogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu (1927–1944)

RKM – Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna rahvaluulekogu (1944–1996)

RKM, Mgn II – magnetofonilindistuste kogu (1953–1993)

V a l t š u k, Sirle 2008. Rahvalaul ja -jutt Sambla Anust. Lauldud ja jutustatud tegelikkus. TÜ Viljandi Kultuurikolledži lõputöö. – ERA KK 468. [Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjade kogu]

 

Kirjandus

A t k i n s o n, David 2013. The ballad and its paradoxes. – Folklore, kd 124, nr 2, lk 123–138.

B a k h t i n, Mikhail, M e d v e d e v, Pavel 1991. The Formal Method in Literary Scholarship. A Critical Introduction to Sociological Poetics. Baltimore–London: The John Hopkins University Press.

F r a n k, Russell 2011. Newslore. Contemporary Folklore on the Internet. Jackson: University Press of Mississippi.

J a a g o, Tiiu 2001. Kuidas mõista pärimusjutu tõde? – Kultuur ja mälu. (Studia Ethnologica Tartuensia 4). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 227–243.

K a l m r e, Eda 2005. Rahvaluule tänapäeval. – Regivärsist netinaljadeni. Sissejuhatus rahvaluulesse. Tallinn: Koolibri, lk 13–28.

K a l m r e, Eda 2010. Tüdrukute materjalikogudest ja eneseesitlusest internetis rate.ee päevikute näitel. – Tulnukad ja internetilapsed. Uurimusi laste- ja noortekultuurist. (Tänapäeva folkloorist 8.) Tartu: EKM teaduskirjastus, lk 215–245.

K a l m r e, Eda 2015. Self-created love stories in girls’ romantic culture: history and evolution. – Begonya Enguix Grau, Jordi Roca (toim). Rethinking Romantic Love: Discussions, Imaginaries and Practices. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing, lk 241–270.

Laulu Mihkel 1895 = Laulu Mihkle vana kannel. Tema sõbra ja tutvatele mälestuseks. Viljandi: A. Peet.

Laulu Mihkel 1902 = Laulu Mihkli uus ja vana kannel: õnsa Mihkli järeljäänud kirjadest tema sõpradele ja tuttavatele mälestuseks väljaantud. Abja: J. Kalkuni raamatukauplus (Jurjev: Koppel).

Laulu Mihkel 1903 = Laulu Mihkli uus ja vana kannel õnsa Mihkli järeljäänud kirjadest tema sõpradele ja tuttavatele mälestuseks wäljaantud. Abja: J. Kalkuni raamatukauplus (Viljandi: A. Tõllasepp).

L õ h m u s, Maarja 2000. Kust otsida meediatekstide sotsiaalset põhja? – Meedia. Folkloor. Mütoloogia. Toim M. Kõiva. (Tänapäeva folkloorist III.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi töörühm, lk 153–160.

M e r i l a i, Arne 2003. Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand. Tallinn: Tänapäev.

M u r a k i n, Ants 1936. Paksem veri. Võrdlusi kahe hõimurahva „mulkidest”. – Mulkide almanak, nr 1, lk 36–38.

M ä g i, Kaur, Toulouze, Eva 2003. Laulu ja proosa seosed metsaneenetsi narratiivides. – Mäetagused, nr 20, lk 69–95. www.folklore.ee/tagused/nr20/metsaneenets.pdf

P r i i d e l, Endel 1966. Kirjanduslik Mulgimaa. Teejuht. Tallinn: Eesti Raamat, lk 123–124.

P u l l e r i t s, Albert 1936. Mulgid arvudes. – Mulkide almanak, nr 1, lk 26–29.

R a j a r i, Eduard 2007. Halliste Koguduse kalmistu inventeerimine. Pärnu. [CD].

R i i s a l o, Jaan 1968. Halliste. Tallinn: Eesti Raamat.

R ü ü t e l, Ingrid 1974. Ida-Saaremaa külalauludest ja laulumeistritest. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 232–243; nr 5, lk 287–294.

R ü ü t e l, Ingrid 2012. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus.

S a l u, Herbert 1978. Porkuni preili. – Esseid eesti kirjandusest. Stokholm: Spånga Tryckeri AB.

S h a g a n, Ethan H. 2001. Rumours and popular politics in the reign of Henry VIII. – Tim Harris (toim), The Politics of the Excluded, c. 1500–1850. Palgrave: St. Martin’s Press LLC Scholarly and Reference Division and Palgrave Publishers Ltd, lk 30–59.

T a m p e r e, Herbert 1970. Revolutsioon ja rahvalaul. – Priiusel raiume rada... Artiklite kogumik eesti revolutsioonilauludest. Tallinn: Eesti Raamat, lk 217–281.

T e d r e, Ülo 2003. Eesti mees ja tema sugu: XIX sajandi Eesti lõppriimilises rahvalaulus. Tallinn–Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

T i i d e b e r g, Aksel 1994. Halliste kihelkond. Viljandi: Viljandimaa Haridusamet.

U k k o n e n, Taina 2000. Storytelling personal experiences. – ARV. Nordic Yearbook of Folklore, nr 56, lk 139–148.

Viljandimaa 1939 = Viljandimaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

W ü r z b a c h, Natascha 1990. The Rise of the English Street Ballad 1550–1650. Cambridge–New York: Cambridge University Press.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#218 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(79) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "3" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#219 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-03-06 13:51:02" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(3) "EET" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#183 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(912) ["menu_id"]=> int(80) ["author"]=> string(11) "Katre Kikas" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(12) "K.KIKAS_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(43) "Rahvaluulekogumine epistolaarses kontekstis" ["title_en"]=> string(85) "Folklore collecting in an epistolary context: Helene Maasen’s letters to Jakob Hurt" ["subtitle_ee"]=> string(35) "Helene Maaseni kirjad Jakob Hurdale" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(62422) "

 

	Tuhat tänu annab Sulle kodupind, Tuhat tänu kannab Sull’ mu rahva rind.	Kogusid siin vilja, Kaunilt kosus töö, Kuni õhtu hilja Säras tähte vöö.
	Vara koidu valgel Virgalt astsid Sa, Astsid punapalgel Nurme sirbiga.	Käisid viledasti Muistsel Runo ra’al Kusa Vanemuine Mängis muistsel a’al.

 

Ülal tsiteeritud salmid pärinevad nimemärgi O. all 1891. aasta 10. mail nädalalehes Eesti Postimees ilmunud luuletusest, mis kandis pealkirja „Virgale vanavara korjajale. Helene Maasen’ile südamelikuks tänu tunnistuseks, tema viljarikka töö eest”. Mainitud vanavarakorjaja Helene Maasen oli hiljaaegu läkitanud Jakob Hurdale oma 25. rahvaluulesaadetise ning Hurt oli teda sel puhul Postimehes ilmunud vanavarakorjamise aruandes esile tõstnud. Ehkki võib-olla O. tundis Maasenit isiklikult või oli juba varem tema kogumistöö intensiivsust Hurda aruannetes tähele pannud, näib siiski tõenäolisem, et luuletuse tõukeks oli Hurda kiiduavaldus. Samavõrra kui luuletus soovis tõsta esile konkreetse koguja saavutusi, oli see ka täienduseks rahvaluulekogumist ümbritsevale avalikule tekstiväljale. Tõsi – luuletus jäi pigem selle äärealale nii žanri (välja keskmes olid üleskutsed ja aruanded) kui ka ilmumiseks valitud ajakirjandusväljaande mõttes (Eesti Postimees ei avaldanud Hurda vanavaraaruandeid). Samal ajal asetas see sündmuse Hurda aruandest (kui konkreetselt rahvaluule kogumisest huvitatud inimestele mõeldud tekstiliigist) mõnevõrra avaramasse eesti kultuuri loomise ja hoidmise konteksti.(1)

Lisaks tekstivälja toimimisele näitlikustab Maaseni kogumisjuubel ka seda, kuidas avalik ja privaatne kommunikatsioon rahvaluulekogumise kontekstis omavahel põimusid. Hurda aruanne ja viidatud luuletus olid küll avaliku kirjasõna osad, neile eelnes aga Hurda ja Maaseni erasuhtlus.Nii on Maasen 23. oktoobril 1890 oma 23. saadetise kaaskirjas märkinud: „…et ma vähemalt 25 kordagi saaksin saata ja siis jubileumi võiksin pidada” (H III 8, 795/7).

Järgneva artikli keskmes on ühe rahvaluulekoguja – Helene Maaseni – ja kogumistöö organiseerija – Jakob Hurda – vaheline suhtlus. Toetudes sellele, kuidas Hurt Maasenile oma aruannetes ja kirjades tagasisidet andis, ning mida Maasen Hurdale kirjutas, soovin esile tuua rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatiivsuse. Rahvaluule kirjapanemine ei ole lihtsalt selle eraldamine algsest suulisest kontekstist, vaid see tähendab alati lugude ja laulude sattumist uutesse kontekstidesse. Kasutades Charles L. Briggsi (1993) mõistet, võib öelda, et intertekstuaalne lõhe algteksti ja hilisema kirjapaneku vahel on võrdlemisi suur. Kaasajal üritati lõhet pigem varjutada, seevastu tänapäeval pakub sellele erinevusele tähelepanu pööramine just põnevaid võimalusi tolleaegse kogumistöö taasmõtestamiseks.

Üldisemal tasandil on selle uue konteksti peamiseks märksõnaks ühiskonna moderniseerumine ning rahvuslik identiteet. Nagu on esile toonud folklorist Pertti Anttonen, oli rahvaluulekogumine (mineviku pärimuse kui olulise nähtuse esile tõstmine) mainitutega väga otseselt seotud:

XIX sajandi rahvuse ehitamise protsessi käigus muutus eelmodernseks peetavate nähtuste kohta info kogumine aktsepteeritavaks modernsuse ehitamise vahendiks, seda eriti rahvusterritooriumi määratlemisel ning rahvuse ajaloo kirjutamisel ja representeerimisel. (Anttonen 2005: 82)

Seda seost rõhutas ka Hurt, nimetades kogumist isamaaliseks tööks. Kogujate jaoks oli kogumistöös osalemine üheks võimaluseks siduda abstraktne (või kujutluslik, kui lähtuda Benedict Andersoni metafoorist imagined community, Anderson 1991) rahvuse mõiste millegi konkreetse ja isiklikuga. Kuivõrd rahvaluulekogumist organiseeriti ajakirjanduse vahendusel, andis kogumistöös osalemine igale kogujale võimaluse saada isiklikum suhe avaliku kirjaruumiga.

Lisaks neile üldistele aspektidele on aga oluline ka inimlik mõõde – dialoog rahvaluulekogumise organiseerija ja konkreetsete kogujate vahel. See dialoog on reeglina kirjalik (st osapooled silmast silma ei kohtu) ning hõlmab mitmeid erinevaid žanre, millest mõned on avalikud (kogumisüleskutsed ja -aruanded), mõned aga privaatsed (kirjad, rahvaluulesaadetised). Piir privaatse ja avaliku sfääri vahel pole päris selge: Hurt tsiteerib sageli oma aruandes kogujate kirju ning kogujad kasutavad kirjades metafoore, mida on näinud Hurda üleskutsetes-aruannetes. Sellise avaliku ja privaatse vahelise piiri hägususe tõttu saame rääkida ka omamoodi rahvaluulekogujate kogukonna tekkest (st kujunevad välja ühised teemad ja keelekujundid, viimaste kohta vaata Valk 2004; Kikas 2013). On oluline, et „vanavara” ei ole midagi suhtluse jaoks etteantut – erinevate osaliste dialoogis toimub selle piiride kompamine ja paikapanemine, kohati aga ka juba paika pandud piiride ületamine (Mikkola 2013a, 2013b; Kurki 2002; Korb 2013).

Žanrilise kirevuse tõttu võiks rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatiivsust vaadelda mitmel eri moel. Antud juhtumi puhul olen otsustanud keskenduda kirjažanrile ehk epistolaarsele kirjalikkusele (Whyman 2009: 9). Viimane on ühelt poolt seotud kaasaegse kirjakirjutamiskultuuriga, teisalt aga konkreetsemalt rahvaluulekogumise kui eripärase kirjakirjutamiskontekstiga. Selle keskme puhul on oluline meeles pidada kahte asjaolu. Esiteks – kiri ei ole midagi, mis rahvaluulesaadetisega kindlasti pidi kaasnema. On kogujaid, kes lisasid igale saadetisele kirja, kuid on ka kaastöölisi, kes ei kirjutanud üldse kirju; enamik kogujaid lisas kaaskirja vaid mõnele saadetisele.(2) Teiseks ei saa Hurda ja tema korrespondentide suhtluse puhul rääkida kirja­vahetusest kui protsessist, mille käigus osapooled teineteisele vastastikku kirju saadavad. Initsiatiiv üht või teist teemat kirja teel arutada võis tulla nii Hurdalt kui ka kogujalt. Teisel poolel oli alati vabadus valida, kas vastuseks eraldi kiri kirjutada või mitte – juba puhtpragmaatilistel põhjustel vastas Hurt reeglina ajalehes avaldatud aruandes.

Miks rahvaluulekogujad kirjutavad kirju? Ühelt poolt on need kanaliks, kus arutada kogumistöö praktilisi probleeme: mida ikkagi koguda, kuidas kirja panna jne. Teisalt aitavad kirjad hoida kontakti elavana (nt kui kahe saadetise vahele jääb pikem paus). Nii näiteks saatsid kogujad Hurdale ka õnnitlus- ja tänukirju ning mitmesuguseid abipalveid kõrvalistes küsimustes (nt tagasiside luulekogule, abi töö leidmiseks jms). Lisaks eelnevale võimaldasid kirjad nii mõnelgi korrespondendil oma koguja- ja kirjutajaidentiteeti mõtestada. Viimane on oluline eriti vähem haritud kaastööliste puhul, kelle jaoks rahvaluulekogumine võis olla ainsaks võimaluseks oma eestikeelset kirjaoskust kasutada. Võttes aluseks nn New Literacy Studies uurijate põhiteesi, „millal iganes inimesed osalevad kirjalikus sündmuses, teevad nad seda sotsiaalselt positsioonilt lähtuvalt” (Sheridan jt 2000: 4), võib öelda, et need kirjad andsid kogujatele võimaluse erinevate kirjutusviiside ja nendega seotud sotsiaalsete identiteetide katsetamiseks (Kikas 2014; vrd Sheridan jt 2000: 241–242, 249; Barton, Hall 2007: 6–8).

Milliselt positsioonilt kogujad oma kirju kirjutasid? Kõige selgemalt paistab silma suhete hierarhilisus: pastoriamet ja doktorikraad asetasid Hurda korrespondentidega võrreldes sotsiaalselt kõrgemale positsioonile. See tuleb esile näiteks kirjade erinevates pöördumisvormelites. Hoolimata sellest, et Hurt kasutas oma avalikes kirjutistes egalitaarsust rõhutavat vormelit „suguvennad ja -õed” ning erakirjades pöördus kogujate poole kõnetusega „härra” (vt Põldmäe 1959: 418–419), olid viimased seisuslikust erinevusest selgelt teadlikud. Näiteks väljendab koguja Mart Uus Palamuselt üllatust Hurdalt saadud kirja üle:

Teie väärt kirja, ühes kalli kingitusega, sain ma se 25. novembril kätte, ja – ja, oh! Teie tiate isigi, kuida üks niisugune ootamata asi mõjub, isiäranis siin, kus seisuse vahe seinad nii kõrged on, kui siin! Sellepärast ei püüa ma ka mitte siin seda kirjeldada, vaid ütlen aga lapseliku tõsidusega: Aitäh! Olge tuhandeks terve! (H II 27, 380a)

Kogujate Hurdale adresseeritud pöördumistes domineerivad vormelid, mida kaasaegsed kirjakirjutamiskäsiraamatud soovitavad kasutada rohkem või vähem ametlikel juhtudel: „härra”, „kõrgesti austatud doktori härra”, „väga austatud õpetaja”. Vaid vähesed vastavad kõnetusega „auustatud suguvend”.(3) Vormelitele lisanduvad sageli viited oma vähesele haridusele ja kehvale kirjaoskusele (nn enesemadaldusdiskursus,vt Kuismin 2013: 203–204).Mõningatel juhtudel lisandub seisuslikule erinevusele ka vanuseline aspekt – mitmed kogujad vabandavad, et just nende noorus ei lase neil õiget pärimust ära tunda.(4)

Hurda poolt vaadates tähendas suhte hierarhilisus aga vastutust. Tema vastutas selle eest, et kogumistöö ei meelitaks inimesi ära tööpostilt või koolipingist ega tekitaks küsimusi nende tegevuse kõlbelisuses – hõlmas ju vanavara väga palju sellist, millest haritud inimene oleks pidanud eemale hoidma. Põldmäe on viidanud, et Rudolf Kallas tegi Hurdale etteheiteid kogujate „härratamise” pärast (Põldmäe 1959: 418–419).Ka tõi Põldmäe esile, et Hurt sai mitmeid kirju inimestelt, kes vastustasid vanavarakorjamist just­nimelt seetõttu, et see seadis kogujad ebausu või ebamoraalsete tõekspidamiste mõjuvälja.(5) Et teema ka Hurdale endale muret tegi, võib näha sellest, et oma 52. ja 54. aruande (Hurt 1889f, 1889g) lõppu on ta paigutanud pikema kirjutise, kus seesuguseid süüdistusi ümber lükkab. Küsimusele, kas kogumise käigus toimuv potentsiaalne kokkupuude moraalselt taunitavaga võib kogujatele halvasti mõjuda, vastab Hurt, et kõik algab inimese enda meelestatusest: „Puhtale on kõik puhas” (Hurt 1889f).

 

Lisaks hariduslikule ja vanuselisele ebasümmeetriale on käesoleva juhtumi juures mängus ka soolisuse küsimus: kas ja kuivõrd mõjutas koguja sugu suhteid Hurdaga (ning Hurda kaudu avaliku ruumiga). XIX sajandi rahvaluulekogumise soolisuse aspekti on varasemalt esile tõstnud Veera Pino oma käsitluses Leena Kase-Kauri rahvaluule üleskirjutuste saatusest. Ta viitab, et kui 1870ndatel oli naiste osalus avalikus elus (sh rahvaluulekogumises) pigem marginaalne ja sageli ka meeste vahendatud, siis Hurda kogumisaktsiooni ajaks oli ühiskond sedavõrd muutunud, et naisedki leidsid endas julgust kogumistööga ühineda (Pino 1989: 78–79). Ühiskondliku suhtumise muutmine kajastub ka Hurda enda tegevuses: 1871. aastal Aleksandrikooli heaks korjandust organiseerides pöördus ta oma üleskutsetes üheselt meeste poole,(6)ent 1888. aasta rahvaluulekogumise üleskutses olid mõlema soo esindajad välja toodud: „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Hurda vanavarakogumise aktsiooni kui naistele sobivat ettevõtmist reklaamis ka Lilli Suburgi toimetatud ajakiri Linda (Suburg 1889).(7) Samal ajal viitab asjaolu, et mitmed naiskogujad soovisid aruannetes varjunime kasutada, sellele, et naise esinemine avalikus ruumis polnud veel päris iseenesestmõistetav (Põldmäe 1989: 22).

Hurda naiskaastöölistest on teinud väikese ülevaate Rudolf Põldmäe, kes märgib, et korrespondentide hulgas oli naisi 2 % ehk umbes 60–70 ringis (Põldmäe 1986: 734–735). Kui arvestada, et Eesti Kirjameeste Seltsil oli vaid kaks naissoost korrespondenti (Pino 1989: 78), on edasiminek üsnagi märkimisväärne, küll aga ei saa väita, et naiste osakaal Hurda kogujate hulgas just suur oleks.

Kas Hurda suhtumises naiskogujatesse võib näha mingeid erijooni? Esiteks paistab silma, et Hurt tajus naiste liiga vähest kaasatust – mitmel puhul pöördus ta spetsiaalselt naiste kui potentsiaalsete kogujate poole (vt nt Hurt 1888i).Tõenäoliselt on sellega seotud seegi, et naiskaastööliste sugu on aruannetes alati esile toodud. Nii kirjutab ta näiteks aruandevastuses kõige esimesele aktsiooniga liitunud naiskogujale Julie Sepale: „Auus noorik on oma saatmisega nüüd ka tõistele noorikutele ja neidudele tee ette ajanud ja meie loodame, et neid õige rohkeste järele saab tulema” (Hurt 1888a). Pea pool aastat hiljem Sepa kogutust taas kord aru andes saab ta juba märkida: „Teie eeskuju on ka teisi suguõdesid äratanud ja selle eest täname veel iseäranis” (Hurt 1888g). Koguja Liisa Lepikule kirjutab ta aga: „Täname ja rõõmustame, et Paistus vendade kõrvas ka ärksaid õdesid lahkesti ja rõõmsasti töösse astub” (Hurt 1889c).

Meeskogujate puhul on tüüpiliseks pöördumisvormeliks aruannetes soo-neutraalne „auus/auustatud/armas koguja/kaastööline”; soostatud vormelid „suguvend” ja „vend”on pigem marginaalsed, ka ametile või seisusele viidatakse pigem juhuslikult. Naiste puhul on alati ära märgitud see, kas tegu on neiu, nooriku või perenaisega, ning ka tekstis endas viidatakse sageli õrnemale soole, suguõele vms – isegi kui teksti satub neutraalne „auus koguja”, on selle kõrval alati ka soole viitav väljend. Samal ajal on oluline, et naised polnud ainus sel viisil esiplaanile tõstetud kogujarühm: sarnasel moel markeeris Hurt ära ka näiteks noored või väljaspool Balti kubermange tegutsevad kaastöölised (vt nt vastust nekrut P. A Pitkale, Hurt 1888a). Ehkki kõik need rühmad on eripärased, ühendab neid see, et sinna kuuluvate inimeste osalemine on justkui tavatu, seetõttu on nad sobivaks eeskujuks neile, kes veel pole kogumistööga liitunud.

Kuivõrd saab nende väljatoodud rühmade puhul rääkida ka kogumis­meetodite jms ühtsusest, on küsitav. Naiste kui spetsiifilise kogujarühma esiletoomise teeb keerukaks juba nende vähesus, neist vähestest vaid osa lisas saadetistele isiklikke tähelepanekuid ja kirju, s.o teavet nende isikliku suhtumise kohta. Väga kõnekas on soome folkloristi Laura Starki tähelepanek, et ajalehtede naissoost kirjasaatjad tegelesid eelkõige naistega seotud teemadega ning kõnetasid teisi naisi (Stark 2013: 159–171). Oleks põnev jälgida, kas samalaadne tendents tuleb esile ka eesti rahvaluulekogujate puhul.

 

Rahvaluulekoguja Helene Maasen: eluloolisi märkmeid

Helene Maasen (alates 1901. a-st Varik) sündis 1869. aasta 18. veebruaril Palamuse kihelkonnas Kuremaa vallas. Tema vanemad olid äripidajad ja taluomanikud. Lisaks kohalikule külakoolile õppis ta 5 aastat Tartus prl V. Ridhoffi erakoolis, kus omandatud hariduse kohta kirjutab ta ise: „...minu haridus ulatab ainult privat-elementa kooli õpetajanna eksamini” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 8/14). Kuivõrd koolis toimus õppetöö saksa keeles, vabandab Maasen Hurdale oma ohtraid kirjavigu, märkides: „...aga et ma oma emakeele kirjutamist nõnda nagu ütelda varastanud olen, ei mitte koolist õppinud” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Lisaks saksa keelele oskas ta ka vene keelt. Tartus elades käis ta läbi noorema põlve kirjanike ja avaliku elu tegelastega, tema lähimate sõbrannade ringi kuulusid näiteks Anna Haava ja Elise Aun (vt nt Haava 2014). Maasen tegi kaastööd mitmetele väljaannetele (Linda, Postimees, Olevik jt), kus avaldas peamiselt ilukirjandustõlkeid saksa ja vene keelest, kuid ka omaenda luuletusi, rahvaluuletekste jms.

Rahvaluulet saatis Maasen nii Hurdale kui ka M. J. Eisenile, kokku ca 1150 lehekülge laule, jutte, kombekirjeldusi, lühivorme jms. Maaseni koostöö Hurdaga kestis aastatel 1888–1896; eriti tihe oli kontakt esimesel kolmel aastal, mil Hurdani jõudis Maasenilt saadetisi keskmiselt kord kahe kuu jooksul. Kuivõrd Hurt järjestas kogujaid oma aruannetes vastavalt sellele, mitu korda keegi talle midagi saatnud oli (st esmakordsed saatjad kõige ees, kõige rohkem saatnud kõige lõpus), siis tähendas kontakti tihedus omakorda vägagi silmapaistvat kohta Hurda aruannetes – alates oma kuuendastsaadetisest paiknes neis Maaseni nimi kõige lõpus.

Koostöö alguses oli Maasen 19-aastane ning ehkki puuduvad täpsemad andmed tema Tartu õpingute aja kohta, võib eeldada, et koguma hakkas ta pärast õpingute lõppu kodukohta naasnuna. Koostöö katkes 1894. aastal, kui Maasen läks aastaks Kroonlinna tööle. Peale Kroonlinna-aasta lõppu saatis ta Hurdale veel üht-teist, kuid peamiselt teiste inimeste korjatud materjali. Kooliõelt Emilie Palmilt saadu on Maasen ise puhtaks kirjutanud (vt nt 32. saadetis H II 26, 123/52 (1895)). Viimane saadetis on aga Hans Karu kogutud ja kirjutatud, Maasenilt pärineb vaid kaaskiri, milles ta palub Hurdal uut kaastöölist julgustada (EKLA, f 43, m 19: 13, l 1/1).

Kokku saatis Maasen Hurdale ca 750 lk rahvaluulet. Enamik materjale pärineb Palamuse kihelkonnast: esimestel aastatel kogus ta Luua vallast, alates 1890. aasta kevadest Kaareperevallast, aga on ka Laiuse (tema ema päritolukoht), Nõo ja Karksi kihelkonnast pärinevat ainest. Folkloristid on Maaseni kirjapanekuid enamuses kõrgelt hinnanud: Põldmäe nimetab teda üldse üheks kõige paremaks kogujaks (Põldmäe 1986: 735), Viidalepp Hurda tähtsaimaks naiskaastööliseks (Viidalepp 1934: 247). Lühivormide osas on uurijad siiski viidanud, et mõned tema kirjapandud mõistatused ja vanasõnad pärinevad trükiallikatest (vt Saukas 2003: 115;Saukas, Krikmann 2012: 168–169; Krikmann, Sarv 1988: 486).

 

Helene Maaseni kirjad Jakob Hurdale: kogumistöö praktiline pool

Helene Maaseni kui koguja eripäraks on väga tihe kontaktihoidmine – ta saatis kaastööd sageli, pigem väikeste koguste kaupa. Maasen läkitas Hurdale 34 rahvaluulesaadetist, millest neljateistkümnele oli lisatud kaaskiri, neile lisandub veel kuus muud laadi kirja (mõned uusaastatervitused, tänukiri „Vana Kandle” eest, abipalve töö leidmiseks ning soovitus alustavale rahvaluulekogujale). Need ei jaotu päris ühtlaselt, märgata võib kirjarohkemaid ja -vaesemaid ajajärke. Mõnedes hilisemates saadetistes kompenseerib kirja puudumist kogutu lõpulehele märgitud nimi, kuupäev ja hüvastijätt (või lubadus edasi koguda); samas mitmed saadetised (sh ka kõige esimene) saabusid ilma igasuguse kommunikatiivse raamita. Lisaks kirjadele saatis Maasen Hurdale kaks fotot, ühe aastal 1889 (EKLA, f 43, m 14: 20, l 4/7), teise 1895 (H III 26, 151/2).

Hurt saatis Maasenile oma foto (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5), „Vana Kandle” (Maaseni tänukiri, EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) ning neli (või viis) kirja.(8)Ebasümmeetria eri suundades liikunud kirjade hulga (20 vs. 4) vahel on rahvaluule kogumise kontekstis pigem tavapärane: esmane tagasisidekanal Hurda jaoks oli ajalehearuanne, kirja saatis ta vaid erilisematel puhkudel.Samal ajal on oluline, et kirjažanri tõi nende suhtlusesse siiski Hurt, kes vastas kirjaga Maaseni esimesele (kaaskirjata saabunud) rahvaluulesaadetisele. Esimesele saadetisele kirjaga vastamine on Hurda praktikas tavaline.See oli kaval taktika, sest kogujad tõlgendasid Hurda kirja kui midagi, millele pidi ilmtingimata vastama. Kuna sobivaks peeti vaid rahvaluulega seotud vastuseid, suurendas isikliku kirja saamine tõenäosust, et koguja jätkas rahvaluule saatmist.(9) Maaseni esimene kiri Hurdale (H II 27, 223/30) läks teele koos teise rahvaluulesaadetisega ning oli vastuseks Hurda läkitatud kirjale.

Millest Maasen Hurdale kirjutas? Laias laastus võib kirjadest välja tuua kolm üldisemat valdkonda: kogumistöö praktilise poolega seotud küsimused, üldisemad arutlused juhuslikel teemadel ning arutlused kogumistöö isiklikuma tähenduse üle.

Otsesed kogumistööga seotud teemapüstitused on võrdlemisi sarnased muredega, mida kohtame teistegi kogujate kirjades. Nii kaebab Maasen selle üle, et sobivat materjali on raske leida ja piisavalt täpselt kirja panna, leiduv võib mitte vastata Hurda ootustele ning olla vastuolus ühiskondliku moraaliga. Ka mõtiskleb ta selle üle, mis võib tingida vanavara vähesuse ja inimeste soovimatuse rahvaluulekogujatega suhelda (vt nt pikemat arutlust EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17).

Maaseni kirjades on mitmeid viiteid teistele rahvaluulekogujatele. Ta märgib näiteks, et on lugenud Hurda poolt Laiuse kihelkonnas tegutsenud Julie Sepale saadetud kirju (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3), teisal kaebab aga, et materjali vähesus on osaliselt tingitud kohapealsete kogujate rohkusest (EKLA, f 43, m 14: 20, l 6/4). Mõni aeg hiljem muretseb ta aga jällegi kohapealse kogumistöö soikumise pärast ja kirjeldab oma katseid kaaskogujaid leida.Nii kirjutab Maasen, et laenab oma raamatuid vaid neile, kes vanavara vastu toovad: „Oma veikesest raamatu kogust olen ma raamatuid välja laenanud ja nõuan iga raamatu eest 2 vana laulu maksuks. Ülepea nõuan ma iga vähema teenistuse eest nüüd maksu – ikka vanavara ja jälle vanavara.” (H III 8, 796)

Mõnevõrra puudutab Maasen oma kirjades ka suhteid kohalike mitte-kogujatega. On mitmeid vihjeid nende taunivale suhtumisele, eelkõige tema kohta levitatavatele kuulujuttudele, samas ei arenda ta seda teemat kunagi väga põhjalikult.

 

Nagu eelnevalt viitasin, ei saa Hurda ja tema kaastööliste suhet rangelt võttes kirjav a h e t u s e k s pidada: Hurdal lihtsalt polnud füüsiliselt aega ega jõudu kõigi kogujate kirjadele isiklikult vastata, mis aga ei tähenda dialoogi puudumist suhtluses osalejate vahel. On põnev, et keskustelu võis erinevate teemade puhul kulgeda võrdlemisi erinevalt.

Hästi on jälgitav Hurda ja Maaseni dialoog laulude vanuse küsimuses. Teema sugenes nendevahelisse suhtlusesse Hurda initsiatiivil, kui ta oma tagasisides Maaseni esimesele saadetisele tegi märkuse laulude kaasaegsuse kohta. See sõnum jõudis Maasenini nii avaliku aruande (Hurt 1888d) kui ka erakirja kaudu (vt EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Suhtluse hilisemaski etapis kohtame teemale viiteid nii kirjades (EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5) kui ka aruannetes (Hurt 1889d).

Näide mõnevõrra ebaselgemast dialoogist on aga küsimus, mida peaks koguja tegema siis, kui kogutav on vastuolus tema moraalsete tõekspidamistega. Maasen tõstatab selle teema kolmes kirjas (EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3; EKLA, f 43, m 14: 20, l 3/5; H III 8, 719), ent Hurda vastavates aruannetes puudub isegi õrn vihje neile küsimustele (vt Hurt 1889b, 1889d, 1890a). Kaudseks viiteks, et Hurt võis võtta teema jutuks erakirjades, on see, et Hurdalt Maasenile liikunud teadaolevast neljast kirjast kaks on järgnenud vahetult saadetistele, mille kaaskirjas on Maasen muretsenud kõlbluse pärast.(10) Nende kirjade täpsem sisu Maaseni vastusest aga ei selgu. Selles kontekstis on huvitav Maaseni kuuenda saadetise kaaskiri, kus ta märgib, et julguse seesugust materjali siiski üles märkida sai ta Hurda kirjast rahvaluulekoguja Julie Sepale:(11)

Palun väga vabandada, kui mõne koha lauludes ja kõnekäändudes natukene jämeda leiate olevat, ma ehk oleks säärased asjad üles kirjutamata jätnud, kui ma mitte Teie kirju noorik J. Sepp’ale lugenud ei oleks. Teie ütlete nimetud noorikule, et puhtale kõik puhas olla ja lubate kõik inetu ja halva vana kivide ümbert maha raiuda, nii et ilus ehituse kivi järele jäeb. Ehk jäeb siis ka minult saadetud lauludest, kui pehme mädand koore ümbert ära olete võtnud, veikene tuumakene, mis süüa kõlbab järele! (EKLA, f 43, m 14: 20, l 2/3)

Maaseni parafraas koguja Sepale saadetud Hurda kirjast on väga põnevaks näiteks, kuidas Hurt sellele kaastööliste kirjades sageli esilekerkivale probleemile vastas. Arvestades seda, kui paljud kogujad moraalsete dilemmadega kimpus olid, võib öelda, et teema oli avalikus ruumis selgelt alaesindatud. Põhjuseid tuleb ilmselgelt otsida mitte Hurda soovimatusest antud küsimuses sõna võtta, vaid tema sugugi mitteasjatust hirmust, et lühidalt aruande koosseisu surutud repliike võidaks liig kergelt rahvaluulekogumise kui säärase vastu kasutada.

 

Väike (aga kirglik) vanavarakoguja: Maaseni enesepositsioneerimisest

Ennist viitasin, et lisaks praktilisele funktsioonile (võimalus arutada kogumistöö käigus üleskerkivaid küsimusi) oli kogujate kirjadel ka identiteedi loomise funktsioon – need andsid vähekogenud kirjutajatele võimaluse leida positsioon, millelt kirjutada (Sheridan jt 2000: 249). See teema on eriti huvitav Maaseni puhul, kellele tänapäeval sagedasti viidatakse kui ajakirjanikule, tõlkijale ja omal ajal tuntud luuletajale (vt nt Põldmäe 1986: 735) ehk siis justkui inimesele, kelle jaoks kirjalik eneseväljendus pidanuks olema lihtne. Teisalt on oluline, et ajal, mil Maasen asus rahvaluulet koguma, ei tundnud teda veel keegi luuletaja või tõlkijana – oma esimesed kaastööd ajakirjandusele tegi ta alles 1890. aastal ehk kaks aastat peale koostöö algust Hurdaga.(12) Kronoloogiliselt on näha üsnagi selget seost rahvaluulekogumise intensiivsuse languse ja ajakirjanduses ilmuvate tekstide hulga suurenemise vahel – üks kirjalik tegevus asendus teisega.

Maaseni kirjades annavad tooni alandlikkus (soov teada oma kohta sotsiaalses hierarhias) ja emotsionaalsus (soov öelda välja täpselt seda, mida ta tunneb). Varasemates kirjades domineerib pigem esimene, hilisemates teine, kuid teatav pinge kahe laadi vahel on kogu aeg tuntav.

Enda positsioneerimine enesemadaldamise kaudu on kogujate kirjades tavaline. Siiski tuleb see aspekt Maaseni puhul esile võrdlemisi eripäraselt. Kui enamik kogujaid loob vastanduse haritud kirjameestega, rõhutades oma vähest kooliharidust, siis Maasen, kelle haridustee on kindlasti keskmisest pikem (ka Põldmäe hõlmab ta parema haridusega naiskogujate hulka, vt Põldmäe 1986: 735), rõhutab esimeses Hurdale saadetud kirjas oma e m a k e e l s e  k i r j a ­ o s k u s e puudulikkust:

Palun jällegi neid vigasid vabandata, kelledest mitte puudu ei saa olema, häbi on mull küll nii palju vigasid teha sest ma olen ju üks Eestlane, aga et ma oma emakeele kirjutamist nõnda nagu ütelda varastanud olen, ei mitte koolist õppinud, siis saab see ehk neid vigasid natuke vabandama. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18)

Ta vabandab alati ka siis, kui paneb kirja midagi, mis on teda ennast ühel või teisel viisil paelunud, kuid mille seos rahvaluulega pole ehk nii otsene. Näiteks on tal pikem kirjeldus vennastekoguduse koosolekust. Ehkki teema kasvas välja arutlusest selle üle, kas palvemajad on süüdi rahvaluule vähesuses, tunneb ta peale kirjelduse lõppu ometi, et kontekst polnud päris sobiv: „Palun vabandata, et Teid kõrvaliste asjadega tülitan, aga ma tahtsin üht pilti meie palvemaja lugemisest anda” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17). Teisal kirjutab ta pikemalt oma huvist ühe kiviristi vastu ning teadetest, mida ta sellega seoses on kogunud, lisades kirjutise lõppu märkuse: „Kas viimne poogen Teile meelejärele on, seda ma ei tea, aga ma ei leidnud enne rahu, kui seda kõik „kirja pannud” olin” (H III 8, 795/826).

Kõige läbivam enesemadaldusdiskursuse väljendus Maaseni kirjapanekutes on sage deminutiivide kasutus. Nii rõhutab ta igal võimalikul juhul kaaskirjades oma saadetu vähesust:„Jälle saadan Teile oma veikese korjanduse, mis olen jõudnud koguda” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16); „Jälle julgen Teile natukene vanavara pakkuda!” (H III 8, 387); „Tulen jälle ühe minu kõige pisema näputäiega, palun sedagi lahkesti vastu võtta, rohkem sell korral ei saanud, ehk küll püüdsin” (H III 8, 675).Samalaadseid väljendeid kohtame ka rahvaluulesaadetiste alapealkirjades, näiteks tema kuuendas saadetises (H II 27, 279/98) on alaosad: „Mõned terakesed rahvausku j.n.e.”, „Mõned lauluriismekesed Kudinalt”, „Mõned vanasõnad”, „Mõned kõnekäänud”. Päris mitmel puhul kasutab ta sama võtet ka kirjade hüvastijäturidades iseendale viidates, näiteks: „Teid aupaklikult tervitades veike vanavara korjaja Helene Maasen” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 1/1). Kui kogutu vähesuse rõhutamine mõjub pigem alandlikult, siis enese nimetamine „väikeseks kogujaks” on omajagu eneseteadlik ja familiaarne.

Ühel korral on Maaseni enesemadaldus ka sooliselt motiveeritud. 1889. aastal saatis Maasen Hurdale viimase palve peale oma foto. Teades, et Hurt palus fotosid plaanitava kogumise ajaloo albumi koostamiseks(vt Hurt 1889a), lisas ta kirjale märkuse:„P.S. Kui peale minu üksgi suguõde oma pilti ei saada, siis palun väga, minu omat tähelepanemata jätta, – ma ei tahaks sugugi üksi – kui naesterahvas – ajaraamatus – seista!!!” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 4/7). Samas võib see tagasihoidlikkus olla seotud ka noorusega: kuus aastat hiljem saadab ta Hurdale uue foto ja sellele ta vastavat märkust enam ei lisa. Rõhutab vaid, et uus foto on parem: „Seie juurde lisan ka oma kõige uuema päevapildi. Teie vanavara albumi jauks. Sest mu 6–7 aasta eest saadetud pilt ei olevat sugugi hää, tõendas veel täna siin neiu Anna Haavakivi. See olevat palju parem.”Tundub, et vahepealsed aastad erinevate ajakirjandusväljaannete (sh modernsele naisele adresseeritud Linda) kaastöölisena, samuti uue foto saatmisele eelnenud aasta iseseisvat elu Kroonlinnas on Maaseni iseteadlikkusele positiivselt mõjunud.(13)

Ent nagu öeldud, on see alandlikkus vaid üks pool sellest, millisena Maasen ennast näitab. Teise poole moodustavad kirjakohad, kus ta toob esile erinevaid kogumisega seotud emotsioone ning kirjeldab vastavaid plaane ja unistusi. Ehkki seda isiklikkust võib märgata ka varasemates kirjades, on omamoodi murranguhetkeks 17. saadetise kaaskiri 1890. aasta veebruaris (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9).

Kirja alustab ta palvega, et korjanduste väiksuse tõttu ei tohiks teda teistele kogujatele eeskujuks seada – eeskujuks peaksid olema need, kes reaalselt palju koguvad, olenemata saadetiste hulgast. Seejärel selgitab ta, et otsus saata korraga vähe, aga sageli (mitte harvem suuremaid koguseid), on vägagi isiklik – selline meetod võimaldab kogujavaimu värskena hoida: „Kuna ma aga siis kui jälle näputäie ära olen saatnud hoopis uue elu ja lustiga tööle hakkan – et aga jälle pea midagi saata oleks” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9).

Sellele selgitusele järgneb spontaanne ja tundeline lõpulause:

Vist küll surma tunnini õnnistan ma seda päeva, mil mulle mõte pähe tekkis – vanavara korjama hakata. Iial ei ole ma seda kahetsenud vaid oma ülesandeks teinud ikka edasi korjata, nii palju kui aga jõuan, kui Jumal aitab, siis korjamise lõpuni. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 5/9)

Kuu aega hiljem kirjutatud kirjas rõhutab ta kogumistöö emotsionaalset olulisust veelgi tugevamas sõnastuses:

Ma olen vanavara korjamise enesele otsekohe elu ülesandeks võtnud, ta on ka mulle „passiooniks” saanud, nii et ma teda vististe jätta ei võiks, kui ka tahaksin, kuid Jumal hoidgu mind seda ial tahtmast. (H III 8, 675)

Järgnevatel kuudel kirjutab ta Hurdale ka negatiivsematest olukordadest. Näiteks rõhutab ta, et ei pane tähele tema kohta levitatavaid kuulujutte, sest „ega tühi jutt tükki ei võta, ega naer j.n.e” (H III 8, 751/2). Sama aasta sügisel kirjutatud kirjas paneb üks konkreetsema olukorra kirjeldus teda sõnastama unistust jõuda peagi oma 25. saadetiseni (tsitaat pärineb 23. saadetise kaaskirjast):

Dr. Weske matusel kuulsin kuidas keegi noormees ühe teise tundmata inimese vastu, kes minu nime temale nimetas – minu kohta tähendas „Die gehört ja schon selbst zu vanavara.”(14) Nii vähe meelitav ka see tähendus oli, siisgi teeb ta mulle palju nalja ja elustab mind mu ettevõttes, et ma vähemalt 25 kordagi saaksin saata ja siis jubileumi võiksin pidada. (H III 8, 796/7)

Püstitatud eesmärgi saavutamise järel (vahepealsetele saadetistele ta kirja ei lisanud) kirjutab ta, kui palju rõõmu ta oma jubileum’ist tundis:

Lubage, auustatud herra ja (vanavara) peremees, Teile lapselikult tunnistada, et mu vanavara jubel mulle põhjatu palju rõõmu on valmistanud! [---] Sagedasti mõtlen eneses, et kui teised korjajad ühte vaadet mu rõõmust täidetud südamesse heita võiksivad, nad siis ka selle rõõmule jõudmiseks veel poole virgemaks saaksivad.(H III 15, 57/8)

Viimased kaks siin viidatud kirja on põnevad selle poolest, et mõlemas mõtestab Maasen enda ja Hurda suhet isa ja lapse suhtena, näiteks: „Palun andeks, kui Teid oma lapsiku kirjaga ehk tülitanud olen, aga Teie olete meile vanavara korjajatele juba kui isa ja ei mitte võeras” (H III 8, 795/7). Ühelt poolt on tegu enese madaldamise variatsiooniga, samas püüab see justkui õigustada tundepuhanguid ning enesekeskseid unistusi.

Eelnevatest erineva tooniga on pool aastat hilisem kiri, kus Maasen tänab kingituseks saadud „Vana Kandle” eest. Kiri ei käsitle enam hetkeemotsioone või konkreetsemaid plaane, vaid pigem vaatab kogumisajale nostalgiliselt tagasi:

Tuhat, tuhat tänu Teile Teie kalli kingituse eest! Need raamatud saavad mulle ikka ja alati armast vanavara korjamise aega meelde tuletama, aega, mis mulle paraku küll ka kurbtust, aga siiski ikka rohkem rõõmu ja lõbu on toonud. (EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12)

Kiri on kirjutatud 1891. aasta augustis. Arvestades seda, et tolle aasta esimeses pooles oli Maaseni kogumisaktiivsus võrreldav 1888.–1890. aastate omaga, on see äkiline tagasivaatav noot mõneti ootamatu. Samal ajal tähistab see tõepoolest pöördepunkti: kuikirjale eelneva kolme ja poole aasta jooksul saatis Maasen Hurdale 27 saadetist, siis järgneva viie ja poole aasta jooksul vaid seitse. Järgmine kiri, mille ta kolm aastat hiljem Hurdale läkitab, pole enam saadetise kaaskiri, vaid abipalve töö leidmiseks (EKLA, f 43, m 14: 20, 8/14–8/15).

Seega võib öelda, et ajavahemik jaanuarist 1890 kuni augustini 1891 on Maaseni intensiivseim kogumisperiood. Sel ajal kogub ta kõige enam rahvaluulet ning julgeb vahetuimalt sellega seonduvat üles märkida, samuti – kui lähtuda kirjadest – näeb kõige enam vaeva, et ka teisi kogumistöösse meelitada. Võimalik, et kirjade emotsionaalsus on seotud reaalsete pingetega kodukohas: kirjad Hurdale olid tema jaoks võimalus mõtestada lahti teemasid, millest tal polnud kellegagi rääkida (ka katsed leida lähikonnast kaaskogujaid viitab sellele, et ta tundis ennast üksikuna).On märkimisväärne, et see aeg on ühtlasi tema ajakirjandusele tehtavate kaastööde tihenemise aeg. Küllaltki tõenäoliselt polnud tal veel 1888. aastal koguma asudes tuleviku suhtes konkreetseid plaane ja rahvaluulega tegelemine andis võimaluse kohe midagi ära teha. 1890. aastal oli situatsioon teine – võimalik, et just see pinge (soov jätkata alustatut vs. soov teha kaastööd ajalehtedele) pani teda kogumistöö tähendust enda jaoks selgemalt mõtestama, see omakorda andis jõudu rahvaluulet koguda ka olukorras, kus selleks aega enam nii palju ei olnud.

 

Nobeda käega virk vanavara korjaja: Maasen avalikus kirjaruumis

Piir privaatse ja avaliku ruumi vahel oli rahvaluulekogumise raamistuses pigem hägus – Hurt tsiteeris korrespondentide kirju oma aruannetes, nood omakorda kasutasid Hurdalt pärinevaid kujundeid oma kirjades.(15) Samal ajal pole ka õige rääkida privaatse ja avaliku ruumi ühtsusest, kuna avalikkusesse jõudis vaid väike – ja suhteliselt stereotüüpne – osa kogujate kirjadest, paljud teemad jäid üksnes erasuhtluse tasemele. Tsiteerimisele tulid näiteks kirjakohad, mis lubasid kogumistöö jätkumist või õhutasid ka teisi sama paiga inimesi kogumistööga liituma; väga sageli sisaldavad need tsitaatlaused metafoore, mida Hurtki rahvaluulest kirjutades kasutas.

Hurdale saadetud kirjade avalikkusele suunatus erineb kogujati suurel määral. On neid, kes keskendusidki kirjades peamiselt kogumistöö avalikule/rahvuslikule poolele, lisades ka teistele kogujatele suunatud üleskutseid, ning neid, kes keskendusid isiklikele teemadele. Maasen kuulub üsnagi selgelt viimasesse rühma, seda nii oma emotsionaalsete väljaütlemiste kui ka kirjade üldisema raamistuse poolest.

Maaseni kirjades puudub pea täiesti rahvuslik raamistus ehk see, millele suur hulk kogujaid viitab kui ühele peamisele motivaatorile. Maasen ei kirjuta ühisest isamaalisest tööst, vaid oma isiklikust passioonist. Rahvust mainib ta kogu kirjavahetuse jooksul vaid korra, märkides: „häbi on mul küll nii palju vigasid teha, sest ma olen ju üks Eestlane…” (EKLA, f 43, m 14: 20, l 10/18). Ka ei leia me kirjades katseid pöörduda kellegi muu kui Hurda poole. Maaseni kirjad on isiklikult Hurdale adresseeritud läkitused. Nende peamiseks eesmärgiks oli väljendada emotsioone ja kogumistööga seoses tekkinud mõtteid.

Maasen kasutab siiski teatud määral nn rahvaluulekogujate kõnepruuki kuuluvaid väljendeid. Esineb nii lubadusi koostööd jätkata (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/16–9/17; EKLA, f 43, m 14: 20, l 7/12) kui ka Hurda metafooride arendusi (vt nt EKLA, f 43, m 14: 20, l 1/1; EKLA, f 43, m 14: 20, l 6/4), kuid võrreldes paljude teiste kogujatega moodustavad need kujundid väga väikese osa tema kirjadest. See vähesus võib olla seotud sellega, et ta oli kirjutajana teistest korrespondentidest kogenum. Vähemharitud kogujatele võimaldas tuntud fraasidele ja kujunditele toetumine saada üle kirjutamisega seotud ebakindlusest – see haakub hästi Taru Nordlundi tõdemusega, et vähekogenud kirjutajad kasutavad kirjakirjutamisega seotud vormeleid enam kui haritumad kirjakirjutajad (Nordlund 2013: 130–131; sama viitab ka Kalkun 2015). Teisalt tundub mulle, et nii mitmedki kogujad tabasid ära fraasid, mida Hurt pidas tsiteerimisväärseks, ning hakkasid neid teadlikult oma kirjadele ja saadetistele lisama. Teisisõnu – nad taipasid, kuidas on võimalik jõuda oma sõnadega avalikku kirjasõnasse. Maasen ilmselgelt midagi sellist ei taotlenud.

Kui analüüsida Maaseni positsiooni Hurda aruannetes, tuleb esile omamoodi paradoks. Esiteks paikneb ta oma kogumismeetodi (korraga vähe, aga sageli) ja Hurda aruannete ülesehituse (kaastöölised on järjestatud saatmiskordade järgi) eripärade koosmõju tulemusena aruannetes üsnagi silmapaistval kohal ehk kõige lõpus. Positsiooni erilisusele viitab paaril korral ka Hurt ise, kirjutades näiteks oma 65. aruandes: „Täname väga ja rõõmustame, et aruandes ikka viimane olete. See seisukoht räägib ise ilma minu seletamata” (Hurt 1890b; vt ka Hurt 1892). Samal ajal ei tsiteeri Hurt Maasenit mitte ühelgi korral – ta on nähtav mitte oma sõnade, vaid Hurda esiletõstete kaudu. Siit tuleneb, et Maasen, keda kohtame kirjades, ja Maasen, keda kohtame aruannetes, on kui kaks erinevat inimest. Ühel pool seisab kirjade emotsionaalsus ja vahetus, kahtlused ja kõhklused, teisal aruannete kaine, arukas ja virk neiu: „Teie nobe käsi saab meile unustamata olema. Saadame elavat tänu ja tervitusi” (Hurt 1889e).

Siiski on aruannetes mõned kohad, kus Hurt parafraseerib Maaseni kirju. Ta ei tsiteeri (st jutumärke pole), kuid vastab Maaseni kirjast pärinevaid kujundeid kasutades. Neist juhtumitest põnevaim on Maaseni „vanavara juubel”, sündmus, millega ma oma artiklit alustasin. Hurda aruannet vaadates jääb mulje, et Hurdal on spontaanselt tekkinud soov kogujat selle verstaposti puhul õnnitleda: „Nagu silmadega näha, on Teil 25 kordse saatmise juubel osaks saanud, teie usinusele auuks, teaduste uurijatele rõõmuks. Tänu pärg, mis Teile pakume, ei saa närtsima.” (Hurt 1891a) Eelnevalt olen välja toonud, et juubelini jõudmise eesmärgi sõnastas Maasen ise oma 23. saadetise kaaskirjas – see on esitatud läbini isikliku soovina, millenagi, mis teda ennast edasi töötama motiveerib (H III 8, 795/7). Kui lisada siia kõrvale asjaolu, et see on üldse esimene kord, mil Hurt kedagi aruandes juubeli puhul õnnitleb, jääb üle vaid nentida, et õnnitlus on otsene vastus Maaseni soovile. Hurt tõstab küll erinevatel puhkudel esile häid kogujaid (vt nt kiitust Hindrik Prantsile, Hurt 1888c) või eriliselt silmapaistvaid saadetisi (vt kiitust J. Tammele,Hurt 1888d), ent saatmiskordade arvule ta kellegi teise puhul tähelepanu ei juhi.

Lisaks juubeliideele on antud juhul huvitav seegi, et Hurda spontaansena näiv väljaütlemine leidis kaasamõtlejaid, sealhulgas avaldati nimemärgi O. all Eesti Postimehes kaks luuletust. Luuletused ja aruanne on žanrid, mis ootuspäraselt võimaldavad erinevaid autoripositsioone. See tuleb selgelt esile näiteks viisis, kuidas autorid viitavad Maasenile kingitavale kujundlikule tänupärjale. Kui Hurt kõneleb sellest oma tavapäraselt ametlikult meie-positsioonilt („Tänu pärg, mis Teile pakume, ei saa närtsima”), siis luuletaja kõneleb mina-positsioonilt oma kodunurme lilledest: „Pärjaks Sulle punun / Lilled kaunimad, / Mis mu kodu nurme, / Aasa ehivad.”

Hoolimata autoripositsiooni erinevusest on luuletus väga tihedas dialoogis Hurda aruandega – pea igale luuletaja reale võib kõrvale seada sarnase rea Hurdalt. Nii näiteks on luulevormi valatud mitmed rahvaluulekogumise kirjeldamiseks kasutatavad metafoorid. On nii kogumistöö võrdlus põllutööga, lillede korjamisega kui ka varjatusest valguse kätte toomisega (vrd Valk 2004; Kikas 2013), ent kõige kõnekamaks paralleeliks aruannete ja luuletuse vahel on hoopiski nende viis Maasenit esitleda.Luuletus kätkeb viiteid samasugusele Maasenile, nagu kohtame Hurda aruannetes. See on pühendatud „Virgale vanavara korjajale…” ning sama epiteeti kohtame ka luuleridades: „Vara koidu valgel / virgalt astsid sa.” Luuletuse „Sina” ei ole kõhklev-kahtlev või lapselikult siiras, esiplaanil on taas kord koguja kohusetundlikkus ja virkus.

 

Kokkuvõtteks

Helene Maasen oli mitmes mõttes väga eripärane rahvaluulekoguja. Ta kuulus väikesearvulisse naiskogujate rühma, ta oli teistest kaastöölistest enam haritud, hoidis pisikeste, kuid sageli läkitatud rahvaluulesaadetistega Hurdaga tihedat sidet, võttis kogumistööd suure isikliku kirega ning hoidus rahvuslikust paatosest. Ühtlasi oli Maasen ka tüüpiline koguja: suhtluses Hurdaga rõhutas ta neid eristavat sotsiaalset hierarhiat, tõi esile oma kogutud materjali vähesust, pidas Hurdaga aru erinevate folkloorivormide sobivuse üle ning üritas lisada ainest, mida teadis Hurdale mitte meeldivat.

Käesoleva artikli tõukeks oli üks Maaseni kogumistöö silmatorkav joon ehk tiheda kontakti hoidmine, mis väljendus nii saadetiste kui ka kirjade rohkuses. Just selle iseärasuse tõttu oli ta heaks lähtepunktiks uurimaks rahvaluulekogumise epistolaarset konteksti, s.o kirjalikku kommunikatsiooni kahe inimese (koguja ja kogumise organiseerija) vahel. Ehkki paljud teemad, mis Maaseni kirjades esile tulid, on olemas ka teiste kaastööliste omades, muudab tema juhtumi põnevaks materjali tihedus, mis võimaldab näha diakroonilist mõõdet, suhete arengut.

Nagu teistegi korrespondentide jaoks, oli rahvaluulesaadetistele lisatud kirjadel Maaseni jaoks mitmene roll. Esmane oli kogumistöö praktilise poole arutamine – see teema sugenes tema ja Hurda suhtlusesse Hurda initsiatiivil, kui viimane vastas Maaseni esimesele korjandusele täpsemate kogumisjuhistega. Maasen lisas omalt poolt küsimused kogutava moraalsusest, kogumistöö aktiivsusest ning suhetest teiste kaastöölistega. Ent mida aeg edasi, seda kaugemale liikusid kirjad Hurda algatatud praktilistest küsimustest. Maasen haaras kinni võimalusest arutleda selle üle, miks ta kogub, ning kui oluline kogumistöös osalemine tema jaoks on. Ehkki ta neile teemadele Hurdalt kunagi võrreldavat isiklikku vastust ei saanud, võis Maasen kirjade kirjutamise kaudu sõnastada teemasid ja emotsioone, millest tal tõenäoliselt kellegi teisega rääkida ei olnud.

Rahvaluulekogumisse kätketud kommunikatsiooni puhul väärib rõhutamist selle paiknemine avaliku ja privaatse äärmiselt ebaselgel piiril, mille täpne asukoht sõltus nii koguja ambitsioonidest kui ka Hurda valikutest. Helene Maaseni kirjavahetuses on selgelt näha teemasid, mis läbivad nii avalikku kui ka privaatset sfääri (nt rahvaluule vanus), ning teemasid, mis erinevatel põhjustel jäävad vaid erakirjade tasandile (moraalsus, isiklikud tunded). Maaseni suhe avaliku kirjaruumiga on ambivalentne. Rahvaluule kogumises osalemine (täpsemalt viimasega kaasnev mainimine aruandes) oli tema esimene isiklikum kokkupuude avalikkusega. Kuid kogumistööga samaaegselt asus ta tegema ka kaastööd erinevatele ajalehtedele ning on näha, kuidas ajakirjandusele tehtava töö intensiivistudes hakkab rahvaluulekogumine järk-järgult vähenema. Tõsi, mitte päris kohe, sest hääbumisele eelneb Maaseni kõige intensiivsem ja kõige emotsionaalsemate kirjadega täidetud aasta kogumistööd. Oluline on seegi, et Maaseni suhe avalikkusega pole rahvaluulekogumise ja hilisema ajalehekaastöö kontekstis päris sama. Neist esimeses jõuab ta avalikkusse küll oma pärisnime all, kuid teiste poolt vahendatuna. Teises etapis on näha tema enda kirjapandud sõnad, kuid ta ise teatud mõttes kaob – enamik tema ajakirjanikutööst on tehtud erinevate varjunimede all.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit  Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT 22-5 „Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid” ja riikliku programmiga EKKM14-389 „Eesti keel ja kultuurimälu”.

 

" ["contents_en"]=> string(1895) "

Keywords: folklore collecting, epistolary culture, Helene Maasen, Jakob Hurt

The article is based on the correspondence between folklorist Jakob Hurt (1839–1907) and local folklore collector Helene Maasen (1869–1933). My main aim is to analyse the way Hurt communicated with his co-workers and to see how this communication was divided between public (reports about folklore collecting published in newspapers) and private spheres (letters). Maasen was one of the most prolific female co-workers of Hurt – in the years 1888–1896 she sent in 1150 pages of folkloric materials (tales, songs, minor forms etc.). Besides folklore she also sent Hurt several letters; some of them dealt with practical matters (what to collect), while in others she reflected quite emotionally on her role as a folklore collector. The article addresses the subjects that come up in their correspondence, showing that there were topics which were discussed equally in public and private spheres (for example the questions connected with the age of the songs), and those that were only discussed privately (for example the moral contents of the tales). Besides those themes, we can see how Maasen positions herself as a folklore collector, wavering between self-diminution (stressing the scarcity of her collected material) and sincere and heartfelt happiness about what she is doing. Compared to that ambivalence, the representations of Maasen in Hurt’s newspaper reports are rather plain – she is always referred to as a ‘diligent maiden’.

 

Katre Kikas (b. 1981), MA, Estonian Literary Museum, Department of Folklore, Researcher; University of Tartu, Doctoral Student, katreki@folklore.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#184 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-05 11:47:23" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12977) "

A n d e r s o n, Benedict 1991. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London–New York: Verso.

A n t t o n e n, Pertti J. 2005. Tradition through Modernity. Postmodernism and the Nation-State in Folklore Scholarship. Helsinki: Finnish Literature Society.

B a r t o n, David, H a l l, Nigel 2000. Introduction. – Letter Writing as a Social Practice. Toim David Barton, Nigel Hall. Amsterdam – Philadelphia: John Benjamin Publishing Company, lk 1–14.

B r i g g s, Charles L. 1993. Metadiscursive practices and scholarly authority in folkloristics. – Journal of American Folklore, kd 106, nr 422, lk 387–434.

G r ü n f e l d t, P. 1897. Uus mõistlik seltsiline. Tarviline õpetus igale noorele inimesele. Tartu: Trükitud J. Mäesepp’a kuluga.

H a a v a, Anna 2014. Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale. Koostanud Sirje Endre. Tallinn: SEJS.

H u r t, Jakob 1871. Eesti Aleksandri-kool. Üks tähtis kuulutus ja palve kõigile Eestirahvale. – Eesti Postimees 1. XII.

H u r t, Jakob 1888a. Kolmas aruanne Eesti vana vara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 28. aprill 1888. – Olevik 2. V; Postimees 3. V.

H u r t, Jakob 1888b. Neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 18. mail 1888. – Olevik 23. V; Postimees 21. V.

H u r t, Jakob 1888c. Viies aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 1. juuni 1888. – Olevik 6. VI; Postimees 6. VI.

H u r t, Jakob 1888d. Kaheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keele­murrete uurimisest. 29. juuni 1888. – Olevik 1. VIII; Postimees 30. VII.

H u r t, Jakob 1888e. Üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. augustil 1888. – Olevik 15. VIII; Postimees 13. VIII.

H u r t, Jakob 1888f. Kümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. septembril 1888. – Olevik 12. IX; Postimees 10. IX.

H u r t, Jakob 1888g. Kolmasteistkümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 6. oktobril 1888. – Olevik 10. X; Postimees 11. X.

H u r t, Jakob 1888h. Neljasteistkümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keele murrete uurimisest. 20. oktobril 1888. – Olevik 24. X; Postimees 25. X.

H u r t, Jakob 1888i. Viiestõistkümnes aruanne Eesti vanavarakorjamisest ja keelemurrete uurimisest. 27. oktobril 1888. – Olevik 31. X, 7. XI; Postimees 1. XI, 3. XI.

H u r t, Jakob 1889a. Kaheskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. veebruaril 1889. – Olevik 13. II; Postimees 18. II, 21. II.

H u r t, Jakob 1889b. Kolmaskümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 23. märtsil 1889. – Olevik 27. III; Postimees 30. III.

H u r t, Jakob 1889c. Kolmaskümnes esimene aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. märtsil 1889. – Olevik 3. IV; Postimees 4. IV, 8. IV.

H u r t, Jakob 1889d. Kolmaskümnes kolmas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. aprilil 1889. – Olevik 24. IV; Postimees 25. IV.

H u r t, Jakob 1889e. Neljaskümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. september 1889. – Olevik 2. X; Postimees 3. X, 5. X.

H u r t, Jakob 1889f. Viieskümnes tõine aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. novembril 1889. – Olevik 4. XII; Postimees 16. I 1890.

H u r t, Jakob 1889g. Viieskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 14. detsembril 1889. – Olevik 18. XII; Postimees 8. II 1890.

H u r t, Jakob 1890a. Kuueskümnes esimene aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 2. mail 1890. – Olevik 7. V; Postimees 12. V.

H u r t, Jakob 1890b. Kuueskümnes viies aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. septembril 1890. – Olevik 24. IX; Postimees 9. X.

H u r t, Jakob 1890c. Kuueskümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 12. detsembril 1890. – Olevik 17. XII, 21. XII; Postimees 10. I, 15. I 1891.

H u r t, Jakob 1891a. Kuueskümnes üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 20. veebruaril 1891. – Olevik 4. III; Postimees 7. III.

H u r t Jakob 1891b. Seitsmeskümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 24. aprill 1891. – Olevik 6. V; Postimees 7. V.

H u r t, Jakob 1892. Seitsmeskümnes üheksas aruanne Eesti rahva vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 8. juunil 1892. – Olevik 15. VI; Postimees 11. VI.

J a k o b s o n, Peeter 1889. Kirjakirjutaja ehk juhatus, kuidasviisi tuleb mitmesugusi kirjasi, kontrahtisi, kvitungisi, võla- ja volikirjasi, testamentisi, rehnungisi ja vekslid kirjutada. Kirja pannud P. Jakobson. Rakvere: G. Ruhs.

K a l k u n, Andreas 2015. „Rohgem ei tiija mina teile kirjuda.” Kirjavormelid ning peresuhete kajastused Jakob Ploomi sõjakirjades. – Esimene maailmasõda eesti kultuuris. (Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi Toimetised 17.) Toim Mirjam Hinrikus, Ave Mattheus. Tallinn: Tallinna Ülikool, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 116–144.

K i k a s, Katre 2013. Ajakirjandus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni tegevuse mõtestajana. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 333−350.

K i k a s, Katre 2014. Folklore collecting as vernacular literacy: establishing a social position for writing in the 1890s Estonia. – Vernacular Literacies – Past, Present and Future. Toim A-C. Edlund, S. Haugen, L-E. Edlund. Umeå: Umeå University, lk 221–235.

K i k a s, Katre 2015. Matthias Johann Eisen ja tema kaastöölised seitsme Moosese pärimust piiritlemas – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 711−727.

K o r b, Anu 2013. Rahvaluule osakonna Siberi kaastöölise Rosalie Ottessoni ja teadurite-arhivaaride dialoog aastatel 1969–1976. – Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, nr 54, lk 7−26.

K r i k m a n n, Arvo, S a r v, Ingrid 1988. Eesti vanasõnad. IV. Lisad. Tallinn: Eesti Raamat.

K u i s m i n, Anna 2013. Rahvaan runot. Tuli taas kynälle kyyti. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 185–214.

K u r k i, Tuulikki 2002. Heikki Meriläinen ja keskusteluja kansanperinteestä. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

L a i t i n e n, Lea, N o r d l u n d, Taru 2013. Language from below? Indexing identities in the writings of common people in 19^th-century Finland. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim L. Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 169–189.

M i k k o l a, Kati 2013a. Kansanrunouden kokoelmat. Kerääjinä kuuliaisia avustajia ja visionäärejä. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 337–378.

M i k k o l a, Kati 2013b. Self-taught collectors of folklore and their challenge to archival authority. – White Field, Black Seeds. Nordic Literacy Practices in the Long Nineteenth Century. Toim Anna Kuismin, M. J. Driscoll. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 146–157.

N o r d l u n d, Taru 2013. Kirjeet. Keskustelua yli ajan ja paikan. – Kansanrunouden kokoelmat. Kerääjinä kuuliaisia avustajia ja visionäärejä. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 107–138.

O. 1891. Virgale vanavara korjajale. Helene Maasen’ile südamelikuks tänu tunnistuseks, tema viljarikka töö eest. – Eesti Postimees 10. V.

P i n o, Veera 1989. Leena Kase-Kaur – rahvalaulik, rahvaluulekoguja, Jakob Hurda kaastööline. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 41–79.

P õ l d m ä e, Rudolf 1959. Kirikutegelaste vastuolusid Jakob Hurda rahvaluule­kogumisega. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 409–421.

P õ l d m ä e, Rudolf 1986. Jakob Hurda koostööst korrespondentidega. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 726–735.

P õ l d m ä e, Rudolf 1989. Materjale J. Hurda vanavara kogumise loost. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed: uurimusi ja materjale, 12. kd. Uurimusi Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 10–40.

S a u k a s, Rein 2003. Matthias Johann Eisen mõistatuste koguja ja publitseerijana 1869–1890. – Mäetagused, nr 21, lk 85–140.

S a u k a s, Rein, K r i k m a n n, Arvo 2012. Eesti mõistatused. III: 1. Kogujate register. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.

S h e r i d a n, Dorothy, S t r e e t, Brian, Bloom, David 2000. Writing Ourselves. Mass-Observation and Literacy Practices. New Jersey: Hampton Press inc.

S t a r k, Laura 2013. Sanomalehtien maaseutukirjeet. Itseilmaisun into ja lehdistön portinvartijat. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 145–177.

S u b u r g, Lilli 1889. Vanavara korjamisest. – Linda, nr 6, lk 413.

T õ n i s s o n, Mats 1892. Aadressid ja Proovi-kirjad. Õpetus, kuidas kõiksugused aadressid ja kirjad tulevad kirjutada. Nimelt: palvekirjad kohtudele ja ülematele, sugulastele ning tutvatele, kontrahid, protokollid, võla-kirjad, kviitungid ja muud. Eesti ja Vene-keeles. Tallinn: Trükitud G. Pihlaka kuluga.

V a l k, Ülo 2004. On the discursive foundations of Estonian folkloristics: a farmer’s field of vision. – Everyday Life and Cultural Patterns: International Festschrift for Elle Vunder. (Studies in Folk Culture 3.) Toim Ene Kõresaar, Art Leete. Tartu: Tartu University Press, lk 265–272.

V i i d a l e p p [Viidebaum], Richard 1934. Jakob Hurda kaastöölistest. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX–X, 1933/4. Tartu: Sihtasutis „Eesti Rahva Muuseum”, lk 231–254.

W h y m a n, Susan 2009. The Pen and the People. English Letter Writers 1660–1800. Oxford: Oxford University Press.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#220 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(80) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#221 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-03 18:24:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#185 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(958) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(11) "Katre Kikas" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "K.KIKAS_1.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(56) "Rahvaluulekogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus l" ["title_en"]=> string(54) "Life stories of Jakob Hurt’s folklore correspondents" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(55395) "

Jakob Hurda 1888. aastal alguse saanud rahvaluulekogumise aktsioon oli esmajoones suunatud hääbuva pärimuse talletamisele. Ent samavõrd kui Hurdani jõudnud rahvaluulesaadetised dokumenteerisid mineviku pärimust, jäädvustasid nad ka oma kaasaega ning kogumises osalenud inimeste mõttemaailma. Ehkki hea koguja tunnuseks oli oskus jääda tagaplaanile ning valmidus loobuda igasugustest omapoolsetest täiendustest, on rahvaluulearhiivis siiski märkimisväärses koguses tekstikatkeid, milles koguja kõneleb oma häälega oma elust. Eluloolisi kirjakohti võime kohata nii saadetistele lisatud kaaskirjades, rahvaluuleüleskirjutustele lisatud märkustes kui ka folklooriüleskirjutustes endis.

Artiklis heidan pilgu ühele konkreetsele elust kirjutamise kontekstile Jakob Hurda kogumisaktsiooni raamides: kuidas vastasid kogujad Hurda palvetele saata infot oma elu kohta. Esmakordselt esitas Hurt selle palve 1889. aasta veebruaris oma 24. vanavaraaruande lõpus (Hurt 1889b), palvet kordas ta 1891. aastal 70. aruandes (Hurt 1891b); mõnevõrra muudetud rõhuasetustega tuleb küsimus esile ka aruannetes 87, 109 ja 116, kus Hurt palub infot kogumistöö käigu ja allikate tausta kohta (Hurt 1893a, 1895a, 1895b). Kui hilisemates aruannetes viitab Hurt teemale pigem lapidaarselt, siis esimeses palves toob ta välja seitse küsimust, millele kogujad võiksid vastata:

Lõpetuseks palun auustatud kaastöötegijaid, et igaüks mulle iseenesest üles annaks: 1. Oma täie nime (ristinime ja liignime.) 2. Kus ja millas tema sündinud. 3. Mis ametis ehk seisuses tema elab. 4. Kus ta kooliõpetust saanud. 5. Kust ta oma vanavara korjas ehk sai. 6. Kes kõige tähtsamad vanavara teadjad, nimelt kõige osavamad laulikud olivad. 7. Mis muidu veel korjates tähelepanemise väärt ehk õpetlik oli. (Hurt 1889b)

Samas tekstis selgitab Hurt põhjalikult ka seda, miks ta neid andmeid vajab: tal on plaanis koostada kogumise ajalugu käsitlev raamat – „kogumise ajaraamat” – ning ta soovib, et see sisaldaks infot kõigi kohta, kes ettevõtmises kaasa on löönud. Hurt rõhutab, et selline teos on oluline, kuivõrd lisaks kogutava materjali enda väärtusele on kogumisaktsioon tõendus rahva võimest ühise eesmärgi nimel töötada:

Meie ettevõetud töö on liiga tähtjas ja saab veel tähtsamaks tõusma edespidi. Meie oleme väsimata töötegijatele ja teaduse kasvatajatele tänu võlgu ja tahame seda tänu ka tuleviku ees ülestunnistada. (Hurt 1889b)

See kiidukõne kogujatele ja nende tööle ilmus napilt aasta pärast kogumisaktsiooni alustanud kirjutist „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” (Hurt 1989: 45–56), kuu varem oli Hurt avaldanud suurejoonelise kokkuvõtte möödunud aasta kogumistööst (Hurt 1889a). Näib tõenäoline, et just viimase tegemine viis ta mõttele aktsiooni tulemusi ja seal osalevaid inimesi ajaleheveerust mõnevõrra kestvamas formaadis esile tõsta.

Planeeritud raamat (nagu paljud teisedki Hurda kavandatud väljaanded) kahjuks ei valminud ning pole isegi teada, et Hurt oleks reaalselt selle kallal tööle asunud. Samal ajal on see küsimine ning kogujate reaktsioonid sellele tänapäeva vaatepunktist põnev uurimismaterjal. Oluline on just see, et Hurt ei palunud lihtsalt teateid elust, vaid ta palus inimesi kirjutada oma elust ajalooraamatu, s.o avaliku auditooriumi jaoks. Mitmes mõttes on Hurda palve võrreldav kaastöödega erinevatele tänapäevastele keskkondadele, kus inimesed oma elu ja tegevust avalikult esitlevad – olgu selleks iseendast Vikipeedia artikli kirjutamine, ETIS-e konto täiendamine või blogi pidamine. Samas on oluline see, et kui tänapäeval on erineva taustaga üksikisikute elude jõudmine avalikkusse pigem tavaline, siis XIX sajandil oldi harjunud sellega, et avalikku ruumi jõuavad vaid nn suurmeeste elulood. Seega annab see juhtum meile võimaluse näha, kuidas reageerisid tavalised inimesed palvele kirjutada oma elust avalikule (tuleviku)auditooriumile.

 

1. Allikmaterjal

Nagu ülal näha, ei palunud Hurt, et kogujad paneksid kirja oma eluloo, vaid ta esitas konkreetsed küsimused, millele soovis vastust saada.(1) Siiski kasutab suur osa vastajaid oma vastuste pealkirjades vm raamistavas tekstis sõna elulugu. Nii et kui ma järgnevalt viitan oma analüüsiobjektile kui kogujate elulugudele, siis pean silmas just kirjutajate endi antud määratlust. Üldisemale taustale asetatuna pole need tekstid rangelt võttes autobiograafiad – selleks on nad enamikus liiga lühikesed ja katkendlikud –, küll aga kuuluvad nad avarama omaelulooliste tekstide mõiste alla (Kurvet-Käosaar 2010: 7).

Arhiivitekste läbi vaadates olen leidnud 60 vastust ning kümmekond teemat muul moel kommenteerivat kirjapanekut. Kuivõrd ma pole jõudnud läbi vaadata kogu Jakob Hurda rahvaluulekogu, siis pakun, et minu materjal moodustab kõige enam poole, aga pigem kolmandiku vastustest.

Enamik tekstidest (37) pärineb 1889. aastast, s.o järgneb ajaliselt Hurda esimesele üleskutsele 24. aruandes, 15 teksti on seostatavad 70. aruandega, kaks 109. aruandega ning kuue teksti kohta on raske öelda, kas inimene võttis lihtsalt pikema mõtlemisaja või sai ta kehutust mõnest Hurda saadetud kirjast. Mõned kogujad reageerisid Hurda palvele väga kiirelt: Hurda 24. aruanne ilmus Olevikus 13. veebruaril 1889 (Postimehes 21. veebruaril), esimene vastus on kirja pandud 25. veebruaril (Juhan Kuusik), enne märtsi lõppu on vastanud vähemalt 12 kogujat.(2) Mitme koguja loo reaalsele saatmisele eelneb lubadus palvele kunagi tulevikus vastata: nii lubavad näiteks Johan Ney (H II 14, 288a/c), Gustav Anniko (H III 13, 234), Jaak Sõggel (H III 19, 648), Karl Angelus (H III 3, 217/9) ja Jaan Lievoh (H II 17, 971), et saadavad vastuse järgmise kirjaga. Mõned juba vastuse saatnud kogujad pärivad aga hiljem omakorda aru raamatu valmimisaja kohta (vt nt Hans Martinsoni kirja H II 20, 273).

Kokku on valimis 54 inimese lood (51 on mehed ja 3 naised). Naiste osakaal võib näida väga väike, kuid kui võtta arvesse, et Hurda korrespondentidest vaid 2 % olid naised, siis lugusid kirja pannud isikute hulgas on naisi mõnevõrra rohkem – 5,6 %. Samal ajal tähendab väike arv siiski seda, et käesolev artikkel kajastab eelkõige meeste maailma. Lugude kirjapanijad on sündinud aastatel 1841–1880, neist noorim oli 15-aastane Aleksander Uuk (H II 28, 876) ja vanim 60-aastane Jakob Jagomann (H II 74, 121/3); kõige enam on esindatud vanusevahemik 18–33 aastat. Kirjutajad on väga erineva taustaga: põllumehed, maakäsitöölised, metsavahid, vallakirjutajad ja õpetajad, s.o nii inimesed, kelle jaoks kirjutamine oli osa igapäevatööst, kui ka need, kes tegid eelkõige füüsilist tööd; nii need, kes olid varanduslikult suhteliselt kindlustatud, kui ka need, kes seda pigem ei olnud.

Vastuste pikkus varieerub paarist reast mitmekümne leheküljeni, kuid enamik jääb vahemikku 0,5–2 lehekülge. Paljudel juhtudel ehk ei olegi õige rääkida narratiividest, mõnikord on kirjapanek napp ja fragmentaarne, teinekord vormistatud numereeritud vastustena Hurda küsimustele, kuid on ka pikemaid lugusid.

Järgnevalt piiritlen põgusalt konteksti, mis tõenäoliselt mõjutas vaadeldavate tekstide sündi. Seejärel analüüsin kogujate lugusid kahest eri vaatepunktist. Kõigepealt keskendun sellele, millest nad kirjutasid: mis teemad tulid kõige sagedamini esile, kuidas neid esitati. Seejärel vaatan vormilist poolt: kuidas kogujad lugusid saadetistes raamistasid ning mida saab nende raamistusvõtete kaudu väita kogujate ja avaliku ruumi suhete kohta.

 

2. Üldisi lähtekohti: kogujate elulood rahvaluulekogumise kontekstis

Oma varasemates uurimustes olen vaadelnud rahvaluulekogumist kui teatavat kirjutamiskonteksti. Toetudes nn New Literacy Studies põhiteesile, et „millal iganes inimesed osalevad kirjalikus sündmuses, teevad nad seda sotsiaalselt positsioonilt lähtuvalt” (Sheridan jt 2000: 4), olen keskendunud sellele, kuidas rahvaluulekogujad endid kui kirjutajaid mõtestasid, kirjutamise kaudu kehtestasid ning milliseid muudest kontekstidest pärinevaid kirjutusviise nad rahvaluulekogumise aktsioonide raames rakendasid (Kikas 2014; vrd Sheridan jt 2000). Käesolev uurimus asetub samasse ritta minu artiklitega seitsme Moosese lugude raamistamisest (Kikas 2015), rahvajuttude kasutamisest ajalooalastes aruteludes (Kikas 2016) ning kirjažanri rollist Helene Maaseni ja Hurda vahelises suhtluses (Kikas 2017), mis kõik keskenduvad mõnele konkreetsele žanrile ja selle erinevatele kasutustele rahvaluulekogumise kontekstis (või rahvaluulekogumisega seotud avalikus kirjaruumis üldisemalt).

Laias laastus võib esile tuua kaks selle kirjutuskonteksti tunnust, mis on olulised ka elulugude puhul: hierarhilisus ja eripärane suhe avaliku ruumiga.

Hierarhilisus. Enamik kogujaid tajub võrdlemisi suurt lõhet enda ja Hurda sotsiaalse positsiooni vahel, seetõttu pöörduvad nad Hurda poole pigem alandlikult nn enesemadalduslikus kõneviisis (Kikas 2017: 275, 280; mõiste kohta vaata Kuismin 2013a: 204). Tekstuaalselt rõhutab hierarhilisust see, et Hurt on valinud oma tagasiside andmise viisiks aruande – žanri, mida kohtab tolleaegses ajakirjanduses võrdlemisi sageli, kuid reeglina kasutasid erinevad institutsioonid seda oma tegevusest teada andmiseks. Sellega Hurt justkui institutsionaliseeris oma tegevuse (isegi kui reaalselt oli tegu ühe inimese loodud ja käigus hoitud aktsiooniga).(3)

Hurda aruannete funktsioon kogumistöös oli mitmetine: tagasiside andmine, saadetu hindamine, juhendamine. Antud teemaga seoses on aga oluline aruande žanri keskne positsioon kõigi teiste kogumistööga seotud žanride suhtes: andes aruande kaudu nõu, mida ja kuidas kirja panna, paneb Hurt ühtlasi ka paika selle, millistel žanridel on või ei ole kohta rahvaluulekogujate repertuaaris. Aruanded koosnesid kahest osast: teksti alguses andis ta igale kogujale individuaalset tagasisidet, teksti lõppu paigutas ta aga (vajadusel) üldisemaid, kõigile mõeldud teateid. Viimaste hulgas oli näiteks pikemaid teemaarendusi, mille eesmärgiks oli kogumisaktsiooni kaitsmine (Hurt 1889c, 1889d, 1893b), kuid enamasti olid aruande lõpus erinevad praktilised nõuanded, nagu kui suurt paberit kasutada (Hurt 1888), kuidas mahukaid saadetisi postiga kõige soodsamalt saata (Hurt 1891a), mis teemadele enim tähelepanu pöörata (Hurt 1892a, 1892b). Ka palve saata eluga seotud teateid paigutus aruannetes just üldisemasse lõpuossa.

Ambivalentne suhe avalikkusega. Rahvaluulekogumist ümbritseva tekstuaalse välja võib tinglikult jagada avalikuks (aruanded, raamatud, üleskutsed) ja privaatseks (kirjad), kuid piir nende vahel on liikuv, kuivõrd Hurt tsiteerib sageli oma aruannetes kogujate kirju ning neis võib leida lõike, mis ei ole adresseeritud mitte Hurdale, vaid avaramale kogujaskonnale. Seega võime vaadelda rahvaluulekogumist kui omamoodi poolavalikku ruumi ning on põnev näha, kui paljud kogujad nägid kogumistöös osalemises võimalust katsetada anonüümse (ja rahvusliku) avalikkuse kõnetamist (Kikas 2017: 283–284; vrd Kirsti Salmi-Niklanderi noorsooliikumise käsikirjaliste ajalehtede analüüsiga: ka tema toob esile, et need olid ruumiks, kus sai katsetada erinevaid kirjutusviise, vt 2013: 397–398, 407–409; vt ka Sheridan jt 2000: 236). Heaks näiteks kogujate poolt avalikkusele suunatud žanrist on nn äratussõnad – kaaskihelkondlastele või endise kodukoha inimestele adresseeritud üleskutsed kogumistööga ühineda. Need tekstid saadeti Hurdale, kes avaldas neist mitmeid oma aruannetes. Tänu avalikule väljundile on võimalik rääkida selle žanri kinnistumisest, sest lõpptulemusena olid tekstid suhtelisest sarnased.

Kuidas asetuvad sellesse konteksti kogujate elulood (või siis kogujate reaktsioonid Hurda küsimustele)? Esimesena torkab silma, et tegu on ülalt alla suunatud žanriloomega: tekstide lähtepunktiks on Hurda aruande koosseisus esitatud palve. Samal ajal võib näha mitmeid viiteid sellele, et kogujad üritavad läheneda ülesandele avaramalt: nt nad nimetavad oma tekste elulugudeks, s.o käsitlevad neid justkui narratiivsemalt (ja žanrilisemalt) kui Hurt. Teiseks on oluline see, et ehkki tekstid olid mõeldud avaldamiseks, puudus žanril omas ajas avalik väljund (s.o ükski kirjapandud tekst ei leidnud teed avalikku kirjasõnasse) ning seega on allikmaterjal äärmiselt heterogeenne.

Heterogeensus on muidugi seotud ka võimalike eeskujude paljususega. Rutt Hinrikus on eesti varaseima omaelulookirjutuse traditsiooni ülevaates märkinud, et enne 1930. aastaid ilmus väga vähe eestlaste kirjutatud omaeluloolisi tekste (Hinrikus 2016: 200). Samas toob ta käsikirjalistele arhiiviallikatele toetudes esile, et oma elust siiski kirjutati, kuid kirjutatu ringles pigem väiksemates kogukondades. Hinrikus toob eriliselt esile vennastekoguduse liikumise raames toimunud usulistele pöördumislugudele keskenduva elulugudetraditsiooni (Hinrikus 2016: 204–206) ning nn talupoeg-autobiograafide kirjutatud perekonna- või külaajalood (Hinrikus 2016: 211–215).(4) Lisaks sellistele käsikirjalistele ja avalikust ruumist välja jäänud tekstidele võisid kogujate arusaama sellest, kuidas üks kirjapandud elu välja peab nägema, mõjutada ka erinevad trükitekstid, sh näiteks tõlgitud või mugandatud suurmeeste elulood (neid ilmus nii eraldi raamatutena kui ka lehelugudena) või ilukirjanduslikud teosed. Lisaks tuleb arvestada ka nn CV-kultuuriga: ka tol ajal pidid inimesed teatud ametikohale taotledes esitama eluloo, s.o end kuidagi kirjalikult tutvustama. Võimalik, et Hurda ja kogujate suhte hierarhilisus tekitas mõningates kogujates (nt kooliõpetajates) tunde, et just ametlikes kontekstides käibel olev elulooformaat on ka antud juhul kõige sobivam. 

 

3. Lugude sisu: ühendavad teemad

Kirjapandud lugude keskmes on eelkõige see, mida Hurt küsis, s.o sünniaeg, elukoht, haridus, amet ning rahvaluulekogumisega seonduv, siiski võib üks või teine teema ka ära jääda või arendatumalt esile tulla: on näiteks tekste, mis koosnevad haridustee kirjeldusest. Teema, mille kohta Hurt otseselt ei küsinud, aga mida paljud pikemalt kirjutavad kogujad oluliseks peavad, on perekond – see hõlmab nii vanemate päritolu kui ka enda perekonnaseisu. Ka on mõningaid toredaid lapsepõlve eluolu kirjeldusi (nt August Mauer, H II 28, 146/8), ehkki enamasti ilmub lapsepõlv seoses koolitee või emma-kumma vanema surmaga. Kuigi paljud – ja eriti just lühemad – kirjapanekud on pigem kuivad faktide loetelud, sisaldavad mitmed lood ka emotsionaalsemaid ja refleksiivsemaid lõike. Sealjuures tuleb emotsionaalsus esile nii sisuliselt kui ka vormiliselt – rohke hüüdsõnade ja hüüumärkide kasutuse kaudu.(5)

Muudest teemadest sagedamini saavad vastustes tähelepanu ameti, haridustee ja vanavarakogumisega seotu.

 

Amet

Küsimus ametist (ehk siis küsimus sellest, millega kirjutaja elatist teenib) nõuaks justkui ühest vastust, ent kogujatel on sageli raskusi sellele lihtsa vastuse andmisega.(6) Eriti just maata inimeste puhul tuleb sageli esile elatusalade kirjusus, elatist teenitakse väga erinevate tegevustega vastavalt sellele, mida elu parajasti ette toob. Elualade paljususe võtab hästi kokku Jakob Ploompuu: „Ammetile ei leia õiged nime. Olen puid saaginud, juurinud, istutanud, kraavi kaevanud, aeda harinud, kündnud j.n.e. Kui popsi poeg, kellel ka 3–4 tündrimaad põldu harida on, nimetaksin ma ennast siis ammeti poolest põllumeheks.” (H II 40, 634)

Siiski on mitmed kogujad õppinud mõne konkreetse ameti ning selle juurde jäänud: Tõnu Wiedemann õppis maalriks (H II 37, 532), Eduard Erme kingsepaks (H II 13, 409/10) ning Johann Ney rätsepaks (H II 38, 663/4). Esineb näiteid hilisematest eluala vahetustest: näiteks Ernst Hannov omandas küll kingsepa kutse, kuid võimaluse avanedes õppis hoopis telegrafistiks; samas kurdab ta Hurdale, et lootused veel paremale tööle saada on seni luhtunud:

Seda ametit on ta juba seitse aastat pidanud ja piab teda veel edasi pidama. Sest ilma teadmata põhjused ei luba temal mitte jaama ülema abi eksami ära teha. Ta on ennast juba seitse kord eksamile palunud aga iga kord on palve tagasi lükkatud saanud, ilma teadmata miks pärast võimalik ei ole. Tarvis oota paremid aegu! (H II 14, 585)

Hurda kogujate hulgas on ka mitmeid kergema või raskema puudega inimesi. Allikmaterjalis on esindatud neist kahe lood, mis annavad sissevaate sellesse, millised võimalused olid sellistel inimestel elatist teenida. Lapsest saati kehva nägemisega Juhan Holts töötas valla postimehena, oma kirjutises nendib ta aga, et just tänu sellele tööle on tal aega rahvaluulet üles kirjutada (H II 16, 788). Õnnetuses kätt vigastanud Johan Kill teeb aga lihtsamat puutööd:

Õnnetu juhtumise läbi tei mõne aasta iest oma tõese käele ka seantse vea manu, et raskemb orjamine, kost enamb sissi tules, kõrva peab jääma! Nõnda aja prilla enda elu päevi üsna kehva viisi avva poole. Suvel tie enämiste puutööd, nimelt ehituse manu. Talve nokitse nõnda sama mis saab; tie ka mõne sängi ja lavvakese, nõnda et vaeva viisi leivä saa! (H III 14, 254/5)

Killi loo muudab eripäraseks omamoodi pihtimuslik-kahetsev toon (võimalik, et tal on olnud kokkupuuteid vennastekoguduse elulookirjutustraditsiooniga). Nimelt käsitleb ta käega juhtunud õnnetust kui karistust noorpõlve alkoholilembuse eest, seda hoolimata sellest, et õnnetus juhtus ajal, kui ta oli juba joomise maha jätnud ja kohaliku karskusseltsiga liitunud: „Aga, nagu mede vana sõna ütlep, et: küdsänu enamb tuores ei või saia, – nõnda ka lugu miuga. Külü, mis mä vallalise ja poisme põlven külüsi, om abieluaal kurb ja valus lõegata!” (H III 14, 254)

 

Haridustee

Küsimus hariduse kohta on paljude jaoks tundlik teema. See on üks eluloolisi seiku, mis sageli ka spontaanselt kaaskirjades esile tuleb. Näiteks pöörduvad mõned kogujad Hurda poole, et saada nõu võimalike edasiõppimisvõimaluste kohta (vt nt Jaak Järve kirja H III 15, 713 või Johannes Sibula oma H III 11, 783/4). Väga paljud vähemharitud kogujad tunnevad aga, et kogumistöös osalemise kaudu tungivad nad haritud inimestele määratud väljale, oma julgust siiski midagi saata põhjendavad nad asjaoluga, et kohapealsed „suuremad sulemehed” pole seda ülesannet enda peale võtnud.(7)

Ehk siis – haridus kui teema tõstatub kogujate kirjades üsna spontaanselt ning Hurda küsimus andis võimaluse sellest pikemalt kirjutada. Kõik vastanud üritavad anda võimalikult põhjaliku ülevaate erinevatest koolidest, kus nad on õppinud, ning need, kel see nimekiri pole kuigi pikk, kirjutavad oma emotsioonidest seoses lühikeseks jäänud haridusteega. Sageli rõhutavad nad näiteks, et nii palju kui neil õnnestus haridusest osa saada, pälvisid nad õpetajate heakskiidu ja toetuse (vt nt Jaan Sandra lugu H I 6, 707/10). Haridustee katkemise põhjuseks on enamasti vaesus, s.o vajadus osaleda pere ülalpidamise hankimises. Aga selle taga võib olla ka väljarändamine (vt nt Jaan Pindi kurtmist KM EKLA, f 43, m 17: 38, l 3/6) või vanemate otsus:

Oma kooli algus õpetust sain ma Neeruti valla koolis Karl Ütsi juhatusel, ja viimati Otepää kihelkonna koolis 4 talve J. Austeri juhatusel, kus ma selle kooli aead lõpetasin, siis oli mul himu kül Tartusse suuremasse kooli minna aga isal tulli maea ostmine kätte ja se tegi minu kooli mineku võimatus, nõnda pidin siis kodu jääma isale abiks, kus ma viimaks ka selle talu omanikuks sain. (Jüri Illak, H II 44, 264)

Peremeeste lastel katkeb haridustee hiljem kui maata inimeste lastel, ka ei väljenda taluomanike järeltulijad alati otseselt kahetsust selle pärast. Mitmel juhul on vaeste perede laste hariduse eest hoolitsemise enda kanda võtnud linnas elavad lasteta sugulased. Tõnu Wiedemann kahetseb, et linnakooli aeg nii lühikeseks jäi (H II 37, 531), samas Johan Kill ja Jakob Ploompuu märgivad, et puuduva keeleoskuse tõttu (Kill õppis saksa- ja Ploompuu venekeelses koolis) oli see osa nende haridusteest üsna kasutu (H III 14, 252; H II 40, 633). Võrdlemisi erandlik on Andres Rull, kes avaldab lootust, et tal õnnestub vaesuse tõttu katkenud haridusteed jätkata ohvitseride koolis (H III 16, 410).

Ehk kõige sirgjoonelisema ja lõpetatuma haridustee näiteks on August Mauer ja Friedrich Karl Johan Kuhlbars – mõlemad kooliõpetajate pojad, kellest endistki said seminariharidusega kooliõpetajad (H II 28, 146/8; H III 7, 204). Neile vastanduvad aga madalaima astme kooliõpetajad, kes enamasti pärinevad kirju elutee ja katkendliku haridusega seltskonnast: see amet kuulub nii Paulus Paurmanni kui ka Jaan Sandra võrdlemisi pikka tegevusalade loetelusse (H II 37, 201/32; H I 6, 707/10).

Kogujad, kelle formaalne haridustee on katkenud, rõhutavad enamasti seda, et on hiljem üritanud leida võimalusi end ise harida. Väga põnev elulugu on Jaan Pindil, kes rändas 17-aastaselt vanematega Samaarasse ning sellega lõppes tema (konarlik, kuid suhteliselt pikk) formaalne haridustee; oma eluloo rändejärgse osa on ta aga sisustanud eranditult kirjeldusega oma hilisemast iseõppijateest (KM EKLA, f 43, m 17: 38, l 2/3–3/6). Sageli mainitakse loetavaid või tellitavaid ajalehti või ajalehtedele kaastöö tegemist (vt nt Killi jutustust H III 14, 255/6). Ajalehtedele viitamine näib olevat eriti oluline väiksema hariduse ja vaesema taustaga kogujatele, kes mõnikord panevad kirja sellegi, kust nad said raha esimese tellimuse vormistamiseks (vt nt Wiedemanni lugu H II 37, 532/3).

Ka kirjeldavad nad oma osalemist kohalikus kultuurielus, siingi tunduvad taluomanikud mõnevõrra paremal positsioonil olevat. Näiteks eespool tsiteeritud Jüri Illak jätkab oma jutustust märkusega „katsusin ka rahva kultuurielu edendada” ning kirjeldab kooli ja raamatukogu asutamist ning muud kohaliku elu hüvanguks tehtut. Samal ajal puusepatööst elatuv haige käega Johan Kill saadab ajalehtedesse teateid kohalikust elust ning peab ettekandeid karskusseltsis, kuid jääb sellest Hurdale kirjutades väga alandlikuks ning märgib:

Vaim on mull küll ega hää esamaalise asja ajamise pääle valmis aga keha om nõder! Sie om: ma ei saa ega või mitte tegudega avita, sest et mull sedä võrd aridus puudub. (H III 14, 256)

 

Vanavara kogumine

Hurda seitsmest küsimusest kolm olid seotud vanavarakorjamisega, kaks esimest puudutasid materjali päritolu (kust, kellelt?), kolmas oli mõnevõrra üldisem: „Mis muidu veel korjates tähelepanemise väärt ehk õpetlik oli?” (Hurt 1889b). Paljud kogujad asetavad rahvaluulekogumise veelgi avaramale taustale ning kirjutavad sellest, mis neid ajendas aktsioonis kaasa lööma.

Üheks korduvaks teemaks on see, kuidas kogujad kogumistöö või rahvaluule olulisuse enda jaoks avastasid. Mitmed märgivad ära, millisest ajalehest nad kogumistöö kohta esmakordselt teavet said. Näiteks Tõnu Wiedemann kirjutab:

1890ma aasta Oktoobrikuus [---] tellisin omale ajalehe ja leitsin aruandid Eestirahva vanavara korjamisest siis tuli minul ka tahtmine kätt adra külge panna ja esivanemate varandust väilla kündma hakata. (H II 37, 532)

Rahvaluule tähtsuse osas rõhutavad aga mitmed, et arusaam rahva­luulest kui millestki erilisest ja väärtuslikust oli neil olemas juba enne Hurda üleskutsete lugemist. Jaak Sõggel kirjutab, et see eelnes isegi kirjaoskuse omandamisele (H III 30, 417), Paulus Paurmann nendib, et pidi majandusliku olukorra halvenemise tõttu oma lõbuks ülestähenduste tegemisest loobuma:

Kui mina 1878 aastal T. mõisas elasin, oli seal töö rahva suus vana vara rohkeste liikumas. Kord võttsin jo sule kätte kirjutin mõned kümned vana sõna ja nõnda muud tähendust paberi peale; aga see kõrd ei õld ma veel sugugi uue kirjutuse viisiga arjunud; selle pärast jätsin töö seisu. Ja selle juure tuli veel, et mind tenistusest lahti ööldi; see hoop rõhus minu vaimu nii et ma vana vara korjanduse töö oopis välla unestin… (H II 37, 233)

Nii Johann Ney (H II 38, 664), August Mauer (H II 28, 148) kui ka Eduard Erme märgivad, et Hurdale saadetav materjal ongi varem kogutu ärakiri, viimane viitab ka algkäsikirjade sügavalt isiklikule tähendusele:

Jutusi on mul peale saja, mis ma juba kümne aastaselt, se on 1874 aastal, olen kirjutanud ülesse [---] Need jutud tahavad aga kõik ümber kirjutamist, sest, et ma oma Lapse põlve kirja määlestust tahan pidada, kui ma vähegi mahti saan, siis saadan kõik ära. (H II 13, 418 Eduard Erme)

Pea kõik kogujad nendivad, et kogumine on alanud liiga hilja, kõik nende lapsepõlveaegsed suured laulikud on juba siitilmast lahkunud. Seda mõtet kordavad ühtviisi nii need, kes juba varem rahvaluule väärtuse ära tabasid, kui ka need, kes jõudsid selle arusaamiseni tänu Hurdale. Nii näiteks kirjutab August Mauer, et asus rahvaluulet koguma 1881. aastal peale ühe tol ajal ilmunud Hurda üleskutse ilmumist: „Pääle selle kahe vai kolme aasta pärast olivad laulikud surnud” (H II 28, 148).

Ehkki käsitlesin siin haridust ja rahvaluulekogumist eraldiseisvate teemadena, näib, et paljude kogujate jaoks olid need kaks valdkonda tihedalt seotud. Rahvaluulekogumises osalemine oli üks võimalusi oma poolikut haridust täiendada või tõestada, et hoolimata ametliku haridustee lühidusest soovitakse siiski osaleda modernse kultuuri ülesehitamises. Pole ilmselt juhus, et rahvaluulekogumisega seotu tuleb pikemalt esile vähem haritud ja vaesema taustaga kogujate lugudes, haritumad keskenduvad pigem haridusteele või oma rollile kohalikus seltsielus.

Eelnevas andsin põgusa ülevaate sellest, millest kogujad kirjutasid, järgnevalt vaatlen nende vastuseid aga mõnevõrra teise nurga alt: kuidas nad neid vormistasid ning oma saadetistesse paigutasid. Kui sisuline pool andis mõningase pildi sellest, kuidas nad elasid, siis vormi kaudu võiks olla võimalik jõuda selleni, kellele nad oma lugusid adresseerisid ja kui enesekindlana nad end Hurdale vastates tundsid.

 

4. Lugude raamistamine

Saadetistes on elulood enamasti paigutatud kaaskirja lähedusse. Paigutus on üsnagi ootuspärane, kuivõrd kaaskiri on just see koht, kus antakse vajadusel vastus mõnele aruandes tõstatatud küsimusele. Ka elulooga seotud lugudele eelneb reeglina viide Hurda vastavale palvele. See viide on ühelt poolt märguanne, et Hurda soovi on tähele pandud ning täita püütud, teisalt mõjuvad sissejuhatavad laused ka enesemadalduslikuna: kogujad soovivad justkui ekstra rõhutada, et omast peast nad millegi sellise kirjapanemise peale poleks tulnud.

Nii märgib näiteks Juhan Holts: „Teie soovi peale et igaüks täiesti oma seisust ja ametid teile teada annaks, võib siin ka haavaldada….” (H II 16, 788) ning Mihkel Kiisk: „Siis katsun nüüd ka Teie poolt soovitud märkused siia ülestähendada…” (H II 21, 535/9). Mõned viitavad ka konkreetsemalt tulemusele, mida nad Hurdalt ootavad, nii on Jaak Hünerson pealkirjastanud oma loo: „Teatus korjamise albumi tarvis” (H II 42, 729/30) ning Mihkel Kampmann: „Eesti vanavara korjamise ajalooks” (H II 11, 424c/d). Mõnikord on küsimisele viitamine kombineeritud ka muude enesemadalduslike võtetega, näiteks kirjutab Jaak Kivisäk:

Kord seisis teil paari aasta eest 24 vanavara aruande lõpul, et teije vanavara kõrvas ka üht korjanduse ajaraamatud tahade teha, ja et selleks iga üks ennast üles annaks. Mina arvan ka et se väga sünnis on ja olen sule käte võtnud, ärge minu pääle selleperast rasked kohud moistke, et mino ka omast elust mõne reakese kirjutan sest mina ei ole mite kõneloogeline ega kõrgest koolitatud, vaid olen ainuld 3 talved külakoolis käinud. (H II 23, 179/81)

Elulugude paiknemise kaaskirja lähedal muudab põnevaks aga see, et ehkki kirjade peamine funktsioon on rahvaluulekogumisega seotud praktiliste probleemide üle arutamine, võivad kirjad sisaldada ka erinevaid omaeluloolisi seiku (s.o tegu on selle osaga saadetisest, kus kogujad kirjutavad oma elust ka teistel põhjustel). Enamasti on nende esitamine seotud mõne konkreetse eesmärgiga, näiteks Hurdalt abi palumine (vt nt Helene Maaseni abipalvet töö leidmiseks KM EKLA, f 43, m 14: 20, l 8/14–8/15) või pika kogumispausi põhjendamine (vt nt Jüri Saalvergi kirja H III 30, 164). Sarnaselt siin vaadeldud tekstidele on ka need spontaansed omaeluloo seigad reeglina raamistatud enesemadalduslikult: kogujad vabandavad, et nii ebaolulise teemaga Hurda aega raiskavad (vt nt Helene Maaseni vabandust KM EKLA, f 43, m 14: 20, l 9/17). Mis aga eristab siin vaadeldavaid lugusid muudest kirjadesse põimitud eluloolistest seikadest, on see, et lisaks põhjendavale või enesemadalduslikule raamile kasutavad mõned kogujad oma vastustes ka muid vahendeid, et kirjapandavat kirja koest välja tõsta (samas kui muud elulooseigad on alati orgaaniline osa Hurdale adresseeritud kirjast).

Üheks selliseks võtteks on isikulise asesõna teistsugune kasutus. Mõned tekstid on näiteks kirjutatud kolmandas isikus, paljude puhul võib rääkida rõhutatud minavormi kasutusest, kus asesõna mina on tekstis alati tervenisti välja kirjutatud. Paljude tekstide asesõnakasutus on siiski markeerimata (näiteid asesõnakasutusest vt allpool).

Mitmel puhul rõhutatakse teksti eraldiseisvust vormistuslike võtetega, nt vastuste numereerimine, reavahetus, pealkiri jms. Vormistuslikus mõttes võib tekstid laias laastus jaotada kaheks (ehkki tegelikult on tegemist kontiinumiga): eraldi realt algavad pealkirjastatud kirjapanekud, mis lõpevad hetkeseisu nentimisega, ning spontaanse eluloojutustuse laadselt kirja sisse põimitud tekstid. Hea kompaktne näide esimesest võimalusest on Juhan Kuusiku kirjutis:

J. Kuusik

Juhan Kuusik on sündinud 10 Novembril aastal 1871 Olen Karksi revisjonis ja ka Karksis koolis käinud, 2 talve küla koolis ja 4 talve Vene usu kihelkonna koolis (ise olen Luteruse usku) kus ma väeteenistuseks kergituse eksami ära tegin. (H II 23, 107/8)

Teise näitena selgelt eraldatud tekstist võib esile tuua Paulus Paurmanni 1891. aastal kirjapandud 30-leheküljelise jutustuse „Paulus Paurmanni elu lugu” (H II 37, 201/32). Lugu on jaotatud kaheks peatükiks (sellist loo sisemist struktureerimist näeme veel vaid Jaak Sõgglal, vt H III 30, 416/38), neist esimene – „Lapsepõlv” – kirjeldab elu rikkaima talu lapsena, teine (kogu ülejäänud lugu hõlmav) peatükk „Õnnetus” kirjeldab aga elu pärast seda, kui tulekahju kogu vara hävitas. Edasise loo paiknemine selles lõputa peatükis rõhutab, et veel aastakümneid hiljem on just tulekahju see, mis tema elukäiku endiselt mõjutab. Loo muudab terviklikuks see, et kui kirjutaja jõuab oma jutustusega tänapäeva, lisab ta lõppu luuletuse, mis tõstab esile õnneliku lapsepõlve mälestuse olulisust.

Sageli aga ei ole tekstid nii selgelt kaaskirjast eristatud. Näiteks Hendrik Lusik paigutas oma vastuse kaaskirja teisele lehele:

Nenda kui teie auulik härra 24 aruantes teatustaside et ikka üks omast üllese anaks, siis anan mina omast Jaani poeg Hendrik Lusik, süntinud 1861 aastal Enge mõisas… (H II 41, 968)

Üleminek võib olla ka loolt kirjale. Näiteks Eduard Erme kirjapanek algab kui eraldiseisvalt vormistatud elulugu:

Minu lühike elu lugu

Mina, Johannes Eduard Erme, olen sündnud 21. Janu 1864. aastal Pillistvere kihel., Kõo vallas, Kirivere külas. Minu vanemad Mihkel Erme ja Caruline Henriette sünd Meister, elasivad…. (H II 13, 409)

Teksti lõpus pöördub Erme aga otse Hurda poole, s.o jutustus asendub kirjaga:

Oma Pääva pilti saadan ma ka edaspidi ligi, sest kui ma juba mittu kirja saadan pean ma oma eluga ka tuntud ja tutav olema. Auustusega teie vana tutav Ed Erme. (H II 13, 410)

Mida see vastuse väljaeraldamine või isikulise asesõna valik näitab? Ühelt poolt viitab see sellele, kellele kogujad oma kirjapaneku adresseerivad: kirja sisse põimitud lood (ja markeerimata asesõna kasutus) on adresseeritud Hurdale, eraldiseisvad (tugev mina- või temavorm) aga pigem mingile avaramale ja avalikumale auditooriumile. Teisalt toob see aga esile selle, kas ja kuivõrd soovivad kogujad omada kontrolli selle üle, millises sõnastuses nende lugu avalikkuse ette jõuab. Võib väita, et kui eraldiseisvate lugude autorid soovivad jõuda avalikkusesse omaenda sõnadega, siis kirja sisse põimitud lugude autorid jätavad raamatusse mineva loo vormistamise Hurdale.

Tõsi – selline sõnastuse kontrollimise soov on vastuolus lugude üldise enesemadaldusliku raamistusega, samal ajal kohtame selliseid vastuolulisi enesepositsioneerimisi ka kogujate kirjades üldisemalt. Seda meeles hoides saavad eriti kõnekaks muutuva raamistusega tekstid, mis toovad esile olukorra ambivalentsuse: koguja soovib kõnetada avalikkust, valada oma lugu mingisse vormi, mida peab sobivaks; samal ajal tabab teda aga äratundmine, et ehk ei ole ta sellise avaliku tähelepanu vääriline. Põnev on see, et vormi (kirja sisse põimimine vs. väljaeraldamine) valik ei ole korrelatsioonis haridusega, küll aga võib eristavaks pidada seda, kas valitud vorm säilib teksti lõpuni või mitte: vähem haritud kogujad kipuvad eelistama markeeritud, pidulikke algusi, ent see pidulikkus hajub sageli üsna kiiresti. Viimane võiks viidata sellele, et just nende jaoks oli keerukas end ja oma lugu avalikku ruumi paigutada (hoolimata sellest, et kohati võivad need lood olla väga pikad ja emotsionaalsed).

Allikmaterjalist võib leida ka mõne eripärasema juhtumi, mis viitab kogujate soovile kontrollida seda, mis neist ikkagi avalikku ruumi jõuab. Üheks selliseks võtteks on loo korduv saatmine: vähemalt viis kogujat on saatnud Hurdale kaks lugu. Enamik mitmekordselt laekunud tekste on võrdlemisi sarnased ja viitavad ilmselt eelkõige kogujate hirmule, et ehk pole eelmine tekst Hurdani jõudnud.(8) Mõnikord on tekstid aga võrdlemisi erinevad – koguja oleks justkui otsustanud, et varem saadetud tekst ei esinda teda enam sellisena, nagu ta end uuel ajahetkel näeb.

Kõige põnevam näide kordussaatmisest on Josep Freiman, kelle teine lugu erineb esimesest nii sisu kui ka raamistuse poolest. Esimese loo saatis ta mõni kuu peale Hurda esimest üleskutset. Teksti raamib viide Hurda üleskutse lugemisele ning tegu on kirja sees antud vastustega Hurda küsimustele. Vastustele järgneb vabandus: „Ärge pange pahaks, et mina nii noor, vähese kooliharidusega poisikene, olen ka julend vanavara korjata. Ärge tõugake mind sellepärast ära, et ma Teie seltsi olen julend vanavara pihutäiega astuda!!!” (H III 4, 264) Kaks aastat hiljem kirjutatud teine versioon on eraldi vormistatud tekst pealkirjaga „Luokesed minu elust ja vanavara korjamisest” (H II 38, 691/3). Uues tekstis on olemas kõik varasemas versioonis esitatud faktid päritolu ja hariduse kohta, kuid neile on koguja lisanud põhjaliku ülevaate oma vanematest ning vanavarakogumisest. Varasema versiooni noorusega seotud alandlikkus on kadunud, seda asendab koguja soov asjalikult analüüsida omaenda rahvaluulekogumise praktikate muutumist ajas.

Uue loo kirjutamisest veelgi radikaalsem viis kontrollida seda, kuidas end avalikus ruumis representeeritakse, on aga keeldumine üldse mingi info andmisest. Iseenesest on kogujaid, kes Hurda palvele ei vastanud, tunduvalt enam kui neid, kes vastasid, enamik teeb seda aga vaikimisi. Mõni koguja põhjendab eluloo saatmata jätmist konkreetsemalt: Mihkel Kurul ja Hans Vaabel leiavad näiteks, et nende panus kogumistöösse on olnud liiga väike (H II 41, 590; H III 16, 302). Koguja Jaan Raavel keeldub eluloo kirjapanemisest põhjusel, et tema elu on nii kole ja kurb, et kellelgi pole vaja sellest midagi teada:

Ehg saaksite keegi Teie hulgast küsima Kes olled sa nende ridade kirjutaja. Siis ütleksin lahgesti et ma üks kõige väätim issama poeg ollen ja et ma omma viletsad elulugu rõõmuga kellegile ei saaks ette näidata. Minu elluaasa peale ei õilmitse ühdegi rüümu õiekest. Kõik on külm ja murrelik nagu aud!!! (H I 2, 201)

Kirja pöördele on ta lisanud samas meeleolus luuletuse, mis algab ridadega: „Oh nuttu horg kui kauaks sinna! / Mind vaevas siin veel kinni pead!...” (H I 2, 201)

 

5. Kokkuvõte

Rahvaluulekogujad kirjutavad oma elust vägagi erinevatel puhkudel, käesolevas artiklis pöörasin tähelepanu sellele, kuidas vastasid kogujad Hurda palvele kirjutada üht-teist oma elust kogumistöö ajalugu käsitleva raamatu jaoks. Tulevikus peaks neid lugusid kindlasti kõrvutama muude omaelulooliste kirjapanekutega, mida kogujad olid erinevatel põhjustel Hurdale saatnud, kuid siinse artikli eesmärgiks oli anda esmane sissevaade selle konkreetse allikmaterjali pakutavatesse võimalustesse.

Hurt küsis kogujatelt teavet selleks, et vastuste alusel koostada kogumise ajalugu käsitlev raamat. Ta ei täpsustanud kusagil, milline see raamat olema hakkab või mis vormis need lood raamatusse jõuavad. Seetõttu on põnev jälgida, kuidas erinevad kogujad nende ees oleva ülesande lahendasid. Oli neid, kes paigutasid vastused kirja sisse ja jätsid kogumikku mineva teksti koostamise Hurdale, aga oli ka neid, kes (vähemalt ideaalis) soovisid kirjutada loo, mis võiks algsel kujul kogumikku minna. Mõne jaoks seostus elulookirjutus eelkõige ametlikes kontekstides loodavate kuivade sündmuste ja aastaarvude loeteluga, teine lahendas loo kronoloogilise narratiivina; mõnes jutustuses võib tunda ka vennastekoguduse elulugudele omast eneseanalüüsi- ja pöördumislugu.

Johtuvalt materjali iseloomust kajastab see käsitlus eelkõige meeste elulugusid, naiste lugusid on liiga vähe ning kõik kolm on võrdlemisi napid. Samas on oluline, et mehed on esindatud erinevate elualade, elukogemuste ning põlvkondliku kuuluvusega, ehkki tõsi – jutukamad (s.o pikemate narratiivide autorid) on eelkõige vähem haritud ja vaesema taustaga ning vanemaealised kogujad. Temaatiliselt tõusevad lugudes enim esile haridus, perekond ja rahvaluulekogumine – just need on valdkonnad, mille kohta kogujatel kõige enam öelda on. Neid teemasid on käsitletud nii konstateeriv-neutraalses kui ka emotsionaalses ja mõistmist ootavas toonis.

Paistab silma, et ohtralt viiteid ajalehtede lugemisele ja tellimisele on eriti just vähem haritud kogujate lugudes: see teema võib tulla esile üldisema viitena oma kultuurihuvidele, aga ka seoses kirjeldustega sellest, kust saadi teada rahvaluulekogumisest või elulugude küsimisest. Ehkki need kirjeldused on pea alati seotud muude teemadega, jääb ometi silma see, et viited ajalehtede lugemisele või tellimisele on kui tõendid inimese orienteeritusest kaasaegse kultuuri väärtustele. Teisalt tuleb neis kirjeldustes esile teinegi aspekt: see, kui juhuslik võis olla kogumisaktsiooni avastamine ning kui kiiresti küpses otsus sellega liituda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et pilt, mis nende lugude kaudu tolleaegsele ühiskonnale avaneb, on võrdlemisi kirju ja avar ning siin tutvustatud allikad vääriksid kindlasti edaspidi põhjalikumat analüüsi.

 

 

 

" ["contents_en"]=> string(2173) "

Keywords: folklore collecting, life writing, Jakob Hurt

The focus of this article is on the life writing practices of the members of Jakob Hurt’s folklore collecting network. Jakob Hurt’s campaign of folklore collecting started in 1888. About a year later he felt that the process of collecting was as important as the collected texts and so he asked his correspondents to send him some details about their lives. Hurt’s aim was to publish a special book about the history of the campaign and the people who participated. Though Hurt never wrote the book, the results of his plea are still interesting in many respects.

First, as Hurt’s instructions were rather vague, it is interesting to observe how differently various writers have tackled the task – some texts consist of two sentences embedded in a longer letter, some others are clearly delineated texts with a title and conclusions, taking several pages. Some texts resemble life stories presented in bureaucratic settings, some others seem to be inspired by the confessional life stories in religious movements.

Secondly, it seems that for many Hurt’s co-workers it was the first time ever to write about themselves. It is therefore really intriguing to see how they overcome the feeling that the story of their life is hardly something worth recording.

In the article I discuss the main themes covered in the writings of many correspondents, as well as the way these narratives are embbeded in their folklore collections. Further, I am interested in the potential addressee they keep in mind while writing.

Katre Kikas (b. 1981), MA, Estonian Literary Museum, Department of Folklore, Researcher; University of Tartu, Doctoral Student, katreki@folklore.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#186 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:36:49" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(7446) "

Arhiiviallikad

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu Eesti Rahvaluule Arhiivis

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 43. Jakob Hurda kogu:

KM EKLA, f 43, m 14 – Helene Maaseni kirjad Jakob Hurdale.

KM EKLA, f 43, m 17 – Jaan Pindi kirjad Jakob Hurdale.

 

Kirjandus

H i n r i k u s, Rutt 2016. Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist II maailmasõjani. – R. Hinrikus, Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 200–221.

H u r t, Jakob 1888. Viies aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 1. juunil 1888. – Olevik 6. VI; Postimees 6. VI.

H u r t, Jakob 1889a. Üleüldine aruanne Eesti vanavara korjamisest aastal 1888. – Postimees 17. I, 21. I.

H u r t, Jakob 1889b. Kaheskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. veebruaril 1889 – Olevik 13. II; Postimees 18. II, 21. II.

H u r t, Jakob 1889c. Viieskümnes tõine aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. novembril 1889. – Olevik 4. XII; Postimees 16. I 1890.

H u r t, Jakob 1889d. Viieskümnes neljas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 14. detsembril 1889. – Olevik 18. XII; Postimees 8. II 1890.

H u r t, Jakob 1891a.Kuueskümnes kaheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 10. januaril 1891. – Olevik 21. I; Postimees 29. I.

H u r t, Jakob 1891b. Seitsmeskümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 24. aprilil 1891. – Olevik 6. V; Postimees 7. V.

H u r t, Jakob 1892a. Seitsmeskümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 29. veebruaril 1892. – Olevik 9. III; Postimees 12. III.

H u r t, Jakob 1892b. Kaheksakümnes tõine aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 14. oktobril 1892. – Olevik 19. X; Postimees 26. X, 28. X.

H u r t, Jakob 1893a. Kaheksakümnes seitsmes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 16. juulil 1893. – Olevik 26. VII; Postimees 26. VII.

H u r t, Jakob 1893b. Kaheksaskümnes kaheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 11. augustil 1893. – Postimees 16. VIII; Olevik 16. VIII.

H u r t, Jakob 1895a. Sajas üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 24. januaril 1895. – Olevik 31. I; Postimees 8. II, 9. II; Eesti Postimees 4. II.

H u r t, Jakob 1895b. Sada kuuestõistkümnes aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 30. oktobril 1895. – Olevik 7. XI; Postimees 4. XI; Eesti Postimees 8. XII.

H u r t, Jakob 1989. Mida rahvamälestustest pidada. Artiklite kogumik. Koost Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat.

K a u r a n e n, Kaisa 2009. Menneisyyden muistiinpanojen kirjo. – Työtä ja rakkautta. Kansanmiesten päiväkirjoja 1834–1937. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 6–21.

K i k a s, Katre 2014. Folklore collecting as vernacular literacy: establishing a social position for writing in the 1890s Estonia. – Vernacular Literacies – Past, Present and Future. Toim Ann-Catrine Edlund, Susanne Haugen, Lars-Erik Edlund. Umeå: Umeå University, Royal Skyttean Society, lk 221–235.

K i k a s, Katre 2015. Matthias Johann Eisen ja tema kaastöölised seitsme Moosese pärimust piiritlemas. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 711−727.

K i k a s, Katre 2016. Rahvajutust ajalugu otsimas. Muinasjutt Rahurikkujast, Siniussist ja Truuvaarist 1890. aasta ajakirjanduses. – Transmeedialised siirded. Paar sammukest XXIX. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2012–2013. Toim ja koost Kanni Labi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 15−42.

K i k a s, Katre 2017. Rahvaluule kogumine epistolaarses kontekstis. Helene Maaseni kirjad Jakob Hurdale. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 272–290.

K u i s m i n, Anna 2013a. Rahvaan runot. Tuli taas kynälle kyyti. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 185–214.

K u i s m i n, Anna 2013b. Päiväkirjat ja omaelämäkerrat. Aikain muistot ja kokemusten koulut. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 60–97.

K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2010. Mõtete rägastikus: autobiograafiast omaelulookirjutuseni. – Methis. Omaelulookirjutus Eesti kultuuriloos, nr 5–6, lk 7–19.

S a l m i - N i k l a n d e r, Kirsti 2013. Käsinkirjoitetut lehdet. Yhteisöllisen kirjoittamisen ensiaskeleita. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 384–409.

S h e r i d a n, Dorothy, S t r e e t, Brian, B l o o m, David 2000. Writing Ourselves. Mass-Observation and Literacy Practices. New Jersey: Hampton Press inc.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#222 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#223 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#187 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(973) ["menu_id"]=> int(85) ["author"]=> string(15) "Janika Kronberg" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(9) ["pdf"]=> string(15) "J.KRONBERG_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(15) "Kirjad laagrist" ["title_en"]=> string(82) "Camp letters: two letters from Karl Ristikivi (Sigtuna refugee camp) to Eerik Laid" ["subtitle_ee"]=> string(64) "Karl Ristikivi kaks kirja Eerik Laiule Sigtuna põgenikelaagrist" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(36433) "

Koopiatega Karl Ristikivi kirjadest Eerik Laiule (1904–1961) astus 30. juunil 1994 Karl Ristikivi muuseumi uksest sisse Rein Moora (1926–2006), ajaloolane, graafik ja endine soomepoiss. Kokku oli koopiaid viiest kirjast, neist kaks varasemat on saadetud Sigtunast, mis pärast paaripäevast viibimist Viking­shilli nn läbikäigulaagris oli Ristikivi esimene, 1944. aasta lõpus umbes kolme­kuine peatuskoht Rootsis. Mõned kirjakohad on varustatud ka Rein Moora pliiatsimärkustega.

Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad 1938–1977. Koost R. Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002). Siin avaldatavaile eelnev kiri on saadetud 11. IX 1944 Helsingist Ants Orasele, järgmised veebruaris 1945 nooremale sõbrale Lembit Mudale (1924–1992) juba Uppsalast, kui Ristikivi oli saanud väheke kindlama pinna jalge alla – elu- ja töökoha, ehkki mõlemad olid ajutised. Nagu tajus kirjanik inimelugi ajutisust kui aset telkide all.

Kui Ristikivi kirjad nooremale sõbrale Lembit Mudale on kantud isalikust hoolest, siis kaheksa aastat vanem etnoloog ja seltsikaaslane EYS Veljestos Eerik Laid oli pigem autoriteet, ent selline autoriteet, kellele võis avaldada ka pahameelt ja vastalisi mõtteid. Seega tõeline ja usaldusväärne sõber.

Eesti Rahva Muuseumi direktori kt Eerik Laid oli rahvusliku tegevuse eest vahistamise kartuses 2. augustil 1943 põgenenud Soome ja organiseeris seal koos Kustaa Vilkuna ja Urho Kaleva Kekkosega Eesti Büroo, olles selle juhatajaks kuni lahkumiseni Rootsi 1944. aasta augustis. Kui Soome saabus Ristikivi, sai ka tema seal tööd, pidades kodumaalt põgenenud ja soomepoistena võidelnud eestlaste kartoteeki. Tihedad kontaktid jätkusid ka Rootsis, eelkõige rahvuspoliitilise koguteose „Vabariiklane” (1945–1947) toimetamisel koos Rudolf Jalaka (1914–1997) ja Arvo Mägiga (1913–2004) ning samanimelises ühingus, ja kuni Eerik Laiu surmani liiklusõnnetuses 15. septembril 1961. „Oli alati lohutav teadmine, et tema optimism ja meelerahu oli kõigutamatu, et ta alati oli valmis aitama ja julgustama või vähemalt kaasa tundma,” kirjutas Ristikivi järelehüüdes „Eerik Laidu mälestades” ajalehes Teataja 30. septembril 1961.

Eerik Laiu töödest ja vaadetest annab hea ülevaate Pekka Erelti ja Hando Runneli koostatud „Eesti mõtteloo” köide „Paopaigad” (1997). Eerik Laiu sügavat veendumust, et maapaole annab õigustuse vaid eestluse säilitamine tagasimineku lootuses, mitte allaandmine või ümberrahvustumine, tundub aga kandvat ka Ristikivi looming. Kuidas ütlebki üks tema tegelane romaanis „Lohe hambad”: „Ma ei ole üldse põgenenud. Olen ainult taganenud uuele võitlusliinile.” (K. Ristikivi, Lohe hambad. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 56.)

 

Sigtunas, 23.10.44

Hüva maisteri!

Sinu kiri 15.10.1943 on mul lõpuks käes, kuigi see rohkem kui aasta võttis, enne kui ta siia jõudis. Reportaaž oli huvitav, kuigi oleksin nii palju muudki teada tahtnud, mida aga vist pole võimalik kirja panna.(1)

Päevad lähevad nüüd nii kiiresti, nii et ei saa vahel hästi aru, sünnib see unes või ilmsi. Tuleb välja, et homme möödub juba kuu minu Rootsi jõudmisest, ja Sigtunas on oldud üle kolme nädala. Aga see võiks olla ka kolm aastat, ajamõiste on siin esimene, mis kaob.

Elu on siin teatud määral veel kasarmulikum kui Pihkvas, see algab juba sellest, et tühist erakirjagi on pingutav kirjutada. Rääkimata muust. Lugeda olen saanud ka üsna natuke, ja pole ka õieti millekski tahtmist.

Jah, kui nüüd oleks kinni haarata millestki, mis nõuaks palju tööd ja rabelemist, aga mille mõttesse vähemalt ise suudaks uskuda, ehk oleks sellest natuke abi, et ennast püsti hoida. Nii jääb aga inimene lamama ka siis, kui keegi teda pikali ei löö.

Uibopuu läks eile ära linna, Saksa lehte tegema.(2) Nagu kuuldub, tuleb siiski kaks seitungit, üks Saksa, teine Ingli oma.(3) Muide, piinlik küll tunnistada, aga ma ei teadnud kuni viimase ajani, kes see Ingel üldse on. Jah, ükski prohvet pole kuulus, jne... Komitee,(4) s.o. Rei+Penno, hoiab muidugi kavalal kombel end otsesest võitlusest kõrvale nagu alati. Ja Stockholmi meeste seisukohad osutuvad tagantjärgi alati õigeks!

Mu endine šeff(5) olevat kuuldavasti interneeritud. Ma arvan, see on päris targasti tehtud – keda ei saa ignoreerida, see tuleb interneerida. Ja mõni inimene on selline subjekt, et aja ta uksest välja, ta tuleb aknast tagasi. Peaks olema võimalik sama ka Edgar voni ja Valeeriuse(6) suhtes, üks on ju olnud mingi direktor ja teine „Eesti Sõna” toimetusliige... Ära arva, et ma pahandan oma kunagise šefi saatuse pärast, seda hoopiski mitte. Kui Kungsgatani troika(7) jääb oma võitluses puhtpoliitisile platvormile, on kõik korras. Kui seal aga, nagu mulle eemalt paistab, on peaküsimuseks isiklik karjäär ja kohad, siis on asi natuke halvem.

Mäletan, kord oli juttu, et meie õnnetuseks oleme alati olnud opositsioonis. Hüva on, ma püüdsin viimase kahe-kolme aasta jooksul olla aus lojalist, püüdsin seda olla isegi Helsingis, kus üks pettumus järgnes teisele. Kuni meie vabatahtlike tagasimineku puhul ma ei suutnud enam ja tunnistasin endale ja teistele, et ma ei poolda meie Suurte juhtide seisukohti ja poliitikat. Ja ma ei teinud seda otsust mitte „väikse” üksikküsimuse puhul, vaid otsustasin nüüdsest peale jälle lahtiste silmadega ja arvustavalt jälgida kõigi meie kutsutud ja seatud rahvajuhtide tegevust. Tulin siia siis juba niiöelda vaba mehena, ja tunnen, et see on hea. On ainus lohutus praegu, et ei tunne ennast kaas­vastutajana teiste talitusviisi pärast, ei tarvitse kedagi vabandada endas näriva väikse kahtluse kiuste. Vaid võib öelda julgelt ja häbematult: siin ei päästeta rahvast ja riiki, siin tehakse poliitikat – päris vanas heas 1930-date aastate stiilis, kauplemisega haokubude ja ääremaade pärast. Selleks on meil suurim haokubupoliitika partei, asunikkude, esindus siin küllalt tugev.(8) (Suurväli(9) tuli mulle ka üks õhtu linnas vastu, tema kohta ei näi laagri­kohustus maksvat, küll aga Martinoffi(10) kohta). Erinevus Stockholmi ja Helsingi büroode vahel on juba seegi, et meil oli nurgas hunnikus „Malevlane”, siin Tereese heliplaadid.(11)

Radikaalid, eriti Ronimois,(12) heidavad Saksale ette, et selle rahad on pärit kahtlasest allikast. Aga ise nad saatsid Helsingi asju ajama meie vana sõbra René Kuusiku.(13) Mille tagajärjed muidugi alles hiljem selguvad, aga mille puhul ma ette öelda võin, et kui kivide loopimiseks läheb, siis ma ka endale jõukohase munaka leian ja seda mitte viskamata ei jäta.

Teiselt poolt muidugi pean veel kord kinnitama, et ma ei poolda Saksa vahmiili, ja tema ettepanek alguses: Kant lehe peatoimetajaks, oli isegi minule liig. Aga kas meil siiski pole võimalik praegu, kus ka Eestist on tulnud üsna väljapaistvaid ajakirjanikke, nimedega mehi, teha üht soliidset lehte, mida ei toimetaks mõni eluaegne kohvikupoliitik või mees, kelle ainus voorus on see, et ta on enne teisi jalga lasknud ning omab küllalt häbematust. Lehe tegemisega tulevad toime vahest ka inimesed, mitte ainult inglid.

Et EK end otseselt mingi ajalehega ei seo, on muidugi hea. Et nad seda teevad isiklikel ja mitte välispoliitilistel põhjustel, ei tähenda midagi. Praegu on olukord siiski veel kriitilisem kui meil Soomes, seal võisime end veel lugeda osaltki ründajateks, siin oleme täiel määral taganejad. Ja mida vähem sel puhul avalikult häält tehakse, seda parem. Saame tegutseda ainult teisel pinnal. Kahjuks on meie inimestel sel teisel pinnal tegutsemise puhul võimed arenenud ainult üksteisele jala taha panemiseks.

Nojah, võid nüüd öelda, et nuriseda on alati lihtne, aga sellest pole kasu. Parem teha midagi positiivset. Kuid ära unusta, et esiteks olen maaslamaja (isegi minu arhiivtööde toetuse palvest ei saa tõenäoliselt asja) ja teiseks, et midagi teha, peab olema materjali. Materjalist puudub mul aga praegu kahjuks ülevaade. Ja nii kiiresti see ei lähe.

Jah, see arhiivtööde asi! Paar head inimest – Krepp(14), keda Eestis paar korda kohtasin, ja Aunaste(15), keda peaaegu üldse ei tundnud, õiendasid minu eest nii palju, et leidsin Upsalas koha, kus võiksin töötada. Aga nüüd selgub, et vastavat toetust siiski ei saa ja asi jääb pooleli. Põhjust ei tea, kuid ma arvan, üks oluline põhjus on see, et ma Eestis olin assistendiks Kanti juures. Võib-olla tuleb passiva poole ka Helsingi Eesti Büroo. Ei tea, kas on hea või halb, et ma siiski pole nii väljapaistev ja „kardetav” tegelane, et kuuluksin otse interneerimisele.

Aga lõpetan parem kirja destruktiivse osa, mis niikuinii on veninud pikaks ja igavaks. Ja asume konstruktiivse osa juure. Kõigepealt üks palve: kas leidub seal Sinu naabruses tuntud või tuttavaid inimesi – võiksid neist mulle teatada. Siit-sealt laagritest olen juba mõned tuttavad üles leidnud, ja nende kaudu katsun laiendada oma „baasi”. Et saaks vähemalt oma tuttavate kohta mingi „kartoteegi”. Meie Helsingi kartoteegist(16) ma palju ei tea, Pekomäe(17) kirjutas küll, kuid kohvritest ei lausunud sõnagi. Kahjuks ei saa kõiki küsimusi lahendada kirjateel, kuid suuliseks kõneluseks ei ole vist niipea võimalusi. Kui ma ka laagrist välja pääseksin (isegi fiktiivne koht on olnud kõne all), ei ole ju seal väljas midagi peale hakata. Ja minu õnnetu romaan, mille viimased poognad Helsingis trükkimisel olid, on nagu maa alla kadunud.(18) Kirjastaja ise olevat kuski laagris, aga kus, seda ma ei tea. Kangro on kuski Põhja-Rootsi laagris, olen temaga ka juba kirjavahetuses.(19) Kures(20) on vist samas kohas, kus Pekomäe, aga kindel ma ei või olla. Ega sa muide ei jõudnud viimati Lääne­maale ja ei tea mõnd inimest sealt tulnud olevat?

Lõpuks tahaksin veel tähendada, et kui sellest kirjast võib jääda mulje, nagu oleksin ma kõigi siinsete suurtega tülis, siis see ei vasta tõele. Saan kõigiga suurepäraselt läbi. Loen praegu Graves’i romaani vanast Roomast, keiser Claudiusest, kes sealses mürgitamiste ja tapmiste keerises säilitab oma pea seetõttu, et teda peetakse idioodiks. Vahel on sellest tõesti kasu.

Kui mahti saad, kirjuta mulle edaspidigi.

Jään sedapuhku kõigi vagade soovidega

Karl Konstantin.

 

 

Sigtunas, 8. 11. 44

Tervist, maestro!

Sinu viimane õpetliku ja kasvatava sisuga kiri tänuga kätte saadud. Vahepealne aeg on kulunud julguse kogumiseks, et uuesti kirjutada, teiselt osalt ka lehtede riisumiseks Sigtuna kooli rohtaedades, et tubaka- ja postmargiraha teenida, sest mu kirjavahetus näitab rõõmustaval kombel tõusutendentsi ja jõuab varsti järele õndsa E. Toimisto ajale. Selle vahega ainult, et ma nüüd hoopiski ei vannu, vaid koguni iga sissetulnud kirja üle rõõmustan. Tuleb seal iga sõber oma iseloomuliku näoga ja tegumoega, vaadetega ja reportaažiga, ja siis võib mõneks hetkeks peaaegu unustada, et istud seegis.

Päris maaslamaja ma ei ole enam jah, „Ametlik Teataja” tellis minult laste­jutte. Häda ainult, et ma nii ammu enam pole lastele kirjutanud ja seda ei oska teha, kuna mul pealegi on seal sellised kibedad võistlejad nagu Per Wieselgren, Julius Lill ja Vanem Kirjamees.(21)

Distsipliini küsimuses oleks mul enese vabandamiseks öelda järgmist:

1. Ilukirjanduslikus teoses peab autor vaatlema asja mõlemat poolt, peab olema õiglane nii ühe kui teise suhtes, võtma kõike sub speciae aeternitatis. Ja alati leidma, mis kõige halva juures head oleks näha.

2. Ajaleheartiklis, võitluskirjutises, ei saa minna ka vastaspoolt õigustama. Kuid siiski tuleb ennast tsenseerida niipalju, kui on vaja asja kasuks. S. o. ei saa kirjutada kõike, mis meel mõtleb.

3. Erakirjas peab inimesel olema õigus vabaks („distsipliinituks”) eneseväljendamiseks. Ei saa nõuda sellist „demokraatiat”, kus juhtivaid isikuid, kes end ise loevad ainuõigeteks demokraatideks, ka mõttes arvustada ei tohi, see ületab äärepealt isegi Stalinliku demokraatia.

4. Võin olla distsiplineeritud sõdur kuid mitte distsiplineeritud lakei. See on võib-olla iseloomuviga, aga vähemalt esimest poolt sellest olen seni oma vooruseks lugenud ja loen ka edaspidi. Praegu ei saa nõuda inimestelt sõdurivoorusi, kuna puudub võitlus igal kujul. Kui ei usu, loe meie lehti.

Mõlemad seitungid ei saa minu arvates vana palju manatud „Malevlase” vastu. „Teataja” teine number on küll natuke rohkem lehe nägu. Kuid sisus puudub kõik see, mis näitaks, et tegemist on õieti Eesti Vabariigi häälekandjaga. Tean ja pean isegi õigeks, et praeguses oinas olukorras tuleb olla ettevaatlik, kuid võib mõndagi öelda ka ettevaatlikult, ja isegi ütlemata jätta võib nii, et on öeldud. Vaja on ainult tahet öelda. Wieselgreni jutt „Teatajas” ajas mu paar nooremat kamraadi vihale: kui juba E. K. häälekandja hakkab propageerima ümberrahvustamist, mis mõte on siis siia tulekul – selleks on võimalused ka mõlemas suures riigis.(22) Mina isiklikult annan W-le andeks, ta on professor. Ja pean Saksa juttu „V-E-s” veel hullemaks, kuna seal äärmine materialism on lisaks veel jõhkralt, koguni uulitsapoisilikult sõnastatud (näit. see võimaluste „haistmine”).(23) Ma ei ole „V.E” vastu mitte Sinu lojalistlikkuse põhimõttel (kui E. K. oma a priori õiguse kasutamisega ei oska või ei taha hakkama saada, sest peale muu ma kardan, et ilma „V.-E-ta” oleksime „Teatajat” mitu head kuud võinud oodata), vaid seepärast, et sinna on pesitsenud mingi molluskite ordu (vaene Valev, kes sinna pesasse sattus!). Meil oli Uibopuuga enne pikalt juttu, ja et ta koha vastu võttis, oli paratamatus, sest muid võimalusi tal ka polnud. Arvas siis, et saab vähemalt midagi ära teha sisu suhtes, kuid seni kahjuks seda eriti märgata.

Asjaolu, et siin mõndagi on tehtud ja võib-olla ka praegu tehakse, ei võiks veel tähendada, et igasugune kriitika on kurjast, eeldades ainult, et see on konkreetne ja põhjendatud. Et põhjendatud kriitikaks on alust, on siiski väljaspool kahtlust, näiteks kuulsa „päästeaktsiooni” puhul, mis nüüd tagantjärgi laineid lööb, ja mida ma ka kohe ette nägin, kui sõber René kõigi oma Vollmachtidega Helsingis üles kerkis. Mis praegu välispoliitilisel-diplomaatlikul rindel ära tehakse, sellest pole minukesel muidugi aimu, kuid Oku,(24) kes paar korda Upsalast siin käinud ja peaks olema oma sidemete tõttu asjadega rohkem kursis, oli küll arvamisel, et veeranditki sellest ei tehta, mis peaks tegema. Tema on küll vahest ka suurem nuriseja kui peaks olema, kuid ma arvan siiski, et ta kritiseerijana on omal kohal, olgu ta ülesehitajana ise mis tahes.

Pekomäega olen olnud pidevas kirjavahetuses, ja ma saan siiski tema pessimismist aru. Kujutleda nüüd, et meie 2000 vabatahtlikku Soomest oleks siia sattunud. Nad oleksid arvanud täpselt sedasama, ja hullematki veel. Sealne õhkkond oma naiivse ja tormaka idealismiga on nii vastolus siinsega. Need kalurite ja kaupmeeste perekonnad, kes siia jõudnud (mitte haridus vaid hinge­laad on otsustav), ei tunne muidugi puudust millegi järele, kui nad on söönud ja oma seitse kohvrit, klaveri ja kummipuu suurte pingutustega kätte saanud. Aga nende vahel on siin ja seal laagrites (ja isegi juba kohtadel) inimesi, kes tahaksid midagi muud, mingit unistust, kas või üsna rumalat. Aga see unistus peaks võimaldama neil ka midagi aktiivselt teha, kuidagi sellest osa võtta, et tunda endagi olemasolu mõtet siin maal. Ja seepärast on meie ametlike juhtide jõuluvana-usust üksi vähe. Sest kui mõni ülemere-onu meie peale mõtleb ja meile kord kodumaa kõige inventariga kätte annab, siis pole ju vaja muud kui puid saagida ja oodata. Aga ootamine muutub pikaks ja inimestele tulevad halvad mõtted – kes muutub närviliseks, kes jääb magama, ja viimane võimalus (kuigi Saksa ja Wieselgreni ideaal) on veel halvem kui esimene, mis väljendub Pekomäede ja minutaoliste irisemistõbes.

Meil on muidu viisakas laager, intrigeeritakse küll natuke pisikeste küsimuste juures, nagu mardipäeva ettevalmistus, aga keegi ei peereta. Isegi minu nurga autojuhid mitte, kuigi nad end kavalal kombel siia laagrisse sokutasid muusikameestena esinedes. Aga minu ilus kavatsus elustada siin vana irisejate „Veljesto” mardiooperi traditsiooni läks luhta. Ooper oli juba valmis ja proovidki käisid. Aga siis tuli laagrivanem Tunón (Setumaa rootslane) jutuga, et kutsume oma olemisele ka landsfiskaali(25), ja see olevat nõudnud õhtu eeskava rootsikeelset teksti, mis tuleks saada Stockholmi kinnitamisele (vist ka Riksdagile). Ja siis jäi asi niisama kõrvale nagu kodune õlletegeminegi, mis oli seadusevastane.(26)

Isiklikult olen mõnevõrra kosunud, kuigi nüüd selle kolme nädala jooksul, mil on võimalik olnud end saunas kaaluda, ma pole ei juure võtnud ega ka saledamaks jäänud. Igatahes olen juba mitu nädalat peavaludest pääsnud. Ja ma leian, et pessimistina elamine on tervisele palju kasulikum kui varem optimistina ragistamine. See ei tähenda veel, et ma südame põhjas siiski seda eelmist rasket aega taga ei nutaks. Ja kahju on „minu poistest”, kes võib-olla jumalteab kuhu ajarataste vahele on jäänud. Kirjutanud pole küll veel midagi, ega ole siin selleks ka palju võimalusi, sest see eeldab ikka natukenegi üksi istumist.

Välisuudiste suhtes oled võib-olla paremini informeeritud kui mina. Loen küll enamvähem iga päev ajalehte, sellest peale, kui Vandrarhemi(27) enam lehte ei tule, ostame ise oma kollektiiviga. Ja raadiot olen ka jõudumööda kuulanud, eriti Tallinnat. Nagu sealt kuulsin, on Moora, Ariste, Palm ja veel mõned teised Lähtru mõisast „ära päästetud” koos ülikooli varandusega.(28) Kuna neid raadios nimetati, siis vist esialgu on nad elavate kirjas ja vist ka mitte riigivaenlastena likvideeritud. Ja ajalehti ilmub seal rohkesti, isegi kirjanduslik nädalleht „Sirp ja Kirves”. Huvitav, kes saab Tartu ülikooli uueks rektoriks? Mitmed ennustavad siin Koorti(29), Kurest(30) pole esialgu midagi kuulda.

Nüüd käib ka Saksamaal „Eesti ringhääling”. Saade on kaunis pikk ja puha eestikeelne. Kui mõelda, et varem polnud mingit eesti ringhäälingut, oli ainult Landessender Reval, kust vahel harva kostis eesti keelt. Sama lugu nagu bolševikkudega, kes alles maalt lahkunult hakkasid rääkima armsast Eesti maast ja rahvast. Ja kes seda nüüdki jätkavad, samuti kui meie rahvushümni labastamist. Üks Veimeri(31) kõne hakkas peale sõnadega: „Eesti mehed ja eesti naised!” Pigista silmad kinni ja usu, et see on Hjalmar,(32) kes kõneleb!

Jah, kui see sünniks Nicaraguas, see oleks isegi lõbus!

Aga nüüd läheneb lõuna, lõhnast on juba tunda. Toit muutub siin küll järjekindlalt viletsamaks ja Köögi-Mö üha paksemaks. Ja noh, aga pole ilus nuriseda, kui oleme siin nagunii armuleival (kuigi ma olen kogu aeg nurjatul kombel levitanud juttu summadest, mis idanaabrile välja anti).

Kangro aadress on: Luftskyddsbyrån, (Elin kapellet) Örnsköldsvik. Ta küsis oma viimases kirjas ka Sinu järgi, saatsin talle aadressi.

Lootes, et mind peatselt mõne õpetliku sõnaga rõõmustad.

Kampf Heil!

Karl Konstantin.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#188 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-10-09 14:26:07" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(0) "" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#224 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(85) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(2) "10" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#225 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 14:53:14" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#189 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(910) ["menu_id"]=> int(80) ["author"]=> string(13) "Eneken Laanes" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "E.LAANES_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(23) "Trauma keelde tõlgitud" ["title_en"]=> string(130) "Translated into the language of trauma: transcultural patterns of memory observed in Estonian memoirs of the Gulag and deportation" ["subtitle_ee"]=> string(71) "Kultuurideülesed mäluvormid eesti laagri- ja küüditamismälestustes" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(57935) "

Kui Imbi Paju 2005. aastal Soomes esilinastunud filmi „Tõrjutud mälestused” näidati sama aasta novembris esmakordselt Eestis, tõi see uue viisi stalinistlike repressioonide ja võib-olla kogu nõukogude aja mäletamisse Eestis. Film tekitas suure emotsionaalse vastukaja nii väljapaistvate kultuurikriitikute kui ka laiema publiku hulgas, justkui oleks küüditamisest ja Nõukogude vangilaagritest räägitud esimest korda (vt nt Luik 2005). Jäi mulje, et nende sündmuste mõju inimeste elule õnnestus pärast pea kaht aastakümmet kestnud mälutööd näidata alles selles filmis.

„Tõrjutud mälestused” oli uudne mitmes mõttes. Esiteks on see väga isiklik lugu režissööri emast ja tädist, kaksikõdedest, kes võeti vaevalt täisealiseks saanutena 1948. aastal NKVD poolt kinni kahtlustatuna metsavendade aitamises ja saadeti vangilaagrisse Arhangelski oblastis. Kuid film räägib ka selle suuresti mahavaikitud loo mõjust režissöörile, kes püüab filmi tegemise käigus mõista ema ja tädi läbielamisi, pannes nende loo kokku teiste represseeritute, ekspertide tunnistuste ja arhiivimaterjalide põhjal. Teiseks oli Paju film erakordne, sest see räägib vangilaagritest naiste soolise kogemuse kaudu ning käsitleb seksuaalse alanduse ja vägivalla teemat riikliku terrori kontekstis. Kolmandaks kasutab Paju loo jutustamiseks mõjusat filmimeediumit, mida ei oldud repressioonidest rääkimiseks Eestis varem kuigi palju pruugitud. Neljandaks, film valmis osaliselt Soomes ja ka esilinastus seal ning on teadlikult suunatud rahvusvahelisele publikule. Kõik need asjaolud muutsid filmi uudseks ja aitasid kaasa selle edule nii Eestis kui ka välismaal.

Kuid filmi ühes esimestest arvustustest, mis kannab kõnekat pealkirja „Nii hilja valmis siis Eesti esimene holokaustidokk!”, pakub Jürgen Rooste välja veel ühe filmi suure mõju põhjuse. Pangem tähele, film ei räägi holokaustist. See räägib Nõukogude vanglatest ja vangilaagritest ning isegi ei võrdle neid holokaustiga. Miks nimetab kriitik seda siis holokaustifilmiks? Ta põhjendab oma valikut nii: „Moodsa dokfilmikunsti ajaloovalla lingua franca on kindlasti holokausti-filmindus, lausa omaette žanr”, ja lisab, et „toda head keelt, millega õukonda, suure ilma akadeemilisse või siis vähemasti avalikku, üldkasutatavasse ruumi pääseks, räägivad siin veel vähesed” (Rooste 2005). Rooste näib ütlevat, et holokaustiteemalised filmid on loonud ajaloost rääkimiseks teatava keele, mis on „suures ilmas” arusaadav, aga mida Eestis veel hästi ei vallata. „Tõrjutud mälestused” on erakordne seetõttu, et kasutab Nõukogude repressioonidest rääkimiseks esmakordselt seda keelt. Kuigi film ei viita vähemalgi määral holokaustile, tunneb kriitik ära just selles mälukultuuris kujunenud keele, mida on aga võimalik kasutada ka teistest vägivaldsetest ajaloosündmustest rääkimiseks. Enne kui asuda täpsemalt uurima, mis keel see on ja kuidas see on kujunenud, tuleks selgitada, mida mõeldakse siin keele all.

Rooste tähistab sõnaga keel seda, mida mälu-uurijad nimetavad mälu­vormiks. Ann Rigney on juhtinud tähelepanu sellele, et minevikust ei saa rääkida ükskõik kuidas. Selleks saab kasutada vaid seda keelt, neid mäluvorme, mis on vastavas ajaloolises ja kultuurilises kontekstis käepärast. Isegi kui eri inimgruppide ajalugu on alati unikaalne, on mäluvormid ja mäletamise tehnoloogiad sageli sarnased, kultuurideülesed, üksteiselt laenatud ja taaskasutatud (Rigney 2005: 24). Rahvusülese mälu uurijad ongi viimastel aastatel huvitunud sellest, kuidas jutustused, pildid ja mäluvormid kultuuride vahel rändavad ja kuidas ühes kultuurilises kontekstis kujunenud vorme kasutatakse ajalooliselt ja poliitiliselt hoopis erineva mineviku mäletamiseks (Erll 2011: 4). Kuid mis on siis see mäluvorm, millest Rooste räägib, ja kuidas see on kujunenud?

 

Rahvusülene mälukultuur ja trauma

Nüüdisaegne Teist maailmasõda puudutav mälukultuur, nagu me seda praegu tunneme, kujunes välja ajapikku. Kui vahetult pärast sõda pühendus Euroopa ülesehitustööle, pööramata suuremat ühiskondlikku tähelepanu sõja ajal toime pandud inimsusvastastele kuritegudele, siis alates 1960.–1970. aastatest tõusis ilmasõja mäletamise keskmesse Euroopa juutide hävitamine natside poolt. Varasemad modernistlikud tulevikuutoopiad ja progressiusk asendusid XX sajandi ajalooliste katastroofide mäletamisega.

Järgnevatel aastakümnetel leidis holokausti mäletamine laia kultuurilise kandepinna ka väljaspool Euroopat ja Põhja-Ameerikat ning 1990. aastate alguseks oli see kujunenud rahvusüleseks mäluks. Daniel Levy ja Natan Sznaider nimetavad seda ka kosmopoliitseks mäluks ning on näidanud, kuidas alates 1990. aastatest olid paljud riigid sunnitud suhestama oma rahvuslikku mälu selle ajaloosündmusega (Levy, Sznaider 2006). Lisaks kujunes holokaustist globaalne mäluimperatiiv, mõõdupuu, mis aitaks vastustada genotsiidi ja inimõiguste rikkumisi tulevikus. See tähendas ka seda, et holokausti abil sai rääkida teistestki vägivaldsetest ajaloosündmustest mujal maailmas. Michael Rothberg on näidanud, kuidas orjandusemälu USA-s ja Euroopa kolonialismi ajalugu hakati üha enam teadvustama just võrdluses ja võistluses holokaustimäluga (Rothberg 2009).

Seoses holokausti esiletõusuga muutus mitte ainult see, mida minevikust mäletati – inimsusvastased kuriteod sõja kangelastegude asemel –, vaid ka see, kuidas seda tehti. Alates XX sajandi lõpust on läänemaailm keskendunud mineviku mäletamisel mitte kollektiivsetele kangelastegudele, vaid üksikisikute psühholoogilistele kannatustele ja traumadele, pöörates tähelepanu sellele, kuidas tulla toime vägivaldsete sündmuste järelmõjuga inimeste eludele.

Antropoloogid Didier Fassin ja Richard Rechtman on uurinud, kuidas traumast on viimase kolmekümne aasta jooksul saanud keskne moraalne kategooria, mille abil mõtestada suhet minevikuga, ja nad on näidanud, et trauma esiletõusu taga ei olnud vaid psühhiaatria edenemine, mis võimaldas diagnoosida varem tähelepanuta jäänud nähtusi (Fassin, Rechtman 2009: 6). Pigem andis psühhiaatria nime nähtusele, mis oli kerkinud keskpunkti seoses ajalooliste arengutega, muutunud kultuurilise tundlikkuse ja kollektiivsete väärtustega.(1) Trauma tõusis esile 1970. aastatel, kui USA-s hakati tunnistama Vietnami sõja veteranide psühholoogilisi probleeme ja võitlema naiste õiguste eest. Ajaloolise vägivalla mõtestamisel sai trauma paradigma valdavaks aga 1990. aastatel seoses holokausti ohvrite tunnistustega. Tänaseks on traumast saanud mäluvorm, kultuurikeel, mille abil on võimalik rääkida vägivaldsetest ajaloosündmustest üle kogu maailma ja mis on rahvusvaheliselt arusaadav.

Fassini ja Rechtmani trauma kui moraalse kategooria sotsiaalajalugu on minu jaoks eriti huvitav, kuna see kaardistab moraalse sõnavara muutumist. See näitab, et trauma on keel, mille abil on alates XX sajandi viimasest veerandist hakatud mõtestama poliitilisi konflikte ja ebaõiglust, aga see ei ole olnud ainus keel – see asjaolu torkab silma eesti laagri- ja küüditamismälestustes.(2)

Artiklis uuringi seda, kuidas on muutunud stalinistlike repressioonide mäletamine Eestis viimaste aastakümnete jooksul. Artikli järgmine osa annab ülevaate laagri- ja küüditamismälestustest enne „Tõrjutud mälestusi”: kuidas need kerkisid esile alates 1970. aastatest eesti pagulaskogukondades ja alates 1980. aastate lõpust Eestis ning kuidas neist räägiti, kasutades ebaõigluse ja vahel vastupanu sõnavara. Näitan, et esimesed katsed mälestada küüditamist ja vangilaagreid olid kohaliku iseloomuga ja kasutasid tol ajal kultuuris käibivaid mäluvorme. Isegi kui holokaustimälu globaliseerumine ja trauma muutumine universaalseks moraalseks kategooriaks langes laias laastus kokku repressioonide avalikustamisega Eestis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, jäi taasiseseisvunud Eesti mälukultuur traumaparadigmast esialgu suuresti puutumata.

Trauma keel jõuab repressioonide mälukultuuri alles 2000. aastate keskel filmiga „Tõrjutud mälestused”. Artikli teises pooles näitan, kuidas Paju film erineb varasematest laagri- ja küüditamismälestustest, sest see keskendub üksikisikute psühholoogilistele kannatustele. Film juhatas sisse uue ajastu stalinistlike repressioonide mäletamises, sest alates sellest filmist on ebaõigluse ja vastupanu sõnavara tasapisi asendunud psühholoogiliste traumade omaga kui mitte mälukultuuris laiemalt, siis vähemalt kunstilistes mälumeediumites. Samuti on repressioonide mäletamine nüüd suuresti suunatud väljapoole, rahvusvahelisele publikule ja kasutab kultuurideüleseid mäluvorme, mis muudavad Eesti ajaloo rahvusvaheliselt arusaadavamaks.

Traumateooria seletab tunnistusi, kus ei kasutata traumasõnavara, latentsusega. Traumat määratletakse varjatud hingehaavana, mis on tekkinud mingi sündmuse tagajärjel, mida inimene ei ole suutnud oma kogemusse põimida ja mis seetõttu annab endast tunda alles hiljem, põhjustades hingehädasid just oma nähtamatuse ja mõistetamatusega (Caruth 1995: 4). Traumadiskursuse seisukohalt võiks öelda, et kui taasiseseisvunud Eesti mälukultuur ei kasuta repressioonide mäletamiseks esialgu traumasõnavara, siis tuleneb see sellest, et traumad on latentses staadiumis. Fassini ja Rechtmani traumaajalugu lubab aga oletada, et kannatuste mittetraumaatilise mäletamise puhul võib olla tegemist teistsuguse mäluvormiga. Catherine Merridale, kes on uurinud stalinistlike repressioonide sotsiaalset mälu Venemaal, tunnistab, et tema jaoks ei olnud trauma mõiste uurimistöös kuigi kasulik: „Eesmärk ei ole seada kahtluse alla kannatuse ja trauma suurt ulatust Nõukogude Venemaal, vaid näidata, et inimesed suhtusid sellesse teistmoodi” (Merridale 2010: 381). Ta väidab, et isegi kui kannatused on universaalsed, on nendega toimetuleku viisid kultuuriti erinevad.

 

Laagri- ja küüditamismälestused enne „Tõrjutud mälestusi”

Kuna vangilaagrid ja küüditamine(3) olid Nõukogude Eesti avalikkuse üheks kõige suuremaks tabuks kuni režiimi lõpuni, siis ilmusid esimesed stalinistlikke repressioone käsitlevad tekstid paguluses, peamiselt alates 1970. aastatest Rootsis. Nende autorid olid Siberist tagasi tulnud ja siis läände emigreerunud inimesed või olid need kirja pandud Eestis ja siis Rootsi smugeldatud.(4) Kui vaadata esimeste aruannete vormi, siis on nende peamiseks eesmärgiks informatsiooni andmine: vangilaagris ja küüditamisel kogetud vintsutuste, nälja, külma, äärmise puuduse ja haiguste võimalikult täpne dokumenteerimine. Need kained isiklikud tunnistused ei psühhologiseeri kogemust ja kasutavad pigem ebaõigluse kui trauma keelt.(5) Mõeldud tõstma pagulaskogukonna teadlikkust, oli nende mõju kodumaal piiratud. Kui mõni tekst smugeldatigi tagasi Eestisse, siis ei pääsenud see kuni 1980. aastate lõpuni avalikku sfääri mõjutama.

Taasiseseisvumise perioodil 1980. aastate lõpus sai just repressioonide avalikustamisest ühiskonna uuenemise üks vedureid. Laagri- ja küüditamismälestused, mis olid säilinud erasfääris, tungisid avalikku ruumi ajakirjanduse, ajalooliste ülevaadete, ilukirjanduse ja teatri (Merle Karusoo, Jaan Kruusvalli, Rein Saluri) kaudu (Anepaio 2003: 209–214). Stalinismi pärandi esilekerkimist toetasid esimesed seadusandlikud katsed anda repressioonidele juriidiline hinnang, seoses 1949. aasta küüditamise 40. aastapäevaga 1989. aasta märtsis aset leidnud mälestusrituaalid, samuti teaduslikud lähenemiskatsed.(6) Ometi pärinevad esimesed mahukamad ja terviklikumad aruanded ilukirjandusest. Teiste hulgas torkavad silma kolm teksti: Heino Kiige „Maria Siberimaal”(Loomingus 1987, raamatuna 1988) ja Arvo Valtoni „Masendus ja lootus” (1989), mis räägivad 1949. aasta küüditamisest, ning Raimond Kaugveri „Kirjad laagrist” (1989), mis põhineb tema kogemustel Vorkuta vangilaagris.

Ilukirjandusliku vormi valik repressioonidest rääkimiseks oli kindlasti tingitud tekstide kirjutamisajast.Nagu Gulagi-kirjanduse puhul üldisemalt, lubas vaid kunstilisele vabadusele toetumine hellitada ilmumislootust (Toker 2000: 123).(7) Kuid ilukirjanduslik vorm toimis ka teatava enesetsensuuri vahendina ja selle valik mõjutas oluliselt tunnistuse andmise viise. Kuigi Kiige, Valtoni ja Kaugveri tekstid on üsnagi erinevad, ei keskendu ükski neist traumaatilistele kannatustele.

Esimene ja omas ajas kõige mõjukam küüditamise kujutus, Kiige „Maria Siberimaal” põhineb autori 1949. aastal Novosibirski oblastisse saadetud ema ja noorema venna mälestustel. Peategelase Maria silmade läbi esitatud romaan on otsekohene ja realistlik kolmandas isikus aruanne küüditamise erinevatest tahkudest. Isegi kui räägitakse tundejõuliselt laste nälgimise ja surmaga seotud hirmudest ja valust, ei kujutata neid traumaatilises võtmes. Romaan algab äärmise puuduse kirjeldusega, kuid jutustab loo edenevast võitlusest ellujäämise nimel, mille käigus küüditatud ehitavad oma elu nullist jälle üles. Samuti on see lugu maaharijatest, kes eesti talupojaeetikale toetudes loovad põllumajandusliku oaasi keset kollektiviseerimise hädaorgu. Romaani vastuvõtt oli kahetine. Mitmed kriitikud märkisid, et isegi kui see oli kirjutatud liiga vara, selleks et saada avaldamisluba, ilmus see siiski liiga hilja. Arvati, et oma lepitava tooni ja karmi reaalsuse liiga leebe kirjeldusega oli Kiik maksnud suurt lõivu (enese)tsensuurile (Uibo 1989: 125; Mikli 1987). Kuid kriitikute nurin ei kahandanud selle romaani kui küüditamiskogemuse esimese avaliku aruande mõju nii represseeritute hulgas kui ka laiemalt.

Valtoni 1949. aasta küüditamise mälestustel põhinev „Masendus ja lootus” on palju rusuvam aruanne pikkadest nälja- ja puuduseaastatest küüditatute kogukonnas Novosibirski oblastis, kuid ka see ei keskendu kannatustele. Valtoni vormivalik on eriti huvitav, oli ta ju teinud endale nime modernistliku autorina. „Masendus ja lootus” on aga pigem traditsiooniline kolmandas isikus panoraamromaan, mis kasutab vahelduvat sisemist fookust ja näitab sündmusi seega väga paljude inimeste vaatepunktist. Sellisena keskendub jutustus sotsiaalse maailma ja asumisega toimetulemise viiside erinevustele küüditatute kogukonna lõikes. Isegi kui Valton lõpetab oma romaani sõnadega: „Mida pidi ta ütlema kokkuvõtteks siinveedetud aastate kohta? Ta ei mõistnud ütelda muud, kui et kogu see asi ei tulnud kellelegi ega millelegi kasuks. [---] Seda kõike ei olnud tarvis, sellele ei pidanud vaatama kui paratamatusele. [---] Inimestele oli tehtud ränka ülekohut ja seda ei saanud andeks anda” (Valton 1989: 606), jääb tema noortele inimestele, nende hariduspüüdlustele ja kõige-kiuste-elujanule keskenduva romaani lõpus siiski kõlama lootuse noot.Hiljutises intervjuus ütleb Valton, et see mitte täiesti lohutu pilt küüditamisest võib olla tingitud noorest east, mil ta neid sündmusi koges (Valton 2013).

Novellikogu „Kirjad laagrist” räägib Kaugveri kogemustest Vorkuta vangilaagris, kus ta pärast lühikest perioodi kaevanduses töötas laagrihaiglas. Autori eessõna andmeil on novellid kirjutatud juba laagris ja saadetud kirjadega Eestisse.(8) Kuigi Kaugver rõhutab teose tunnistuslikku iseloomu, juhib ta tähelepanu tekstide kirjanduslikule vormile. Tõepoolest, novellid on väga maupassantilikud, surudes jubedad seigad traditsioonilise novelli, vahel isegi anekdoodi vormi. Selline kujutus, kus jutustaja ei anna tagantjärele hinnangut tegelase moraalselt kahtlasele käitumisele laagrioludes – võte, mis iseloomustab näiteks paljusid Varlam Šalamovi lugusid –, pani mõned kriitikud nurisema (Hinrikus 1990: 554; Kiin 1991: 996). Kuid seda võib vaadata ka kui ilustamata tõde laagris ellujäämiseks vajalikust moraalsest mugandumisest.

Kaugveri juhtumi põhjalikum uurimine, mis peab paraku jääma edaspidiseks, võiks avada veelgi huvitavamaid tahke laagrielu ja selle kujutamise kohta. Nimelt oli Kaugveril 1980. aastate lõpus olemas veel üks käsikiri, novellikogust täiesti erineva tooniga romaan „Põhjavalgus”, mis oli kirjutatud vahetult pärast vabanemist, kuid mida ta 1980. aastate lõpus teadmata põhjustel trükki ei lasknud (ilmus alles 2010). Kaugveri kirjade võrdlus ilukirjanduslike tekstidega („Põhjavalgus”, „Kirjad laagrist”, „Nelikümmend küünalt”) annaks süvasissevaate sellesse, kuidas kirjutamis- ja ilmumisaja ühiskondlik situatsioon mälestusi vormib.

Samasugune mittetraumaatiline hoiak, mis iseloomustab esimesi ilukirjanduslikke tekste, on omane ka paljudele nõukogude ajal kirjutatud ja pärast Eesti taasiseseisvumist avaldatud laagrimälestustele. Kõige silmapaistvam neist on kahtlemata Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi „Võõrsil vastu tahtmist” (2011). Susi võeti kinni 1944. aastal ja saadeti kaheksaks aastaks vangilaagrisse ja veel viieks asumisele. Lisaks sellele, et ta oli üks kõrgemaid ellujäänud võimuesindajaid, on tema lugu huvitav ka seetõttu, et 1945. aastal sõbrunes ta Lubjanka vanglas Aleksander Solženitsõniga ja võõrustas teda Eestis aastatel 1965–1967, mil Solženitsõn töötas oma „Gulagi arhipelaagi” kallal (Solzhenitsyn 1997: 42–58).

Susi enda „Võõrsil vastu tahtmist”, mis oli kirjutatud 1950. aastate lõpus Abakanis asumisel ja mida Solženitsõn kasutas oma suurteose kirjutamisel (Solzhenitsyn 1997: 52), on äärmiselt kaine ja vaoshoitud isiklik, aga mitte psühhologiseeritud aruanne oma läbielamistest. Tema memuaarid on kõige terviklikumad ja ülevaatlikumad eesti laagrimälestused ning neil on kõik tüüpilised Gulagi-mälestuste tunnused, nagu isikliku sidumine kollektiivsega, vangipõlve erinevate etappide ning teemade (vangistamine, nälg ja puudus, kriminaalkurjategijate vägivald, alaealiste kurjategijate kius jne) väljatoomine (Toker 2000: 74). Tekst on kirja pandud asumisel, ilma ligipääsuta laiemale kontekstile, ja on seega suletud klaustrofoobilisse laagrimaailma, kuid ometi on Susil oma kindel vaatenurk. Juristina oli Susi huvitatud Nõukogude repressioonide (väärastunud) juriidilisest küljest ja kirjutab seepärast justkui kujuteldavale kohtule tunnistusi andes. Tema peamine eesmärk ei ole kannatuste kirjeldamine, vaid Nõukogude repressioonisüsteemi, topograafia ja laagrirutiini võimalikult täpne dokumenteerimine. Jääb üle vaid kahetseda, et eesti kõige põhjalikumad ja paremini kirjutatud laagrimälestused ilmusid nii hilja ega pääsenud mõjutama mälukultuuri juba 1990. aastatel.

See paratamatult põgus ülevaade näitab, et esimeste nii memuaarses kui ka ilukirjanduslikus vormis kirjutatud laagri- ja küüditamismälestuste siht oli dokumenteerida kogemusi, mis olid küll olemas represseeritute sotsiaalses mälus, kuid mille üksikasjad olid nõukogude ajal laiemale avalikkusele suures osas teadmata. Selle eesmärgi täitmiseks kasutati pigem traditsioonilisi autobiograafilise jutustuse vorme ja ilukirjanduslikke žanre, mis olid eesti kultuuris tol ajal käepärast, kuid millest üheski ei keskendutud traumaatilistele kannatustele (Hinrikus 2011).(9) Läbielatu psühholoogilise tahu asemel rõhutavad need aruanded ellujäämise asjaolusid või harvemini kasutavad sõjaka vastupanu retoorikat. Esimesed ülevaatlikud tekstid 1980. aastate lõpust olid olulised, kuna mõjutasid teatud määral seda, kuidas mäletati stalinistlikke repressioone 1990. aastatel taasiseseisvunud Eestis.

1990. aastatel said küüditamis- ja laagrikogemuste lahtirääkimise peamiseks meediumiks elulood, mida hakati süstemaatiliselt koguma alates 1980. aastate lõpust. Kuna represseeritud said tänu seadusandlikele algatustele ja mälestusrituaalidele ühiskonnas üha rohkem tähelepanu, põhjalikud ajaloolised ülevaated eestlaste käekäigust Nõukogude vangilaagrites ja asumisel aga viibisid, siis sai just üksikisikute elulugude rolliks täita nõukogude ajalookirjutuse „valged laigud” (Kõresaar 2005: 19). Elulugusid koguti avalike võistluste kaudu, mida organiseerisid Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv ja alates 1996. aastast eraldi selleks loodud Ühendus Eesti Elulood.(10)

Elulugudes avanev pilt sellistest valusatest kogemustest nagu perekondade lahutamine ja hävitamine, pikaajaline nälg, puudus ja kurnatus on palju karmim kui 1980. aastate lõpu ilukirjanduslikes kujutustes. Ometi ei kasutata elulugudes trauma sõnavara, vaid pigem „õiguslik-poliitilist repertuaari” (Kõresaar 2005: 73). Tiina Kirss väidab, et traumateooria ei sobi eesti küüditatute elulugude analüüsimiseks, sest nende autorid ei taha loobuda teovõimelise subjekti positsioonist. Kirsi osutus ühele eluloole, kus autori rõhk on „trotsliku, isegi dissidentliku moraalse hoiaku väljajoonistamisel, enese määratlemisel aktiivse tegutseja, mitte passiivse ohvrina” (Kirss 2004: 123), näib iseloomustavat ka paljusid teisi elulugusid.

Vaprust säilitav ja vastupidamist rõhutav kujutusviis võib olla seotud avalike üleskutsete abil kogutud elulugude žanri ja selle normatiivsete piirangutega. Ene Kõresaar on juhtinud tähelepanu sellele, et 1990. aastate üleskutsed ja võistlusekuulutused olid rahvusliku mündiga ja asetasid üksikisikute elulood ning nende kogumise rahvusliku ajaloo taastamise konteksti (Kõresaar 2004: 89). Sellest tulenevalt tõlgendasid autorid oma elu kogukondlikust identiteedist lähtuvalt ning rõhutasid nii isiklikku kui ka kollektiivset ellujäämist ja vastupanu (Kurvet-Käosaar 2013: 132). Catherine Merridale on samuti märganud, et kollektiivne fookus aitab inimestel oma isiklike läbielamistega toime tulla (Merridale 2010: 381). Kui Leena Kurvet-Käosaare jaoks toimib kollektiivne raam varjuna, mis katab kinni trauma, mida on kogetud, aga millest jäetakse rääkimata,(11) siis Merridale pakub välja, et kogukondlik jutustamisviis võib tõepoolest aidata valusatest mälestustest üle saada. Siit kasvab välja idee, et kannatustest rääkimise ja nende läbitöötamise viisid võivad olla ajalooliselt ja kultuuriliselt erinevad.

Tiina Kirss väidab, et eesti elulugusid on mõjutanud „kultuuriliselt olulised ja ajalooliselt spetsiifilised tõlgendusfiltrid ning metanarratiivid subjektsuse, agentsuse, soolisuse ja suuremas kollektiivis osalemise kohta” (Kirss 2004: 114). Vielda Skultans ja Ene Kõresaar on näidanud, et Läti ja Eesti kontekstis on üheks selliseks filtriks rahvuslik kirjandustraditsioon (Skultans 1998: xii; Kõresaar 2005: 78–80). Tundubki, et 1990. aastatel kogutud Eesti elulugusid oli mõjutanud ka 1980. aastate ilukirjanduslikud aruanded, eriti romaan „Maria Siberimaal”, millega elulugude autorid kinnitavalt või kriitiliselt suhestuvad.(12)

 

„Tõrjutud mälestused” kui traumaatiline järelmälu

Erinevalt 1980. aastate ilukirjanduslikest tekstidest ja 1990. aastatel mälukultuuri vallanud elulugudest kasutab Imbi Paju film „Tõrjutud mälestused” teistsuguseid tõlgendusfiltreid ning keskendub vangilaagrikogemuse traumaatilistele tahkudele ja ohvrite psühholoogilistele kannatustele. Ta alustab filmi viitega mitte ainult vangistatute ja küüditatute, vaid ka nende laste ja lastelaste repressioonidest tingitud hingehaavadele: „Lapsepõlves ma ärkasin tihti selle peale, et mu ema nägi luupainajalikke unenägusid ja hüüdis unes appi. Tema unenägude õudused olid Stalini sunnitöölaagrid ja tema elu ohustavad Nõukogude sõdurid. Neis unenägudes ei pääsenud ta kunagi tagasi oma ema juurde. Need unenäod viisid mind lapsena häireseisundisse. Selle loo stsenaarium hakkaski minus kujunema juba lapsepõlves. Sunnitöölaagrid ja surmalaagrid tulid minu alateadvusesse ema unenägude kaudu.” Lisaks kaadritagusele jutustajahäälele, mis positsioneerib end ühemõtteliselt repressioonide ohvrina, on režissöör filmis kohal ka visuaalselt, saates ema, tädi ja teisi naisi käikudel valusate mälestustega seotud paikadesse.

Tulenevalt režissööri väga isiklikust seotusest filmi ainesega, on Nõukogude repressioone käsitletud perekondliku kujundi kaudu. Claire Kahane on näidanud, et holokaustimälus kujutatakse äärmuslikku ajaloosündmust väga tihti ema ja lapse suhte hävitamise kaudu, mis peaks psühhoanalüüsi järgi olema inimese psüühika kaitsekilbiks: „Kui imikuea esimene trauma on ema kaotus, siis on ema-lapse suhte traumaatilise lõhkumise kasutamine raskesti edasi antava ajaloolise trauma kujutamiseks nii loogiliselt möödapääsmatu kui ka universaalselt mõjus” (Kahane 2000: 164). Ema-lapse suhe, mille kaudu Paju käsitleb stalinistlikke repressioone, ei puuduta vaid tema suhet oma emaga. Tema ema ja tädi kannatused on samuti seotud emast lahutamisega ja hiljem kaksikõdede eraldamisega, mille meenutamine on filmi emotsionaalselt kõige raskem hetk.

Fookus kannatanute lastel teeb „Tõrjutud mälestustest” järelmälu filmi. Marianne Hirsch kirjeldab järelmälu mõiste abil holokaustis ellujäänute laste või lastelaste suhet oma vanemate ja vanavanemate läbielamistega, „mida nad „mäletavad” jutustuste ja piltide kaudu, millega nad on üles kasvanud, kuid mis on nii võimsad, monumentaalsed, et moodustavad omaette mälestusi” (Hirsch 1999: 8). „Tõrjutud mälestused” on järelmälu akt, sest see on ennekõike teise põlvkonna esindaja retk minevikku. Režissöör püüab saada selgust loos, mida esimene põlvkond ei taha mäletada, seda asjaolu on filmis korduvalt rõhutatud. Peategelased ütlevad mitut puhku, et ei soovi oma läbielamistest rääkida. Kui Hirsch nimetab jutustusi ja pilte, siis Paju rõhutab, et temani jõudis ema ja tädi läbielatu pigem vaikimise kaudu. Et minevikult katet kergitada, intervjueerib Paju ema ja tädi saatusekaaslasi, eksperte ja isegi repressioonide täideviijaid ning kasutab arhiivimaterjale.

Põhjus, miks „Tõrjutud mälestuste” peategelased ei soovi minevikku meenutada, on osaliselt seotud sooliste kogemustega. Paju film püüab käsitleda teemat, millele ei oldud repressioonide mälukultuuris varem kuigi palju tähelepanu pööratud – naiste elu vangilaagris ja asumisel. Nagu eelnev põgus ülevaade laagrikirjandusest näitas, on nende autorite ja peategelaste hulgas palju naisi, seda ka seetõttu, et küüditati rohkem naisi ja rohkem naisi jäi ellu.(13) Kuid kuna 1990. aastate mälukultuur oli pigem meestekeskne, rõhutades vastupanu nõukogude režiimile ja seega meeste võitlust Saksa sõjaväes ja metsavendadena, siis jäi suur osa naistele eriomaseid kogemusi mälukultuuris tähelepanuta (Kirss 2005: 17; Kurvet-Käosaar 2003). Neile osaks saanu, mis oli vastuolus 1990. aastate mälukultuuri meheliku heroismiga ja millest Paju üritab rääkida, puudutab ennekõike seksuaalset alandust ja vägivalda.(14) Isegi filmis ei saa ta seda teemat otse käsitleda. Tema ema ja tädi meenutavad seksuaalse alanduse olukordi, kuid jätavad palju asju ütlemata ja anuvad võimalust mitte rääkida.

Selleks et küsimust siiski uurida, koostab Paju mõttelise arhiivi ema ja tädi saatusekaaslaste tunnistustest. Ta intervjueerib teisi naisi, keda peeti kinni NKVD Tallinna peakorteris Pagari tänaval või Patarei vanglas ja kes annavad ülevaate seal aset leidnud julmustest. Kõige tähelepanuväärsem on ehk Hilja Rüütli meenutus, kelle lugu on meile tuttav paguluses ilmunud raamatutest. Nii seal kui ka filmis kirjeldab ta piinamise ja seksuaalse alanduse episoode läbi musta huumori prisma, mis näib olevat tema viis kogetuga toime tulemiseks. Kuid hoolimata Rüütli otsekohesusest näib seksuaalse vägivalla küsimus filmitegijat siiski painavat. Seepärast kasutab ta teema avamiseks lisaks naiste tunnistustele NKVD Kresti vangla valvuri Danzig Baldajevi (1925–2005) joonistusi, püüdes piltide abil justkui täita lünki tunnistajate jutustustes.

Baldajevi joonistuste kasutamine toob meid tagasi järelmälu juurde. Hirsch rõhutab, et teine ja kolmas põlvkond kasutavad esimese põlvkonna kogemuse mõtestamisel lisaks nende mälestustele (ja vaikimise korral nende asemel) olemasolevaid kultuurilisi representatsioone, aga ka kujutlust ja projektsiooni (Hirsch 1999: 8). Järelmälu on seega kultuuriliselt vahendatud, kasutab igasuguseid kättesaadavaid tekstilisi ja visuaalseid allikaid, et varasemate põlvkondade läbielamisi mõtestada. Kuid Baldajevi joonistused ei ole „Tõrjutud mälestuste” seisukohalt siiski probleemitu leid ja seda mitte ainult tema mineviku, vaid ka nende viiside tõttu, kuidas ta seksuaalset vägivalda kujutab.

130 Briti kirjastuse Fuel väljaandesse koondatud Baldajevi joonistust (Baldaev 2010)(15) annavad osalt kronoloogiliselt, osalt temaatiliselt korrastatud ülevaate nõukogude režiimist. Kuid Baldajevi piltide põhirõhk on NKVD piinamismeetoditel, sealhulgas seksuaalsel vägivallal. Pildid on nii võikad, et mõned kriitikud on pidanud neid kiimalisteks (Brown 2010). Baldajev keskendub oma kujutuses kurjategijatele ja naudingule, mida nad piinamisest tunnevad. Visuaalset rõhku kurjategijatel tugevdavad piltide tekstiosad, mis annavad edasi nende kõnet. Ohvrid on neil piltidel vaid tummad seksualiseeritud kehad. Kui Paju näitab Baldajevi pilte oma filmis, siis leevendab ta neid sellega, et fragmenteerib pilte kaamera liikumise abil. Kaamera peatub vaid ohvritel ja näitab kogu pilti episoodi lõpus.

Kuigi pole põhjust kahelda joonistuste faktitruuduses, on kunstilised valikud need, mis on ilmselt ajendanud väljaande toimetajaid pilte täiendama ja justkui tõendama viidetega Gulagi-kirjanduse klassikale, Solženitsõnile, Šalamovile jt. Pildid ei ole raamatus seega Nõukogude repressioonide vahetud tõendid, nagu Paju kasutab neid oma filmis, vaid vajavad ise tekstiliste allikatega tõendamist. Joonistuste kasutamine filmis näitab, kui suurt rolli mängivad kultuurilised representatsioonid selles, kuidas järgnevad põlvkonnad mõtestavad vägivaldsetes ajaloosündmustes ellujäänutele osaks saanut.

Vahekokkuvõtteks võib öelda, et „Tõrjutud mälestused” tõi eesti mälukultuuri täiesti uue vangilaagrite ja küüditamise mäletamise viisi, mis keskendub üksikisikute traumale ja selle järelmõjudele järgnevates põlvkondades. Hoolimata teema tundlikkusest õnnestub Pajul tuua avalikkuse ette naistele eriomased seksuaalse alanduse ja vägivalla kogemused. Kuid see film on ka või isegi ennekõike teisest põlvkonnast, autorit painavast teadmatusest, mis tema lähedastele täpselt osaks sai ja kuhu asetada nende läbielatu filmi tehes kokku kogutud jutustuste ja piltide kontekstis.(16)

Alates sellest filmist on lähenemine stalinistlikele repressioonidele trauma vaatepunktist muutunud kunstilistes mälumeediumides valdavaks. Mõelgem siin kas või Sofi Oksase romaanile „Puhastus” (2008), mis kujutab repressioone samuti naistevastasest seksuaalsest vägivallast tingitud psühholoogiliste traumade vaatepunktist, või Leelo Tungla raamatutele „Seltsimees laps” (2008) ning „Samet ja saepuru” (2009), mis kujutavad Siberisse saadetud ema ja vanaemata jäänud lapse hingeelu. Torkab silma, et kunstiliste mäluteoste tasandil on mälukultuuri fookus kandunud meeste vastupanuvõitluselt naistevastasele seksuaalsele vägivallale ja psühholoogilistele kannatustele.

 

Mäletamine kui tõlge

Viimase kümnendi mäluteoste, psühholoogilistele kannatustele keskenduvat mäluvormi kasutavate filmide ja raamatute juures torkab silma veel üks ühisjoon. Need on suunatud rahvusvahelisele, mitte kohalikule publikule. „Tõrjutud mälestused” oli osaliselt tehtud Soomes ja esilinastus Helsingis. Film raamib peategelaste lugu põhjaliku, eesti vaataja jaoks üleliigsegi ajaloolise kontekstiga ja on seega suunatud teadlikult Eestist väljapoole. See lubab oletada, et kultuurideüleste mäluvormide kasutamise taga on muuseas soov kõnetada rahvusvahelist publikut. Meenutagem, et Rooste iseloomustab oma arvustuses Paju mäletamisviisi kui keelt, millega pääseb õukonda, suure ilma akadeemilisse või vähemalt üldkasutatavasse ruumi (Rooste 2005). Kui mälutööd peetakse tavaliselt oluliseks asjasse puutuva kogukonna sidususe seisukohalt, siis miks jutustavad viimase kümnendi mäluteosed Eesti ajaloost ennekõike rahvusvahelisele publikule? Et seda mõista, tuleb lühidalt peatuda mäletamise poliitilistel aspektidel.

Väljapoole, rahvusvahelisele areenile suunatus on iseloomustanud taasiseseisvunud Eesti mälukultuuri juba alates 1990. aastate algusest ja sellel on mitu põhjust. Kuna pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa korduvalt eitanud Balti riikide okupeerimist 1940. aastal ega ole riiklikul tasandil tegelenud stalinistlike repressioonide uurimise, hukkamõistu ega mäletamisega (Etkind 2013), siis on Balti riigid ajaloolise õigluse jaluleseadmise eesmärgil otsinud oma kohalikule minevikule rahvusvahelist tunnustust. Teisalt, nagu juba öeldud, langes liberaliseerumine Ida-Euroopas kokku murrangutega üleilmses mälukultuuris, kui holokaustimälust sai rahvusülene mälu. Sellega kaasnes rahvusvaheline poliitiline ja kultuuriline ootus lõimida holokaustimälu ka Ida-Euroopas taastatud rahvusriikide kujunemises olevasse rahvuslikku mällu ning tegeleda kohaliku holokausti ajalooga. 1990. aastatel suhtusid paljud Ida-Euroopa riigid sellesse survesse vaenulikult, sest stalinistlike repressioonide pärandi uurimine tundus palju pakilisem (Blacker, Etkind 2013: 4; Pettai 2011: 159). Vastuolu kohalike huvide ja rahvusvahelise surve vahel tekitas vajaduse seletada oma ajalugu välismaal.

Euroopa Liidu laienemine andis Ida-Euroopa riikidele uue võimaluse teha oma hääl kuuldavaks erinevates Euroopa foorumites. Alates sellest ajast on tehtud mitmeid katseid Nõukogude Liidu inimsusvastaste kuritegude rahvusvaheliseks hukkamõistmiseks. Maria Mälksoo on näidanud, et Ida-Euroopa riikide algatused kasutavad selleks holokaustimälu malli ja püüavad oma ajaloole tunnustust otsida universaalsetes inimsusvastaste kuritegude hukkamõistu terminites (Mälksoo 2014: 84).

Kui poliitilisel tasandil on holokausti mallide kasutamine ja rahvusvaheline selgitustöö olnud selgesti nähtaval, siis kultuurilisel tasandil on üleilmse mälukultuuri mõju olnud märksa varjatum. Nagu näidatud, on kultuuriline protsess, mille käigus stalinistlikke repressioone hakati nägema läbi holokausti prisma, olnud üsnagi aeglane. Esimesed katsed mäletada Nõukogude vangilaagreid ja küüditamist olid kohaliku iseloomuga ja kasutasid varasemast kultuuritraditsioonist pärinevaid mäluvorme. Otsustav muutus, mille film „Tõrjutud mälestused” endaga kaasa tõi, seisneb trauma ja tunnistuse mäluvormide kasutamises järelmälu kujul. Paju lähenemine oli Eesti kontekstis uus, kuid on olnud rahvusvaheliselt edukas, sest kasutab kultuurideüleseid mäluvorme, mis on sellele publikule arusaadavad. Film ei viita küll otseselt holokaustile,(17) kuid on seotud holokausti mälukultuuriga nii mäluvormide kui ka mäletamise esteetika mõttes.

Kuid viimase kümnendi mäluteosed on huvitavad mitte ainult seetõttu, et neis kasutatakse Nõukogude repressioonidest rääkimiseks kultuurideüleseid mäluvorme, vaid ka selle poolest, kuidas kultuurideülesed mäluvormid võimaldavad kohalikul ajalool rahvusvaheliselt rännata. Need tõlgivad kohaliku minevikukogemuse üleilmses kontekstis arusaadavasse keelde. Üks kõige huvitavamaid sellise tõlke näiteid on Martti Helde mängufilm „Risttuules” (2014), mis kasutab „Tõrjutud mälestustega” sarnast trauma ja tunnistuse keelt. Linateost määratletakse pärimusel põhineva loona ja see jutustab noore eesti naise Erna ning tema perekonna küüditamisest, kasutades selleks filmi­meediumile võõrast elavate piltide tehnikat. Rohkem kui tosin elavat pilti annavad edasi küüditamisloo erinevaid etappe. Neid saadab peategelase kaadritagune kirjade vormis jutustus oma elust. Sellised kunstilised valikud teevad filmi emotsionaalselt mõjusaks ja on pälvinud rahvusvaheliselt suurt tähelepanu ning tunnustust.

„Risttuules” ongi teadlikult suunatud rahvusvahelisele vaatajaskonnale ja tehtud üleilmses mälukultuuri kontekstis, selle traditsioone ja tavasid arvesse võttes. Tõlke element on kõige nähtavam filmi ikonograafias ja lõputiitrites. Film kasutab mitmeid holokausti mälukultuuri kujundeid ja ikonograafilisi motiive, nagu aja peatumine, mis on filmis edasi antud elavate piltide abil, või hukatute jalanõude hunnik, mis on holokausti visuaalkultuuri üks kõige äratuntavamaid ikoone. Otsesõnu viitab film holokaustile lõputiitrites: „Film on pühendatud kõigile nõukogude holokausti ohvritele.” Siinkohal võiks küsida, millised on režissööri eesmärgid sellise viite lisamisel filmi lõppu? Holokaust toimib siin globaalse ikoonina,(18) mille abil püüab Helde avada rahvusvaheliselt vähemtuntud ajaloosündmuse tähendust, võrreldes seda paljude jaoks tuttavama ja režissööri arvates sarnase sündmusega.(19) Nagu juba öeldud, on holokaustimälust saanud orientiir, mille abil mõista ka teiste ajaloosündmuste tähendust.

 

Kokkuvõte

Põgus ülevaade taasiseseisvunud Eesti mälukultuurist näitas, et Teise maailmasõja ja Nõukogude repressioonide mäletamises on viimase veerandsajandi jooksul toimunud suured muutused. Muutunud on nii mäluvorm kui ka kesksed teemad. Mälukultuuri kese on liikunud Saksa sõjaväes võidelnutelt ja metsavendade vastupanuvõitluselt küüditamise ja repressioonidega põhjustatud kannatustele. Meeste lugude kõrvale ja asemele on tõusnud naiste eriomased kogemused, mida mäletatakse mitte vastupanu, vaid psühholoogilise trauma võtmes. Kõige rohkem tähelepanu pälvinud lood ei ole enam jutustatud ajaloosündmustes osalenute, vaid teise ja kolmanda põlvkonna poolt, kes tunnevad end kodus globaalses mälukultuuris ja oskavad rääkida Eesti ajaloost selle kultuuri keeles. Kuidas neid muutusi hinnata?

Psühholoogilistele traumadele keskenduva mäletamisviisi suureks vooruseks on selle universaliseeriv jõud. Fassin ja Rechtman juhivad tähelepanu sellele, et trauma mõistel on kaks poolt: kliiniline ja kollektiivne-kultuuriline. Trauma tähistab nii üksikisikute psühholoogilisi probleeme kui ka laiaulatuslikke vägivaldseid ajaloosündmusi – poliitilisi konflikte ja repressioone, aga ka looduskatastroofe –, mis on jätnud jälje kollektiivsesse mällu. See kahetisus loob vastastikku kinnitava seose inimese psüühika ja kultuuri vahele: „Kollektiivne sündmus põhjustab trauma, mida sõnastatakse individuaalses kogemuses, ja vastupidi, isiklikud kannatused on tunnistuseks kollektiivse sündmuse traumaatilisest iseloomust” (Fassin, Rechtman 2009: 18). Just see üksikisiku ja kollektiivi vaheline seos muudab ajaloolise trauma universaalseks. Kuna inimesed kannatavad ühtmoodi, siis on ühe inimese läbielatule toetudes võimalik tänu empaatiale mõista mitte ainult teise inimese, vaid ka teiste rahvaste vägivaldset ajalugu. Traumast saab side erinevate kogukondade ja nende ajaloo vahel ning selle tunnistuseks on ka rahvusvaheline edu, mis on saatnud trauma vaatenurgast jutustatud eesti lugusid.

Samas hoiatavad Fassin ja Rechtman trauma kui mäluvormi eest, kuna selle tulemuseks on sageli „ajalugu ilma ajaloota” (Fassin, Rechtman 2009: 214). Keskendumine üksikisikutele, üha sagedamini ka näiteks kurjategijatele ja nende kogemuse psühholoogilistele tahkudele võib viia tähelepanu eemale ajaloolise konteksti spetsiifikalt ja takistada mineviku ajaloolist ja poliitilist analüüsi. Me saame rohkem teada sellest, mida inimesed tundsid, ja vähem sellest, milles poliitiline konflikt või sõda seisnes, kes olid selle osapooled ja milline oli nende ajalooline roll ning vastutus. Üheks näiteks sellest, kuidas kohaliku mineviku tõlkimine kultuurideüleste mäluvormide keelde võib ajalookäsitlust lihtsustada, on filmis „Risttuules” loodud pilt küüditamisest, mis ei erista selle kaht lainet 1941. ja 1949. aastal, vaid sulatab need üheks kogemuseks. Filmi peategelane viiakse perega ära 1941. aastal, kuid kaadritaguses tekstis kahetseb ta, et otsustas „mitte koos lähedastega üle mere põgeneda”, selleks et küüditamisest pääseda. See repliik on tõlgendatav vaid kui osutus suurele põgenemisele 1944. aasta septembris, mis oli aga kaotatud võimalus vaid 1949. aasta küüditatute jaoks. Rahvusvahelisele publikule ei pruugi see eristus olla oluline, kuid kui arvestame, et väljapoole jutustatud lood jõuavad bumerangina koju tagasi ja mõjutavad kohalikku mälukultuuri, siis on see lihtsustamine märkimisväärne.

Trauma kui mäluvormi üheks probleemiks on ka selle ligitõmbavus rahvusliku mälupoliitika jaoks. Mälu-uurijad on juhtinud tähelepanu sellele, et ohvrite kannatustele keskendumine varjutab rahvusliku mälu kontekstis tihti kohanemise ja koostööga seotud ajaloo tahke, mida ei taheta kollektiivsel tasandil mäletada. Eva-Clarita ja Vello Pettai on näidanud, et Balti nõukogudejärgset mälukultuuri iseloomustab vastutuse välistamine ja kollektiivne ohvristaatus (Pettai, Pettai 2015: 58, 63). Kuigi on tervitatav, et viimasel kümnendil on Eesti mälukultuuri rõhk nihkunud varem alaesindatud rühmade, nagu naiste ja laste kogemusele, teeb samas ettevaatlikuks see, kuidas need lood on tõstetud rahvusliku mälu kilbile ja riiklikult levitatud kui ainsaid ja kõige tüüpilisemaid lugusid Eesti ajaloost. „Tõrjutud mälestustest” sai kiiresti film, mis on esindanud eestlaste kannatusi nõukogude korra all väga erinevates foorumites alates kultuurifestivalidest kuni linastusteni Euroopa Parlamendis.(20) Arvestades filmi raskusi seksuaalse vägivalla teema esiletoomisel, on olnud üllatav, kui kiiresti on rahvuslik mälupoliitika need mälestused hõlvanud.

 

Tänan Ene Kõresaart ja anonüümset retsensenti läbinägelike kommentaaride eest sellele artiklile.

 

" ["contents_en"]=> string(1365) "

Keywords: transcultural memory, transnational memory, trauma, Estonian memory culture, the Gulag, Imbi Paju

The article deals with a transformation in the ways of remembering the Soviet deportations and the Gulag in Estonia. Of particular interest is the new vocabulary of testimony and trauma that emerged in the Estonian memorial culture about those events in the mid-2000s, mainly in the aesthetic media of memory. While the first attempt to remember these aspects of Estonian history among expatriate Estonians in the 1970s and in Estonia at the end of the 1980s, in fiction, used the vocabulary of resistance and survival, the article shows how in the new millennium the rendering of those experiences is focused on the psychological traumas of the survivors. The article associates this transformation with the use of certain transcultural memorial patterns borrowed from the transnational memory of the Holocaust and discusses the advantages and problems of the use of those patterns.

 

Eneken Laanes (b. 1972), PhD in World Literature, Under and Tuglas Literary Centre, Senior Researcher; Tallinn University, Associate Professor of Comparative Literary Studies, eneken@utkk.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#190 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-05 11:45:43" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(9558) "

A n e p a i o, Terje 2003. Eesti mäletab!? Repressiooniteema retseptsioon Eesti ühiskonnas. – Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. (Studia Ethnologica Tartuensia 6.) Toim Ene Kõresaar, T. Anepaio. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 206–230.

A s s m a n n, Aleida 2010. The holocaust – a global memory? Extensions and limits of a new memory community. – Memory in a Global Age: Discourses, Practices, Trajectories. Toim A. Assmann, Sebastian Conrad. Basingstoke: Palgrave Macmillan, lk 97–117.

B a l d a e v, Danzig 2010. Drawings from the Gulag. London: FUEL.

B l a c k e r, Uilleam, E t k i n d, Alexander 2013. Introduction. – Memory and Theory in Eastern Europe. Toim U. Blacker, A. Etkind. New York–Basingstoke: Palgrave Macmillan, lk 1–22.

B r o w n, Roland Elliott 2010. Drawings from the Gulag by Danzig Baldaev – Review. – The Observer 17. X, lk 4.

C a r u t h, Cathy 1995. Introduction. – Trauma: Explorations in Memory. Toim C. Caruth. Baltimore–London: The Johns Hopkins University Press, lk 3–12.

E r l l, Astrid 2011. Travelling memory. – Parallax, kd 17, nr 4, lk 4–18.

E t k i n d, Alexander 2013. Warped Mourning: Stories of the Undead in the Land of the Unburied. Stanford: Stanford University Press.

F a s s i n, Didier, R e c h t m a n, Richard 2009. The Empire of Trauma: An Inquiry Into the Condition of Victimhood. Princeton–Oxford: Princeton University Press.

H i n r i k u s, Rutt 1990. Proosamaastik 1989; unustada või loota. – Looming, nr 4, lk 551–559.

H i n r i k u s, Rutt 2003. Eesti elulugude kogu ja elulugude uurimise perspektiive. – Võim ja kultuur. Koost Arvo Krikmann, Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 171–213.

H i n r i k u s, Rutt 2011. Arnold Susi „Võõrsil vastu tahtmist”. – Eesti Päevaleht 18. II.

H i n r i k u s, Rutt, K õ r e s a a r, Ene 2004. A brief overview of life history collection and research in Estonia. – She Who Remembers Survives. Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Toim Tiina Kirss, E. Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, lk 19–34.

H i r s c h, Marianne 1999. Projected memory: Holocaust photographs in personal and public fantacy. – Acts of Memory: Cultural Recall in the Present. Toim Mieke Bal, Jonathan Crewe, Leo Spitzer. Hanover: University Press of New England, lk 3–23.

K a h a n e, Claire 2000. Dark mirrors: A feminist reflection of holocaust narrative and the maternal metaphor. – Feminist Consequences: Theory for the New Century. (Gender and Culture Series.) Toim Elizabeth Bronfen, Misha Kavka. New York: Columbia University Press, lk 161–188.

K a u g v e r, Raimond 1989. Kirjad laagrist. Tallinn: Eesti Raamat.

K i i k, Heino 1988. Maria Siberimaal. Tallinn: Eesti Raamat.

K i i n, Sirje 1991. Laagrikirjandus eesti moodi. – Looming, nr 7, lk 995–997.

K i r s s, Tiina (toim) 1998. Siberilood. Eestlaste siberiteekond ja selle järelkajad, 1940–1996. Tartu–Toronto: Eesti Kirjandusmuuseum.

K i r s s, Tiina 2004. Three generations of Estonian women: selves, lives, texts. – She Who Remembers Survives. Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Toim T. Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, lk 112–143.

K i r s s, Tiina 2005. Survivorship and the Eastern exile: Estonian women’s life narratives of the 1941 and 1949 Siberian deportations. – Journal of Baltic Studies, kd 36, nr 1, lk 13–38.

K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2003. „Other things happened to women”: World War Two, violence, and national identity in A Sound of the Past by Käbi Laretei and A Woman in Amber by Agate Nesaule. – Journal of Baltic Studies, kd 34, nr 3, lk 313–331.

K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2013. Voicing trauma in the deportation narratives of Baltic women. – Haunted Narratives: Life Writing in an Age of Trauma. Toim Gabriele Rippl, Philipp Schweighauser, Tiina Kirss, Margit Sutrop, Therese Steffen. Toronto–Buffalo–London: University of Toronto Press, lk 129–151.

K õ r e s a a r, Ene 2004. Private and public, individual and collective in Linda’s life story. – She Who Remembers Survives. Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Toim Tiina Kirss, E. Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, lk 89–111.

K õ r e s a a r, Ene 2005. Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. (Eesti Rahva Muuseumi sari 6.) Tartu: Eesti Rahva Muuseum.

L e v y, Daniel, S z n a i d e r, Natan 2006. Holocaust and the Memory in the Global Age. Philadelphia: Temple University Press.

L u i k, Viivi 2005. Tõrjutud mälestused. – Eesti Ekspress 3. XI, lk B5.

M e r r i d a l e, Catherine 2010. Soviet memories: Patriotism and trauma. – Memory: History, Theories, Debates. Toim Susannah Radstone, Bill Schwarz. New York: Fordham University Press, lk 376–389.

M i k l i, Marika 1987. Läbi mitme pilgu Maria. – Sirp ja Vasar 25. XII, lk 4.

M ä l k s o o, Maria 2014. Criminalizing communism: Transnational mnemopolitics in Europe. – International Political Sociology, nr 8, lk 82–99.

P a j u, Imbi 2007. Tõrjutud mälestused. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

P e t t a i, Eva-Clarita 2011. Establishing „Holocaust memory” – A comparison of Estonia and Latvia. – Geschichtspolitik im erweiterten Ostseeraum und ihre aktuellen Symptome – Historical Memory Culture in the Enlarged Baltic Sea Region and its Symptoms Today. Toim Oliver Rathkolb, Imbi Sooman. Göttingen: V&R unipress; Wien: Vienna University Press, lk 159–173.

P e t t a i, Eva-Clarita, P e t t a i, Vello 2015. Transitional and Retrospective Justice in the Baltic States. Cambridge: Cambridge University Press.

R i g n e y, Ann 2005. Plenitude, scarcity and the circulation of cultural memory. – Journal of European Studies, kd 35, nr 1, lk 11–28.

R o o s t e, Jürgen 2005. Nii hilja valmis siis Eesti esimene holokaustidokk! – Sirp 4. XI, lk 14.

R o t h b e r g, Michael 2009. Multidirectional Memory: Remembering the Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford, California: Stanford University Press.

S k u l t a n s, Vieda 1998. The Testimony of Lives. Narrative and Memory in Post-Soviet Latvia. London–New York: Routledge.

S o l z h e n i t s y n, Alexandr 1997. Invisible Allies. London: The Harvill Press.

S t r o d s, Heinrihs, K o t t, Matthew 2002. The file on operation „Priboi”: a re-assessment of the mass deportations of 1949. – Journal of Baltic Studies, kd 33, nr 1, lk 1–36.

S u s i, Arnold 2011. Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia.

T a m m, Marek 2012. Kadunud aja otsinguil. Taasiseseisvunud Eesti mälupoliitikast. – Monumentaalne ajalugu. Loomingu Raamatukogu, nr 28–30. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 130–159.

T o k e r, Leona 2000. Return From the Archipelago: Narratives of Gulag Survivors. Bloomington–Indianapolis: Indiana University Press.

U i b o, Udo 1989. Siber Maarjamaal. Sotsialistlik realism. – Looming, nr 1, lk 125–126.

V a l t o n, Arvo 1989. Masendus ja lootus. Tallinn: Eesti Raamat.

V a l t o n, Arvo 2013. Siber oli tahte kool. Kirjanik pole küüditajaile andestanud, kuid ei kanna endas kurjust. Intervjueerinud Martin Pau. – Tartu Postimees 25. III, lk 2.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#226 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(80) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "4" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#227 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-03 18:24:00" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#191 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(922) ["menu_id"]=> int(81) ["author"]=> string(12) "Aado Lintrop" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(14) "A.LINTROP_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(48) "Mihhail Plotnikov ja tema poeem „Jangal-Maa”" ["title_en"]=> string(41) "Mikhail Plotnikov and his poem Yangal-Maa" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(85636) "

Artiklis vaatlen Mihhail Plotnikovi poeemi „Jangal-Maa”. Näitan, kuidas see suhestub teiste vene keeles kirjutatud poeemidega, millest on hiljem saanud hõimurahvaste eeposed, ja arutlen selle üle, mis motiveeris autorit niisugust teost kirjutama. Peatun pikemalt neil detailidel, mida olen leidnud autori elu kohta, esitades ka vastuolulisi kirjeldusi, ja püüan vaatlusaluse poeemi ja Plotnikovi muu loomingu põhjal selgusele jõuda autori erialases töös ning huvides. Analüüsin, kuivõrd peegeldab teos mansi folkloori ja usundit ning kas selle pidamine mansi eeposeks või rahvaluulealaseks tööks on õigustatud.

 

Eesti keelde tõlgitud venekeelsed soome-ugri eeposed ja nende autorid

Minu huvi soome-ugri rahvaste (kunst)eeposte vastu tekkis seoses viimastel aastatel eesti keeles ilmunud ja tõlkija poolt hõimurahvastele omistatud pikemate poeemidega, mida ühendab see, et need on kirjutanud vene autorid vene keeles. 2014. aastal jõudis eesti lugejani Mihhail Hudjakovi teos „Kõldõsini aeg. Lugulaul udmurdi vägilastest. Udmurdi eepos”, järgmisel aastal Anatoli Spiridonovi „Jugorno. Laul pühast teest. Mari eepos” ning Kallistrat Žakovi „Biarmia. Komi eepos”. 2016. aasta lõpul ilmus Mihhail Plotnikovi poeem „Jangal-Maa (Tundra). Mansi eepos”. Loetelu tekitab küsimusi. Mind kui folkloristi huvitab, mil määral nimetatud teosed peegeldavad udmurdi, mari, komi ja mansi rahvaluulet. Teiseks on oluline küsida, kuidas suhtuvad nimetatud rahvad ise neisse tekstidesse. Kolmandaks paneb imestama, mis põhjusel kirjutasid teise rahvuse esindajad nii mahukad poeemid just antud rahvaste pärimust silmas pidades. Neljandaks: kas neis tekstides on midagi olemuslikult ühist?

Kõigepealt mõni sõna autoritest. Mihhail Hudjakov sündis 1894. aastal vene kaupmehe perekonnas Malmõži linnas Vjatka kubermangus, õppis Kaasani ülikoolis ja tegeles Volga piirkonna rahvaste ajaloo ja arheoloogiaga. Udmurdi eepose kallal töötas Hudjakov 1920. aastail. Erinevatele uurimustele rajanev teos ei saanudki päriselt valmis, sest autor mõisteti süüdi kui aktiivne trotskistlik-zinovjevliku terroriorganisatsiooni liige ja lasti maha 19. detsembril 1936. Tekst avastati alles XX sajandi lõpul ja avaldati vene keeles 1986. aastal. Udmurdikeelne tõlge ilmus aastal 2000.

Kallistrat Žakov sündis 1866. aastal Ust-Sõssolski äärelinnas (praegu Sõktõvkar) venestunud sürjakomi peres. Ta õppis Kiievi ülikoolis, töötas kuni 1917. aasta oktoobripöördeni Peterburi psühhoneuroloogia instituudis (alates 1911. aastast professor), misjärel asus elama Tartusse ja hiljem Riiga, kus suri aastal 1926. Poeemi „Biarmia” kirjutas ta 1916. aastal. Esmakordselt ilmus see Riias Jānis Rainise lätikeelses tõlkes (1924), vene keeles sai see kättesaadavaks alles 1991. aastal ja komi keelde tõlgituna aasta hiljem.

Vene rahvusest kirjanik, tõlkija ja toimetaja Anatoli Spiridonov sündis 1950. aastal Marimaal Krasnooktjabrskis, õppis Moskvas M. Gorki nimelises kirjandusinstituudis ning töötas „Jugorno” kallal 1990. aastatel. Eepos ilmus 2002. aastal vene keeles koos marikeelse tõlkega.

Mihhail Plotnikov on nimetatud autoritest kõige salapärasem. Veel üsna hiljuti teati tema eluloost vaid seda, et ta on rahvuselt venelane, sündinud aastal 1892,(1) et ta on viibinud välismaal ning töötanud Siberis erinevate ajalehtede-ajakirjade toimetustes. Plotnikovi sõnul kogus ta materjali oma poeemi jaoks mansi külades ning tal võtnud aega kaksteist aastat (1915–1927), et killud omavahel tervikuks ühendada (Plotnikov 1933: 47). Poeem koos autori lühikese saatesõna ja pikema artikliga „Mansi eepika”(2) ilmus 1933. aastal kirjastuselt Academia, väljaandele oli lisatud poeemi töötlus „Võidukas madur Vaza” vene luuletajalt Sergei Klõtškovilt(3).

Plotnikovi elukäiku ja „Jangal-Maa” tausta hakkasin lähemalt uurima pärast seda, kui Arvo Valton kutsus mind toimetama poeemi eestikeelset tõlget. Asusin tööle teadmisega, et algupärand on avaldatud vaid ühel korral. Selgus siiski, et poeem on tervikuna ilmunud ka Tjumenis sündinud vene revolutsioonilise luuletaja Sergei Knjazevi töid sisaldavas koguteoses (Knjazev, Plotnikov 1998: 357–539). Hiljem leidsin, et Tjumenis ilmuv kirjandusajakiri Lukitš avaldas aastal 2000 „Jangal-Maa” uue versiooni, mis olevat autori viimase tahte väljendus (Plotnikov 2000). Väljaandele on lisatud autori 1946. aastal ümber töötatud saatesõna, mis paljuski kordab sõna-sõnalt varasemat, kuid lisab ideoloogilisi toone: „Lahkudes esivanemate teele, ei teadnud Kutonja, et mõne aasta pärast saabuvad mitte ainult mansidele, vaid kõigile Siberi põhjarahvastele helged päevad. Mansid ootasid ära oma vägimehe-vabastaja, kuid ta ei tulnud muusikuna taigajõe Ksenta kallastelt, vaid vene palju­miljonilise proletariaadina Lenini-Stalini partei võitmatu lipu all” (Perepletkin 2000: 17). Poeemist on vastavalt välja roogitud kõik lõigud, mis kõnelevad manside ikestamisest venelaste poolt ja Vaza missioonist mansi rahva vabastajana. Allesjäänu on üsna mõttetu action, kangelastegu kangelasteo pärast. Ehkki poeemile on lisatud üks laul, „Lenini argiš”,(4) on sissejuhatusest ja 20 laulust koosnenud tekst kahanenud 14 laulu pikkuseks. Näiteks poeemi algus ja sündmustikku sissejuhatavad šamaan Kuksa kolm laulu on liidetud üheks lauluks, kus enam ei räägita venelaste poolt mansidele põhjustatud kannatustest. Alles on jäetud vaid võitlus kurja vaimu Meikiga, ehkki sedagi on muudetud. Kui poeemi esialgses versioonis põhjendatakse Meiki õelust šamaan Guzõ reeturlikkusega (vene sõjapealiku poolt ära ostetuna torkas ta vaimul silmad välja), siis uues redaktsioonis mainitakse ainult, et keegi vojevood meelitas Guzõ reetmise teele. Kõik täpsemad kirjeldused on kadunud. Puuduvad ka järgmised read:

 

Raskel, õnnetumal aastal

Lumemägede ent tagant

Tuli venelaste vägi

Nagu kevadvete hoovus.

Mansid läksid vibudega

Vapralt tulirelva vastu,

Kaigastega läksid mansid

Kõvast rauast püssi vastu.

(Plotnikov 2016: 13)

 

Mansi keelde pole Plotnikovi teost tõlgitud ühelgi kujul. Margarita Anissimkova avaldas poeemi proosatöötluse (Anissimkova 1990), mille kohta on N. Gorbatšova kirjutanud: „1990. aastal tutvustas M. Anissimkova vene lugejale oma tõlget mansi eeposest „Jangal-Maa”” (Gorbatšova 2000: 138). See näitab, et isegi Siberis tuntakse Plotnikovi poeemi nii vähe, et peetakse originaali mansi keeles kirjutatuks.

 

Eeposed – miks ja kellele?

Eespool nimetatud eeposte peale mõeldes kerkib mitu küsimust. Miks tuleks pidada vene kirjandusse kuuluvaid tekste soome-ugri rahvaste eeposteks? Kui marid, udmurdid ja komid ise suhtuvad neisse sel moel, ei saa meil, välistel vaatlejatel, olla midagi selle vastu. Igas kultuuris on oma tüvitekstid ja rahvuseepos tavaliselt kuulub nende hulka. Pole võib-olla esmase tähtsusega küsimus, kuidas see on saadud. Kui „Kalevipoja” oleks kirjutanud saksa kirjanik saksa keeles, aga meil oleks varsti pärast selle ilmumist läinud vaja rahvuslikku ärkamist turgutavat ja identiteeti loovat teost, oleksime selle ehk eesti keelde tõlkinud ja omaks võtnud.(5) Seda lihtsam oli omaks kuulutada eesti keeles kirjutatud eepos, hoolimata sealsest pseudomütoloogiast. Seepärast ma ei imesta, miks vene kirjanike loomingust on saanud rahvuseeposed. Nimetatud soome-ugri eepostest kolm avaldati XX sajandi lõpul või uue sajandi esimestel aastatel – ajal, mil Nõukogude impeeriumi varemetel püüdsid uut kasvupinnast leida paljud rahvuskultuurid. Hudjakovi, Žakovi ja Plotnikovi teosed, ehkki loodud juba sajandi algupoolel, olid ühel või teisel põhjusel kohapeal täiesti tundmatuks jäänud. Spiridonovi poeem erineb neist, sest kirjutamise ja trükki pääsemise vahe oli vaid mõni aasta. Ka võis „Jugorno” autor XX sajandi viimastel aastatel toetuda hoopis teistsugustele kirjanduslikele eeskujudele ning teaduslikele uurimustele kui sajandi alguse autorid.

Kui mul tekiks tahtmine kirjutada nende rahvaste ajalugu, kombeid ja mütoloogiat puudutav värssteos, otsiksin kindlasti eeskuju rahvaluulest. Teades folkloorset tausta, tasub märkida, et udmurtidel ja maridel puuduvad eepilised ja isegi lüroeepilised laulud, komi eepilised laulud aga on suures osas sarnased vene omadega nii tegelaste kui ka süžeede poolest. Seega tuleks antud rahvaste mütoloogial põhineva pikema poeemi loomiseks otsida vormilisi eeskujusid mujalt, sisu osas aga saaks kasutada muistendite või muinasjuttude ainest. Nii ongi toiminud Hudjakov, kes lõi oma teose „Lugulaul udmurdi vägilastest” XIX sajandi lõpu ja varaste XX sajandi uurimuste ja muistendikogude põhjal, kasutades värsimõõtu (kaheksasilbiline trohheus), millel puudub vaste udmurdi folklooris. Kuid obiugrilaste (manside, hantide) rahvaluules leidub väga palju eepilisi, ka mütoloogilise sisuga laule, mis võivad moodustada pikki omavahel seotud laulutsükleid. Paraku polnud mansi poeemi autoril Plotnikovil just palju võimalusi kasutada varem kogutud materjali ja publitseeritud uurimusi. Ungari teadlaste Antal Reguly ja Bernát Munkácsi tööd polnud Siberis tõenäoliselt kättesaadavad, pealegi eeldab nende kasutamine mansi ja/või ungari keele oskust. Nagu allpool näitan, ei olnud Plotnikovi teadmised mansi keelest kuigi suured, ungari keelt ta ei osanud. Artturi Kannisto oli oma uurimisreisid alles hiljuti lõpetanud, tema materjalide avaldamiseni oli veel pikk tee. Seega polnud Plotnikovi kasutuses kuigi palju läbi töötatud materjali. Ent tema isikust rohkem teada saades olen hakanud arvama, et just üldsusele kättesaadava materjali vähesus meelitas Plotnikovi mansidest kirjutama.

Kas vene rahvusest kirjamehi motiveeris looma selliseid kirjandusteoseid huvi antud rahva ajaloo ja kultuuri vastu, süütunne, mis tekkis elades lähedases kontaktis suurvene natsionalismi poolt alla surutud rahvastega, või soov kasutada kättesaadavat ning eksootilist materjali oma kirjanduslike ambitsioonide elluviimiseks? Žakovi puhul võis mängida olulist rolli tema vanemate sürjakomi päritolu, Hudjakovi jaoks võis peamiseks teguriks olla teiste Volga-äärsete rahvaste kõrval põhjalikumalt udmurtide ajaloo ja etnograafiaga tegelemine. Plotnikovist teati veel hiljuti liiga vähe, et midagi kindlat väita, kuid uuemad andmed tema kohta aitavad neid küsimusi selgitada.

 

Mihhail Plotnikovi eluloo esimene variant: rikka reederi poeg

Mihhail Plotnikovi kohta teavet otsides leidsin kõigepealt kirjandusteadlase Jelena Papkova artikli (2011), milles käsitletakse Plotnikovi seni ilmumata romaani „Belovodje”. Artikkel sisaldab viiteid autori elukäigule ja nappe kirjeldusi kolleegidelt ja tuttavatelt. Noor kirjanik Vsevolod Ivanov kirjutas 1917. aasta sügisel Omskist sõbrale: „Tutvusin siin [---] Mihhail Plotnikoviga. Ülemine huul alumisest lühem. Pensnee. Inglise seitel. Sinine pintsak ja püksid, pintsaku küljetaskust paistmas punase taskuräti ots. On käinud Ameerikas, Inglismaal ja Saksamaal, õppinud ülikoolis. Tark, lisaks aga suli.” (Papkova 2011) Teine kirjeldus pärineb luuletaja Sergei Markovilt, kes töötas koos Plotnikoviga Novosibirski ajalehes Sovetskaja Sibir aastatel 1925–1926: „Kõigepealt nägin ma sel ajal väga moodsat aukudega teravatipulist kaabut, seejärel kuldraamiga prille, laia, täiesti punakaslillat nägu ja sirget musta piipu... Tal oli seljas hästiõmmeldud frentš, jalas ratsapüksid, säärekaitsmed ja paksu tallaga saapad.” Markovi väitel oli Plotnikov kirju elulooga mees, kes armastas rääkida lugusid Mansimaast, kuldnaisest ja Jermaki peidetud aardest. Elukohtadena on lisaks Omskile ja Novosibirskile mainitud veel Tšitaad, Štšeglovskit (Kemerovot), Tobolskit ja Krasnojarskit, kus ta töötas peamiselt ajalehtede-ajakirjade toimetustes. Kolleegidele olevat ta rääkinud, et tema isale kuuluvad Siberi parimad aurulaevad. (Papkova 2011) Surmaajaks loetakse mitmetes töödes tinglikult aastat 1938, mil ilmus viimane Plotnikovi jutustus ajakirjas Sibirskije ogni ja mil stalinlikud repressioonid olid haripunktis.(6)

Nende kirjelduste ja nappide elulooliste andmete põhjal tekkis mul ettekujutus Mihhail Plotnikovist kui väga jõuka perekonna võsust, hästi ja moekalt rõivastuda armastavast maailma näinud haritud mehest, rahutu iseloomuga sageli elu- ja töökohti vahetavast seiklejast, kellele meeldis uhkustada põlisrahvaste ja peidetud aarete kohta käivate teadmistega. Poeemi ja sellele lisatud artikli põhjal oletasin, et Plotnikov liikus ka Berjozovo-Obdorski (Salehardi) piirkonnas ning puutus kokku neenetsite ja tundraeluga (sest mansidest olid poeemis saanud metsatundra ja tundra asukad). Silme ette kerkis rikas reederipoeg, kellel jätkus raha välismaareisideks, rääkimata muretust ringisõitmisest isale kuuluvate laevadega suurtel Siberi jõgedel. Mansi folkloori kogumist on Plotnikov kirjeldanud poeemi saatesõnas: „Kuude kaupa tuli suitsustes jurtades, muldonnides ja kasetohust kodades nimetute jõgede kallastel, taigas, kääbusmetsade piiril, kust algavad tundra ääretud avarused, koguda raashaaval napisõnalistelt ja umbusaldavatelt jutustajatelt lugusid vägilasest Vazast, ilusast neiust ai-Jutšost, kurjast jumalast Meikist, hirmuäratavast esivanemast Penegezest, tulilind Tauksist, Numist ja paljudest teistest „Jangal-Maa” jumalatest, kurjadest vaimudest ja kangelastest.” (Plotnikov 1933: 47)

Artiklis „Mansi eepika” mainib Plotnikov, et viibis 1920. aastal Jenissei suudmealal neenetsite juures (1933: 24). Hantõ-Mansiiski piirkonna kirjanike liidu sekretär Nikolai Konjajev märkis aga 2004. aastal Ugrimaa kirjanduselu ülevaates: „...kirjamees Mihhail Plotnikov kirjutas juba aastatel 1915–1927 mansi rahvaluulet üles Berjozovos, Saranpaulis, Vanzevatis, Tegis, Šerkalõs, Kondinskojes, Samarovos ja teistes piirkonna asustatud punktides....” (Konjajev 2004). Nii kindla teadmise allikaid pole avatud.

 

Lühidalt poeemi sisust

Poeemi algus on esitatud šamaan Kuksa kolme lauluna, millest esimene kirjeldab mansi rahva kurba saatust. Seejärel laulab Kuksa sellest, mis on põhjustanud jumalus Meiki õeluse, laulab venelaste maaletungist, manside raskest võitlusest ning muutunud elust. Ent ta annab rahvale siiski lootust: keegi peab varastama Meiki põdrarakendi ühes luust kelguga, kihutama sellega karu Kasuk-taadi juurde ja varastama märgi, mis avab tee Torõmi valdustesse. Teel Torõmi juurde peab kangelane röövima läbipääsu valvava tulilind Tauksi sabasule. Kes sellega hakkama saab, suudab mansid vene ikkest vabastada. Noor muusik Vaza kõhkleb, kuid asub tundmatu taadi õhutusel siiski teele. Meiki valdustes kohtub ta kunagi jumaluse röövitud ilusa neiu Jutšoga, armub temasse ja vannub, et tuleb pärast ülesande täitmist tagasi. Jutšo tõotab teda karu käpa nimel oodata. Vaza jõuabki Torõmi riiki, võidab seal hiid Penegeze, pääseb kauni nõia Logari küüsist ja saab viimaks jumalalt kangelase soomusrüü ning veel kaks ülesannet: hävitada samojeede kiusav kuri merekoletis Jur ja maa-alustes valdustes elav Mammut. Ka nende ülesannetega tuleb kangelane toime. Vaza jõuab viimaks Meiki juurde tagasi ning tapab ta kahevõitluses. Jumaluse võlujõu lõppedes muutub Jutšo aga mõne hetkega raugaks ja sureb. Vaza jätab seepeale oma missiooni pooleli ning järgneb Jutšole allilma, et leida moodus ta ellu tagasi tuua. Mansid jäävad ootama tõotatud vägilast, kes tuleks ja koguks nad võitlema võõra võimu vastu.

 

Plotnikovi uus mansi eepika

Poeemile lisatud artiklis „Mansi eepika” kirjeldab Plotnikov uut tüüpi mansi eepikat, mille näidetena esitab katkendeid oma tollal veel pooleli olevast poeemist.(7) Võrreldes uut eepikat vanaga väidab ta, et erinevalt range vormiga vanast eepikast, mis kirjeldas peamiselt mansi vürstide omavahelisi sõdu või retki hantide ja samojeedide vastu, kasutab uus eepika kõnekeelt, sel pole kindlaid vormilisi tunnuseid ja selle sisuks on mansi rahva vabastamise nimel peetav võitlus venelastega (Plotnikov 1933: 10–14). Autori sõnul räägib vana eepika „tavaliselt sõjast hantide või samojeedidega. Jutustatakse sellest, kuidas vürst läheb sõjakäiguga naabervürsti juurde ja nõuab naiseks tolle tütart” (Plotnikov 1933: 10). Uue eepika tekkimise põhjuseks peab Plotnikov manside alistamist venelaste poolt:

Pärast venelaste tulekut pole „seitsmes maailmaosas käinud ja igast neist naise saanud vägimehed-kangelased” rahvale enam olulised. Venelaste poolt alla heidetud manside mõte ja tahe keskendus rahvusliku vabastamise eest peetavale võitlusele. Kuid aastad läksid, vallutajate võim tugevnes, vabanemislootus üha vähenes ning rahva hingest kerkis esile uus tegelane – vägimees-lihtinimene, kes mõnikord võis pärineda ka tuntud, kuid mitte valitsenud vürstide soost; kangelane, kes pidi kangelastegusid sooritades vabastama mansid vene võimu alt. (Plotnikov 1933: 10–11)

Uut eepikat iseloomustab ta järgmiselt:

Uues eepikas puudub värvikate lausekujundite, epiteetide ja metafooride küllus; laialdaselt kasutatakse kõnekeelt, pole väljapeetust rõhkude ja vokaalide vaheldumises ning luulerütmis. Uutel bõliinadel pole rangelt lõpetatud vormi, seos erinevate episoodide vahel on tihti väga nõrk. Üks ja seesama uue eepika lugu, esitatuna eri aegadel või erinevais paigus, on raskesti äratuntav, mispärast pole sageli võimalik eri episoodidest koguda kokku terviklikku lugu. (Plotnikov 1933: 14)

Näib, et Plotnikovi uue eepika idee lähtub peamiselt kahest allikast: Serafim Patkanovi 1891. aastal ilmunud monograafiast „Handi vägimehe kuju handi bõliinades ja sangarilauludes” („Тип остяцкого богатыря по остяцким былинам и героическим сказаниям”) ja Kai Donneri 1913. aastal avaldatud artiklist „A Samoyede Epic”, mille venekeelne tõlge ilmus 1915. aastal. Patkanovi tööle viidates kirjutab Plotnikov:

Rääkides uuest handi eeposest, märgib S. Patkanov, et tatari ja osalt vene valitsusajast pärinevad lood ja jutud esitatakse proosas ja sealjuures uues keeles, laenudega vanadest bõliinadest. Venelaste valitsemine lähendas enne vaenujalal olnud hõime, eri rahvaste esindajate vahelised segaabielud aitasid sellele lähenemisele veelgi kaasa, ja rahvaluule – laulud, bõliinad, tavandilaulud, šamaaniloitsud ja muu sarnane – laenati küll hantidelt mansidele, küll samojeedidelt hantidele ja vastupidi. Sama toimus ka pärismaise eepilise loominguga, mistõttu mansi eepika (mitte ainult uus) sarnaneb iseloomu ja kangelaste tüüpiliste joonte poolest paljuski handi ja isegi samojeedi omaga. (Plotnikov 1933: 14)

Muidugi on Kai Donneri analüüsitud sölkupi lood Itšast~Ijast~Itjast üsna sarnased mansi juttudega ekva pi̮γriś’est, ’Eide Pojast’. Hiiglase-inimsööja Penegeze (sölkupi piirkondlikes tekstides ka Pönegesse, Pönege, Pjunekse, Pineveldju(8)) asemel on mansi lugudes enamasti hiiud meƞkv’id. Aga sarnaseid vembumehe ja rumala vanapagana lugusid leidub üle ilma, nende sarnasus ei pruugi tähendada juttude üksteiselt laenamist. Obiugri kangelaslauludes kirjeldatud lahingute puhul tuleb meeles pidada, et enamasti pole need reaalsete ajaloosündmuste peegeldused. Sõjakäigud ei toimu mitte inimeste, vaid üleloomulike olendite maailmas, kus lahinguid löövad erinevate piirkondade kaitsevaimud.

 

Poeemi tegelased ja nende taust

Vaatleme lühidalt ka poeemi peategelasi. Need võib jagada kaheks: inimesed ja üleloomulikud olendid. Inimeste maailma kuuluvad poeemi peategelane Vaza ja tema armastatu Jutšo. Juba esimesel lugemisel seostasin esimese nime pardiga (mansi vas) ja leidsin selle kohta kinnituse poeemi tekstist, kus Vaza tutvustab ennast neenetsitele nii:

 

„Lähen sõtta Juri vastu,

Olen mansi Ksenta kaldalt,

Unustatud laulu laulja,

Sündides šamaani käest sain

Nime Vaza, tähendab see

Parti. Siia Obi maile

Tulin Torõm-isa juurest....”

(Plotnikov 2016: 75)

 

Jutšo nime pole sel kombel lahti mõtestatud, aga temaga seoses tuleb kindlasti nimetada Latši – meest, kes püüdis teda vägisi omaks teha, kuid kelle neiu tappis. Poeemis on olulisel kohal mansi šamaan Kuksa, kelle lauludega kogu sündmustik algab.

Üleloomulikest tegelastest tuleb kõigepealt mainida jumal Torõmit, keda autor nimetab ka Numiks ja Mirra-Susnahummiks. Tegemist on mansi taevajumala numi-tōrəm’i peegeldusega (numi ’ülemine’, tōrəm ’jumal, taevas, ilm’). Lihtsalt Num on pigem neenetsi jumalus. Mingil põhjusel on Plotnikov taevajumalaga liitnud ka Maailma Vaatava Mehe (mansi mir susne χum), taevajumala ja Kaltaš-ekva poja, kes ratsutab pilvepiiril oma tiivulise hobuse seljas ja jälgib kõike maa peal toimuvat. Poeemis esinev Ortik tuleneb handi mütoloogilisest tegelasest ort iki’st (ka urt iki või urt), mis on samuti üks paljudest Maailma Vaatava Mehe nimedest.

Torõmi elupaika on poeemis kujutatud kauge kõrge taraga piiratud valdusena, kuhu viib tee läbi surnute maa. Et tegemist on taevaga, selgub alles siis, kui Vaza imestab, kuidas ta jumalate riigist nii kiiresti tagasi jõudis:

„Nõnda kiiresti ei saanud

Tagasi ma jõuda siia

Mööda riigi väravatest,

Mööda suurest tasandikust,

Elavad kus surnud hinged,

Kitsast teest, mis varjuriigis

Linnust Tauksist viib mööda.

Ma ei saanud hetkega ju

Seitsmendamast taevast alla.”

(Plotnikov 2016: 70)

 

Obiugrilaste uskumuste kohaselt elab taevajumal tõesti taeva seitsmendal korrusel. Handi folklooris levinud vormelid näitavad, et kunagi oli taevajumal taeva personifikatsioon, mitte seal elav olend: tāpət wēśpa χūnəƞ nowə āśem ’minu seitsme harjalatiga unkaline hele (valge) isa’ (Steinitz 1939: 309, 320) või tāptijen wēśpa χūnəƞ tūrəm āśem ’minu seitsme harjalatiga unkaline isa taevas’ (Steinitz 1939: 355). Poeemis kujutatakse Torõmit kui panteoni valitsejat, keda ümbritsevad teised jumalad. Mansi usundist me sellist pilti ei leia, kõik jumalused elavad seal eraldi. Tõsi, mansi karupeolauludes mainitakse Torõmi poegi ja koja valvureid.

Torõmi vastasena esineb poeemis kuri jumal Meik. Üsna kindlalt võib väita, et tema loomisel kasutas Plotnikov mansi usundis ja folklooris väga levinud hiiu (mansi meƞkv) tegelaskuju. Tegemist pole mitte ühe olendiga, nagu kirjeldab Plotnikov, vaid üleloomulike olendite kategooriaga. Hiide on kahte liiki: mäehiiud (ūrmeƞkv) ja metsahiiud (vōrmeƞkv). Nad on rumala vanapagana sarnased suure jõu ja piiratud mõistusega tegelased, kes sageli esinevad triksterilugudes Eide Pojast. Eespool sai juba mainitud nende sugulust sölkupi Penegezega.

Väga tähtis roll on poeemis Karul, kelle suhtes kehtib sama mis hiidudegi puhul. Kuigi obiugrilased pidasid karu taevajumala maa peale laskunud lapseks, austades teda mitu päeva kestva karupeoga ning andes tema nimel vandeid, ei olnud see üks kindel müütiline karu või karude esivanem – austust väärt oli iga loom. Karu elukaaslane on poeemis Mjusne, kelles võib ära tunda mansi misne – metsaga seotud naissoost üleloomuliku olendi, küttide eksitaja. Jälle tuleb lisada, et tegemist on olendite liigiga.

Tähtsal kohal on poeemis salapärane tulilind Tauksi, kellele mansi mütoloogias vastet ei leidu. Eksisteerib küll lind kors, kes on sidepidaja maise ilma ja taevajumala vahel, kuid puudub fööniksisarnane tegelane. Kindel koht obiugrilaste mütoloogias on mammutil, keda Plotnikov nimetab kord handi sõnaga ves, kord ižmakomi sõnaga muhor ’maapõder’. Mansi sõna māχar on viimasele üsna lähedane. Levinud uskumuse kohaselt arvati, et mammut elab maa all, kaevates seal kihvadega käike, mis mõnikord jõe kõrge kalda seest maapinnale tulevad. Seda ettekujutust aitasid toita kaldavaringutest leitud mammutiluud. Mammuti elupaika on poeemis nimetatud Petlim-jemderiks, mis näib seostuvat idapoolsete hantide kujutelmaga maa-alustest musta veega järvedest pətlem-emtər, kus elas kuri vaim kuľ ’allilma isand, kurat’ (vt Karjalainen 1918: 348).

Merekoletis Juri pidasin algul Plotnikovi fantaasia viljaks, kuna pole sellise tegelasega obiugri tekstides kokku puutunud. Siiski leidub vastav sõna Artturi Kannisto mansi sõnastikus: jūr ’teatav veeloom, kes elab voolukeeristes; müütiline loom; veekoletis, mammut’ (Kannisto jt 2014: 233). Poeemis on temast saanud küünistega vaal.

 

Poeemis nimetatud iidolid kuldnaine ja kuldhani

Poeemis mainitakse ka mõningaid mansi pühapaiku ja iidoleid, eelkõige nn kuldnaist, keda Plotnikov nimetab Ratšaks ning kelle pühamu asub poeemi kohaselt Berjozovo lähedal.(9)

 

Öelge nüüd, kes mäletab veel

Kuldset Ratšat, mäelt kes vette

Ennast kukutas, et mitte

Saada venelaste saagiks.

(Plotnikov 2016: 9)

 

Esimesed teated obilaste kuldnaisest leiduvad XIV sajandi Novgorodi kroonikas viitega Permi Stefani tegevusele. XVI sajandil räägivad kuldsest iidolist Moskva suurvürsti alamad, kelle ülesandeks oli kirjeldada Venemaa laienevaid kauba- ja sõjateid. Teadaolevalt esimese eurooplasena mainib kuldset naist oma „Traktaadis kahest Sarmaatiast” Krakovi ülikooli professor Maciej Miechowita. Veel räägitakse kuldnaisest Siberi kroonikas seoses Jermak Timofejevitši retkega: Jermaki ataman Bogdan Brjazga jõudis 1582. aastal Belogorje kanti, kus nägi ugrilaste iidse naisjumaluse kuju, keda kirjeldatakse alasti koos pojaga toolil istuvana: „Sealt tuli ta Obi äärde, ja nähes asustamata paiku või hõredat asustust, peatus Belogorjes. Seal oli neil palvuspaik nende vanale jumalannale: alasti, koos pojaga toolil istuv, omadelt ohvreid vastu võttev. Ja ohverdatakse talle osa igast saagist [---] Aga kui nendeni jõudsid kuuldused Bogdani saabumisest, käskis ta ennast ära peita ja kõigil põgeneda....” (Lühike Siberi kroonika 1880: 22 (§ 79)) Madonnalaadset iidolit on kujutatud ka 1562. aastal Londonis ilmunud Anthony Jenkinsoni Venemaa kaardil. Tegelikult pole kuldnaist sellisena – üleni kullast kujuna – kindlasti olemas olnud. Teaduslikult kirjeldatud obiugrilaste pühakujude põhjal võib väita, et tõenäoliselt oli tegemist kuldehetega kaunistatud iidoliga.

Teiseks mainib Plotnikov kuldset hane Lonti (mansi lunt ’hani’) lõigus, kui Torõm lubab Vazale kangelastegude sooritamise järel ihaldatud tasu: vabadust rahvastele ja endise eluviisi taastumist (Plotnikov 2016: 69–70). Ilmselt on autorini jõudnud Novitski kirjeldus XVIII sajandi algusest: „Nende poolt väga jumaldatud iidol hani on hane kujul vasest valatud, tema jõle elamu asub Belogorje külas suure Obi jõe ääres. Nende ebausu kohaselt austatakse (seal) veelindude – luikede, hanede ja muude vee peal ujuvate lindude – jumalat” (Novitski 1941: 61). Võib lisada, et hani oli obiugrilaste armastatuma jumaluse Maailma Vaatava Mehe üks esinemiskujusid. Belogorjet peetakse mõnel pool tänapäevalgi tema elupaigaks.

 

Poeemis kasutatud „pärismaistest” sõnadest ja väljenditest

 

„Maa jääb tühjaks, meie kaome

Ega uuesti siin sünni.

Kiired suusad tundra lumel

Enam siin ei libise nüüd

Rebase ja soobli jahil.

Meie kaome oma tundrast

Jõgesid ei näe me enam,

Meie haabjad on kui hauad

Mädanemas kaldaliival;

Põtradeta nartad aga

Kaovad ära rohu sisse,

Tühjaks jäänud küladesse

Pesa teevad üksnes hiired....”

(Plotnikov 2016: 10)

 

Plotnikov põimib teksti hulgaliselt mansi sõnu. Ülal poeemi sissejuhatusest tsiteeritud lõigus võib sääraseid sõnu leida mitmeid: taut – tovt ’suusad’, oksar – oχsar ’rebane’, njuks – ńoχs või noχəs ’soobel’, hap – χap ’paat’, tankõr – tankər ’hiir, mutt’.

Plotnikov lisas poeemile (ja artiklile) sõnastiku, mis sisaldab 339 sõna või fraasi mitmes erinevas keeles (mansi, handi, neenetsi, sölkupi, komi, vene, tatari) (Plotnikov 1933: 595–619). Paljud mansikeelsetena välja pakutud sõnad on tegelikult handi või neenetsi päritolu, näiteks:

 

ai ’väike, noor, tütarlaps’ – handi aj ’väike’; vrd mansi mań ’väike’, aγi ’tütarlaps’;

arin vah vuž ’vaskne, raudne linn’ – handi ariƞ vaχ vuž ’vaskne-hõbedane linn’;

imi ’vana naine’ – handi imi ’ema’;

jaran-pelek ’samojeedide maa’ – ilmselt handi, vrd handi päläk, pəlek ’pool, piirkond’, mansi jorn ’neenets’, pal ’pool’;

keu ’Uurali mäed’ – handi kev, mansi ńor;

lonh ’iidol’ – handi luƞχ ’vaim, esemetega seoses ka iidol’;

madur ’kangelane’ – handi matur, māDur, mansi otər;

mõga hat ’muldonn’ – ilmselt handi mi̮γa χat või məχ χat, vrd mansi ma kol;

penzer ’trumm’ – neenetsi penzer;

sarjata hu ’loitsija, šamaan’ – handi saŕata ku, vrd mansi ńait, koipəńait ’šamaan, trummiga šamaan’;

ves ’mammut’ – handi ves, mansi māχar;

voi ’lind’ – handi voj ’loom, lind’, mansi uj.

 

Plotnikovi poeem ja mansi rahvaluule

Iseloomulik on see, kuidas Plotnikov oma poeemi abil analüüsib mansi rahvaluulet. Artiklis „Mansi eepika” kirjutab ta näiteks karu kohta:

Nagu osutavad kõik handi ja mansi muistendid, ilmus esimene karu

 

Kõrgel mäel, mis asub läänes,

Järsaku peal seedrisalus

Ehitas see Kasukvana

Koja, kuhu tulid need, kes

Polnud rahul saatusega,

Tulid ülekohtu ohvrid.

Tema mõistis kohut ausalt,

Süüdlased kõik mõistis surma,

Süütutega oli lahke.

(Plotnikov 1933: 22–23)(10)

 

Ma ei tea mitte ühtki sarnase sisuga uut ega vana obiugri teksti. Tõsi – usuti, et kui karu nimel vanne anda, siis karu karistab valetajat.

Plotnikovi arusaamu obiugri folkloorist väljendavad hästi ka artikli lõigud improvisatsioonilistest lauludest:

Loos märgi (tamgaa) varastamisest on kaks selgitust nõudvat kohta: Vaza improvisatsiooniline laul metsast, mis sarnaneb osalt palve või religioosse ülistuslauluga, ja Karu sõnad, millega ta Vaza poole pöördub. Karu jurta poole sõites laulab Vaza:

 

„Tume laas, oh laas sa vägev!

[---]

Võimas laas täis saladusi,

Laas, mu päästja ja mu hoidja,

Röövida tamgaa mul aita,

Hoia mind ka Kasuktaadi

Karuvana viha eest sa.

[---]

Palun sind ma, laas nii vägev,

Kes sa meie kodasid ja

Meie koeri, põtru hoiad,

Aita mind mu tegemistes!”

[---]

 

Sellised katkendid Vaza improvisatsioonilisest laulust, mis võiksid olla poeetilise improvisatsiooni musternäideteks, on põhjarahvastele üldiselt omased. Näiteks sõidab mansi metsas, näeb lund, härmatisega kaetud seedreid, oksalt oksale hüplevat väledat oravat ja juhuslikke sügavaid põdrajälgi. Kui mansil on vastav meeleolu ja kui ta üldse suudab laulda, siis ta alustab venivat laulu kõigest sellest, mida näeb…. (Plotnikov 1933: 33–34)(11)

Muidugi esineb mansi rahvaluules pikkade eepiliste laulude kõrval ka lüroeepikat ja improvisatsioonilisi laule. Viimaseid nimetatakse üldjuhul isiklikeks lauludeks, kuid erinevalt Plotnikovi poeemi „improvisatsioonidest” ei tegele need enamasti mitte ümbritseva looduse kirjeldamisega, vaid sellega, mida inimene teeb, tunneb ja mõtleb, ning on sageli omapärased autobiograafiad. Kuid esineb ka looduskirjeldusi, näiteks Antal Reguly kogutud ja Bernát Munkácsi abil tuntuks saanud Agapi Stepanovna Muratkova laul, milles kirjeldatakse kevadpäeva, taustaks linnujahi hääled:

 

Kevadaja uduse päeva lõi Torum.

Ta vaatab värske rohuga kaetud tanumalise küla tanumale:

külatanum mähkub värske rohu lahtirullitud siidi.

Ta vaatab vooremetsa poole:

vooremets rõivastub värske rohu lahtirullitud siidi.

Ta kuuleb järvekese poolt:

siidnööri pöörlemise põrisev-põrisev hääl

Isa Numi-Torumi juurde üles kandub.

Ta kuuleb jõelammi poolt:

[kus on] palju punakurk-kaure,

niinenööri põrisev-põrisev hääl

Isa Numi-Torumi juurde üles kandub.

(Munkácsi 1896: 104–105 < A. Reguly)

 

Tuleb rõhutada, et suur osa mansi ja ka handi rahvaluulest on olemuselt väga vormellik, olenemata sellest, kas see on üles kirjutatud XIX sajandi lõpus, XX sajandi alguses või keskpaigas. See tähendab, et üht tegelast iseloomustatakse erinevates tekstides ühtede ja samade sõnaühenditega, näiteks sooloomaküüneline, metsloomaküüneline valitseja (Püha Linna Taat), kelle linna jalp ūs (mansi) või jem voš (handi) nimetatakse alati sammuva hobuse kujuliseks, jooksva hobuse kujuliseks (handi) või sammuva hobuse laotuse kujuliseks, jooksva hobuse laotuse kujuliseks (mansi). Selliseid näiteid võib palju tuua. Vormelid on žanriülesed, esinedes nii lauludes kui ka proosajutustustes. Mõnikord, eriti karupeo repertuaaris, on handi vormelid jõudnud mansikeelsesse teksti või vastupidi. Selle võis põhjustada tõsiasi, et karupidu oli nende rahvaste ühine traditsioon ja eriti Obi-lähedastes külades võisid mansi karupeietel osaleda ka handi lauljad. Samuti olid ühised mitmed olulisemad pühapaigad, seega pole ime, kui nendega seotud vormelid ületasid keelepiire. Obiugri laule ilmestav parallelism on sageli nii absoluutne, et muudab paralleelvärsside tegelikku tähendust: näiteks ei saa handi laulu paralleelvärsse kümne hambaga hambuline suu / kahekümne hambaga hambuline suu võtta sõna-sõnalt, vaid koondtähenduses ’paljude hammastega suu’. Sageli vahetubki paralleelvärssides vaid üks sõna, näiteks viie varbaga varbalisse jalga / kuue varbaga varbalisse jalga. Vahetuvad arvsõnad viis ja kuus, kuus ja seitse, kümme ja sada. Samuti astuvad üksteise asemele sageli loom ja kala, must ja punane, siid ja kalev, vask ja hõbe, vasak ja parem, mets ja vesi jne. Leidub ka keerulisemat parallelismi, kus asendub mitu sõna. Antud juhul on oluline vaid see, et parallelism (ja ühes sellega vähesemal määral alliteratsioon) on nii mansi kui ka handi rahvaluules peamine teksti loomise printsiip, mis koos kinnisväljendite-vormelitega aitab esitajal meeles pidada ja taasluua väga pikki (sageli mitmeid tunde kestvaid) tekste. „Jangal-Maa” autoril näivad need teadmised puuduvat. Kuigi Plotnikov väidab, et uuem mansi eepika kasutab rohkelt kõnekeelt ega ehi ennast metafooride ja epiteetidega, kubiseb tema poeem poeetilistest looduskirjeldustest.

 

Kokkuvõtvalt poeemi seostest mansi kultuuriga

Poeemi süžee ja tegelased ei pärine otseselt mansi rahvaluulest. Olles mansi folklooriga tegelnud aastakümneid, pean nentima, et pole seni kohanud Plotnikovi mainitud uue eepika näiteid. Kuigi tekst sisaldab hulgaliselt pärismaiseid sõnu, ei ole suur osa neist mansikeelsed. Sama kinnitab Tjumeni ajaloolane Sergei Parhimovitš, kes lisaks keelelistele vigadele (Parhimovitš 2002: 183) osutab ka ebatäpsustele manside olme kujutamisel. Eespool olen maininud tõika, et mansid ei asustanud tundrat ega elanud püstkodades, nagu kujutab Plotnikov. Parhimovitš lisab sellised detailid nagu narid püstkojas(12), mansid ringis istumas ümber tšuvali(13), šamaanilaulu saateks vilepilli mängimine(14) jne (Parhimovitš 2002: 185). Märkasin paljusid sarnaseid seiku juba tõlget toimetades ning palusin püstkoja või tšummi asendada neutraalsema sõnaga koda, kuid mitte kõikjal pole mu soovi arvesse võetud. Nagu eelnevalt näitasin, pärinevad mansi mütoloogiast vaid mõnede poeemi tegelaste nimed, needki moonutatud kujul, olendid ise aga ei vasta mansi ettekujutustele. Šamaaniatribuutika kohta kasutatakse neenetsi sõnu. Võrreldes Kuksa šamaanilaule poeemi alguses ja neenetsi rituaali kirjeldust neljateistkümnendas laulus (Plotnikov 2016: 72–73), on asjatundjale selge, et viimase aluseks on autori reaalsed muljed, esimesed on aga puhtalt väljamõeldis. Seda kinnitab kaudselt Plotnikovi märkus artiklis „Mansi eepika”, kus ta ütleb, et kuulis 1920. aastal Jenissei-äärsete neenetsite juures kahte šamaanilaulu (Plotnikov 1933: 29). Kohtumisest mansi šamaaniga räägib Plotnikov üksnes oma poeemi lõpuridades.

Parhimovitš mainib oma artiklis, et tuntud vene ugroloog, hea mansi keele ja kultuuri tundja Valeri Tšernetsov (mansi-vene sõnastiku ning mitmete väärtuslike mansi kombestiku- ja usundialaste artiklite autor) luges Plotnikovi teost varsti pärast ilmumist ja kinnitas, et see jääb mansi rahvaluulest väga kaugele (Parhimovitš 2002: 181). Parhimovitš osutab ka, et mitmed poeemis esinevad handi sõnad pärinevad tõenäoliselt Serafim Patkanovi 1891. aastal ilmunud tööst (Parhimovitš 2002: 189) ja et Meiki nimekuju esineb Vassili Šavrovi kirjutises „Lühikesi ülestähendusi Berjozovo maakonna elanike kohta” („Краткие записки о жителях Березовского уезда”), mis ilmus 1871. aastal. Tõepoolest leiame nimetatud kirjutise kaheksandalt leheküljelt teate: „Meik, kurjuse jumal. Ta (kuju) tehakse puust ja rõivastatakse kopranahast kasukasse ja peale selle rõiva ei ehita teda millegi muuga. Metsa või steppi eksinud paluvad temalt kaitset ja eestkostet ning meelitavad teda kõiksugu ohvritega, mida ta suvatseb palujatelt vastu võtta. Sel jumalal on palju abilisi ja teenijaid....” (Šavrov 1871: 8) Šavrov mainib ka teist poeemis esinevat jumalust, Ortikut. Tulilind Tauksit peab Parhimovitš Plotnikovi enda väljamõeldiseks (2002: 185).

 

Mihhail Plotnikovi elulugu, teine variant – zootehnikust kirjamees

Poeemi tõlke toimetamise käigus esile kerkinud küsimused sundisid mind otsima uut informatsiooni ka autori kohta. Millal ikkagi käis Mihhail Plotnikov manside juures materjali kogumas ning kus täpsemalt ta neil reisidel viibis? Kuigi poeemi 1933. aasta väljaandele lisatud artikkel „Mansi eepika” meenutab vormilt teaduslikku uurimust, pole autor kusagil nimetanud ei materjali kogumise paiku ega informante. Tekstinäidetena esitab ta oma poeemi katkendeid, ainsaks erandiks handi isiklik laul naisevõtu teemal (Plotnikov 1933: 32).

Otsingute tulemusel leidsin kõigepealt juba mainitud Tjumeni kirjandusalmanahhi Lukitš 2000. aasta teises numbris avaldatud poeemi uue versiooni ning Juri Perepletkini artikli „Rahvarohke „Tundra”” („Многолюдная „Тундра””), mis sisaldab ka Mihhail Plotnikovi poja Juri kirja isa elulooliste andmetega. Lisaks ilmus samas ajakirjanumbris Valeri Beloborodovi lühike kirjutis „Pseudonüümi mõistatus” („Загадка псевдонима”), mis seostab Mihhail Plotnikoviga 1928. aastal Tobolski ajalehes Sovetski Sever pseudonüümi M. Sibirjakov all ilmunud põnevusromaani „Kutšumi aare” („Клад Кучума”) (Beloborodov 2000: 8–10).

Mihhail Plotnikovi poja kirjast ei leidnud ma vastuseid kõigile mind huvitavatele küsimustele, eriti Plotnikovi elu varasemate aastate kohta. Sain teada, et „Jangal-Maa” autor ei hukkunud stalinlike repressioonide ohvrina, vaid suri alles 1953. aastal. Juri Plotnikov kirjutab isast pateetiliselt: „Mihhail Pavlovitš Plotnikovist, tema elust ja loomingust pole kerge kirjutada. Luuletaja, kirjanik, zootehnik-põhjapõdrakasvataja, ajakirjanik – selline oli Plotnikov, kes elas ränduri elu. Sahhalinist ja Kamtšatkast Põhja-Uuralini viisid teed ja rajad, mis ta läbi käis ja sõitis, ning kui lisada veel ekspeditsioonid Mongoolias, 1920. aasta retk Diksonile, osavõtt tuntud polaarlendurite esimestest pikkadest Põhjamaa-lendudest – kas seda kõike pole ühe inimese jaoks liiga palju?” (Perepletkin 2000: 17) Edasine otsimine viis mind materjalideni, mis annavad ühemõttelise vastuse: jah, seda kõike oli ühe inimese jaoks liiga palju.

Plotnikovi poeemi ja mõningate elulooliste andmete avaldamine aastal 2000 tekitas avalikkuses huvi tema täpsema elukäigu vastu ning Tjumeni koduloolane Aleksandr Petrušin võttis ette tee arhiividesse, et päevavalgele tuua Plotnikovi süüasi. Need materjalid avaldati sellesama ajakirja Lukitš veergudel pealkirja all „Mihhail Plotnikov: mahalaskmise toimikust”.(15)

Plotnikovi oma käega kirja pandud elukäigust ja ülekuulamisprotokollidest saab käesolevas artiklis vaid lühida ülevaate esitada. Neist selgub, et Mihhail Plotnikov polnud rikka reederi poeg. Ta sündis 1892. aastal Kamenka külas Novonikolajevski (praeguse Novosibirski) lähedal, tema isa Pavel Ivanovitš teenis leiba poesellina Kolõvani, Berdski ja Novonikolajevski kaupmeeste juures (Petrušin 2000a: 59).(16) 1905. aastal asus Mihhail õppima Tomski reaalkooli, mille lõpetas 1912. aastal. Järgnevalt omandas ta Tomski ülikooli juures aastasel põllumajanduskursusel agronoomi erihariduse loomakasvatuse suunal (Petrušin 2000a: 56). Ja kuigi Plotnikovi haridustee sellega 1913. aasta novembris lõppes, suutis ta valeandmeid esitades piisavalt segadust luua. Nimelt kirjutas ta tööle asumisel ankeeti, et lõpetas 1913. aastal Riia põllumajandusliku polütehnilise instituudi (sic!),(17) selle elulukku mahutamiseks aga nihutas kooliaastad varasemaks (1901–1908) (Petrušin 2000a: 56).

Aastatel 1914–1918 töötas Plotnikov Omski raudteel põllumajanduskonsultandina. Segastel aegadel 1918–1919 Autonoomse Siberi Ajutise Valitsuse, Ufaa Direktooriumi ja Koltšaki diktatuuri ajal oli ta ametis Kameni linnas ja Krasnojarskis. Sel ajal avaldas ta ajakirjas Sibirskije zapiski luulet, jutustusi ja ka poeemi „Jangal-Maa” esimesed seitse (teistel andmetel üheksa) laulu.(18) 1920. aasta suvel käis ta Krasnojarski muuseumi korraldatud ekspeditsioonil mööda Jenisseid Diksonini, mil õnnestuski tal kuulda eespool mainitud kahte neenetsi šamaanilaulu. 1921. aasta sügisel kutsuti Plotnikov Tšitaasse, kus talle pakuti tööd Kaug-Ida Vabariigi rahvusasjade ministeeriumis (pärismaalaste küsimuste spetsialistina). Plotnikov jäi Tšitaasse 1925. aasta juulini. Pärast seda jõudis ta lühikese aja jooksul töötada kuue erineva ajalehe juures. 1929. aasta septembrist 1931. aasta septembrini korraldas Plotnikov veterinaarpunkti tööd Turuhhani jõel Turuhhanski krais, seejärel aga suundus Kaug-Itta, kus leidis erialast tööd Habarovskis krai põllumajandusvalitsuses. Seal töötas ta 1937. aasta augustini põhjapõdrakasvatuse spetsialistina, misjärel oli samas linnas NSVL põllumajanduse rahvakomissariaadi palgal. 1938. aasta märtsist alates oli ta ka ajalehe Pogranitšnõi vodnik kirjanduslik kaastööline. Plotnikov arreteeriti 4. oktoobril 1938 ja mõisteti Amuuri alamjooksu jõelaevanduse sõjatribunali 1939. aasta 10. ja 11. septembri otsustega süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses, karistuseks mahalaskmine koos kogu vara konfiskeerimisega. Plotnikov kaebas otsuse edasi ja saavutas surmanuhtluse asendamise seitsmeaastase vangistusega (sama tribunali otsus 4. XI 1940), süüdistusena jäi püsima vaid fašistlike ja nõukogudevastaste seisukohtade levitamine (Petrušin 2001: 45–46, 74–75). Edasisest on teada, et väidetavalt vabanes Plotnikov 1943. aastal ning pöördus tagasi oma naise juurde Krasnojarskisse. Pärast pensionile jäämist 1947. aastal kolisid nad elama Irša asulasse Rõbinski rajooni, kus Plotnikov suri aastal 1953 (Perepletkin 2000: 18–20).

Neist andmetest nähtub, et Mihhail Plotnikov ei saanud mingil viisil kaheteistkümne aasta jooksul kuude kaupa suitsustes jurtades, muldonnides ja kasetohust kodades raashaaval mansi rahvaluulet koguda, nagu ta poeemi saatesõnas kirjeldab (Plotnikov 1933: 47). Tema tihe elulugu ei näita ühtki võimalikku „akent” Mansimaa külastamiseks. Ka ei ilmne materjalides pikki lende koos vaprate polaarlenduritega ega ekspeditsioone Mongooliasse, Kamtšatkale ja Sahhalini saarele, millest ta oli pojale jutustanud. Ülekuulamisel kinnitas ta hoopis, et töötas põllumajandusvalitsuse keskaparaadis ega puutunud kokku loomakarjadega (Petrušin 2000a: 44). Viimane väide ei vasta siiski tõele, sest hiljem rääkis Plotnikov pikemast komandeeringust evengi põhjapõdrakasvatajate juurde aastal 1935 (Petrušin 2000a: 48). Isegi kui oletada, et töö Kaug-Ida krai põllumajandusvalitsuses nõudis väljasõite kohtadele, pole tegemist poja nimetatud kangelaslike retkedega. Eluloolised andmed näitavad, et manside asemel on Plotnikov kokku puutunud neenetsite ja eriti evenkidega. Võib järeldada, et väljamõeldud kõrgharidus ja „Jangal-Maa” algusosa ilmumisega kaasnenud põlisrahvaste elu hea tundja renomee võimaldasid Plotnikovil töötada kõrgemat haridust ja isegi teaduskraadi nõudvatel ametikohtadel.

Selle põhjal, mida rääkisid temaga kokku puutunud inimesed ning mida kinnitas mingil määral ka ta poeg, võib järeldada, et Mihhail Plotnikov oli mees, kes armastas oma elu kohta väljamõeldisi levitada.

 

Kas šamaan Kutonja oli olemas?

Peatun lühidalt ka Plotnikovi väitel, et tema teejuhiks mansi eepose juurde oli šamaan Kutonja. Poeemi saatesõnas kirjutab ta: „On möödunud palju aastaid, kuid ma ei suuda tänaseni unustada saja-aastase mansi küürus kuju – jutustaja Kutonjat, kelle püstkoda seisis Kärbi jõe – Soss’ja ülemjooksul. [---] Meenutan alati armastuse ja tänuga Kutonjat, kes õpetas mulle mansi keelt, taati Kärbi jõelt, kes aitas mul avastada kõige salapärasemat eepost – mansi eepost „Jangal-Maa”, mis sündis ajal, kui venelased alistasid Siberi.” (Plotnikov 1933: 47–48). Tuleb mainida, et 1924. aastal ilmunud artiklis „Veneaegne mansi eepika” ja selle hilisemas redaktsioonis „Mansi eepika” (Plotnikov 1933: 9–46) ei mainita Kutonjat kordagi. Poeemi alguslaulud laseb autor esitada hoopis Kuksa-nimelisel šamaanil. Šamaan Kutonja figureerib vaid poeemi viimastes ridades.

Plotnikovi sõnul õppis ta mansi keelt just Kutonja käest, ent kuna poeemis ja artiklis kasutatud „pärismaine” sõnavara pärineb lisaks mansi murretele ka handi, neenetsi, sölkupi ja komi keelest, võib selle väite fantaasia valda liigitada. Ainus enam-vähem pädev šamaanirituaali kirjeldus leidub poeemi neljateistkümnendas laulus, kus peategelane Vaza jõuab Jamali poolsaarele, et võidelda merekoletis Juriga. Laulus esineb neenetsi šamaan, ka poeemi šamanismiga seotud sõnavara on neenetsi päritolu. Tõik sobib hästi artiklis „Mansi eepika” mainituga: „Mul õnnestus 1920. aastal Jenissei neenetsite juures Golotšika lähedal kuulata kahte šamaanilaulu, mõlemad neist püstitasid lisaks religioossetele motiividele küsimuse neenetsi rahva tuleviku kohta....” (Plotnikov 1933: 29).

Arvan, et Kutonja on tervikuna välja mõeldud andmaks poeemile veenvat raamistikku teose käsikirja valmimise järel. Autor on seda teinud nii tõepäraselt, et isegi tuntud mansi lingvist Jevdokia Rombandejeva oli veendunud tema olemasolus. Rombandejeva esitas šamaani nime mansipäraselt – Katunja – ja märkis, et see tähendab tõlkes ’kätt omav’, s.o ’raviva käega’ (Mifõ, skazki 2005: 14). Tõesti on ’käsi’ mansi keeles kat, ’kätt omav’ võiks olla siis kat ońśi,(19) aga kuidas saab Plotnikovi Kutonjast Rombandejeval Katunja?

Võimalik, et Kutonja näol on tegemist Henry Wadsworth Longfellow eepose mõjuga. Udmurdi folklorist Vladimir Napolskihh on oletanud, et Hudjakovi poeemi „Lugulaul udmurdi vägilastest” eeskujuks pole mitte niivõrd „Kalevala” kui „Laul Haiavatast”. On tähelepanuväärne, et kuigi eeposed ilmusid vene keeles kõigepealt kümneaastase vahega – „Kalevala” Leonid Belski tõlkes 1888, „Laul Haiavatast” Ivan Bunini tõlkes 1898 –, said mõlemad tõlked Puškini auhinna ja publitseeriti seejärel uuesti kõigest aastase vahega (1915 ja 1916) tuntud Moskva kirjastuses M. ja S. Sabašnikov. Napolskihh analüüsib: „Vaatame kõigepealt poeemi autori üldist positsiooni: K[alevalas] räägib autor oma rahva nimel ja selle rahva keeles, H[aiavatas] ja L[ugulaulus] u[dmurdi] v[ägilastest] jutustab autor omas keeles (inglise, vene) ümber teise rahva (odžibved, udmurdid) muistendeid, nimetades neid rahvaid nimepidi ja kasutades ainult mõnda pärismaise keele sõna (rahvanimed, kangelaste nimed jne). [---] Autori positsioonist lähtub loo päritolu ja allikas, mida tutvustatakse sissejuhatavas laulus: K[alevalas] ütleb autor, et kuulis neid laule vanematelt ja „kogus” neid kogu eluaja oma kodumaa looduses, H[aiavatas] ja L[ugulaulus] u[dmurdi] v[ägilastest] ütleb autor, et kuulis neid laule (või kogu poeemi) pärismaiselt laulikult, keda ta teab nimepidi (Nawadaha, Ožmeg).” (Napolskihh 2003: 281–282)

 

Lisaksin siia ritta ka Plotnikovi poeemi. Võrrelgem:

 

I repeat them as I heard them

From the lips of Nawadaha,

The musician, the sweet singer.

(Longfellow 1855: 4)

 

Kuulsime neid laule meie

Saja-aastaselt Ožmegilt,

Suur-Dokja kes külast pärit,

Halli karu suguvõsast.

(Hudjakov 2014: 13)

 

Aga mansid vanataati,

Kalurit siin Sosva jõesuus

Teavad mitte kui Petruškat

Vaid kui Lutsutrummi või ka

Parem kui šamaan Kutonjat.

Siis, kui teelisel on soovi,

Jutustab ta öisel ajal

Sellest, mis on kirja pandud

Siia raamatusse, mille

Olen nimetanud „Tundraks” –

„Jangal-Maa” see mansi keeles.

(Plotnikov 2016: 113)

 

Nagu Hudjakovi Ožmeg oli Plotnikovi Kutonjagi saja-aastane. Longfellow laulik Nawadahaga sarnaselt oli ka Plotnikovi muusik Vaza imekaunis.

 

Kokkuvõtteks

Esitatud Mihhail Plotnikovi biograafia näitab, et eepose loomiseks ei saanud ta pikki aastaid tegeleda mansi folkloori kogumisega. Aeg põllumajanduskursuse lõpetamise ja poeemi esimeste laulude ilmumise vahel on kõigest veidi üle nelja aasta. Kõik need aastad töötas Plotnikov Omski raudteel. Lisaks poeemile kirjutas ta neil aastatel lüürikat ja avaldas Sibirskije zapiskis kaks jutustust: 1916. aastal „Jumala põhjapõdrad” ning 1918. aastal „Põhjapõdrakünkal”. Mõlema tegevus toimub mansi külas ja mõlemad sisaldavad mansikeelseid sõnu-väljendeid.  Samuti leiame esimesest kõrvaltegelasena šamaan Guzõ, teisest aga šamaan Kuksa (Plotnikov 1916, 1918).

Mansi folkloori tundja ja uurijana võin kinnitada, et „Jangal-Maa” seostub eheda mansi folklooriga veidi suuremal määral kui Karl August Hermanni lauleldus „Uku ja Vanemuine” eesti rahvaluulega. Kui poleks teadusliku artiklina välja pakutud kirjutist „Mansi eepika”, poleks mul Plotnikovile ühtki etteheidet. Iga autor on vaba looma just sellist teost, nagu soovib, ja nimetama seda ükskõik milleks. Poeemile lisatud artikkel aga juhatab lugeja sihilikult valedele jälgedele.

Võin pakkuda kahte oletuslikku seletust, miks paelusid mansid Plotnikovi. Esimene seostub kirjaniku seiklejanatuuriga ja huviga kõige mõistatusliku vastu, mille äratasid kuuldud lood Kutšumi peidetud varandusest või obiugrilaste kuldsetest jumalakujudest. Seda oletust kinnitavad nii tema ajakirjanikest kolleegide vihjed kui ka Plotnikovi muu looming, mis reedab huvitumist just sarnastest salapäraga varjutatud asjadest: näiteks romaan „Kutšumi aare” või seni ilmumata jutustus „Belovodje”, mille loomisel on kasutatud vene folklooris levinud müütilise õiglaste ja usklike (tõotatud) maa motiive. Teine seletus seostub Plotnikovi oblastniku vaadetega,(20) selle Siberi autonoomiat eesmärgiks seadva liikumise häälekandjaks oli mingil määral ka ajakiri Sibirskije zapiski. Plotnikovi varaste jutustuste ideaaliks on siberlaste, olgu need mis tahes rahvusest, sõbralik ja üksteisele kasulik kooseksisteerimine ja vastupanu suurvene mõjudele. Ehk leidis ta just sellest ideoloogiast lähtuvalt mansid – väikerahva, kes Siberis esimesena vene vallutajatega kokku puutus. Ka jutustus „Linnus Kava ääres” seostub nende sündmustega (Plotnikov 1938).

Tõenäoliselt jääbki saladuseks, kust omandas Mihhail Plotnikov lisaks eespool mainitud Kai Donneri ja Sergei Patkanovi teostele oma napid teadmised mansi keele ja folkloori kohta. Võib-olla oli tal Tomskis õppides mõni mansi päritolu sõber, võib-olla puutus ta mansidega kokku Omski raudteel töötades. Igatahes peavad need teadmiskillud pärinema ajast enne poeemi esimeste laulude ilmumist.

Analüüsides poeemi vormilisi ja sisulisi aspekte, kasutatud pärismaist sõnavara ja seoseid mansi mütoloogiaga, jõudsin järeldusele, et kuigi „Jangal-Maa” sisaldab mõningaid mansi pärimusega seostuvaid detaile, on see tervikuna siiski Plotnikovi looming ja lähtub autori soovist luua kirjandusteos, mis võiks vene kultuuriruumis paigutuda samasse kategooriasse Henry Wadsworth Longfellow’ „Laul Haiavatast” tõlkega. Seega pole õige käsitleda „Jangal-Maad” kui folkloristlikku tööd ega pidada selle autorit rahvaluuleteadlaseks. Mihhail Plotnikovi ambitsioon oli selgelt kirjanduslik ja sellest peaksime tema teost analüüsides lähtuma.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad” (IUT 22-4).

 

" ["contents_en"]=> string(2922) "

Keywords: Mansi epic, Mansi folklore, Ob-Ugrian folklore, Mikhail Plotnikov

The poem Yangal-Maa was written in Russian by Mikhail Plotnikov and published in its entirety in 1933. Its Estonian translation (2016) is subtitled as „Mansi epic”. The research questions asked in the article are: What prompted the author to write such a piece? How well did he know Mansi folklore and to what extent does the poem reflect it? The introduction also provides a short overview of some other epics of the kindred Finno-Ugric peoples, which have been written in Russian and translated into Estonian. Considering the plot, setting, characters and the „indigenous” lexis embedded in the text we can conclude that although there are some characters originating in Mansi folklore, their names are presented in a distorted form (cf. the Mirra-Susnahumm and Meik of the poem and the respective Mansi mir susne χum and meηkv) and their nature is mostly very far from their folkloric or religious origins. The forest giant meηkv, for example, has been given the role of the adversary of the heavenly god instead of the Ob-Ugrian devil, who is called kul’. Although heroic songs make up a large share of Mansi folklore, there is not one authentic song describing the hero’s fight for the liberation of the Mansi people. As for everyday life, living in conical huts is not Plotnikov’s only error. At the beginning of the 20th century the typical Mansi dwelling was a small rectangular log house, while the conical hut was called a Nenets house (jorn kol). Many of the alleged Mansi words and expressions embellishing the text actually represent either the Khanty, Nenets, Selkup or Izhma-Komi language, while the Mansi words often occur in a distorted form. The metre of the poem is trochaic tetrameter, which, despite being characteristic of other Finno-Ugric epics, is alien to Mansi folklore. Nor has the author of the poem used the devices typical of Ob-Ugrian folklore, such as parallelism, alliteration, or formulaic language. Although an author is entitled to write any fiction, the presentation of one’s own fantasy as authentic folklore, as is done in Plotnikov’s article „Mansi epics” supplemented to the poem, surpasses the limits of creative freedom. Notably, according to the article Plotnikov had collected the material for the poem bit by bit, during his visits to Mansi villages over twelve years, but an analysis of his biography denies a possibility of his staying at Mansi villages, even for a short while.

Aado Lintrop (b. 1956), PhD, Estonian Literary Museum, Senior Researcher, aado@folklore.ee

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#192 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-08-30 14:11:38" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(11645) "

Võrguviited

Плотников, Михаил Павлович. – Электронная библиотека тюменского писателя

http://writer-tyumen.ru/index.php?m=autor&aid=77 (20. IV 2017)

 

Kirjandus

A n i s s i m k o v a 1990 = Маргарита Кузьминична Анисимкова, Янгал-Маа (Тундра): вольная обработка в прозе мансийского поэтического эпоса. Москва: Столица.

B e l o b o r o d o v 2000 = Валерий Константинович Белобородов, Загадка псевдонима. – Лукич, kd 12, nr 2, lk 8–10.

D o n n e r, Kai 1913. A Samoyede Epic. – Journal de la Société Finno-Ougrienne 1913–1918, nr 30, lk 1–13.

D o n n e r 1915 = Кай Доннер, Самоедский эпос. Труды томского общества изучения Сибири, kd 3, v 1. Томск, lk 38–53.

G o r b a t š o v a 2000 = Н. Н. Горбачева, Заметки о прозе М. Анисимковой. – Космос Севера, v 2. Екатеринбург, lk 137–143.

H u d j a k o v, Mihhail 2014. Kõldõsini aeg. Lugulaul udmurdi vägilastest. Udmurdi eepos. Tlk Arvo Valton, toim Muš Nadii. Tallinn: Kirjastuskeskus.

K a n n i s t o jt 2014 = Wogulisches Wörterbuch. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XXXV. Kotimaisten Kielten Keskuksen Julkaisuja 173.) Kogunud Artturi Kannisto, koost Vuokko Eiras, toim Arto Moiso. Helsinki: Société Finno-Ougrienne, Kotimaisten Kielten Keskus, 2014.

K a r j a l a i n e n, Kustaa Fredrik 1918. Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot III.) Porvoo: WSOY.

K n j a z e v, P l o t n i k o v 1998 = Василий Васильевич Князев, Михаил Павлович Плотников, Русь: Избранное. (Невидимые времена 9.) Тюмень: Софтдизайн.

K o n j a j e v 2004 = Николай Иванович Коняев, Вчера, сегодня и всегда: ретровзгляд на литературную жизнь Югры. – Писатели Югры. Екатеринбург: Сократ, lk 3–33. http://hmao.kaisa.ru/file/1809553118?lc=ru (20. IV 2017)

L o n g f e l l o w, Henry Wadsworth 1855. The Song of Hiawatha. London: David Bogue.

Lühike Siberi kroonika 1880 = Краткая Сибирская летопись (Кунгурская). С.-Петербург.

Mifõ, skazki 2005 = Мифы, сказки, предания манси (вогулов): в записях 1889, 1952, 1958–1960, 1968, 1978, 1992, 2002 годов. (Памятники фольклора народов Сибири и Дальнего Востока 26.) Ред. Евдокия Ромбандеева. Москва–Новосибирск: Наука.

M u n k á c s i, Bernát 1892. Vogul népköltési gyűjtemény II, 1. Istenek hősi énekei, regéi és idéző igéi. Budapest: Franklin Ny.

M u n k á c s i, Bernát 1896. Vogul népköltési gyűjtemény IV, 1. Életképek. Sorsénekek, vitézi énekek, medveünnepi szinjátékok, állaténekek, mesék, találós mesék, néprajzi apróságok, földrajzi névjegyzék. Budapest: Franklin Ny.

N a p o l s k i h h 2003 = Vladimir Napolskikh, On the literary sources of M. G. Khudiakov’s „Song of Udmurt Heroes”. – Dynamics of Tradition. Perspectives on Oral Poetry and Folk Belief. (Studia Fennica Folkloristica 13.) Toim Lotte Tarkka. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 280–288.

N o v i t s k i 1941 = Григорий Ильич Новицкий, Краткое описание о народе остяцком сочиненное Григорием Новицким в 1715 году. Новосибирск: Новосибгиз.

P a p k o v a 2011 = Елена Папкова, „Беловодье” Михаила Плотникова: русская литература 1-й трети XX в. в поисках крестьянского рая. – Сибирские oгни, nr 4. http://www.sibogni.ru/content/belovode-mihaila-plotnikova-russkaya-literatura-1-y-treti-xx-v-v-poiskah-krestyanskogo-raya (20. IV 2017).

P a r h i m o v i t š 2002 = Сергей Григорьевич Пархимович, „Янгал-маа”: много шума из ничего. – Лукич, kd 22, nr 2, lk 180–189.

P a t k a n o v 1891 = Серафим Патканов, Тип остяцкаго богатыря по остяцким былинам и героическим сказаниям. С.-Петербург.

P e r e p l e t k i n 2000 = Юрий Иванович Переплеткин, Многолюдная „Тундра”. – Лукич, kd 12, nr 2, lk 11–20.

P e t r u š i n 2000a = Александр Петрушин, Михаил Плотников: Из дела о расстреле. – Лукич, kd 15, nr 5, lk 42–85.

P e t r u š i n 2000b = Александр Петрушин, Михаил Плотников: Из дела о расстреле. – Лукич, kd 16, nr 6, lk 56–89.

P e t r u š i n 2001 = Александр Петрушин, Михаил Плотников: Из дела о расстреле. – Лукич, kd 17, nr 1, lk 36–76.

P l o t n i k o v 1916 = Михаил Плотников, Божьи олени. – Сибирские записки, nr 4, lk 2–16.

P l o t n i k o v 1918 = Михаил Плотников, На оленьем холме. – Сибирские записки, nr 1, lk 3–21; nr 2–3, lk 2–19.

P l o t n i k o v 1924 = Михаил Плотников, Послерусский вогульский эпос. – Сибирские огни, nr 2, lk 124–159.

P l o t n i k o v 1933 = Михаил Плотников, Янгал-маа. Вогульская поэма со статьей автора о вогульском эпосе. Сергей Клычков, Мадур Ваза победитель. Вольная обработка поэмы „Янгал-маа”. Москва–Ленинград: Academia.

P l o t n i k o v 1938 = Михаил Плотников, Городок на Каве. – Сибирские огни, nr 2, lk 70–100.

P l o t n i k o v 2000 = Михаил Плотников, Янгал-маа (Тундра). Поэма. – Лукич, kd 12, nr 2, lk 21–43.

P l o t n i k o v, Mihhail 2016. Jangal-Maa (Tundra). Mansi eepos. Tlk Arvo Valton, toim Aado Lintrop. Tallinn: Kirjastuskeskus.

S o k o l o v a  1983 = Зоя Петровна Соколова, Социальная организация хантов и манси в XVIII–XIX вв. Проблемы фратрии и рода. Москва: Наука.

S p i r i d o n o v, Anatoli 2015. Jugorno. Laul pühast teest. Mari eepos. Tlk Arvo Valton, toim Muš Nadii. Tallinn: Kirjastuskeskus.

S t e i n i t z, Wolfgang 1939. Ostjakische Volksdichtung und Erzählungen aus Zwei Dialekten. 1. Teil. Grammatische Einleitungen und Texte mit Übersetzungen. (Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXI.) Tartu: K. Mattiesen.

Š a v r o v 1871 = Василий Николаевич Шавров, Краткие записки о жителях Березовского уезда. Москва: Общество во истории и древностей российских при Московском университете.

Ž a k o v,  Kallistrat 2015. Biarmia. Komi eepos. Tlk Arvo Valton, toim Nikolai Kuznetsov. Tallinn: Kirjastuskeskus.

T u t š k o v a, W a g n e r-N a g y 2015 = Наталья Тучкова, Беата Вагнер-Надь, „Семи богов мудростью обладающий Итте...” Тексты с героем Итя в селькупском фольклоре. Часть 1. Итя-тексты. Томск.

V a l t o n, Arvo 2015. Tõlkes leitud eeposed. – Sirp 11. XII.

Vogul Folklore 1995 = Vogul Folklore Collected by Bernát Munkácsi. (ISTOR books 4.) Toim Otto J. von Sadovszky, Mihály Hoppál. Budapest: Akadémiai Kiadó; Los Angeles: International Society for Trans-Oceanic Research.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#228 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(81) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "5" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#229 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-04-29 16:44:27" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#193 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(935) ["menu_id"]=> int(82) ["author"]=> string(22) "Taavi Pae, Kersti Lust" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(18) "T.PAE_K_.LUST_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(63) "Mulkide nimetuse saamisloost ehk kas mulgid on tõesti rumalad?" ["title_en"]=> string(61) "Etymology of the folk name Mulks: Are the Mulks really fools?" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(63706) "

Käimasolev haldusreform on taas tõstatanud sõna mulk päritolu teema. Piiridega seonduva kõrval kütab kirgi küsimus, kas Lõuna-Viljandimaale loodavale vallale sobib nimeks Mulgi, mis meie naaberrahva keeles viitab tähendusele ’loll’. Meie viimastes ilmunud keelekogudes – „Eesti etümoloogia sõnaraamatus” (2012) ja „Eesti kohanimeraamatus” (2016) – on tõepoolest kinnistunud arusaam, et sõna mulk ja piirkonnanimi Mulgimaa tuleb lätikeelsest sõnast muļķis, muļķe ’narr, rumal, lollpea’.(1) Tähendust avades kohtame aga ka teistsuguseid seletusi ning käesoleva artikliga jõuame hoopis arusaamale, et praegu käibetõeks muutunud seisukoht on enam kui kaheldav. Järgnevas tuleb lähema vaatluse alla rahvanimetuse mulk kujunemine ja selle tähendustaust, rõhuasetusega sõna päritolul. Kõrvale jääb Mulgimaa konstrueerimise teema ehk see, kuidas ja mis piirides on kujunenud tänaseks see Mulgimaa, mida me tunneme ja hindame (vt Pärdi 2000; Pärdi jt 2014).

 

Nimetus mulk ja selle seletused

Esmalt anname kronoloogilise ülevaate varasematest seletuskatsetest. Siinkohal näib, et sageli on nime seletajatele olnud eelnevad allikad kas tervenisti või osaliselt teadmata. Mulgi teema ilmub tõenäoliselt esmakordselt Eesti kultuurilukku Märt Miti (1833–1912) mälestustes.(2) Kuna see mälestuskild on vähetuntud ja meie hilisemas analüüsis oluline, siis olgu see siinkohal ära toodud:(3)

Jumalale tenu meie rahva mann siin Rõngun ei ole see Veliste usu tõbi küll veel nii suures saanu minna, ent üle Pikassilla säält tuleb sääratsid hukka lännu inemisi siia, ning üts särane Mulk Jaak Pullerits(4) on mineval pühapäeval jälle siin meie Käoste palvemaean tunni pidanu ja seda hukka saatvad mulke seemet külvanu. (See nimi Mulk pruugitakse kui kõige teotavam nimi Tartumaa rahvast, kellega, kui üht Viljandima inimest nähakse, temal siis sõimamiseks vasta silmi üteldakse. See siginenud nimi isi ei ole aga mitte kuigi vana, sest ta oli veel mõne aastate eest esimeste Viljandi maalt Tartu maale rändajate ajal sell viisil sünnitatud saanud, ja ta on talu kohtade periseksmüimisega hakatusega vast ühe vanadune. Tarvastus müidi Ärma Tõnise ja Suistles Karl Judrale kõige esimesed talud,(5) otse sell aeal olivad säält, ja nimelt selle nimega Mulgi nimega taludelt koha ostjad Tartumaale läinud, kui need sammad Kirepi kõrtsi ees hobuseid söötsivad, siis küsinud Kirepi teomehed neilt, kust naad oleksivad, mille peale need kostnud „meie oleme mulgilt”. Sellest Mulgi nime juhtuvikust rääkis Kirepi kubjas Simon Kallis(6), kui isi nähtud asjast, mis Kirepi kõrtsi juures juhtuvikul korral olnud. See kostus ei teinud aga küsijatele mitte selgeks, et küsitavad Mulgi talult olivad, vaid küsiad arvasivad neid mõnelt iseäralikult Mulgimaalt olevad. Et nüüd sarnatsed sisse rändajad ja koha otsiad muidugi põlgtuse all olivad, seda ei võinud keegi mõistlik imeks panna, sest kehva Tartu maa rahvas pidivad sarnaste peale tulejatele kui tugevamatele ruumi andma, ja eest ära minema. Ning sell põhjusel oli ka uuelt kuuldud nimi Mulk kõige Viljandi maa rahva kohta, sõimu pruugitavaks saanud ja seda enam selleperast, et kui keegi Viljandi maa inimene jälle koha otsimise perast Tartu maal ümber käis ning temale ütledi, et ta vist mulgi maalt olleks, [---]).

Usaldusväärsuse seisukohalt pakuvad huvi mälestuste kirjapaneku aeg ja osundus Simon Kallisele kui teateallikale. Lausekatke „mineva pühapäev” viitaks justkui asjaolule, et Mitt on selle kirjutanud sündmuste kaasaegsena. Nii see aga pole, sest Mitt küll elas Kirepi kandis aastatel 1853–1856 ja Simon Kallis oli sel ajal mõisas ka kubjas, kuid kirjeldatud sündmused ise toimusid mitu aastat hiljem.(7) Kupjaga puutus Mitt nähtavasti mitut puhku kokku ning pani eksikombel tema suhu ka sõnad, mida ta arvatavalt kuulis hiljem mõnelt teiselt asjaosaliselt. Mulkide tulv Kirepisse (Mitt üks paljude teiste seas) algas küll ajal, mil Kallis seal kupja ametit pidas, kuid see polnud veel talude osturänne.

Mulgi nimetuse saamise küsimust arutati ka Õpetatud Eesti Seltsis. 1866. aastal rääkis pastor Carl Eduard Körber(8) juba varemalt ettekandekoosolekul kõneks olnud teemal ning arvas algmulke pärinevat Mulgi talust (Karistes?). Paremaid renditingimusi otsides jõudnud esimesed mulgid Tartu lähistele ja peagi järgnenud neile teised (Körber 1866).(9)

Mulgi tähenduse levikule leiame pidet ka Wiedemanni (1973: vg 627) sõnaraamatust (esmatrükk 1869). Sealt võime lugeda, et pilkenimetuse mulk andsid viljandimaalastele(10) võrulased. Samas peab sõnaraamatu teist väljaannet toimetanud Jakob Hurt seda eksitavaks. Hurt, olles ise võrumaalane, arvatavasti siin ei eksi. Eestlaste sisemist eluolu käsitlevas töös nimetab Wiedemann (1876) aga mulkideks juba Tartumaale sisserännanud viljandimaalasi.

Suure tõenäosusega muutus nimetus mulk eestlaste seas üldtuntuks 1870. aastate algul. Selles oli tähtis roll näitekirjandusel ja Lydia Koidula näidendil „Säärane Mulk ehk sada vakka tangusoola”. See esietendus 4. juunil 1871. aastal ning kujunes üheks mängitavamaks rahvatükiks. Trükist ilmus see naljatükk 1872. aasta lõpus (Tuglas 1928). Näidendist leiame Männiku Märdi monoloogist ka mulgi määratluse: „See tuline sõimunimi! Sest päävast saadik, kus esimene Willandi kuub Mul’gi talust tuli üle meie maakonna raja omale kodukohta otsima, on sada lopsu ja vopsu peast pähe lendanud ja rusikad rusikaid kaalunud selle nime pärast….” (Koidula 1872: 35). Näidendit meenutab oma mälestustes ka Koidula õemees Heinrich Rosenthal, kes väidab, et selle loomiseks andis tõuke juhuslik teade ajalehest, kus käsitleti Tartu ja Viljandi kreisi talupoegade vahelist majanduslikul konkurentsil põhinevat rivaalitsemist ning „Oma vähese sümpaatia väljendusena nende endistesse elupaikadesse sissetungijate suhtes leiutasid tartlased neile ebasõbraliku hüüdnime ja hakkasid neid üleüldiselt kutsuma mulkideks” (Rosenthal 2010: 138–139).(11) Vaid mõned aastad Koidula näidendist hiljem toodi näitelavale teinegi mulgiteemaline näidend: Juhan Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus”, kus korratakse osaliselt „Säärase mulgi” tüübistikku ja isegi süžeearendust (Puhvel 1966). 1870. aastate algusesse jääb ka eesti esimese poliitilise näidendi sünd. „Neljas Appokriva raamat Mulgi rahvale” käsitleb postipapa Johann Voldemar Jannseni müüdavust ning selle autorlusega(12) on Eesti kultuuriloos tänini segadused. Märkimist vääriv on siinkohal siiski vaid pealkirjas olev viide mulkidele.

Teadaolevalt esimest korda kasutas eesti ajakirjanduses sõna mulk Mihkel Jürgens (1820–1874), kes kirjutas 1868. aastal Eesti Postimehes pikema artikli keelemurrete ühendamisest ning viitas sõimunimetuse mulk kasutusele (M. J. 1868). 1870. aastate alguses nägi trükivalgust huvipakkuv artiklisari, mis ei räägi otseselt nimetuse päritolust, kuid peegeldab ilmekalt selleks hetkeks kujunenud olukorda ning põhilisi pidepunkte rahva keelekasutuse ning sõna mulk tähenduse selgitamisel. Arusaadavalt pole mulkide ilmumine etnilisse folkloori samasuguse täpsusega dateeritav kui kirjakeelde tulek. Tinglikult võib väitlust nimetada „Üheksanda käsu poleemikaks”, sest artiklite sari algas sellest, kui Eesti Postimehes (15. XI 1872) ilmus Karl Reimanni(13) artikkel Viljandimaa meestest, kes himustavat tartumaalaste kodasid. Kokku avaldas ajaleht kümmekond lühemat ja pikemat kirjutist (viimane EPm 30. V 1873), mis kas õigustasid või mõistsid hukka mulkide käitumist Tartumaal talusid üles ostes. Reimanni ja tema mõttekaaslaste silmis rikkusid nood üheksandat käsku, mis keelab võtta võõra koda; varastasid „õiguse nimel”,(14) ostsid kohad „teiste eest ära” ja tungisid neile „vägivaldselt peale”; tegid ülekohut ja saatsid kohalikud peremehed oma hulga lastega välja „maailma pääle hulkuma”. Reimanni kirjale reageerisid Jaak Järv(15) ja Jakob Pärn. Varjunime „Üks „Mulk”” all osales väitluses keegi „hommikupoolselt Pärnumaalt” (arvatavalt Jaan Jung, EPm 3. I ja 14. III 1873, vt Kahu 1966: 617). Eesti Postimehe veergudel mulke kaitsma asunud autorid õigustasid nende tegemisi sellega, et nad ei ole muud teinud, kui need talud ära ostnud, mida Tartu mehed ei tahtnud, ning et kõigil olevat ühesugused õigused kas siis kallilt või odavalt maad osta vastavalt kokkuleppele müüjaga. „Raha eest võib jo osta ja müüa, olgu majasi ehk muid asju, see ei ole õnneks kohegil ärakeelatud” (J. P. 1872). Samuti viinud nad uues kohas elu edasi (tulijate „suur vaimuvalgus” vs. vanade olijate „suur rumalus ja pimedus”). Mulgimaa piirest pressinud mulgid välja ka seepärast, et seal läinud neil kitsaks, kuna rahvas „paksemaks,(16) targemaks ja jõukamaks” olevat saanud (Utso 1873(17)).

Nii Koidula näidend kui ka Eesti Postimehes hargnenud poleemika tunduvad olevat võrreldavad mädapaise avamisega. Kui tartu- ja viljandimaalaste omavaheline kemplemine ja sõimlemine toodi avalikkuse ette, sai ka mulgi nimetus üle-eestiliselt tuntuks. Avalik sõnasõda, sõim, pilge ja viha ei olnud aga kaugeltki ainsad märksõnad, mis tartlaste ja mulkide omavahelist läbikäimist iseloomustasid. Näiteks töötati samal ajal koos seltsides eesti „sugurahva” kasuks. Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi asutajate hulgas 1870. aastal oli hulganisti Tartumaal ja mujal elanud mulke (Kruusberg 1926: 11–12). Neist paljud on nimekirjas Tartumaa talude peremeestena, kes olid sinna asunud eelnenud kümnendi jooksul; mõned, nagu Märt Mitt, Peeter Sukk ja Johan Kollberg, olid tulnud aga pisut varem.

Järgmise seletuse leiame juba enam kui paarkümmend aastat hiljem Mulgimaa klassikult August Kitzbergilt. Väärib tähelepanu, et tema kultuurilooliselt hinnalistes mälestustes mulkide ja Mulgimaa nimeseletust ei pakuta (Kitzberg 1924). Küll aga sisaldab viidet tollal liikvel olnud pärimusele 1897. aastal Postimehes ilmunud jutt „Püve Peetri „riukad”” (Kitzberg 1897): „Abjakad muidugi nõuavad Mulgi nime tingimata enestele, sest Abjas seista Mulgi nimeline talu, kust ajalooliselt esimene mulk Tartumaale olla läinud, tartlase tare läve ette seisma jäänud(18) ja äragi käest ostnud olla Tartu velje talu. Pärast olla sellele esimesele mulkisid järele rännanud kui rahet, ja ikka Tartumaale talusid ostma. Sellest ollagi mulgi nimi sündinud, esite sõimu, pärast aunimi.”

1899. aastal kirjutas nimetusest mulk harrastusajaloolane Jaan Jung (1899: 84), kes polnud päritolult küll ise mulk, kuid kes töötas palju aastaid Abja vallakooli õpetajana ja oli sõna sekka öelnud „Üheksanda käsu poleemikas”. Jungi järgi esineb Mulgi-nimelisi kohtasid üsna sageli Võrtsjärve ja Läti piiri vahel ning ta seostab seda leedukeelse sõnaga mulks (tähenduses ’loll’), viidates asjaolule, et enne eestlaste saabumist oma tänasele asualale olevat siin elanud leedukad, kes olla nimetanud pealetungivaid eestlasi lollideks.(19) Ilmselt Jungist ajendatuna sekkus sajandivahetusel mulgi nimetuse tähenduse uurimisse Friedrich Kuhlbars. Ta alustab kohanimede korjamist ja eriline huvi tekib tal just Mulgi nime vastu. Nii näiteks ilmub Postimehes 19. jaanuaril 1901 lühiteade, kus Kuhlbars palub saata teateid: „kust pääle Tarvastu valla Mulgi nimelisi talusid leidub”. Oma kohanimekorjamistest annab Kuhlbars sageli ajaleheveergudel aru. Näiteks teatab ta 9. septembril 1902 Postimehes: „… et Mulgi nimelisi kohtasid on mulle kaunis rohkesti üles antud. Nüüd sooviksin ma teada, kust Viira nimelisi kohtasid leidub.” Oma mulgi-teema kokkuvõtteni jõuab Kuhlbars 1910. aastal, kui avaldab ajalehes Viljandi Teataja artikli „Mul’k. Kust on see nimi pärit ja mis on tema tähendus?” (Kuhlbars 1910). See lugu ilmub muutmatult veel hiljemgi Kuhlbarsi uurimusi koondavas kogumikus (Kuhlbars 1922). Kuhlbarsi kohanimeseletused on sageli väga hoogsad ja tänapäeva teadmiste valguses ei kannata need enamasti mingit kriitikat (nt nime Ugala pärinemine hunnidest, vt Pae 2008). Kuhlbars on oma segasevõitu seletuses esimene, kes seostab sõna mulk läti keelega. Tema tõestus põhineb asjaolul, et paljud mõisa- ja metsavalitseja kohad olid eesti-läti segaasustusalal mõne aastakümne(20) eest läinud lätlaste kätte ja kui teomees oma tööd hästi ei teinud, siis puuduliku eesti keele oskusega lätlastest mõisavalitsejad sõimanud neid mulkideks (lollideks). Viimaks olid töömehed hakanud oma ülemusi kutsuma mulkideks ja piirkonda, kus seda sõna ohtralt pruugiti, Mulgimaaks.

Pole teada, kas Kuhlbarsi üleskutsest ajendatuna, aga 1902. aasta 9. juulil (Pärnumaalt. Abjast 1902) ilmus Sakalas anonüümne kirjutis nimetuse päritolust, mis väärib taaspublitseerimist, sest kirjutise autor on olnud kohapealse ajalooga peaaegu detailideni kursis:

Abja vallas oli Mulgi talu mõisa punase kriipsu sees(21); kui mõisates palju moonakaid sisse sai säetud, siis võttis Abja mõis selle Mulgi talu tema peremehe käest ära, et sinna põllu moonakaid sisse panna. See peremees ei olnud ka loll (kui ma ka ei eksi, oli tema nimi Mulgi Kaarli). Mulgi talu oli kaunis hää maa sees ja mõisa lähedal. [---] Tema ei hoolinud sellest suuremat, et härra teda kohast lahti laskis, vaid läks omale teist kohta otsima ja nimelt Tartumaale. Selle koha otsimisega käis tema mitu mõisat Tartumaal läbi ja kui keegi temalt küsis: kust sa oled? siis vastas ta: „Abja Mulgilt!” Niiviisi said palju selle nimega tuttavaks. Mulgi Kaarel asus viimaks Tähtvere valda elama ja ostis sääl omale koha. Kui temal käsi hakkas uue koha pääl hästi käima, läksid paljud Abjast ja Hallistest Tartu ja Viljandi maakonda elama ja ikka, kui hallistlased kohtasi vaatama tulivad, üeldi: „näe, kus mulk tuleb oma rahakotiga!” nõnda on mulgi sõna eestlaste seas laiali lagunenud.

Ajakirjandusest leiab eelmainitud Mulgi talu teooriale veelgi tuge. 1911. aastal ilmus Tallinna Teatajas värvikas reisikiri Abja ümbrusest, mille autor on August Kamp(22): „Ühtlasi olgu juurde lisatud, et Abjas need päris põhjamulgid elavad, sest et siinsest kolmest Mulgi talust terve Mulgimaa oma nime olevat saanud” (A. K. 1911).

Eesti iseseisvumisega ja emakeelse Tartu ülikooli asutamisega jõudis mulgi küsimus ka akadeemilisse maailma. Ülikooli juures asutatud Emakeele Seltsi (ES) kolmandal koosolekul 8. mail 1920 peab ettekande Lauri Kettunen hõimunime mulk algupärast (ESA 1921: 8–9). Oma ettekandes väidab Lauri Kettunen, et liivi keeles on olemas läti laensõna tähenduses ’loll’, lisades, et ei oleks midagi iseäralikku, kui eesti mulk oleks samuti pärit läti keelest ja tuleks vaid kindlaks teha, et sõna on indoeuroopa algupära. Järgmisena võtab sõna Tartus töötanud Venemaalt pärit saksa juurtega slavist Max Vasmer (vt Ariste 1986). Tema arvates on nimetuse mulk kujunemise aluseks läti laensõna (samuti sõna loll tähistamiseks), mida Lõuna-Viljandimaal kasutati, kuid mis teistele eestlastele oli tundmatu ja seetõttu hakati seda nimekuju kasutama kogu Lõuna-Viljandimaa kohta. Vasmer kirjutas sellel teemal veel mitu lühiartiklit, mis ilmselt olid ajendatud ES-i koosolekust (Vasmer 1920, 1922). Andres Saaberk (Saareste) toob vastavaid nimesaamise nähtusi teistest keeltest, kuid kahtleb, kas sõna mulk tähenduses ’loll’ Eestis üleüldse tuttav on olnud. Üliõpilane Ann Tamm esitab koosolekul ka ühe rahvaluulelise selgituse: „viljandlased sõitnud Võrtsjärve veerde heinale, piim lassis löönüd ’mulk, mulk’ ja sellest hakanudki tartlased naabreid mulkideks hüüdma”. Selle peale lisas Kettunen ka teooria nime pärinemisest esimesest kohaostjast, kes oli pärit Mulgi talust. Professor Matthias Johann Eisen rõhutab samas ajamäärangut, et sõna mulk on alles õieti noor, tarvitusel mitte enam kui 50 aastat. Üliõpilane August Oinas piiritleb Mulgimaa tänagi tuntud viie kihelkonnaga ja lisab, et Mulgimaal seda sõna väga ei kasutata. Õigeusu vaimulik ja professor Karp Tiisik pole nõus läti päritoluga ja pakub tekketeooriana sõna mullikas, mis vastaks täissöönud meestele. Professor Jaan Jõgever toonitab samuti, et nimi on suhteliselt uus. Saareste lisab kategooriliselt, et läti päritolu on küll kindel, kuid algtähendus on juba ammugi unustatud. Teema lõpetab Johannes Aavik teooriaga, et nimi pärineb Lätist saabunud sisserändajatelt. Mõttearendused olid seega üpris mitmesuunalised, kuid valdab seoste otsimine läti keelega. Samas selget ühendusteed läti keelega ei osanud keegi pakkuda. (ESA 1921)

Eesti Vabariigi päevil ilmunud kohaloolise kirjanduse üheks tähtsaavutuseks on maakondlikud koguteosed. Pärnumaa köites leiame Halliste kihelkonna juures järgneva seletuse: „Üks esimesist ostjaist, kes pärit Halliste khk Mulgi talust, käinud mitmel pool Tartumaal. Kui temalt küsitud, kust ta pärit, vastanud ta ikka, et Mulgilt.” Hiljem hakatud Tartumaal kõiki sealtkandist pärit taluostjaid mulkideks hüüdma. (Pärnumaa 1930: 307 jj) Halliste kihelkonna ajaloo osa on koguteoses kirjutanud August Oinas, kes osales ka Emakeele Seltsi koosolekul, kui teemat arutati. Pärnumaa koguteosel põhinev informatsioon on ilmselt jõudnud ka nõukogudeaegsesse kohaloolisse teosesse „Kas tunned maad” (Varep 1965: 480).

Entsüklopeedilises kirjanduses ilmus teooria nimetuse mulk läti päritolust alates Eesti Entsüklopeedia VI köitest (1992, märksõna: mulk). Enne seda, 1970. aastatel, on ilmunud mitu uurimust, kus tõestatakse sõna lätilaenulisust. Nii Lembit Vaba (1977) kui ka väliseestlane Felix Oinas (1979) on läti laensõnu eesti keeles käsitledes seostanud sõna mulk läti keelega.

Kokkuvõttes ja üldistavalt võib tõdeda, et on kaks teooriat, millest üks tuletab mulkide päritolu Mulgi-nimelistest taludest ning teine otsib seoseid läti keelega. Kui esimese kohta on olemas teatmeallikad nimetuse tekkeajast, siis teise alguseks tuleb lugeda Jungi ja Kuhlbarsi nimeuurimusi.

Kuigi XX sajandi lõpuks oli valdavaks muutunud teadmine mulgi sõna lätilaenulisusest, siis sellele on oponeerinud Eduard Vääri. Tema väitel ei tunne läti keel sellelaadset eestlaste kohta käivat nimekuju. Samuti pole tema meelest ei lingvistiliselt ega psühholoogiliselt usutav, et naaber soostub sellist nime kandma (Vääri 2000: 11). Vääri lisab sõna päritolule samas väheusutava teooria mulgust, mille kaudu liikusid muistsed sakalased lõuna poole ja sedakaudu saabusid ka rüüstajad. Vääri seletust toetab ka Mulgimaa kodu-uurija Helju Lehesmets (2003), kelle vanaisa olevat näinud rootsiaegset kaarti, kus märgitud Sakala lõunaossa „sur ja veike mulk” (tähenduses ’avaus’). Ilmselt võib viimati mainitud teooria lähema analüüsi alt kõrvale jätta. Pidet ei leia ka seisukohad, et nimetus tuleneb mulgimurdelisest sõnast linapeo kohta (Allilender 2016) või siis araabiakeelsest sõnast üliku tähenduses (Raudla 2015: 35). Sõna linapihk tähenduses ’mulk’ on kirja pandud vaid Kodaverest ja see on ilmselt seotud sinna liikunud mulkidega.(23)

Läti rahvaluule väljaanded ei kinnita sõna muļķis kasutamist eestlaste kohta (Rozenbergs 2005; Birkerts 1925, 1926, 1929–1930). Eesti murdesõnastikudki ei tunne mulki tähenduses ’loll’ (EMS 2015, kus mulk seostub peale rahvanimetuse veel eelkõige augu, ava, aiamulgu või läbikäigukohaga aias(24)). Kõlaline sarnasus läti sõnaga muļķis on küll olemas, kuid veenvad tõendid etnonüümi läti päritolu kohta siiani puuduvad.

Alljärgnevas püüame ilukirjandust, ajakirjanduslikku poleemikat, mälestusi, asustusloolisi ja rändega seotud allikaid kompleksselt vaadeldes ja omavahel põimides leida pidet teooriale, et mulgi nimetus pärineb talu/talude nimest ning levis seoses talude päriseksostmisega. Meie lähenemisviis on kontekstikeskne ja sotsiaal-ajalooline, mulkide kohta teadaolevat pärimust (sh mälestusi) suhestame sotsiaal-ajaloolise keskkonnaga ning sõna kasutuselevõttu ja algset levikut uurime konkreetses ajaloolis-kultuurilises situatsioonis.

 

Mulgi nimi asustus- ja rahvastikuloo allikates

Mulgi nimi pärineb ilmselt talupoja lisanimest mulk : mulgi. Näiteks Kariste mõisa Võibre küla all on 1601. aastal elanud Mulcke Rautzep ja Abja mõisa Atika külas Mulcke Jaack ning Mullgen Peter (Rev. 1601: 146, 152). Saarde vakuses elas toona ka Mulckas Matz. 1638. aastal elas Mulggi Hann Paysto külas ja sama nimega meest, kes on „nooruses Abjast tulnud”, kohtab ka Veeliksel. Seda lisanime esineb ka Helmes – Mulcky Jack – ja Roobe mõisas, kuhu on „sel aastal” asunud soomlane Mulgy Thomas (Rev. 1638: 69, 79, 123, 131). 1724. aastal leidus Mulcke/Mulcki lisanime Abjas (Atika k), Karistes (Võibre k) ja Pahuveres(25) (RGADA.274.1.181/4:8, 33; RGADA.274.1.181/5:72). Hiljemalt XVIII sajandi algul ilmub Mulcki/Mulki lisanimi ka Tarvastu vakuraamatutesse (1706., 1722., ja 1747. aasta vakuraamatud: EAA.567.3.121:114p–116; EAA.567.3.122:121p–122). Kariste mõisa all on märgitud ka Mulgista küla.(26) Tänapäeva Mulgimaal esineb Mulki/Mulgi talu nimena XIX sajandi algul Abjas, Uue-Karistes, Pahuveres, Tarvastus ja Saaremõisas (EAA. 567.1.440). Nimede paneku ajal on Pahuveres ühe Mulgi talu peremees endale saanud priinime Mulk (kirikuraamatutes) või Mulgi (hingerevisjonis) (EAA.1286.1.363:288; EAA.1865.3.211/3:11) ja Uue-Karistes on ühe Mulgi talu peremees saanud liignime Mulkson/Mulgsohn (EAA.1865.3.171/10:37; EAA.1275.1.546:269jj).

Mulgi talus Mulksoni (s.o Mulgi poeg) liignime panek osutab võimalusele, et Mulgi nimi pärineb vanast eesti nimest, mis võis tuletuda näiteks sõnast mullik(as).(27) Hulgaliselt muinasnimesid on seotud looma-, linnu- või putukanimetustega. Mulgi, Mulka ja Mul(l)ika lisanime esines XVII ja XVIII sajandil nii ühes ja samas mõisas või külas kõrvuti kui ka eri mõisades eraldi mitmel pool üle Eesti.(28) Paljudest muinasnimedest said kohanimed, eriti kujunesid neist lisanimed (patronüümidena) ja viimaseist suurel hulgal perekonnanimede paneku ajal liignimed (Roos 1976). Helme ja Tarvastu piirkonna XVI sajandi lõpu nimevaras oli arvukalt muistse päritoluga nimesid (Palli 1961). Penuja mõisas (Halliste khk) sai mitmest 1638. a revisjonis märgitud lisanimest hiljem talunimi (Peetsi, Poppa, Pulga ja Pundi).

Eeltoodule vaatamata jääb mulgi nime etümoloogiline päritolu ebaselgeks ja eesti-läti keelekontakti alal on läti algupära võimalik (nt Kariste kroonumõisas oli võõrapäraseid lisa- ja talunimesid), kuid siiani on Mulgi-nimeliste isikute ja kohtade uurijate tähelepanu olnud koondunud üksiti Eesti-Läti piirialadele. Liivimaa Läti osas Muļķi- ja Muļķu-nimelisi kohti pole. Kohanimi Mulgi (ja ka Mulgu, mis on pigem lääne-eestilik) aga ei tarvitse olla läti laensõna, sest sellenimelisi kohti leidus XIX sajandi I poolel arvukalt üle Eesti (vt joonist). Paljudel juhtudel pole nende ega ka lisanime Mulgi levikut võimalik seletada siirdega Lätist või tänaselt Mulgimaalt. Samuti ei ole perekonnanimi Mulk (resp. Mulgi) seotud mulkidega; seda nime pandi pärisorjusest vabastamise järel kümnes eri mõisas üle Eesti(29), neist kaheksal juhul Põhja-Eestis(30). Ehkki mulk oli esiti sõimunimi, sai temast mulkide edu tuules ka „aunimi”, millest ei ole siiani soovitud loobuda.(31) Nimede eestistamise käigus vahetati see nimi uue vastu kahel juhul (üks võttis nimeks Kruusma ja teine Valvur) ja praegu elab Eestis 16 perekonnanime Mulk kandvat inimest.

Etnilist folkloori mulkide kohta on vähe uuritud, kuid olemasolev lubab väita, et neid kujutatakse nii suuliselt (Remmel 2003) kui ka kirjalikult sündinud tekstides üsna sarnaselt ning mõlemast õhkub põlastust ning ka hirmu ja ohutunnet, nt Kes mulki nääb, / see mulki lööb / Ei mulki siin ei sallita. / Ei Mulgi palvest oolita (ERA, H, m 426 (3) < Tartu-Maarja khk, Ropka v 1900).

 

J o o n i s. Kohanimede Mulgi ja Mulgu esinemine tänapäeva katastriüksuste nimedena.

 

Kaardil joonituna märgitud külades on Mulgi kohanime kasutust eri allikates võimalik tuvastada ka enne XIX sajandi keskpaika (vt lisaks ka 28. allmärkust). Osa skeemil tähistatud kohti ei ole ajalooliselt tuvastatavad, sest varem kasutusel olnud lisanimed ei olnud püsivad ja talunimed ilmuvad Põhja-Eestis massiliselt allikatesse alles XIX sajandi teisel poolel. Kasti sees on märgitud Abja mõisast lähtunud varane osturänne (aasta ja talude arv, Tähtvere puhul pole erandina tegemist talude ostu, vaid rentimisega).

 

Mulgid tulevad

Järgnevalt vaatleme, mil määral on pärimuslikud lood esimeste mulkide saabumisest Tartumaale kooskõlas faktidega, ning seejärel paigutame need üksikjuhtumid – mis sellistena jäänuksid ilmselt suurema tähelepanuta – laiemale taustale ja avaramatesse seostesse, mis andsid neile sündmustele tähenduse ning võimaldasid ühe talu nimel saada Mulgimaalt pärit sisserändajate üldnimetuseks.

Eeltoodud anonüümse Sakala ajaleheloo (1902) põhjal tuli esimene mulk (nn algmulk) Hallistest. Tarvastu ja Pahuvere Mulgi-nimelistest taludest ühtki päriseksostjat Tartumaale ei saabunud, kuid Abjast ja Uue-Karistest on neid tulnud kokku teadaolevalt neli.(32) Tarvastu Saaremõisa Mulgi talust tulnud vennad Tõnis ja Ado Pehap omandasid 1873. aastal küll Väike-Kambjas kaks talu, kuid ei saa olla nimeandjaiks, sest rahvanimetus mulk oli selleks ajaks, kui nad pärale jõudsid, juba käibel (Ado oli küll juba hiljemalt 1856. aastast mujal ringi vaadanud, kuid tema jäljed viivad Karulasse ja Helmesse).

Nii Märt Mitt kui ka Sakala kirjasaatja paigutavad oma loo talude päriseksostmise aoaega ning ka arhiiviallikate najal on võimalik sedastada, et Mulgi-nimelistest taludest pärit taluostjad Jaagu pojad Jaan ja Peeter Puusemp ning Jaani poeg Hans Puusemp(33) on end Abja vallast välja registreerinud 1861.–1862. aastal. Uue-Kariste Mulgi talu peremees Mihkel Lohk ostis Palupera mõisa Soome talu oma 14-aastasele pojale Jaanile 1862. aastal. Puusempid ja Lohk polnud küll esimesed mulkidest taluostjad Tartumaal, ent nende tulek jäi Mulgimaalt lähtunud ja Tartumaale siirdunud mastaapse rändelaine algfaasi, mille käigus ostsid tulijad kuni 1889. aastani päriseks umbes 12 % vakutalusid (Lust 2014).

Abja mõisa Mulgi-nimelistest taludest lahkumiseni viinud sündmused hakkasid hargnema 23. juulil 1857, kui mõisavalitseja Peter Stockebye teatas Atika küla 14 talunikule(34), et nende maad jäävad „punase kriipsu” sisse (EAA.931.1.37:18) ning 1858. aasta jüripäevast on nende kohad üles öeldud(35). Et seadus lubas neist maadest mõisastada aastas korraga kuni kolmandiku, võis osa, kes nõustusid mõisa nõutud taksi eest teopäevi tegema, oma kohale ajutiselt edasi jääda – Mulgi Jaaku ja Jaani(36) jääjate seas polnud. Liivimaa 1849. aasta talurahvaseaduse järgi eraldati mõisakaartidel nn punase joonega mõisa- ja talumaad. Talu- ehk vakumaade kasutusõigus anti ainult talurahvale, kuid mõisnik sai õiguse eraldada sellest ja liita mõisamaaga veel ühe osa – umbes viiendiku – kvoodimaa nime all. Nii Abjas kui ka Uue-Karistes arvas mõisnik mõisamaade lähedal ja „kaunis hää maa sees” asunud Mulgi-nimelised talud kvoodimaaks, mis oli ette nähtud ennekõike „põllumoonakatele” ehk mõisa põllutöölistele (EAA.3724.1.849; EAA.3724.4.880:1; EAA.3240.1.36:2).

Talust ära aetud peremees ei olnud „loll”, kirjutab anonüümne autor. Ta „ei hoolinud sellest suuremat, et härra teda kohast lahti laskis”, vaid otsis omale uue talu Tartumaal. Kohta kuulates käinud ta läbi mitu mõisat ja kui keegi temalt küsis: „kust sa oled?”, siis vastas ta: „Abja Mulgilt!” Niiviisi said paljud „selle nimega tuttavaks”. Kaarel, kes Tähtveres hiljem ka talu ostis ja keda autor kõheldes nn algmulgiks pakub, on ilmselt Karl Erg, kes küll 1848. aastast peale oli koos oma vanemate ja õdede-vendadega Jäärjas elanud, kuid Abja valla hingekirjas edasi olnud(37) ning laskis end nüüd 1861. aastal, nagu mitu teist Abja peret, Tähtvere valda ümber kirjutada. Ergidega samal ajal sinna siirdunud Ado Oja, Henn Pirskot, Jaan ja Jaak Puusempi ootasid Tähtveres ees juba varem sinna jõudnud abjakad Peeter Sukk, Villem Paul(38) ja Hinrik Puusemp. Nende käsi käis hästi ja nad kõik said kiiresti rendiperemeesteks(39) ning mitu ostsid hiljem talud ka päriseks. Jaagu pojad Jaan ja Peeter Puusemp käisid uut kohta otsides kauem ringi ning 1863. aasta augustis tegid ostukaupa Kuremaal.(40) Võib arvata, et oma teekonnal tegid nad paljud Mulgi nimega tuttavaks. Koos vendade Puusempidega liikusid Tähtverest Kuremaale edasi ka Peeter Oja(41) ja vennad Londid. Kui Tähtvere mõisa omanikud talusid päriseks ei müünud, siis Kuremaa mõisnik Oettingen palkas selleks 1863. aasta kevadel talumehest agendi, kes sai iga õnnestunud tehingu pealt 1,5 % ostuhinnast. Hans Puusemp omandas 1879. aastal Suure-Kambjas Kuke talu. Abja Mulgilt oli Tartumaale tulijaid veelgi, näiteks Mulgil lühemat aega peremeheks olnud Henn Pirsko pere lahkus Abjast 1859. aastal ja pikkade otsirännakute järel ostis perepoeg Henrik 1873. aastal Kivijärvel päriseks Torila koha. Mulgilt minema löödud Hans Kirrusk läks Vanamõisa, kus asus Sukapolli peremeheks.

Jänni ei jäänud ka Uue-Kariste Mulgi talust 1865. aasta jüripäeval välja tõstetud Mihkel Lohk, kes ostis mujal suisa kaks talu: ühe 1862. aastal oma poja nimele Paluperas ja teise kaks aastat hiljem Suure-Kõpus. Tegemist ei saa olla nn algmulgiga, kelle Tartumaale tulekut loodkirjeldavad, sest noorperemees asus oma tallu ilmselt alles 1870. aastal. Küll aga oli Palupera teine paik, kus abjakad aastatel 1861–1862 edukalt talusid omandasid.

Kuidas kohaotsijad omale uut kodu vaadates täpsemalt ringi liikusid, arhiiviallikad ei valgusta, kuid nii Tähtveresse, Paluperale kui ka Kuremaale saabusid abjakad ja ka teised mulgid 1860. aastate algul samas rändevoos ning olid omavahel seotud perekondlikult või naabritena.

Folkloorile iseloomulikult koonduvad nimesaamise lood ühe isiku, „esimese mulgi” ümber, kellest asi alguse olevat saanud. Analüüsides mulkide sisserännet puudutavaidarhiiviallikaid ja selle kajastusi ajakirjanduses, nähtub aga, et nn algmulkide tulek sai tähenduslikuks seetõttu, et ühest paigast samaaegselt tulijaid oli terve trobikond ning et nad jõudsid välja Eesti ja Tartu vaimuelu ja rahvusliku keskuse külje alla Tähtveresse. Siin sai nende tegevus peagi laiemalt nähtavaks ning teatavaks. Peeter Sukk(42) figureerib „Üheksanda käsu” poleemikas kui „aus” mulk, kes Tartu ümbrusele „väga vägevaste Pernumaa meeste valgust” laskis paista (EPm 28. II 1873) ning „lühikese ajaga [---] ümberkaudsel maal ja pea terve Tartu linnal tuttavaks sai oma viisipäralise ja jõudsa elu korra pärast” (EPm 3. I 1873).

Sukk oli üks 96-st Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi (TEPS) asutajast. Praegune uurimisseis ei võimalda täpselt öelda, kuidas ja mil määral olid seltsi asutanud mulgid ja teised omavahel seotud, kuid suhtlusvõrgustikud ja nende keskmed on siiski aimatavad: Kavastu(43), Tähtvere-Ropka(44) ja M. Mitti tutvusringkond (Jüri Oja, Jaak Kissa jt)(45). TEPS ei ühendanud põllumehi pelgast huvist ratsionaalse põllupidamise ja äratustöö vastu, vaid sellest nagu ka teistest 1870. aastatel loodud maakondlikest põllumeeste ühendustest võib leida organiseerunud poliitikaelu esimesi võrseid ja püüdlemist „poliitika teele” (Jansen 2007: 406 jj; Paatsi 2009, I: 116–117).(46) Tartu seltsi asutamisel olid mõõtuandvad põllutööst üsna kaugel seisnud mehed ja seltsi juhtfiguurid nägid selles baasi eestlaste tulevaseks võitluseks „oma õiguste” eest.

Abjas, aga ka mitmel pool mujal,identifitseerisid talumehed end kaua eeskätt talukoha nime järgi (palvekirjades, vallakohtu protokollides) ning seetõttu pole üllatav, et tulijad ütlesid end Mulgilt olevat. Mulgimaa Triitsu kodutalu nime edasielamisest uues keskkonnas on toonud huvitava mälestuskillu Arvo Mägi, kelle vanaisa tuli Kavastu Lõhmuse tallu. „Millegi pärast oli talu „sõimunimi” Triitsu ja vanaisa kutsuti „Triitsu mulgiks”” (Mägi 2001: 15). Mulgid polnud ümbruses eriti armastatud, lisab ta. Atika küla Mulgi-nimelised talud olid küll põlised, kuid sealt Tartumaale rännanud peremehed polnud neid pikalt pidanud. Pärisorjuse kaotamisele järgnenud kümnenditel vahetusid talude peremehed sageli (Lust 2015) ning ka ükski Mulgi-nimelistest taludest Tartumaale saabunud päriseksostja pere polnud seal elanud priinimede paneku ajal (EAA.1865.3.171/9:11–12), vaid olid seal hiljem kanda kinnitanud: Abjas 1830. aastatel ja Mihkel Lohk oli Uue-Kariste Mulgi talu peretütre Reet Mulksoni nainud 1840. aastal (EAA.1865.3.172/1:10–11; EAA.1275.1548:256; EAA.1275.1.546:98; EAA.1275.1.108:36).(47) Saaremõisa Mulgi Pehapid pärinesid Tarvastust (1826).

Miks tuletati võõraste kohaostjate sõimunimetus Mulgi talu nimest, aga mitte mõne teise talu nimest, kust nood pärinesid? Oma roll selles on ilmselt juhusel, kuid paljud teised talunimed polnud ka nii suupärased või ei sobinud hüüdnimeks. Tartumaal esimeste päriseksostjate seas tooni andnud abjakad tulid näiteks järgmistest taludest: Everti, Lopalauri, Jänese, Essi, Suka, Massa, Mootsa, Sukapolli jt. Penujalt tuldi Pundilt, Nikrelt jm. Mulgilt tuli mitu peret (sh ostjat), 1858–1861 on nad ilmselt aktiivselt uut kohta otsinud ning nii kõlas see nimi sisserändajate suus ka sagedamini.

Tavapärane ettekujutus, et mulgi talunikud olid eesrindlikud ja tublid peremehed (Jansen 2007: 284), peegeldub nii Kitzbergi jutus kui ka 1902. aastast pärit loos:kui Kaarlil hakkas käsi „uue koha pääl hästi käima, läksid paljud Abjast ja Hallistest Tartu ja Viljandi maakonda elama”. Tartumaa oli tõepoolest kõige suurema surve all: 1889. aastani ostsid mulgid siin päriseks tublisti rohkem vakutalusid (368) kui teistes Lõuna-Eesti maakondades kokku (226) (Lust 2014: 50).(48) Siiski ei tohiks eeltoodust jääda muljet, nagu seadnuksid mulgid end Tartumaal päriskoha omanikena hõlpsalt sisse. Tegelikult moodustasid päriseksostjad sisserännanud mulkidest mitmel pool vaid väikese osa. Võrtsjärvest idasse ja kagusse jäävatel aladel kippusid päriseksostjad sisserändajate seas jääma ilmsesse vähemusse, Põhja-Tartumaale selline mastaapne tung puudus ning ostjate osakaal oli märksa suurem. Ka polnud maa ostmise kihk peamine, mis mulke piiriäärsetesse, aga ka kaugematesse kihelkondadesse tõmbas, sest kümned pered asusid mõisatesse, kus ei saanud talusid osta või kus talude müük läks lahti alles paarkümmend aastat hiljem (Tähtvere) või kus enamiku talusid ostis üles mõni hulgiostja.

Hulgaline väljaränne Mulgimaa eri paigust sai alguse teo- ja raharendi ajal ning osturänne oli pelgalt üks osa laiaulatuslikust migratsioonist. Mulkide (sh nn algmulkide) tulek oli seotud tihedalt asustatud ning majanduslikult edenenud Mulgimaal teistest varem alanud talude mõisastamise, raharendile ülemineku ja talude ostu-müügiga. See muutis sealsetes suurtes, eri sotsiaalseid kihte koondavates taludes üleliigseks palju töökäsi. Võõrsil talu päriseks ostnud mulkide seas leidus talude müügi või mõisastamise käigus kohalt ära aetud või ise rendikoha üles ütelnud peremehi, vastalisi ja mõisnikele vastumeelseid talupidajaid. Väärib märkimist, et Jaan ja Jaak Puusemp olid õigeusklikud nagu ka mitu teist Abjast lahkunud talumeest.

Kihelkonnaülest (ostu)rännet on teada ka mujalt, kuid sarnast kaugele üle kihelkonnapiiride ulatunud mastaapset rännet esines ainult Mulgimaalt. Nii pole imestada, et kohalikud just mulkide tulva eriti ähvardava ohuna tajusid. Folklorist Mari-Ann Remmel on rõhutanud eesti talupoegade kohalikkust ehk paikse asustuse järjepidevust ning on seostanud meie kultuuris ja ühiskonnas säilinud omapärasid muuhulgasrahva tugeva sidemega esivanemate ja sugulaste-hõimlastega (Remmel 2003: 142). Migratsioonile seatud kitsendustest hoolimata oli talurahvas liikunud muidugi ennegi, näiteks 1820.–1840. aastatel, kuid 1850. ja eriti 1860. aastatel kasvas rände ulatus, ning mis veelgi olulisem – sellega kaasnesid märgatavad muutused sotsiaalmajanduslikus arengus.

 

Kokkuvõte

1850. aastate lõpus ja 1860. aastate algul saabus mitmesse Tartumaa mõisasse mulke, kellest osa sai talurentnikeks ja mitu ka kohaostjateks. Nende hulka kuulusid Abja mõisa Mulgi-nimelistest taludest välja tõstetud Jaan ja Jaak Puusemp, kellest Jaak hakkas talupidajaks Tähtveres, kuid kelle pojad Jaan ja Peeter siirdusid veelgi põhja poole, Kuremaale, kus nad ostsid ära Piiri koha. On üsna usutav, et oma pikkade rännakute käigus kuulsid paljud nende endise kodutalu nime, sest tollal oli kombeks end oma taluga identifitseerida. Esimesed tulijad kinnitasid edukalt kanda Tähtveres, Paluperas, Arulas, Kuremaal ja mujal ning kolme aastakümne jooksul läks Tartumaal mulkide omandisse veidi vähem kui 400 vakutalu.

Asjaolu, et nimetus ilmub eesti kirjakeelde 1860. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, lubab järeldada, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Mulkide raha, riskijulgus ja pealehakkamine tegi üleaedsed kadedaks ja ajas marru. Tulijaid sõimati mulkideks („Pagana Mulk!”, „Nee kuradi Mulgi”). Märt Miti järgi pruukisid tartumaalased seda kui „kõige teotavamat” nime. Avalik sõnasõda leheveergudel suurendas „tuld” „rahvajagude” vahel, „viha ja vaenu” (EPm 7. III 1873).

Tartumaale tulnud mulgid erinesid kohalikest oma elulaadi, riietuse (must mulgi kuub; mustakuuemees on mulgi sünonüüm) ja mõtteviisi poolest. Rahvanimetus mulk tekkis tuntud oma ja võõraste mustri järgi, kuid niisugune vastandus ei sobinud uue avaliku diskursusega, mille keskmes seisis rahvusliku meie-tunde ja identiteedi kultiveerimine ning mille levitamisega eesti avalikkuses tegeles intensiivselt Eesti Postimees ja rahvuslikult ärganud haritlaskond. Ka Eesti Postimehes mulkide ümber keerelnud poleemikas kasutati ikka ja jälle väljendeid, nagu „Tartu velled”, „Eestlased, armsad isamaa lapsed”, ning kutsuti üles „ühte sugu rahvast ühenduses elama”.

Oma nimetuse said mulgid tõepoolest naabritelt, aga mitte lätlastelt, vaid tartumaalastelt. Allikalisi tõendeid, et lätlased pilganuks üle piiri elanud „hallistlasi” jt musta kuuega mulke rumalateks (küll aga „mustadeks”), pole teada; see-eest leidub arvukalt eesti kirjakultuuri tekste, mis kinnitavad, et vihased ja kadedad tartumaalased sõimasid „pealetükkijaid” mulkideks. Samuti kinnitab etniline folkloor mulgi nimetuse kasutamist sissetungivate viljandlaste kohta, keda põlati. Pilke- või sõimunimetuse funktsiooniks oli eelkõige naabrit halvustada ja seeläbi meietunnet tugevdada ning põhjusi otsiti neist nähtustest, mis tundusid teistsugused ja seega naeruväärsed (Pae, Remmel 2006: 183–185; Remmel 2003: 142).

Kuna Mulgi lisa- ja talunime esines paljudes eri paikades üle Eesti, on vähe alust arvata, et see on olnud kõikjal siirdnimi ning peale eesti-läti keelekontakti ala oli see nimi XVII ja XVIII sajandil levinud ka piirkondades, kus nimesaamine lätlastelt on väga ebatõenäoline. Sõna käibimist etnonüümi tähenduses on võimalik jälgida alates 1860. aastatest ning XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses nägid trükivalgust esimesed katsed seletada mulkide nimesaamist. Lood selle pärinemisest Mulgi-nimelisest talust sündisid varem kui püüded omistada sõnale võõrpäritolu. Seega ei tekkinud Mulgi taluga seonduvad nimeseletused (mulkide) vajadusest leida uus ja sobivam algupära vastukaaluks halvakõlalisele teooriale, mis tuletus läti sõnast muļķis ehk rumal, lollpea. Pigem oli mulkide tulv ja edu tekitanud pingeid, mis lõid soodsa pinnase sõimunimetuse levikule. Nüüd, kus mulkide ja nende poolt „ohustatud” tartumaalaste ja teiste võitlus maa ja talude pärast on vajunud möödanikku ning sageli ka unustusehõlma, on sõna mulk seostamine läti keelega saanud argiteadmiseks, mida massimeedia võimendab. Kaasaja vaatekohalt mõistagi on pärinemine sõnast muļķis hoopis põnevam kui lihtlabane seletus, et nimetus võiks tuleneda talunimest kusagil kaugel Eestimaa servas.

Artikkel on valminud uurimisprogrammide IUT2-17 „Rahvastiku ruumiline mobiilsus ja linnaregioonide areng” ja PUT1517 „Varane demograafiline nüüdisajastumine Eestis: 19. sajandi maa- ja linnaühiskonna mikro-uurimus” toel. Autorid tänavad abi ja soovituste eest Priit Pirskot, Tõnis Türnat, Sandis Laimet ja Anto Aasat.

 

 

" ["contents_en"]=> string(3601) "

Keywords: etymology of folk names, migration, oral history

The article explores whether the widespread belief that the folk name Mulks and the region name Mulgimaa derive from the Latvian word muļķis, muļķe ‘stupid, fool’ is based on evidence and possibly justified. Phonetic similarity between the words mulk and muļķis is evident indeed, but we lack convincing evidence that the word mulk is of Latvian origin. By tracing the emergence and use of the folk name Mulks, the authors explore its social, historical and cultural context. By combining contemporary fiction, polemics in media, memorates and other forms of oral tradition, sources on settlement and migration, it appears that the folk name Mulks was most probably used by people living in the district of Tartu to refer to migrants from the southern part of the districts of Pärnu and Viljandi who started, in the late 1850s and increasingly in the 1860s, to buy farms in perpetuity outside their own area of residence, most notably in the district of Tartu. The article considers the relationships between the farm name Mulgi, the migration of Mulks in the third quarter of the nineteenth century and the early use of the folk name Mulks in the Estonian cultural space.

In the late 1850s and early 1860s several families from Halliste and other parishes, most notably from the manor Abja, migrated to Tartumaa and settled down in several different places all over the district. Part of them became tenants, some became proprietors by buying a farm from the landlord. Among the early in-migrants there were the former farm heads of two Mulgi farms in Abja, who were forced to leave their place due to demesne expansions. It is very probable that during their long searches for a new home (farm) they often had to answer the question „Where are you from?” by „We are from Mulgi”, since it was common in those days to tell which farm one came from rather than what one’s surname was (surnames were still a novelty in Estonia and seldom used, especially in oral communication). Migrants from more developed regions (nowadays known as Mulgimaa) were successful in their search for farmland and they managed to purchase c. 400 farms from the manorial lords in the district of Tartu until 1889. The occurrence of the folk name in the media and fiction of the late 1860s and early 1870s, referring to persons who bought the farms that had formerly been cultivated by Tartumaa peasants who were now evicted, lends support to the idea that the folk name and the process of buying peasant land in perpetuity were closely related. The success of the in-migrants must have irritated the locals, who started calling them Mulks, which was initially an abusive name.

 

Taavi Pae (b. 1976), University of Tartu, Department of Geography, Research Fellow in Human Geography, taavi.pae@ut.ee

Kersti Lust (b. 1976), University of Tallinn, Estonian Institute for Population Studies, Senior Research Fellow in Historical Demography, kersti_lust@yahoo.com

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#194 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-30 14:57:23" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(12770) "

Arhiiviviited

Rahvusarhiiv (RA):

EAA.1 Eestimaa rootsiaegne kindralkuberner
EAA.3 Tallinna kindralkuberner
EAA.567 Liivimaa maamõõdu revisjonikomisjon
EAA.923 Tartumaa 2. kihelkonnakohus (Kursi, Nõo, Tartu-Maarja ja Äksi kihelkond)
EAA.931 Pärnumaa 3. kihelkonnakohus (Halliste, Karksi, Ruhja ja Saarde kihelkond)
EAA.1259 EELK Nõo kogudus
EAA.1264 EELK Rõngu kogudus
EAA.1275 EELK Halliste kogudus
EAA.1286 EELK Paistu kogudus
EAA.1388 Kuremaa mõis
EAA.1864 Eestimaa kubermangu revisjonilehtede kollektsioon
EAA.1865 Liivimaa kubermangu revisjonilehtede kollektsioon
EAA.3240 Perekond Fersen
EAA.3339 Kaubamaja Jacob Jacke & Co Pärnus
EAA.3724 Katastridokumentide kollektsioon

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA):

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

EKLA, f 116, m 9. „Märt Miti elulugu ajaluguga ühendatud viisil”
EKLA, f 199, m 12. Ajalooline traditsioon Halliste kihelkonnast
EKLA, f 200, m 10. Ajalooline traditsioon Palamuse kihelkonnast

Läti Riiklik Ajalooarhiiv:

LVVA.7349 Liivimaa rootsiaegne kindralkuberner

Venemaa Vanade Aktide Riiklik Keskarhiiv:

RGADA.274 Liivi- ja Eestimaa ning Soome asjade kammerkontor

 

Kirjandus

A. K. = August Kamp 1911. Kiri Abjast. – Tallinna Teataja 20. VI, lk 2.

A l l i l e n d e r, Kaja 2016. Mis loom see mulk on? – Valgamaalane 5. IV.

A r i s t e, Paul 1986. Max Vasmer Tartu ülikooli professorina. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 100–102.

B i r k e r t s, Pēteris 1925, 1926, 1929–1930. Latvju tautas anekdotes. I. kd: Valtera un Rapas akc. sab. izdevums (kopā ar M. Birkerti 1926).

Eesti etümoloogia sõnaraamat. Peatoim Iris Metsmägi. Toim I. Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

Eesti kohanimeraamat. Toim Peeter Päll, Marja Kallasmaa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.

EMS 2015 = Eesti murrete sõnaraamat. 6. kd, 26. v, matma–mussis. Toim Mari-Liis Kalvik, Mari Kendla, Tiina Laansalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ESA 1921 = Akadeemilise Emakeele Seltsi aastaraamat I. 1920. Tartu, 1921.

J a n s e n, Ea 2007. Eestlane muutuvas ajas. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

J o h a n s e n, Paul 1938. Bruchstücke des Landbuches der Ordensmeister für Rujen und Helmet. – Beiträge zur Kunde Estlands. Kd 21, v 1. Tallinn, lk 43–61.

J. P. = Jakob Pärn 1872. [Eelolev vastuskiri...] – Eesti Postimees 13. II.

J u n g, Jaan 1899. Muinasaja teadus Eestlaste maalt I. Jurjev: A. Grenzsteini trükk.

J ä r v, [Jaak] 1872. Vastus üheksama käsu seletajale. Nr 46. – Eesti Postimees 13. II.

K a h u, Meelik 1966. „Eesti Postimehe” kirjasaatjast „Sakala” toimetaja abiliseks. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 617–624.

K i t z b e r g, August 1897. Püve Peetri „riukad”. – Postimees 12.–24. III.

K i t z b e r g, August 1924. Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused. I. Tartu: Noor-Eesti.

K o i d u l a, Lydia 1872. Säärane Mul’k ehk Sada vakka tangusoola. Tartu.

K r u u s b e r g, A. 1926. Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi algpäevilt. Tartu: EKS.

K u h l b a r s, Friedrich = Villi Andi 1910. Mul’k. – Viljandi Teataja 22. VII.

K u h l b a r s, Friedrich = Villi Andi 1922. Uurimused: aja- ning haridusloolisel väljal. Viljandi: Valgus.

K u n d e r, Juhan 1881. Mulgi mõistus ja tartlase tarkus: nali ühes järgus. Tartu: Schnakenburg.

K ö r b e r, Carl 1866. Über das Wort „mulk”, pl. „mulgid”. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1866. Dorpat, lk 20.

L a i g n a, Karl 1959. Juhan Kunder – mitmekülgne kultuuritegelane. Lühimonograafia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

L e h e s m e t s, Helju 2003. Mulgud ja mulgid. (Mulkide Almanak 13.) Tartu, lk 41–43.

L u s t, Kersti 2014. Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid (kuni 1889). – Tuna, nr 3, lk 44−63.

L u s t, Kersti 2015. Kas Eestis osteti päriseks oma esivanemate talud? Taluperemeeste vahetumisest 1840–1889. – Tuna, nr 4, lk 33−50.

M. J. = Mihkel Jürgens 1868. Kelemurde ühendusest. − Eesti Postimees 7. II.

M ä g i, Arvo 2001. Mis meelde on jäänud. Episoode ja meeleolusid. Tartu: Ilmamaa.

O i n a s, Felix 1979. Naabrid ja võõrad keeles ning rahvaluules. – Kalevipoeg kütkeis ja muid esseid rahvaluulest, mütoloogiast ja kirjandusest. Toronto: Mana, lk 97–116.

P a a t s i, Vello 2001. Kas Jannsen oli ostetav? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 312–323.

P a a t s i, Vello 2009. Märt Miti mälestused I–III. Mart Mitti Elu lugu, Aea luguga ühentatud viisil kirja panema hakatud. – Tuna, nr 1, lk 116–141; nr 2, lk 118–134; nr 3, lk 115–129.

P a a t s i, Vello 2010. Märt Miti mälestused IV. Mart Mitti Elu lugu, Aea luguga ühentatud viisil kirja panema hakatud. – Tuna, nr 3, lk 126–140.

P a e, Taavi 2008. Miks Ugala on Viljandis? – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 879−884.

P a e, Taavi, R e m m e l, Mari-Ann 2006. Eesti etnonüümid, võrdnimed ja piirkonnanimed. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 177–190.

P a l l i, Heldur 1961. Mida kõnelevad isikunimed eestlaste usust XIII–XVI sajandil. – Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Koost Ea Jansen. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 108–127.

P a l m, August 1930. Esimene poliitiline näidend. C. R. Jakobsoni satiir: „Neljas Appokriiva raamat Mulgi rahvale”. – Eesti Kirjandus, nr 1, lk 1–15; nr 2, lk 60–74; nr 3, lk 126–135.

Pernu-Villandi maakonnast. – Eesti Postimees 30. V.

Poln. Akten = Polnische Akten IV. 1583–1590. Hefte zur Landeskunde Estlands. H. 6. Toim Oleg Roslavlev. München, 1973.

P u h v e l, Heino 1966. Juhan Kunder näitekirjanikuna. – Eesti kirjanduse ajalugu. II kd. Toim Endel Nirk. Tallinn: Eesti Raamat, lk 442–447.

P ä r d i, Heiki 2000. Mulgi müüt ja mulgi identiteet. – Mulgi kultuuri instituudi toimetised I. Viljandi, lk 15–31.

P ä r d i, Heiki, K a l j u n d i, Linda, P a l a n g, Hannes 2014. Mulgimaa sünd. Ääremärkusi ühe maastikulise mälupaiga kujunemisloole. – Toim Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping. Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 269−313.

Pärnumaa. Maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim A. Tammekann, J. Kõpp, E. Kant. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1930.

Pärnumaalt. Abjast 1902. – Sakala 9. VII.

R a u d l a, Heiki 2015. Viljandi lood ja legendid. Viljandi: H. Raudla.

R e i m a n n, Karl 1872. Tartu maakonnast. – Eesti Postimees 15. XI.

R e m m e l, Mari-Ann 2003. Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli. Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses. – Mäetagused, nr 21. http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr21/remmel.pdf

Rev. 1601 = Die Revision Livlands 1601. Estnisches Siedlungsgebiet. Hefte zur Landeskunde Estlands. H. 3. Toim Oleg Roslavlev. München, 1967.

Rev. 1638 = Die Revision Livlands 1638. Estnisches Siedlungsgebiet, 2. Hefte zur Landeskunde Estlands. H. 4. Toim Oleg Roslavlev. München, 1969.

R o o s, Eduard 1976. Inimene ja loodus Eesti muistses antroponüümikas. – Keel, mida me uurime. Koost M. Mäger. Tallinn: Valgus, lk 106–119.

R o s e n t h a l, Heinrich 2010. Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel: mälestusi aastatest 1869–1900. Tallinn: Eesti Päevaleht.

R o z e n b e r g s, Jānis 2005. Tautas un zemes latviešu tautasdziesmās. Rīga: Zinātne.

S e e s a m a „Mulk” [Jaan Jung?] 1873. Õienduseks nr. 4 pääle. – Eesti Postimees 14. III.

S t a c k e l b e r g, Friedrich 1928. Das älteste Wackenbuch der Wiek (1518–1544). – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1927. Tartu, lk 78–276.

T u g l a s, Friedebert 1928. Koidula „Säärase mulgi” sünniloost. – Looming, nr 5, lk 434–439.

U t s o, Hans 1873. Veel 2 kirja Tartu-Villandimeeste vaidlemise asjus. – Eesti Postimees 14. III.

V a r e p, Endel 1965. Kas tunned maad. Teatmik Eesti NSV matkajaile ning kodu-uurijaile. Tallinn: Eesti Raamat.

V a s m e r, Max 1920. Indo-Germaani laensõnad eesti keeles. – Eesti Kirjandus, nr 11–12, lk 343–346.

V a s m e r, Max 1922. Mõned indo-euroopa laensõnad eesti keeles. – Eesti Keel, lk 11–15.

V a b a, Lembit 1977. Läti laensõnad Eesti keeles. Tallinn: Valgus.

V ä ä r i, Eduard 2000. Mulgi kultuuri edasiarendamise ja rakendamise võimalusi. – Mulgi Kultuuri Instituudi toimetised 1. Viljandi: Mulgi, lk 9–13.

W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1876. Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. St. Petersburg.

W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1973 [1869]. Eesti-saksa sõnaraamat. Estnisch-Deutsches Wörterbuch. Tallinn: Valgus.

Üks „Mulk” [Jaan Jung?] 1873. Veel mõni sõna Karl Reimanni kaebtuse pääle Mulgide vastu. – Eesti Postimees 3. I.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(1) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#230 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(82) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(1) "6" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#231 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-06-02 19:19:52" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#195 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(964) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(13) "Raili Marling" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(14) "R.MARLING_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(57) "Autoteooria võimalused teooria ja omaeluloolisuse vahel " ["title_en"]=> string(63) "The possibilities of autotheory between theory and life writing" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(61624) "

Tänasel kirjandusmaastikul on kaubanduslikult edukate elulugude kõrvale üha enam ilmunud tekste, mis liiguvad hallis tsoonis, kus ilukirjanduslikku teksti sekkub tugev omaelulooline hääl, mis astub samaaegselt ka teoreetilisse diskussiooni. Žanride segamine pole iseenesest uus, kuid (auto)biograafia ja kirjanduse ristumise päevakajalisusest annab märku kas või tõik, et 2000. aastatel on inglise keeles ilmunud ridamisi romaane, mille peategelaseks on biograaf ning mille teemaks on seega piir fiktsionaalse ja faktilise vahel (Renders 2014: 30–31). Uus pole ka teoorialoome sidumine fiktsiooniga: oma romaanides on teoreetilisi arutlusi arendanud mitmed autorid, näiteks Alain Robbe-Grillet, Thomas Pynchon, Umberto Eco, Margaret Atwood, Malcolm Bradbury jt (selle kohta vt ka Ryan 2014). Autobiograafia ja teooria piire kompas samuti Roland Barthes. Selline žanriülene kirjutamine pole võõras ka Eestis, kui mõtleme Viivi Luige või Maarja Kangro tekstidele. Seega ei väida ma mitte, et tegu oleks uudse nähtusega, vaid et fiktsiooni, omaeluloolisuse ja teooria ristumiskohas kirjutatud tekstid võimaldavad tõstatada viljakaid küsimusi identiteedi, minaduse ja kirjanduse võimaluste kohta ning väärivad kirjandusliku praktikana lähemat tähelepanu.

Käesolevas artiklis huvitavad mind autoteoreetilisteks klassifitseeritavad tekstid, st suuremal või vähemal määral autobiograafilised tekstid, mis samaaegselt tegelevad teoreetiliste küsimustega ning mis žanride piirimaal seismisega proovivad teha nähtavaks muidu sõnastamatuks jäävaid fenomene (Young 1997: 64). Autoteooria võti on oma elukogemuse loov kujutamine, mis aga ei piirdu enda loo jutustamisega. Mieke Bal on autoteoreetilist lähenemist näinud spiraalse liikumisena oma loovtekstide, analüüsi ja teooria vahel (Bal 2015: 124). Sellises lähenemises saab autorist endast tekst või diskursus, „mis kirjutab maailma ja millele maailm ennast kirjutab”, sealhulgas teoreetilise mõtte maailm (Kaufmann 2005: 577).

Väidan, et omaeluloolisus väärtustab subjekti, annab autoriteedi tema paigutatud kogemusele(1) ning seega võimaldab küsida küsimusi, mida pelgalt teooria abil püstitada ei saa. Autobiograafiauuringute ajalugu on näidanud, et nimetatud väärtustamine on olnud valikuline. Näiteks naiste lugusid peeti kaua omaeluloolise subjektsuse normidest hälbivaiks ning neid kui tekste ei loetud piisavalt keerukaks, et neid tõsiselt analüüsida. Naiste autobiograafiad said autobiograafiauuringutes keskseks 1990. aastateks, sh erinevate subjektsuse teooriate arendamises (Smith, Watson 1998: 4, 16). Käesolev artikkel ei keskendu aga autobiograafiauuringute ajaloole, vaid pigem küsib, mida annab autobiograafilise elemendi lisamine teoorialoomele. Materiaalsus ja afektiivsus on tänapäevase teoreetilise arutelu moeteemad, kuigi suurem osa sellest arutelust näib toimuvat sama elutus ja arusaamatus teoreetilises proosas kui paljukritiseeritud poststrukturalistlik mõte. Teooriat ja elu lepitavat kirjutamist näivadki selles kontekstis pakkuvat omaeluloolisusest inspireeritud hübriidsed kirjutamisvormid, nagu autoteooria.

Käesolev artikkel on teoreetiline arutlus selle žanri poliitiliste ja afektiivsete võimaluste üle, mida illustreerivad viited 2015. aastal ingliskeelses maailmas palju diskussioone tekitanud autoteoreetilisele tekstile, Maggie Nelsoni raamatule „The Argonauts” („Argonaudid”), ning sellest oma afektiivselt paigutatuselt kardinaalselt erinevale, eesti kirjanduse kontekstis mitmeid tabusid murdnud Maarja Kangro „Klaaslapsele” (2016). Varasem kriitiline vastukaja on Kangro teksti žanripiiride rikkumisele ka tähelepanu juhtinud: Maarja Hollo (2017: 133) nimetab seda dokumentaalromaaniks, Aija Sakova (2017) märgib, et see „tühistab igasugused piirid fiktsiooni ja omaeluloolisuse vahel”, ning näeb teksti ka essee või arutlusena. Kahe teksti võrdlust õigustab mõlema aus ja kohati ebamugavust tekitav keskendumine emaduskogemusele, selleks et rääkida laiemalt naiste, viljakuse ja perekonnaga seotud normidest.

 

Žanri, keele ja lugemisviiside piirid

Žanride vahel liikumine on katse haarata nüüdisaegse kultuuri pidevas muutumises olemist, mida traditsiooniline teoreetiline analüüs ei suuda ehk retooriliste konventsioonide tõttu piisava nõtkusega jäädvustada (vrd Bal 2015: 124).(2) Žanridel on oma reeglid ja piirid, retoorika ja toon, mida kasutades rääkijat või kirjutajat kuulda võetakse. Laurie McNeil vaatleb žanre teksti tõlgendamist suunavate „kultuuriliste stsenaariumitena” (tsiteeritud Kurvet-Käosaar 2016: 37). Carolyn Miller (1984: 153, 155) näeb žanri sotsiaalse teona (ingl social action) või konkreetsesse situatsiooni asetatud tegevusena, st fookuses on žanride pragmaatiline aspekt, see, mida nad võimaldavad teha. Pragmaatiliste aspektide hulka võivad kuuluda ka tekstide loodud emotsionaalsed ja afektiivsed registrid. Suzanne Keen ongi žanre nimetanud „afekte loovateks vaikimisi valikuteks” (tsiteeritud Felski 2011: 216). Teisisõnu on žanridesse sisse kirjutatud teatud eelistatud afektiivsed ja emotsionaalsed reaktsioonid (nt kui mõtleme armastus- või õudusromaanidele). Lisaks afektidele on žanridel ka väljakujunenud hääled. Õigusteadlane Richard Delgado rõhutab, et eriti akadeemilises diskussioonis on levinud surve, et kõik räägiksid ühe häälega. See hääl aga ei võimalda kõike öelda või öelda seda piisava intensiivsusega. Tema sõnul „kaotavad teatud valukarjed tõlkes üsna palju. Domineeriva õigusteadusliku väljenduse kogu idee seisneb selles, et piirata seda, mida saab väljendada, argumentide ringi, mida on võimalik esitada” (tsiteeritud Young 1997: 65).

Mis kehtib akadeemiliste tekstide kohta õigusteaduses, kehtib sama hästi ka kirjandus- ja kultuuriteoorias, kus küll räägitakse piiride ja kaanonite lõhkumisest, alustugede lammutamisest, tõdede küsimärgistamisest, aga tehakse seda üsna samasuguses abstraktses, keerulises, mittespetsialistile arusaamatus žargoonis. Selles keeles saab palju väita, kuid see keel on loodud intellektuaalseks sparringuks, mitte emotsionaalseks kõnetamiseks. Sara Ahmedi (2004: 216) väitel aitavad aga just emotsioonid ühiskondlikel teemadel meile „naha alla” pääseda, meid puudutada, meid tegevusele suunata. Just selleks, et teooria kõnetaks ja raputaks, on mitmedki autorid kombanud akadeemilise diskursuse piire, toetunud pigem ilukirjandusele ja omaeluloolisusele, et teooriasse värsket verd süstida.

Praegusel teooriamaastikul on nii mõnedki uurijad sõna võtnud Paul Ricœuri sõnastatud „kahtluse hermeneutikast” välja kasvanud lugemisviiside vastu (Ricoeur 1970: 32). Rita Felski sõnul iseloomustab neid tõlgendusviise vastandav ja kahtlustav suhtumine teksti ning soov tekstidest „esile tuua ettekavatsemata tähendused, mis jäävad kättesaamatuks nii [tekstide] autoritele kui ka tavalugejatele” (Felski 2011: 216). Enamasti on kriitikanooled viimase kümnendi jooksul olnud suunatud poststrukturalismi vastu, kuid kriitikud ise pole kahtlustavast lugemisest priid; lihtsalt nende kriitikat iseloomustab metakahtlus, paranoia paranoia suhtes.(3) Probleemiks pole siin teooriast tõukumine, mis on olnud väga viljakas kirjanduse uurimise viis, vaid see, kuidas teooriaga suhestutakse. Väidan, et omaeluloolisusele üles ehitatud autoteoreetiline tekst aitab vältida kahtluse hermeneutikast lähtuva akadeemilise kirjutamise puudujääke, eelkõige ranget eristust teooria ja praktika, konkreetsesse situatsiooni asetatud elukogemuse vahel.

Näiteks Eve Kosofsky Sedgwicki, poststrukturalistliku teooria ühe suurkuju sõnul raskendavad abstraktsele teoreetilisele arutelule omased lugemisviisid „kohalike, sattumuslike seoste avamist mingi konkreetse teadmise ning selle narratiivsete/epistemoloogiliste tagajärgede vahel, mis puudutaksid vastava teadmise otsijat, teadjat või edasiandjat” (Sedgwick 2003: 124). Nende asemele pakub Sedgwick (2003: 150–151) ravivat (ingl reparative) lugemist, mis tunnistaks igapäevaste emotsionaalsete repertuaaride rikkust. Just kartus, et kahtluse hermeneutika piirab meile võimalike lugemiste arvu, teeb kõik analüüsid üheülbalisteks ning kaotab võime meid üllatada, seda nii teoreetilisel kui ka kirjanduslikul tasandil, kannustab mitmeid selle kriitikuid (Felski 2011: 231). Kuna noor põlvkond lääne teadlasi on üles kasvanud selle teoreetilise keelega, siis pole üllatav, et selle vastu täna nii mitmest vaate­nurgast kriitikat esitatakse – nt praegusel hetkel väga populaarses afektiteoorias, aga ka teaduskirjanduses laiemalt, kus autori surma asemel on klišeeks muutumas hoopis teooria surm (vt Gregg, Seigworth 2010).(4) Negatiivsuse eitamine ise ilmtingimata positiivset platvormi ei loo ja võib jääda pelgaks akadeemiliseks žestiks.(5) Ka afektiteoorial on juba tekkinud omad eelistatud viitesarjad ja uurimisobjektid, mis selle lähenemise värskust vähendavad. Samuti tasub märkida, et kahtluse hermeneutikat kritiseerivad tekstid on jäänud rääkima samas kahtluse ja abstraktsuse keeles. Just akadeemilise stiili poliitika on käesoleva artikli huviobjektiks.

Teooria stiil on rõhutatult abstraktne, distantseeritud, uhke oma hermeetilisuse ja arusaamatuse üle. Akadeemilises maailmas enese kehtestamiseks peame selle kriitilise keele teise keelena omandama (esimese, emakeelena, ei räägi seda keegi), sest see on sellieksam, millega meid akadeemilisse kogukonda vastu võetakse. Kuid me ei kipu piisavalt sageli küsima, mida me selles keeles teha saame, ega ka seda, mida me selles keeles teha ei saa.

Selle impulsi ehk üks kirglikumaid väljendusi on ameerika kirjandusteadlase ja -teoreetiku Jane Tompkinsi 1987. aastast pärinev essee „Mina ja minu vari”. Essee algab kõnekate lausetega:

Minus on kaks häält… Üks on kriitiku hääl, mis soovib parandada viga essee epistemoloogiakäsitluses. Teine on inimese hääl, kes soovib kirjutada oma tunnetest. (Ma olen tahtnud seda kaua aega juba teha, kuid ma olen lihtsalt liiga suurt piinlikkust tundnud.) [---] Olgu, ma olen väsinud konventsioonidest, mis hoiavad epistemoloogia või James Joyce’i käsitlust lahus mõtisklustest selle üle, mis toimub minu akna taga või minu südames. Avaliku-isikliku dihhotoomia, see tähendab õieti avaliku-isikliku hierarhia, on naiste allutatuse eeltingimus. Ma ütlen, põrgusse sellega. (Tompkins 1987: 69)

Tompkins seletab, kuidas meid on õpetatud kartma isiklikku, eriti naisteadlaste puhul, sest naisi on ajalooliselt kahtlustatud kriitilise ratsionaalse reflekteerimisvõime puudumises (vt nt Jaggar 1989). On ju akadeemilisel keelel alati mehelik hääl. Fantaasiakirjanik Ursula Le Guin on seda nimetanud isakeeleks, mis ei taotle ainult objektiivsust, vaid ka distantseerimist, „lõhe, ruumi loomist subjekti või mina ning objekti või teise vahele” ning mis vastandub seoseid loovale emakeelele (tsiteeritud Tompkins 1987: 173–174).

Keele poliitika, keele piiride mõtte on eriti teravalt üles võtnud erinevad feministlikud autorid, kes 1970.–1980. aastatel vaidlustasid personaalse ja poliitilise vahelise eristuse. Feministlik kriitika soovis hakata vastu monoliitsetele, ette paika pandud isakeelsetele parameetritele, mis piirasid võimalusi rääkida isiklikust ja isiklikult. Sooviti jäädvustada seni vaigistatut ja puudunut. Selline kirjutus julges olla isiklik ja haavatav, proovides saavutada „kunstile omast väge ja väärikust” (vt nt Showalter 1981: 189). Feministlik kirjutus pürgis 1980. aastatel kirjutama teisiti, rõhutades autorite paigutatust ajas ja ruumis, nagu seda tegi ameerika luuletaja Adrienne Rich oma essees asukoha poliitikast (ingl politics of location), milles ta hoiatab „elusate inimeste tegemistest lahutatud abstraktsioonide eest, mida neile loosungitena sisse söödetakse”. Kõnekalt võrdleb ta teooriat kastega, mis maapinda niisutab, kuid meenutab, et kui teooria enam maapinna järele ei lõhna, st kui ta on muutunud liiga elukaugeks, siis pole sellest enam kasu (Rich 1986: 213). Feministlik kriitika ja naiskirjutus kutsusid leidma uut (akadeemilise) väljenduse keelt.

Tänaseks teame, et see soov osutus utoopiliseks. Kui feministlik teooria ja soouuringud astusid üle akadeemilise legitiimsuse läve, võtsid nad üle isakeele ja tänaseks on feministlik teooria lugejast sama irrutatud kui mis iganes teinegi teooria. Feminismi poliitika järele tundis Toril Moi kirjanduskriitilistes tekstides puudust juba aastal 1988 (vt Moi 1988: 4). 1990. aastatel oli peamiseks kriitika objektiks feministlikuski mõttes domineerima hakanud poststrukturalism oma teoreetilise ekvilibristikaga, mis küsimärgistas valgustusaja mõtte kriitikas muuhulgas ka feminismi alustalad.(6) Poststrukturalistliku ja feministliku mõtte sobitamise võimalustele on pühendatud kümneid tuliseid feministlikke vaidlusi, millest üks on isegi avaldatud eesti keeles (Nicholson 2006).(7)

Sellest tõusetub aga oluline teema, mille sõnastas samuti juba 1980. aastatel ameerika kirjanik Audre Lorde (1984), nimelt kas isanda tööriistu saab kasutada isanda maja lammutamiseks. Kas isakeeles kirjutatud teooria saab lõhkuda hierarhilist ja binaarset mõtlemist? See ei tundu tänapäeval küll uudse mõttena, kuid tekstid, millele selles artiklis toetun, on jätkuvalt värsked, sest tegelikult on mitmed 1980. aastatel tõstatatud küsimused feministliku kirjandusuurimise ja teooria maastikul rahuldavalt lahendamata. Sellele on viimasel kümnendil mitmetes oma kirjatöödes tähelepanu juhtinud Toril Moi (2015).(8) Puhtalt teooria tasandile jäädes ei suuda feministlik kriitika aga lugejat veenda, et tal on reaalses maailmas reaalsete probleemidega silmitsi seisvatele naistele ja meestele pakkuda midagi kasulikku või kasutatavat. ­Selleks peaks ta otsima uusi teoreetilisi, aga ehk ka stilistilisi lätteid (Moi 2006). Nancy K. Miller (1991: 113) rõhutab ju esteetika moraalsust, st kirjanduslikkuse ja poliitilisuse (nt soo- või rassipoliitika) seotust.

 

Autoteooria kui paigutunud tekstiloome

Minu jaoks pole üllatav, et viimasel ajal on feministlikud uuringud üha enam huvitunud autobiograafiast. Vaatlen selles artiklis autoteooriaks klassifitseeritud žanri ühe sellise huvi näitena. Autoteooria tähistab teoorialoomet, milles ei ole alla surutud kirjutavat häält ega tema elukogemust. Youngi (1997: 69) sõnul nõuab see paigutatust ja kehalisust: nii autor kui ka lugeja peavad tunnistama oma kehalist asetsemist ruumis ja sotsiaalses struktuuris. Nagu Adrienne Rich (1986: 213) märgib, on abstraktsus suureline, privilegeeritud ja hõljub reaalse inimkogemuse kohal. Viimasest aga ei peaks me proovima mitte üle saada, vaid see tuleks tagasi võita. Rich näiteks sooviks teoreetilistes tekstides ajutiselt keelustada sõna „keha” abstraktne kasutamine, sest, nagu ta kirjutab:

Kui ma kirjutan „keha”, ei näe ma midagi konkreetset. Kui kirjutan „minu keha” siis sukeldun ma elatud kogemusse, konkreetsusse: ma näen arme, vigastusi, värvimuutusi, kahjustusi, kaotusi, aga ka seda, mis mulle rõõmu teeb. [---] Kirjutades „minu keha”, väheneb ahvatlus esitada grandioosseid väiteid. (Rich 1986: 215)

Autoteooria lõhub ühelt poolt akadeemilises kirjutamises kohustusliku objektiivse, külma, kriitilise distantsi nõude, aga Youngi sõnul teisalt õõnestab mingi määrani ka traditsioonilist autobiograafilist impulssi, mille kohaselt iga elu on individuaalne. Pigem rõhutab autoteooria elude omavahelist seotust, minaduse suhestumuslikkust. Nii riivab autoteooria Adriana Cavarero minaduse mudelit, mida on Eestis varem tutvustanud ja kasutanud Leena Kurvet-Käosaar. Selle kohaselt vajab mina enda kõrvale teist, sest tema „unikaalsus saab väljenduda vaid ilmnemise kaudu teis(t)ele”, mis on omakorda seotud meie ihaga saada jutustatud, ihaga „loona ilmneva ühtsuse järele” (tsiteeritud Kurvet-Käosaar 2016: 41–42; tervikteksti vt Cavarero 2000).(9) Lisaks sellele rõhutab autoteooria seotust ajaloo ja mitmetasandiliste võimusuhetega. „Enamgi veel, liikudes jutustajate/autorite kui indiviidide ja suuremate sotsiaalsete jõudude vahel, mis neid valitsevad – ja mida nad püüavad muuta –, on need tekstid ise sellesama poliitika näited, mida nad kaitsevad” (Young 1997: 69). Selles protsessis kutsutakse lugejat üles mitte ainult jutustava mina fragmentaarsest kogemusest lugu konstrueerima, vaid ka enda, oma minaduse ja oma paigutatuse üle mõtlema. Selline refleksioon on tänapäeva sotsiaalteadustes tavapärane, aga ei pruugi laieneda kasutatavale stiilile.

Stiil on aga muuhulgas ka poliitiline. Distantseeritud akadeemilise keelega käib kaasas n-ö autoriteediefekt, mis varjab kirjutaja haavatavust, kehalisust, tundeid, paigutumist aegruumis ja ideoloogilises plaanis ega tunnista teise isiku kohalolu. „Autoriteetne hääl räägib, nagu poleks teist inimest olemas. Või ehk korrektsemalt, ta ei suvatse ette kujutada, kes võiks meie juttu kuulata” (Tompkins 1987: 175–176). Rachel Blau DuPlessis (2009: 22) meenutab, et feministliku teadmisloome üheks oluliseks saavutuseks on objektiivsuse ümbertähistamine, st „väljakutse esitamine normatiivsele professionaalsusele, mis surub alla kire ja mis teoretiseerib ilma pragmaatilise seoseta materiaalse või empiirilise teadmisega”. Selle vastandiks ei ole mitte subjektiivne, vaid kaasatud, intersubjektiivne mõtlemine. Just see on põhjus, miks paljud feministlikud autorid on juba aastakümneid pöördunud personaalse kriitika poole, mida käesolevas tekstis nähakse autoteooria esiemana (termin pärineb Miller 1991: 1). Personaalse kriitika üheks heaks näiteks ingliskeelses maailmas on Nancy K. Miller, kes on kogu oma akadeemilise tegevuse jooksul kasutanud erinevaid segavorme, mis lõimivad isiklikku kogemust teoreetilise aruteluga. Juba ülal tsiteeritud raamatu esseedeski seob Miller emaga kauba­majas käimist või isa vananeva keha vaatamist laiemalt soo, mäletamise ja võimu küsimustega.(10)

Kuigi Tompkins esitas oma manifesti väljakutsena teooriale, ei ole tänane autoteoreetiline praktika kindlasti teooriavastane. Pigem on eesmärgiks teooria n-ö tagasivõitmine, „selle pööramine tema enda vastu” (Miller 1991: 5) või teooria tagasi toomine kirjutava, lugeva ja kogeva subjekti juurde. Nagu kirjutas Sedgwick (1987: 137), kes elu lõpuaastail pöördus personaalsema kirjutamise juurde, ühes oma autobiograafilises essees: „Üks  ajendeid sel teemal kirjutada on olnud fantaasia, et lugejad või kuulajad saavad siit erinevaid stiimuleid – vihastavad, samastuvad, rõõmustavad, kadestavad, saavad „loa”, tunnevad end väljajäetuna – „samasuguste” kirjelduste kirjutamiseks, mida see ka ei tähendaks, ja jagavad neid.” Selline teooria ei sulge lugeja ees uksi. Teda ei huvita külm distants, vaid suhestumuslikkus, sekkumine, segamine, ärgitamine.

 

Autoteoreetiline praktika Maggie Nelsoni ja Maarja Kangro töös

See teoreetiline küsimustekobar ongi mind toonud nüüdisaegsete hübriidsete tekstide juurde, mis taotlevad teoreetilist teadmist tugevaid omaeluloolisi impulsse kasutades. Viimase viie aasta jooksul on inglise keeles avaldatud mitmeid tekste, mis seovad omaeluloolisust filosoofia, psühholoogia, teooria ja ühiskonnakriitikaga (nt Preciado 2013; Kapil 2015; Nelson 2015). Need tekstid segavad autobiograafilist kriitikat, kehateooriat, kriitilisi memuaare, ja kirjastajad klassifitseerivad neid tavaliselt žanriülestena. Nagu Preciado oma tekstis kirjutab: „…see raamat pole memuaar. [---] Keha-essee. Tegelikult fiktsioon. Kui just peab asju äärmuseni viima, siis on see kehapoliitiline fiktsioon, teooria mina kohta või mina-teooria” (Preciado 2013: 11). Nagu autor isegi rõhutab, ei ole tema tekst memuaar selle tavapärases tähenduses, vaid pigem fiktsioon autori muutuva mina kohta, mis võimaldab autoril arendada laiemat teoreetilist debatti. Sellises tekstis ei vaadata mina isolatsioonis, vaid suhtes laiemate ühiskondlike jõujoontega. Preciado ise rõhutab, et teda ei huvita oma emotsioonid nende individuaalsuses, vaid see, kuidas need lõikuvad teiste kogemustega (Preciado 2013: 11).(11) Sellelt pinnalt arendatud isiklik teooria suudab potentsiaalselt kõnetada teisi subjekte ja ärgitada teoreetilis-poliitilist debatti. Just seepärast on Preciado töö autoteoreetiline.

Järgnevalt tahaksin eespool toodud teoreetilise arutelu selgitamiseks näitena kasutada 2015. aastal inglise keeles ilmunud ja kriitikutelt palju positiivset tähelepanu saanud Maggie Nelsoni segažanrilist teost „Argonaudid”.(12) Raamatu sisu on lihtne: Nelson kirjutab oma suhtest soovahetusoperatsiooniks valmistuva ja seda läbi tegeva elukaaslasega, nende abielust ja lastest. Kuigi pere, abielu ja laste saamine on igapäevased nähtused, loetakse neid selles raamatus vastukarva, sest tegu on ebakonventsionaalse perekonnaga, kelle kooselu, rääkimata abielust, ei mahu paljude inimeste tavapärasesse perekonnamudelisse.(13) Tegu on seega ühtaegu mitmes mõttes konservatiivse ja samas ülimalt radikaalse tekstiga, kuna see võib mingi astmeni meenutada peavoolukultuuri emadusmemuaare, kuid pöörab samas nende keskmes olevad soolised ideed pea peale. Nelson kirjutab emaduskogemusest, selle kehalisusest, samas dekonstrueerides normatiivset reproduktiivset seksuaalsust. Nelson ootab last, kuid Nelsoni elukaaslane alustab samal ajal meditsiinilist soovahetust, seega on teksti keskmes mõtisklus keha ning keha ja mina ebastabiilse, pidevas muutumises oleva suhte üle, aga ka suhete üle mina ja teiste vahel.

Nelsoni romaani poliitilisele, kuid olemuselt optimistlikule tonaalsusele vastandub teravalt Maarja Kangro 2016. aastal ilmunud omaelulooline romaan „Klaaslaps”, mis vaatleb sarnast küsimustekobarat, ehk siis mida tähendab naisele, eriti loovale naisele, lapse saamine, kuidas suhestuvad tema sisemised soovid ja neid ümbritsevad ühiskondlikud normid. Kangro teksti afektiivne vägi on aga hoopis teine, kuna kauaoodatud, kuid ilma koljuluudeta laps jääb sündimata ja minajutustajal pole isegi võimalik teda maha matta. Individuaalsest valust kasvab välja mõjus, Eesti oludes paljusid tabusid lõhkuv refleksioon viljakuse, emaduse ja sellega seotud sundide üle.(14) Lugu on väga isiklik, aga samal ajal puudutab mitmeid soopoliitilisi teemasid.

Nelsoni raamatu pealkiri viitab müütilistele argonautidele. Selles Roland Barthes’ilt laenatud mõtteeksperimendis küsitakse, kas laev, mille kõik osad on reisi jooksul välja vahetatud, on tagasi kodusadamasse jõudes seesama laev – või kaudselt, kas inimene, kelles on toimunud põhimõtteline muutus, on seesama inimene. Mis määratleb minaduse ja mina suhestumise teisega, keda ennast teatakse armastavat, aga kelle olemus muutub? Barthes kasutab Argo kujundit kui strukturalistlikku allegooriat objektile, mille on loonud asendamine ja nimetamine. Sadamasse naaseb laev, mille kõik osad on vahetatud, aga me nimetame seda endiselt Argoks. Kirjandustki näeb Barthes omamoodi Argona, sest tekstidel on muutumatu funktsioon või nimi („objekti olemus”), kuid iga üksikut osa uuendatakse lõputult (Barthes 1972: xvii, 153).(15)

Käesoleva artikli jaoks huvitavalt naaseb Barthes Argo kujundi juurde oma fiktsionaliseeritud autobiograafias,(16) kus ta seda kujundit mitmel korral kasutab ja jõuab järelduseni, et nimi pole seotud osade stabiilsusega (Barthes 1977: 46). R. B.-d ja raamatus olevat Roland Barthes’i seob tegeliku Roland Barthes’iga vaid nimi. Barthes kasutab kirjaniku paralleelina kalmaari, kes toodab tinti, nii nagu kirjanik toodab kujundite ja märkide kombinatsioone, mis aga kumbki ei aita objekti paremini fookusse tuua, vaid pigem teda tindipilve matta (Barthes 1977: 162). Argost saab teksti analoog. Kogemus on katkendlik, kuid nimetamine aitab luua stabiilsustunde. Argonaut saab Barthes’i jaoks ka ideaalseks armastavaks subjektiks, kes ikka ja jälle kordab sama lausungit (Barthes 1977: 114). Barthes’i huvitab kõne, milles saavad koos eksisteerida samasus ja erinevus, sest kuigi nimetamine ja asendamine aitavad kogemuse katkendlikkust varjata, soovime me subjektidena keelt, mis otsesemalt kujutaks iha järjepidevust. Barthes kui kirjanik, nagu märgib Paul John Eakin (1992: 16), pole külm teoreetik, vaid selles tekstis näeme tema rahutut mõtiskelu enese kujutamise võimaluste üle.

Nelson ei kasuta Argot kirjanduse, vaid muutuva ja samas suhestumusliku mina olemuse üle mõtisklemiseks. Kui Barthes on tindipilve kaduv kalmaar, siis Nelson proovib muutuvas identiteedirägas leida teistele ilmnevat mina. Tema tekstis on mitmes kohas rõhutatud iha jutustada teiste lugu ja samal ajal saada ka ise jutustatud. Viimane pole aga turvaline tegevus, sest üks Nelsoni varasemaid raamatuid – samuti hübriidne „Jane: A Murder” („Jane: mõrv”, 2005) – käsitles tema ema õe mõrva ja selle avaldamise järel sattus ta vaimselt haige võõra ebaterve huvi objektiks. Nelson teab, et omaelulooline jutustamine puudutab teisi elusid ning on teatud laadi sotsiaalne tegu, millel on oma afektiivsed ja kogemuslikud tagajärjed. Žanri pragmaatika, kuigi Nelson ise neid sõnu ei kasuta, jookseb läbi tema teksti.

Ka Kangro teksti kannab soov saada jutustatud ning temagi seisab silmitsi küsimusega, mismoodi elada edasi pärast traumat, mis toob kaasa luhtumise ja lootusetuse tunde, sest kadunud on lihtsameelsete kujutuste turvaline vatt, mida me enda ümber paigutame, et maailma julmusega hakkama saada (Kangro 2016: 14). Mis saab inimesest – või täpsemini naisest – kellel puudub järeltulijates, „oma inimestes” (Kangro 2016: 55), väljendatud tulevik? Ta on väliselt sama inimene, kes sööb rostbiifileiba, kuid kes sisimas teab, et „[k]ui surmale mõelda, on kõik naeruväärne” (Kangro 2016: 204).

Barthes’i Argo kujundi juurde toob Nelsoni nii huvi mina jutustatavuse kui ka iha järjepidevuse vastu. Kui meie kogemus on katkendlik, kui meie ja teise mina on pidevas muutumises nagu Argo, siis kuidas on võimalik armastatu nime lausudes kindel olla, kes on see, kelle vastu iha tuntakse? „[K]ui armastaja lausub fraasi „ma armastan sind”, siis tuleb iga kasutuskorra ajal selle tähendust uuendada….” (Nelson 2015: 5). Antud tekstis on sellel muutumise–samaksjäämise dilemmal väga konkreetne tähendus: Nelsoni ja tema elukaaslase keha ujutavad üle uued hormoonid, mis neid muudavad, ja seega tekib paratamatult vajadus küsida, kes on see, kelle vastu armastust tuntakse, mis on siiski see muutumatu ise, mis jääb samaks. Kangro teoses paneb sama küsimust esitama sügav trauma, aga ka küsimus, milline on lapse­vanema armastus tekkiva uue elu vastu, „[a]rmunu pilk bioloogilisele ollusele”, ka siis, kui laps pole selline, nagu oodati (Kangro 2016: 188).

Barthes’i abstraktse aruteluga võrreldes on Nelsoni tekst kehaline ja afektiivne. Armastuse enda reaalsus ei vaja tõestamist, selles on jutustav mina läbivalt kindel. Küsimusi tekitab see, kuidas tähistatava ja tähistaja libisemisele, nime ja seda kandva inimese mittesobitumisele reageerib ühiskond, mis eeldab identiteedi, nime ja isiku fikseeritust. Mitmel korral tekstis kujutab Nelson stseene, milles tema elukaaslase krediitkaardil esineva nime ja kaarti kasutava füüsilise isiku mittesobitumine tekitab ebamugavaid olukordi, seda mitte autori ja tema elukaaslase jaoks, vaid just enese normatiivsust ja teise normist hälbimist aduva inimese jaoks. Sellised näited avavad teksti auto­teoreetilise potentsiaali: fookuses on oma elust laenatud episoodid, mille juurest autor spiraalselt liigub teoreetilise paralleeli juurde, vaagib seda ning täiendab teoreetilist mõtet kogemuse nüansseeritud analüüsiga. Oluline pole teooria arendamine, vaid kogemusele mõtte otsimine, mille juurde tekstis erinevatest rakurssidest tagasi tullakse.

Ka Kangro tekst on kirjutatud sügavalt isikliku afektiga, milles mina­jutustaja halastamatult kirjeldatud valu saadab poolirooniline kõrvaltpilk, sest ta on „nii sügaval põrgus või perses, kus ei nuteta” (Kangro 2016: 12). Ei emotsioonid ega ratsionaalne mõtlemine ole sünkroonis meid tabavate uudiste või kogemustega ning see irooniline kõrvaltpilk meenutab ausalt seda lünka.

Toetudes Argo muutuvale, kuid samal ajal püsivale olemusele, näeb Nelson muutumist mitte mingisse konkreetsesse lõppsihtmärki jõudva tegevusena, vaid pideva protsessina, mida aga meid ümbritsev ühiskond proovib kuidagi määratleda, pildistada ja sildistada alates praktiliselt inimese eostamis­hetkest. Nelson kommenteerib seda, kui ta järjekordselt ultrahelisse saadetakse: „Laske tal oma lootekotis ringi keerelda, jumal hoidku.… Laske tal jääda teadmatusse – ehk esimest ja viimast korda – sellest, et ta on kohustatud teistele oma mina esitama, sellest, et me areneme, isegi emaüsas, reageerides ootuste ja peegelduste voole, mis meid pommitab. Lõpuks nimetame me seda lumepalli minaks (Argoks)” (Nelson 2015: 94–95). Selles episoodis naaseb Nelson pinge juurde, mis tekib inimese unikaalsuse ning ühiskonna soovitud arusaadava, selgelt kirjeldatava sildi vahel. Selles spiraalina liikuvas auto­teoreetilises arutelus puudutab Nelson identiteedipoliitikat ja sooteooriat, kuid seda mitte akadeemilises žargoonis, vaid kogemusekeskselt. Tegelikult vormuvad kõik edaspidi tsiteeritud näited üheks terviklikuks, edasi-tagasi liikuvaks auto­teoreetiliseks mõttetööks mina ja identiteedi teemal. Need mõtted rulluvad lahti eriti raseduse ajal, mil naine ja tema keha on erilise ühiskondliku huvi (ja ehk ka järelevalve) objektiks.(17)

Nelsoni jaoks on normisunnid ja väljastpoolt tulevad määratlused naiseks olemise puhul tavalised, kuid need intensiivistuvad eriti raseduse ajal, kui ta ise proovib laveerida nii heteronormatiivsete kui ka queer-kogukonnas „normaalse” emaduse ja perekonna kohta käivate reeglite väljal, et säilitada oma mina ja defineerimatult muutuvat kogemust. Ka peavoolukultuuri vaidlustavad rühmad loovad oma norme ja definitsioone, mis kogemust oma reeglite järgi painutada soovivad. Normatiivse heteroperekonna kõrval võib eksisteerida sama normatiivne samasooliste perekond. See, mida peetakse normaalseks ja mida hälbeliseks, pole kaugeltki selge, küll aga on tunda iha selgust loova sildi järele. Nelson küsib näiteks, kas rasedus, see näiliselt hetero­seksuaalse normaalsuse tipp, pole mingis mõttes hälbiv, „…kuna see muudab sügavalt inimese „normaalset” olekut ning toob kaasa radikaalse intiimsuse oma kehaga – kuid samal ajal ka radikaalse võõrandumise oma kehast? Kuidas saab üks kogemus, mis on nii sügavalt imelik ja metsik ja muutev, ühtlasi sümboliseerida ja kehtestada kõige suuremat konformismi?” (Nelson 2015: 13–14)

Rasedus paneb Nelsoni kogemuse külge näiliselt selge, kindlust andva sildi, mis surub alla raseduse kui sellise häirivuse, segasuse, vastuolulisuse. Nelson astub oma tekstiga rikkalikule ja samal ajal väga vastuolulisi seisukohti sisaldavale feministliku teooria väljale. Feministide seas puudub sellel teemal üksmeel; on neid, kes näevad rasedust naist kehaga samastava ja immanentsusesse suruva nähtusena (nt Simone de Beauvoir), teised on näidanud rasedusega kaasnevat lõhestunud subjektsust (nt Iris Marion Young), kolmandad on rasedusele toetudes arendanud alternatiive lääne filosoofias ülistatud ühtsele minale (Adrienne Rich, Luce Irigaray, Sara Ruddick).(18) Feministlikud autorid on oma töödes eelkõige püüdnud näidata, kuivõrd on loomulikuks peetav rasedus läbi imbunud kultuurist ja selle normidest. Nelsoni raamat pole seega feministlikus kirjanduses iseenesest uus, kuid vaatleb rasedusnarratiivi, tõukudes tänapäevastest soopoliitilistest debattidest.(19)

Kangro puhul on raseduse ja laiemalt naise viljakuse lahtimõtestamine keerukam, sest rasedus ei lõpe õnnelikult. Rasedus on kummaline, kuna toimib ühiskonna silmis normeerivana. Rasestununa tunneb minajutustaja ennast nagu „Frankensteini koletis, kes on äkki muutunud pärisinimeseks” (Kangro 2016: 14). 41-aastane esmarase, kes on kasutanud kunstlikku viljastamist, on meedikute silmis normihälve. Minajutustajat ei raputa aga ühiskonna sildistav pilk, vaid läbiv enesesüüdistus sündimata lapse ees, keda ta ei suutnud päästa, „[k]es sinu sees, sinu pärast jubedaks biomassiks moondus” (Kangro 2016: 177). Kangro minajutustaja teab, et tegelikult on tema kui autori edasielamine võimalik tekstiloome kaudu „märksa tugevam ja sisukam positsioon”, kuid ta ei saa ennast lahti mõelda soovist emaduse kaudu vabaneda omaenda minadusest, objektistuda (küll mööndes selles soovis oma privileegi­pimedusest tulenevat naiivsust) (Kangro 2016: 54, 56). Nagu minajutustaja sõnab, „ma muidugi petsin iseennast. Olin sedavõrd harjunud subjektne olema, et oma tahte pidev allasurumine tundus eksootiline” (Kangro 2016: 56). Tema tekst on selgelt teadlik meie konkreetsest aegruumist tulenevate ühiskondlike sundide, meie kõvakettale salvestatud kustutamatu „biofašistliku konservi” mõjust meie intiimseimatele soovidele (Kangro 2016: 53). Kangro julgeb küsida, „[m]illine naine ei eelistaks Platoni või ajalehe lugemist imiku jauru vaigistamisele? Ühiskonna, traditsiooni nui peab olema päris kõvasti talle pähe lajatanud, kui ta väidab, et eelistab jauru. Siiralt ütleb mõni mõtlematuke seda võib-olla enne, kui jaur tegelikult käes on.” (Kangro 2016: 57)

Kangro teksti vägi tulenebki sellest, et ta on teravalt teadlik ühiskondlikest normidest ja tabudest, mis emadust ümbritsevad, aga see ei muuda tema soovi lapse kaudu tekkiva teistsuguse tuleviku järele. See, et me oleme normidest teadlikud, ei tähenda, et need meid ja meie kehasid ei mõjutaks, et me suudaksime selgelt eristada oma mina ja normide diktaati. Kangro teksti teeb huvitavaks just see teravalt usutavaks kirjutatud pinge.

Nelson räägib enda ja oma elukaaslase väga personaalsest kehalisest kogemusest, kuid seob seda ühelt poolt ühiskonnakriitikaga (feministlikust ja queer-vaatepunktist) ja teisalt, ilma traagelniite näitamata, rea teoreetiliste refleksioonidega Roland Barthes’ilt, Susan Sontagilt, Eve Kosofsky Sedgwi­ckilt, Julia Kristevalt, Judith Butlerilt ja mitmetelt teistelt teoreetikutelt. Me ei kohta nende teoreetikute keerukaid tsitaate, vaid Nelsoni enda arutluse kõrvale ilmuvad leheserva pelgalt teoreetikute – aga ka kirjanike, nagu luuletaja Eileen Myles jt – nimed, kelle ideed parajasti Nelsoni enda arutlusega haakuvad. Teoreetik ei pane asja paika. Pigem viidatakse talle kui kaas­teelisele, kellega lugeja võib, aga ei pea suhestuma. Ka Kangro tekstist kajavad vastu loetud teoreetilised ja ilukirjanduslikud tekstid, kuid need sageli lohutud viited ei selgita minajutustaja kogemust, vaid annavad sellele distantseeriva kõrvaltpilgu. Teooria on vaid üks võimalik lugemise võti ning see võti tuleb lugejal enda jaoks kasutuskõlbulikuks teha, sest autoteoreetiline tekst ei anna bibliograafiat ega isegi konkreetset tsitaati. Teksti fookuses on meile ilmnev, küll värelevate piirjoontega, teine mina. Kangro tekstis on selleks sündimata jäänud „tibu”.

Teooriat ei kasutata kogemuse selgitamiseks ega kogemust teooria illustratsiooniks, vaid kogemuse abil testitakse teooriat – ja nii mitmedki ideed heidetakse üle parda. Nelsoni tüüpiline kommentaar psühhoanalüütilisele tsitaadile seksuaalsuse kohta on: „Mind hämmastab ja paneb häbi tundma mõte, et aastaid olid sellised küsimused minu jaoks mitte ainult arusaadavad, vaid ka põnevad” (Nelson 2015: 20). Teooria näidatakse sellistel juhtudel kogemuse proovikivile mitte vastu pidavat, abstraktsete teoreetiliste diskussioonide nautimine nende endi pärast näib piinlikkust tekitav.

Teooriat küsimärgistatakse kokkupuutes muutuva kehalise reaalsusega (aga ka poliitilise reaalsusega: teksti kirjutamise ajal käib Californias debatt samasooliste abielude üle). Teoreetikute kõrval leiab ääretsitaatides, eriti mida enam me liigume raamatu lõpu poole, mainimist minajutustaja elukaaslane. Nelsonit huvitab „tegelikkuse tundmine”, jagatud elusolemise tunnetus (Nelson 2015: 14). Nelsoni teose lõpus ei jõuta mingile teoreetilisele järeldusele, kõlama ei jää mitte teadmine, vaid hool ja kogetud „nüüd” (Nelson 2015: 143). Raamat lõpebki selle sõnaga.

Kangro teksti afektiivne laeng on oma traumaatilisuses võimsam. Raamatu lõpetab teadmine, et loode, kelle minajutustaja soovis matta, oli põletatud: „Tibuke, minu väike neiu, kes ei vaadanud mind etteheitva näoga. Minu väike ilus mitteisik. Nüüd oli ta ära põletatud, koos võõraste amputeeritud jäsemete ja eemaldatud kudedega.” (Kangro 2016: 205) Ka Kangro minajutustaja jääb pidama olevikulisse ajahetke, kuid selles domineerib pigem eluõud, mille eest võib püüda põgeneda, aga mis meid ikkagi kätte saab. Selles lõigus aga ei puudu ka hellus, teadmine, et sündimata laps teda hukka ei mõista, sest ta on „hea laps” (Kangro 2016: 190).

Abby Paige rõhutab, et Nelson näib kahtlustavat kõike, mis on kategooriline. Nelsonit huvitab muu: „Paradoks on midagi enamat kui vastandlike väidete või impulsside kooseksisteerimine. See osutab võimalusele, et eksisteerib – ja vahel ka ilmneb – kolmas termin situatsioonis, kus muidu näisid vastakuti seisvat vaid kaks jõudu.” (Paige 2015) See kolmas termin ei anna tunnistust otsustamatusest, nagu Paige märgib, vaid on pigem tundlik ja koostööaldis ala, mis on piisavalt avatud, et suuta sisaldada ka vastuolusid. Nelson – ega ka Paige – ei tõmba otsest paralleeli Homi Bhabha mõistega kolmas ruum (ingl third space), mis tähistab vaheala, kus identiteedid on pidevas hübriidses muutumises (Bhabha 2004: 50). Nelsoni enesekirjutus aga püüdleb selgelt samasuguse pidevas muutumises oleva hübriidse enesekäsitluse poole. Ka Kangro enesekirjeldus on pidevas muutumises, kuigi tema narratiivis on tugevamalt esil selgesilmne, kogetut lahkav, subjektne kirjutav mina. Samal ajal on see mina teadlik tunnete vastuolulisusest, nende sobimatusest üheselt defineerivasse, mittemõtlevasse peavoolukultuuri.

Kahevahelolek tundub binaarsele ja heteronormatiivsele maailmale olemuselt ohtlik, sest ärritab mõlemat vastaspoolt, keeldudes nende vahel valimast. Nelsonit see ei hirmuta, sest ta püüab binaarset mõtlemist lõhkuda, küll aga huvitab teda, kuidas silte eirav mina saab arusaadavana, kirjutatavana eksisteerida maailmas, mis on üles ehitatud selgepiirilistele siltidele; kus sadamasse naasnud Argo olemuse üle ei muretseta, kui nimi ja väline vorm kokku langevad. Sara Ahmed (2006: 179) küsib, mis positsiooni me võtame, kui kohtume erineva, hälbelisega, millegagi, mis kuhugi ei kuulu. Ahmed näeb meie sättumuste taga teatud orienteeritust ruumis ja meiega ruumi jagavate teiste suhtes. Meie orienteeritus teeb mingid asjad võimalikuks, mingid võimatuks. Nelsoni autoteoreetiline ruum on avatud hübriidsele, kuid samas on teadlik siltide lummusest, siltideta kirjelduse keerukusest. See pakub meile kogukonda, kus me saame kaasa mõelda omaenda orienteerituse üle meist erinevate, meie silte ebapiisavaks pidavate teiste suhtes. Sellisena on Nelsoni autoteoreetiline tekst katse luua kirjanduslikku kolmandat ruumi. Kangro tekstis on sildistamatusel teine tähendus. See viitab pigem abjektsele, kultuuris alla surutud kehalisele ja emotsionaalsele kogemusele.

Ei Nelson ega Kangro soovi teoretiseerida, vaid konkretiseerida. Rääkides naise kehast, ei ole tegu ju abstraktse debatiga naiste valikuvõimaluste ja väär­arenguga loote eluõiguse vahel, nagu seda poliitikas või ka lihtsustatud meediatekstides sageli kohtame. Sama käib seksuaalsete eelistuste ja praktikate kohta: reaalses elus ei pane meil südant peksma mitte silt või hermeneutika, vaid konkreetne inimene. Nelson ja Kangro ei võimalda lugejal õdusale pihtimusnarratiivile keskenduda, vaid sunnivad meid oma kogemusi, aga ka oma poliitilisi ja filosoofilisi ideid hindama. Me võime autoritega mitte nõus olla, nende ideede radikaalsuse või enesepaljastuse printsipiaalsuse peale ärrituda, aga me lahkume tekstist tugeva emotsionaalse laenguga ja suutmatusega omaenda ambivalentseid kogemusi kalevi alla panna. Need tekstid pääsevad meile naha alla ning meenutavad, nagu Kangro ütleb, et „sügavas pasas ujuma peab igaüks ise” (Kangro 2016: 21) – kuid samal ajal annavad meile ka keele, et rääkida sellest, millest tavaliselt vaikitakse.

Ehk on üheks põhjuseks see, et ei Nelsoni ega Kangro raamatus ei hakka abstraktne keel autori enda häält ega kogemust kunagi allutama. Teoreetikute nimed on Nelsonil diskreetselt saadetud teksti servadele, mitte jõuliselt pikkade tsitaatide või joonealuste märkustega varustatult teksti keskele. Kangro tekstis on meditsiiniliste terminite keel esil, aga mitte tõe allikana; tekstis mainimist leidvad kirjanikud-kunstnikud ei summuta Kangro häält. Teised ei dikteeri mõttevoogu, vaid neid kantakse sellega kaasa. Keel pole selles protsessis alati autori liitlane, sest sunnib näiteks Nelsonit valima inglise keeles nais- ja meessoole viitavate asesõnade vahel, mis on tema muutuva sooga partneri puhul probleem. Ta kirjeldab elavalt asesõnade vältimist, grammatilist žongleerimist ja nime kordamisest tekkivat konkreetsust, pidevat vajadust seletada, samal ajal teades, et seletus on ebapiisav, kuna sõnade tõmmatavad piirid ei peegelda inimkogemuse voolavust (Nelson 2015: 7). Kangro puhul tekitab takistuse meditsiinilise terminoloogia ja kogeva keha vaheline kuristik. Silt ei ole piisav, kuid samas on silt, nimi, kultuuris arusaadav kirjeldus see, mis teeb meie kogemuse teistele arusaadavaks, ning Nelsoni ja Kangro tekste täidab just nimelt tung jutustada oma lugu, teha oma kogemus kultuuriliselt mõistetavaks, luues ruumi neile, kelle enda mina samalaadselt kultuuriliste narratiividega ei samastu.

See omakorda toob välja meie tavapärase harjumuse märkida inimesi binaarsete sooliste siltidega (ja minagi pean piinlikkusega tunnistama, et ma guugeldasin, saamaks teada, kes Nelsoni elukaaslane siiski „päriselt on”, sest silditu, mittebinaarne isik ei andnud rahu). Nelson teab, kes on tema elukaaslane, mida ta tema vastu tunneb, kuid (inglise) keel ei võimalda tal sellest adekvaatselt kirjutada. Kangro suudab oma kogemust kirjeldada rabava otsekohesusega kogu selle abjektsuses, kuid näitab vastuoluliste kultuuriliste narratiivide suutmatust kogemusele koherentset tähendust anda. „Sõnadest ei piisa”, nendib Nelson juba raamatu alguses ja kordab mitmel korral, samas rõhutades ka vajadust teatud asju oma sõnadega lausuda (Nelson 2015: 4, 70). See on olulisem kui teoreetikute tsitaatide aukartlik kordamine akadeemilistes tekstides. Nelson proovib lahti harutada, miks ta kirjutab ja miks ta tunneb, et suudab oma ja lähedase teise kogemusest kirjutada (Nelson 2015: 3).

Nelson ja Kangro otsivad tekstis võimalust luua keeles koht, kus saab olla ja kogeda mittebinaarselt, reflekteerides oma valikuid, normide mõju, teiste poolt pandud silte ja vabadust. Eraeluline on poliitiline ja me ei saa neid kahte sfääri lahutada. Nelsoni ja Kangro näiliselt ebamugavalt enesekeskne projekt puudutab mitmeid tänase päeva põletavaid poliitilisi küsimusi, mis on seotud emaduse, reproduktsiooni ja soopoliitikaga. Selles kogu teksti spiraalselt läbivas liikumises kogemuse, teoreetiliste küsimuste ja poliitika vahel avaldubki teksti autoteooria. Nelsoni ja Kangro kogemus, afektid ja emotsioonid on personaalsed, aga samas ristuvad teiste omadega ja laiema poliitilise kontekstiga.

Paige märgib, et Nelson mitte „niivõrd ei painuta žanri oma vajaduste järgi, kui keeldub ennast painutamast žanrinõuete järgi, ning just see paindumatus teeb tema teose nii värskeks, nii haaravaks, nii tumedaks ja nii intiimseks” (Paige 2015). Sama võib julgelt öelda ka Kangro kohta ning tema teksti senine retseptsioon on sellele samuti selgelt tähelepanu juhtinud. Nagu artikli alguses öeldud, paneb žanrimääratlus paika teksti pragmaatilise, aga ka afektiivse ja emotsionaalse diapasooni, ning Nelson ja Kangro suudavad võõritusefekti tuua nii emadusnarratiivi, feministlikku omaeluloolisusesse kui ka teoreetilisse mõtisklusse. Nelsoni eesmärk, nagu ta ühes intervjuus ütleb, on leida vorm, mis aitaks taasluua kogemust sellisena, nagu ta on, ilma žanrikonventsioonide normidesse takerdumata. Vorm on oluline ning Nelson väidab ennast keskenduvat just esteetilistele probleemidele, sest tema kogemuse järgi toob nende lahendamine kaasa ka psühholoogiliste või teoreetiliste probleemide lahendamise, kas või kaudselt (McCrary 2015). Julgeksin sama väidet laiendada ka Kangro tekstipraktikale. Just seetõttu on need kaks väga erineva afektiivse laenguga teksti autoteooria heaks näiteks.

Need tekstid on sõna otses mõttes näited keha kaudu väljendatud mõtte­protsessist. See pääseb naha alla, paneb vaidlema, kaasa mõtlema, aga ka kaasa elama ja oma kogemust testima. Tänane autoteooria räägib kirega, mida pole teoreetilises kirjanduses feministliku personaalse kriitika aegadest kuulda olnud. Ta räägib aga valdavalt mitte teooria, vaid just kirjanduse ja omaeluloolisuse kontekstis, kus kahtluse hermeneutika pole tundeid alla surunud. Tegemist võib olla personaalse kriitika teise tulemisega, aga oluline pole mitte see, vaid värske isikliku hääle naasmine teoorialoomesse. Autoteooria meenutab meile, et omaelulooline narratiiv on võimas tekstivorm, mis ei aita meil süüvida mitte ainult ühe inimese kogemusse, vaid annab teooriale uue hingamise, näitab selle hädavajalikkust inimese kehastunud kogemuse seletamisel. Autoteooria on mikropoliitiline ning toimib üksikisiku tasandil, aga just sellisena on tal tugev poliitiline potentsiaal, sest ta sunnib lugejat kaevuma omaenda kogemusse, väärtustesse, arvamustesse ja seda mitte ainult abstraktse teoreetilise harjutusena.

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusminiteeriumi uurimisprojektiga PUT1481 „Imaginaarsete narratiivsete stsenaariumide roll kultuuridünaamikas”. Tänan Leena Kurvet-Käosaart toetavate ja konstruktiivsete nõuannete eest.

 

 

" ["contents_en"]=> string(2383) "

Keywords: life writing, embodied theory, affect theory

The article focuses on texts that can be classified as autotheoretical, that is, they are autobiographical texts that simultaneously interrogate theoretical issues and, by their genre liminality, seek to articulate otherwise muted phenomena. The autotheoretical practice of the 2000s can be seen as a continuation of feminist personal criticism of the 1970s–1980s, such as the work of Jane Tompkins and Nancy K. Miller, and an attempt to develop forms of writing outside the prevalent academic hermeneutics of suspicion. Proceeding from the work of Mieke Bal, Roland Barthes and Adriana Cavarero, the article aims to show the productivity of this movement between embodied experience, autobiography, fiction and theoretical reflection.  As such, it is also a reflection on the political and affective affordances of different genres, as well as the promise of reparative reading suggested by Eve Kosofsky Sedgwick.

The theoretical discussion is illustrated with examples from two hybrid texts dedicated to an honest and at times discomforting discussion of reproduction, maternity, and the family: Maggie Nelson’s critically acclaimed „The Argonauts” (2015) and Maarja Kangro’s „Klaaslaps” („Glass Child”) (2016), an equally celebrated Estonian text. Both texts emerge as good examples of autotheoretical writing that evoke a series of political and theoretical reflections, expanding the pragmatic and affective range of autobiographical writing and exploring its aesthetic possibilities. Autotheory is micro-political, but it is precisely because of this subjective focus that it compels its readers to engage with their own experience and opinions. As such, these texts and others following their practice can contribute to enlivening today’s feminist and gender theory.

Raili Marling (b. 1973), PhD (English language and literature), College of Foreign Languages and Cultures, University of Tartu, Associate Professor, raili.marling@ut.ee

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#196 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:40:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(10518) "

A h m e d, Sara 2004. The Cultural Politics of Emotion. London: Routledge.

A h m e d, Sara 2006. Queer Phenomenology: Orientations, Objects, Others. Durham: Duke University Press.

A l c o f f, Linda 1988. Cultural feminism versus post-structuralism: The identity crisis of feminist theory. – Signs, kd 13, nr 3, lk 405–436.

B a l, Mieke 2015. Documenting what? Auto-theory and migratory aesthetic. – A Companion to Contemporary Documentary Film. Toim Alexandra Juhasz, Alisa Lebow. Oxford: Wiley Blackwell.

B a l é n, Julia 1993. La Ronde of children and mothers. – The Intimate Critique: Autobiograhical Literary Criticism. Toim Diane P. Freedman, Olivia Frey, Frances Murphy Zauhar. Durham: Duke University Press.

B a l s a m o, Anne Marie 1996. Public pregnancies and cultural narratives of surveillance. – A. Balsamo, Technologies of the Gendered Body: Reading Cyborg Women. Durham: Duke University Press, lk 80–115.

B a r t h e s, Roland 1972. Critical Essays. Tlk R. Howard. [Evanston:] Northwestern University Press.

B a r t h e s, Roland 1977. Roland Barthes by Roland Barthes. Tlk R. Howard. Berkeley: University of California Press.

Bhabha, Homi 2004. The Location of Culture. Abington: Routledge.

C a v a r e r o, Adriana 2000. Relating Narratives: Storytelling and Selfhood. London: Routledge.

D u P l e s s i s, Rachel Blau 2009. Gender buttons. – Australian Literary Studies, kd 24, nr 3–4, lk 20–38.

E a k i n, Paul John 1992. Touching the World: Reference in Autobiography. Princeton: Princeton University Press.

F e l s k i, Rita 2011. Suspicious minds. – Poetics Today, kd 32, nr 2, lk 215–234.

F i s c h e r, Clara 2016. Feminist philosophy, pragmatism, and the „turn to affect”: A geneaological critique. – Hypatia, kd 31, nr 4, lk 810–826.

G r e g g, Melissa, S e i g w o r t h, Gregory J. (toim) 2010. The Affect Theory Reader. Durham: Duke University Press.

H e m m i n g s, Clare 2005. Invoking affect: cultural theory and the ontological turn. – Cultural Studies, kd 19, nr 5, lk 548–567.

H e s t e r, Helen [2013]. Synthetic Genders and the Limits of Micropolitics. – … ments, nr 6. http://journalment.org/article/synthetic-genders-and-limits-micropolitics (5. VIII 2017).

H o l l o, Maarja 2017. Rännak kannatuse linnades. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 133–136.

I r i g a r a y, Luce 1985. This Sex Which Is Not One. Ithaca: Cornell University Press.

J a g g a r, Alison 1989. Love and knowledge: emotion in feminist epistemology. – Inquiry: An Interdisciplinary Journal of Philosophy, kd 32, nr 2, lk 151–176.

K a n g r o, Maarja 2016. Klaaslaps. Tallinn: Nähtamatu Ahv.

K a p i l, Bhanu 2015. Ban en Banlieu. Callicoon: Nightboat Books.

K a u f m a n n, Jodi 2005. Autotheory: an autoethnographic reading of Foucault. – Qualitative Inquiry, kd 11, nr 4, lk 576–587.

K u r v e t - K ä o s a a r, Leena 2016. Enese ilmnemine/ilmutamine Viivi Luige romaanis „Varjuteater”. – Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad. Toim L. Kurvet-Käosaar, Marin Laak. (Studia litteraria Estonica 18.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

L o r d e, Audrey 1984. Sister Outsider. New York: Ten Speed Press.

M c C r a r y, Micah 2015. Riding the Blinds. Micah McCrary interviews Maggie Nelson. – Los Angeles Review of Books, 26. IV. https://lareviewofbooks.org/article/riding-the-blinds/ (5. VIII 2017).

M i l l e r, Carolyn R. 1984. Genre as social action. – Quarterly Journal of Speech, kd 70, lk 151–167.

M i l l e r, Nancy K. 1991. Getting Personal. Feminist Occasions and Other Autobiographical Acts. New York–London: Routledge.

M i l l e r, Nancy K. 2011. What They Saved: Pieces of Jewish Past. Lincoln: University of Nebraska Press.

M o d l e s k i, Tania 1991. Feminism Without Women: Culture and Criticism in a „Postfeminist” Age. New York: Routledge.

M o i, Toril 1988. Feminism, postmodernism, and style: recent feminist criticism in the United States. – Cultural Critique, nr 9, lk 3–22.

M o i, Toril 2006. „I Am Not a Feminist, But…”: How Feminism Became the F-Word. – PMLA, kd 121, nr 5, lk 1735–1741.

M o i, Toril 2015. „Ma ei ole naiskirjanik”: naistest, kirjandusest ja feministlikust teooriast tänapäeval. – Ariadne Lõng, kd 15, nr 1/2, lk 153–163.

N e l s o n, Maggie 2015. The Argonauts. Minneapolis: Graywolf Press.

N i c h o l s o n, Linda (toim) 2006. Feministlikud vaidlused: filosoofiline mõttevahetus. Tlk Merilin Sikk. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

P a i g e, Abby 2015. Queering the momoir. – Los Angeles Review of Books, 26. IV. https://lareviewofbooks.org/article/queering-the-momoir/ (5. VIII 2017)

P a t a i, Daphne, C o r r a l, Will H. (toim) 2005. Theory’s Empire: An Anthology of Dissent. New York: Columbia University Press.

P r e c i a d o, Paul B. 2013. Testo Junkie. New York: Feminist Press.

R e n d e r s, Hans 2014. Roots of biography: from journalism to pulp to scholarly based non-fiction. – Theoretical Discussions of Biography: Approaches from History, Microhistory and Life Writing. Toim H. Renders, Binne de Haan. Leiden: Brill.

R i c h, Adrienne 1976. Of Woman Born: Motherhood as Experience and Institution. New York: Norton.

R i c h, Adrienne 1986. Notes Towards a Politics of Location. – A. Rich, Blood, Bread, and Poetry: Selected Prose, 1979–1985. New York: W.W. Norton, lk 210–231.

R i c o e u r, Paul 1970. Freud and Philosophy: An Essay on Interpretation. New Haven: Yale University Press.

R u d d i c k, Sara 1995. Maternal Thinking: Towards a Politics of Peace. New York: Beacon.

R y a n, Judith 2014. The Novel After Theory. New York: Columbia University Press.

S a k o v a, Aija 2017. Maailm sita eituseta. – Sirp 3. II.

S e d g w i c k, Eve Kosofsky 1987. A Poem is Being Written. – Representations, nr 17, lk 110–143.

S e d g w i c k, Eve Kosofsky 2003. Touching Feeling: Affect, Pedagogy, Performativity. Durham: Duke University Press.

S e i g e l, Marika 2013. The Rhetoric of Pregnancy. Chicago: University of Chicago Press.

S h o w a l t e r, Elaine 1981. Feminist criticism in the wilderness. – Critical Inquiry, kd 8, nr 2, lk 179–215.

S m i t h, Sidonie, W a t s o n, Julia 1998. Introduction: situating subjectivity in women’s autobiographical practices. – Women, Autobiography, Theory: A Reader. Toim S. Smith, J. Watson. Madison: The University of Wisconsin Press.

T o m p k i n s, Jane 1987. Me and my shadow. – New Literary History, kd 19, nr 1, lk 169–178.

Y o u n g, Iris Marion 1984. Pregnant embodiment: subjectivity and alienation. – Journal of Medicine and Philosophy, kd 9, nr 1, lk 45–62.

Y o u n g, Stacey 1997. Changing the Wor(l)d: Discourse, Politics and the Feminist Movement. New York: Routledge.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#232 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#233 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#197 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(962) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(13) "Aurika Meimre" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(13) "A.MEIMRE_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(43) "Kriitik Peeter Pilski eluloome strateegiad " ["title_en"]=> string(41) "Peter Pilsky’s life-creation strategies" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(57214) "

Eluloome (vn жизнетворчество, sks Lebenskunst, ingl life-creation(1)) kui teatav fenomen on XX sajandi alguse vene hõbeajastu (vn cеребряныAй век), aga ka sajandi jagu varasema kuldajastu, romantismi esindajate, lahutamatu ja loominguliselt oluline osa.(2) Kõige üldisemalt võiks eluloome tähendada oma elu, eluloo (biograafia) kujundamist vastavalt inimese väärtushinnangutele, mis on kooskõlas tema ajastu väärtustega. Erinevalt tavainimesest kujundasid mitmed XX sajandi alguse vene kultuuritegelased oma elukäiku teadlikult, n-ö mütologiseerisid selle. Vene noorema põlvkonna sümbolist, modernist Andrei Belõi kirjutas 1908. aastal artiklis „Sümbolism”, et kunstnik peab samastuma tema loodud vormiga, tema „loomuomane mina peab ühtima loominguga, tema elust peab saama looming” (Belõi 1908: 41). Ehk siis, kunstnikud selle sõna kõige laiemas tähenduses peavad ennekõike looma iseenda, nende biograafiatest peab saama nende endi või teiste eluloojate loomingu osa. Kusjuures oma elulugu teadlikult kujundavate kirjanike, kunstnike, näitlejate jt igapäevane käitumine peab muutuma teatava esteetilise terviku osaks. Eluloome oli ühtlasi osa vene sümbolistide maailma vaimse ümberkujundamise ideest, mille tulemusena pidi kaduma piir elu ja loomingu vahel. Samas on vägagi oluline, et eluloome on võimalik vaid juhul, kui inimene/looja tunnetab oma väärtust. Zara Mintsi sõnul oli eluloome idee vene sümbolistide kõige „ohtlikum idee. [---] Allutada oma käitumine kunsti reeglitele, „mängule”, ilule tähendab eetilisest käitumisest loobumist või vähemalt moraalsete vedrude nõrgendamist. Elu kui kunst ei allunud lisaks ka mõistuse ja loogika seadustele.” (Mints 2004: 398)

Kultuuriloos käsitletakse eluloomet kui kultuurifenomeni, kui erilist kultuurilist tegevust. See on teadlik iseenda elutee struktureerimine, valitud kaanoni realiseerimine oma biograafias (vt lähemalt Bõtškova 2001). Vene kultuuris eksisteerivat eluloomet (või loomingulist biograafiat) kui protsessi hakati teoreetiliselt lahti kirjutama juba 1920. aastate alguses, mil seda ilmingut analüüsisid vene formalistid. Nii näiteks eristas Boriss Tomaševski oma artiklis „Kirjandus ja biograafia” (1923) biograafiaga(3) ja biograafiata kirjanikke. Esimeste hulka kuuluvad autorid, kes kogu elu vältel täidavad mingit kultuuriloolist ülesannet, mille tulemusena kas teadlikult või mitte sünnib nende elulooline müüt, millest paljuski hakkab sõltuma nende loomingu tunnetamine, vastuvõtmine ja selle mõistmine (vt Tomaševski 1923: 8). Need biograafilised legendid on osa kirjaniku elu mõtestamisest ja nende kirjandusteoste vägagi olulisest taustast.

Juri Lotman on kirjutanud, et iga inimene realiseerib oma elulises käitumises mitut valikulist ja üksteisest erinevat programmi, „üks või teine käitumuslik strateegia sõltub suurest hulgast sotsiaalsetest rollidest” ühiskonnas, olgu nendeks siis aadliku, sõjaväelase, mehe, naise, venelase, prantslase või kellegi teise roll (vt Lotman 1994: 332). Tema sõnul hakkas XIX sajandi vene ühiskonna tavaellu üha enam tungima vaatemängulisus, elu muutus teatriks. Eelkõige puudutas see muutus ühiskonna kõrgkihte (vt Lotman 1994: 180–209). XIX sajandi alguse vene kirjanikest on oma eluloome käitumuslikku strateegiat kõige selgesõnalisemalt kirjeldanud aristokraadist luuletaja Konstantin Batjuškov: „Soovin (nimetatagu mu soovi imelikuks!), et luuletajale kirjutataks ette eriline elulaad – pieteetlik dieet. Ühesõnaga, luuletaja elust tehtaks teadus... Selle teaduse esimene seadus peab olema: ela, nagu sa kirjutad, ja kirjuta, nagu sa elad. [---] ...vastasel juhul kõlab see lüüra valesti.” (Batjuškov 1989)

Tomaševski väitel asendus romantismiajastu „elulooga kirjanike” põlvkond XIX sajandi keskpaiku „eluloota kirjanike” põlvkonnaga. Loomulikult oli neil kõigil oma elulugu, mille hulka kuulub ka looming, kirjanduslik tegevus, „ent see on üksikinimese elulugu, mis pakub huvi kultuuriloolastele, kuid mitte kirjandusloolastele”, kuna nende teosed „on sulgunud enesesse. Mitte ükski nende eluloo fakt ei aita tõlgendada nende teoseid ega muuda neid arusaadavamaks.” (Tomaševski 1923: 8)

Ka paljude hõbeajastu vene kirjanike, laiemalt literaatide (tõsi, mitte kõigi) jaoks on piir loomingu ja isiksuse vahel kadunud. Nad ise tegelesid selle lõhkumisega ning muutsid oma elu loominguks. Sajandivahetuse uus eluloome idee sai alguse sümbolistidelt ning nakatas hiljem ka teiste ismide esindajad. Luuletaja ja kriitiku Vladislav Hodassevitši sõnul ei soovinud sümbolistid eristada kirjanikku inimesest ega kirjanduslikku biograafiat isiklikust eluloost. Esmapilgul võib tunduda imelikuna, ent tol ajal hinnati „kirjutaja annet” ja „annet elada” peaaegu võrdväärsetena. Nii näiteks võisid unustusehõlma vajuda nii mõnegi luuletaja teosed, ent tema loodud eluloopoeemi tundsid kõik. Ühe sellise näitena nimetab Hodassevitš kunstnikku ja luuletajat Modest Durnovit, kes ei suutnud jätta erilist jälge kunsti- ja kirjanduslukku: „Mõned nõrgad luuletused, mõni tähtsusetu raamatukaas ja -illustratsioon – ja ongi kõik. Ent tema elust, isiksusest loodi legende.” (Hodassevitš 1928: 3) Peamiselt on need eluloome tulemusena sündinud biograafilised legendid osa kirjaniku enda elu mõtestamisest, aga ka nende kirjandusteoste olulisest taustast. 

Käesoleva artikli eesmärgiks on vaadata, kuivõrd vastab revolutsiooni­eelsel Venemaal tuntud kirjandus- ja teatrikriitiku Peeter (Pjotr) Pilski(4) elu toonase ajastu kontekstile, kas ja kuivõrd sõltusid tema eluloomestrateegiad ajaloolistest muudatustest ühiskonnas ja ka tema enda elust peale ­emigreerumist.

 

Kes oli Peeter Pilski?

Kuna artikli autori arusaamist mööda on Peeter Pilski üks neist hõbeajastu literaatidest, kes kujundas oma elukäiku teadlikult ehk ajastukohaselt, siis on oluline ära tuua Pilski ainus autobiograafia, mille ta kirjutas 1913. aastal kriitiku ja kirjandusloolase Semjon Vengerovi „Vene kirjanike ja teadlaste kriitilis-biograafilise sõnaraamatu” jaoks.

Minu kodumaa on Orjoli linn. Seal abiellus 144. Kašširi jalaväepolgu ohvitser Mossei Nikolajevitš Pilski krahv Devieri tütre Neonilla Mihhailovnaga. Esiklapsena sellesse perekonda sündisin 16. jaanuaril 1879. aastal mina. Ema sooviks oli väärtustada peres aristokraatlikku train’i, ent isa oli sellele suuresti vastu. Nii imelik, kui see ka ei tundu, olime selle vastu ka meie – lapsed. Mäletan end rohkem tänaval kurni- või kossimängu mängimas kui sõnakuuleliku bonne kasvandikuna.

Lugema õppisin ise, abi sain ka päevnikult ning juba 6-aastaselt teadsin peast kogu Puškinit. See oli esimene mulle kätte sattunud raamat ning esimene autor, kes pani mind luuletusi kordama.

Tõeline õppimine sai alguse 7-aastaselt ning kümnesena läbisin Moskva IV Kadetikorpuse konkursseksami, suisa esimesena, mis on üllatav, kui arvestada seda, et õppida mulle eriti ei meeldinud. Ka korpuses liikusin klassist klassi edukalt edasi. Erilisi tulemusi demonstreerisin kirjanduses ja ajaloos. Muuseas huvitusin ka matemaatikast, kui aga Sõjaväeakadeemias (Aleksandri-nimelises) sain tundma kõrgemat matemaatikat – armusin sellesse.

Mind mõjutanud õpetajatest ei ole ma unustanud C. P. Paltalonet, M. P. Bogolepovit ja N. I. Speranskit. Esimene neist õpetas kirjandust, teine – ajalugu ja kolmas – juriidikat. Teistest meeldivatest mälestustest mainin Valeri Brjussovi ringi, kus me, erinevate koolide õpilased, käisime koos, et rääkida kirjandusest ja selle üle vaielda. Ent erilise tänutundega meenutan professor Nikolai Iljitš Storoženkot, kes veenis mind loobuma sõjaväest ja saama professionaalseks literaadiks.

Ajakirjanduses hakkasin oma tekste üllitama juba kadetikorpuse päevil ning ohvitseriks saamist takistasid kohalikus lehes „Minski Listok” (toim K. I. Zinovjev) ja Kiievi ajalehes „Žizn i Iskusstvo” ilmunud bibliograafilised ja kriitilised kirjutised. Loobudes N. I. Storoženko veenmisel sõjaväeteenistusest, hakkasin kirjutama Moskva „Kurjeri” jaoks, kus avaldasin bibliograafilisi märkmeid, kus ilmus ka mu esimene jutustus „Mis meid ees ootab”, mille kiitis heaks selle lehe toonane kirjandusrubriigi toimetaja L. N. Andrejev. Üsna pea suundusin „Kurjerist” „Birževõje Vedomostisse” ning veel samal, 1902. aastal ilmusid „Mir Božis” kaks minu jutustust: „Vabrikukorstna juures” ja „Sõbrannad”. Samas ajakirjas avaldasin veel rea kriitilis-bibliograafilisi kirjutisi ning osa neist koondasin ühise pealkirja „Armee ja ühiskond” alla, ent nende ilmumine jäi pooleli ajakirja sulgemise tõttu. Teistest igakuistest väljaannetest üllitasid mu teoseid: „Russkaja Mõsl”, „Vestnik Znanija”, „Nauka i Žizn”, „Žurnal Dlja Vseh” (toim V. S. Miroljubov), „Pravda” (toim V. A. Koževnikov) jt. Töötasin paljudes ajalehtedes: „Novosti”, „Russkoje Slovo”, „Mõsli” (esseerid, 1906), „Kurjer”, „Birževõje Vedomosti”, „Odesskije Novosti”, „Svobodnaja Mõsl”, „Utro” (Harkov) jt, aga ka paljudes nädalalehtedes ja ajakirjades. Omaette raamatutest on  ilmunud: „Jutustused”, „Kriitilised artiklid”, „Soo probleem, soolised autorid”, „Kaitse ja provokatsioon”, „Härra Petrograd”. Olen paljudele raamatutele kirjutanud eessõnu ja sissejuhatavaid artikleid, neist olulisimaks pean kriitilist artiklit Solovjov-Andrejevitšist, mis juhatas sisse tema Korbasnikovi kirjastuses ilmunud „Kirjandusloo”.

Kõige rohkem tõmbab mind kriitika, mida pean kõige enam rõõmu pakkuvaks loominguks, mõistan seda kui ühe hinge arusaamist teisest, kui kõrgeimat ja kaunimat kunsti, millest olen juba kirjutanud ja saan veelgi kirjutama. (VKI, f 377, n 7, s 2836, l 1–2)

Pilski autobiograafia täienduseks lisan, et ta osales Vene-Jaapani sõjas ja Esimeses maailmasõjas, kusjuures mõlemas sai ka haavata. Viimases vigastas pommikild väga raskelt tema paremat kätt, mistõttu pidi teda hiljem kirjatöö juures sageli abistama näitlejannast abikaasa Jelena Kuznetsova, kellega Pilski abiellus oma sõnul 1915. aasta novembris. 

1918. aasta algul organiseeris Pilski esimese Ülevenemaalise Ajakirjanduskooli, kuhu kutsus esinema paljusid tolleaegseid edukamaid ja olulisemaid ajakirjanikke-praktikuid ja erinevate valdkondade teoreetikuid.(5)

Sama aasta kevadel ilmus ajalehes Petrogradskoje Eho terve rida Pilski vesteid ja artikkel „Hullusärki” (1918, nr 64), kus ta kirjeldas enamlaste liidreid kui hullumaja kandidaate, kes kõik vajavad vastavat ravi ning hullusärki mässimist. Arvestades toonast olukorda, ei pidanud ta kaua ootama arreteerimist. Terve 1918. aasta suve ja sügise hakul istus ta sõjaväevanglas, oodates kohtuotsust. Ent sõjaväetribunali ette ta ei jõudnudki, sest vahepeal oli ta ajakirjanikest kolleegide käendusel ja lubadusega riigist mitte lahkuda vanglast koju lastud. Oma hetkelise vabaduse kasutas Pilski ära asjade kokkupanemiseks ja Petrogradist põgenemiseks. Pilski enda sõnul sai tema põgenikutee alguse 1918. aasta 20. oktoobril.

Moskva – Orjol – Kiiev – Herson – Odessa – Kišinjov – Varssavi jpt väiksemad asulad on kohad, kus Pilski viibis lühemat või pikemat aega oma kolmeaastase põgenikutee jooksul. 1921. aasta 2. oktoobril jõudis ta Riiga, kus mõni päev hiljem sai temast sealse venekeelse ajalehe Segodnja kaastööline ja seda peaaegu kaheks aastakümneks. Pilski ajakirjanduslik töö katkes 1940. aasta mais, kui ta jäi haigevoodisse parema kehapoole halvatuse tõttu. Sama aasta suvel tulid NKVD esindajad teda arreteerima. Pilski korter otsiti läbi ning tema kirjanduslik arhiiv (artiklid, kirjavahetus, päevikud jms) viidi ära, teda ennast, arusaadavatel põhjustel, mitte. Nende sündmuste tõttu halvenes kriitiku seisund veelgi. Pilski suri Saksa okupatsiooni päevil 21. detsembril 1941.(6) 

Eksiiliaastate sisse jäävad ka Peeter Pilski viis Eesti-aastat – 1922–1927. Siin elatud aja jooksul tegi ta kaastööd kohalikele vene- ja eestikeelsetele ajalehtedele (Poslednije Izvestija, Naša Gazeta, Vesti Dnja, Päevaleht jt) ja ajakirjadele (Emigrant, Sõdur jt). Ei katkenud tema kaastöö ka Riia ajalehele Segodnja, kus sel perioodil ilmusid eelkõige ülevaated Eesti eluolust, kohaliku vene teatri tegemistest jms. Kuna Pilski oli revolutsioonieelsel ajal jõudnud tutvuda nii mõnegi tulevase Eesti kõrge riigitegelasega (nt Konstantin Päts, Ants Piip jt), siis kaasati teda aeg-ajalt ka teatud riiklikesse tegemistesse, mis vajasid ajakirjanduse kajastust. Nii näiteks oli ta ainsa kohaliku vene ajakirjanikuna kaasas Eesti riigipea Jüri Jaaksoni Riia-visiidil 1925. aastal, korduvalt kutsuti teda isiklikult Eesti sõjaväe manöövritele jne. Siinsed viis aktiivset tegevusaastat päädisid 1927. aasta juunis talle Eesti Vabariigi kodakondsuse andmisega. Varsti pärast seda naasis Pilski Riiga, kust ta aeg-ajalt mõne kirjandusürituse, konkursi jms raames ka Eestit väisas.

   

Kriitik Peeter Pilski eluloome

Võttes aluseks eluloome idee (elutee teadlik kujundamine, biograafias mingi valitud kaanoni realiseerimine) ja meie teadmised Pilski eluloost,(7) võime julgelt öelda, et Peeter Pilski oli üks neist vene hõbeajastu kultuuritegelastest, kes nii nagu nt Aleksandr Blok, Andrei Belõi jpt kujundas oma elu vägagi teadlikult, vastavalt kaanonile, mis peitub tema järgmises mõtte­käigus: „Selleks et kriitika oleks huvitav, st oleks vajalik, peavad seda kirjutama huvitavad ehk vajalikud, targad ja tähelepanelikud inimesed. Huvi kriitika vastu ja selle tähendus peituvad eranditult kriitiku enda isikus. Kui ta on piiratud ega ole tark, ehkki on väga kohusetundlik ja töökas, pole ta huvitav, mis tähendab – teda pole vaja.” (Pilski 1910: 150–151) Kõigele sellele lisab ta, et kriitik peab sarnaselt kunstnikule olema võimeline ümber kehastuma, läbima kunstnikuna kogu oma loomingulise tee ning kokku­võttes suutma kogetut edasi anda, lahti seletada ja ka lugejale sisendada. „Ühe­sõnaga, loomingulise kriitika tee kulgeb mööda kunstniku teed” (Pilski 1910: 153). Kokkuvõtvalt: kriitik Pilski kaanon oli olla huvitav ja tark inimene, kes on võimeline elama sarnast elu loojatega, nendega sammu pidama.    

Seda, et erudeeritus on Pilski jaoks oluline, nägime juba tema autobiograafias, kus ta muuseas nimetas ka Valeri Brjussovi kirjandusringi. Kaasaegsed tunnistavad, et see ring ei olnud lihtsalt noorte kooskäimise koht, vaid oluline oli oma ideede ja mõtete väljendamine. On kirjutatud ka Pilski tegevusest seal: „Üheks kõige tulihingelisemaks diskuteerijaks oli P. Pilski. Ta tundis väga hästi vene kriitilist kirjandust, oskas esile kutsuda vaidlusi ning seejärel õigeaegselt seljatada oma vastast. Brjussovis leidis ta tugeva vastase, kes oli Pilskiga täiesti vastupidisel arvamusel, aeg-ajalt isegi paradoksaalsetel seisukohtadel, mistõttu kirjanduslik vestlus muutus sageli nendevaheliseks võitlusturniiriks.” (Stanjukovitš 1976: 727) Pilski põhjalikke kirjandusalaseid teadmisi mainivad praktiliselt kõik, kes on temast kirjutanud, olgu siis positiivsetes või negatiivsetes mälestustes. Ainus järeldus, mille saame siit teha: Peeter Pilski oli tõepoolest erudeeritud inimene, kes kasutas oma teadmisi kõigi oma tegemiste juures oskuslikult ära.

Lisaks eluloome kaanonile võib Pilski sõnadest välja lugeda ka selle strateegia: isikliku elu peitmine välise alla, selle varjul hoidmine. Eespool toodud autobiograafias mainis ta vanemaid, õpinguid rõhuasetusega oma andekusel (õppis ise lugema, teadis väikese poisina peast kogu Puškini luulet, sai kadetikorpusse sisse parimana jne) ja huvidel, samuti ajakirjanduslikku aktiivsust, kuid ei midagi enamat. Oma avalikkusele mõeldud lühiautobiograafia lõpetab ta fraasiga: „Minu isiklik elu ei ole kellegi jaoks huvitav” (VKI, f 377, n 7, s 2836, l 2).

Eelnevast nähtub, et Peeter Pilski eluloomel oli kaks tegevusstrateegiat: 1) avalikkusele suunatud tegemised, mida ta kujundas vastavalt n-ö kehtivatele reeglitele ja sarnaselt oma ajastu teiste loovinimestega, ning 2) isikliku elu varjul hoidmine, kuna see ei paku tema arvates kellelegi huvi.(8) Samas on oluline, et ka isiklik, eraeluline, varju jääv pool (mida oli ka võimalik välja mõelda ja tõe pähe esitada) on ajastukohaselt eluloome osa. Nii näiteks seisnes sümbolist Valeri Brjussovi eluloome peamiselt heasse ja halba mitte uskuva saatanliku luuletaja rolli täitmises. Ta lõi pidevalt endast mingeid legende, ka isiklikku elu puudutavaid, muuhulgas mõtles näiteks välja oma kauged viikingitest esivanemad.(9) Poeet elas oma kaanonile vastavalt: „Nõuame luuletajalt, et ta tooks oma „pühi ohvriande” mitte ainult luuleridade, vaid iga oma elatud tunniga, iga tunde, armastuse, vihkamise, saavutuste ja ka põrumistega. Poeet loogu mitte oma raamatuid, vaid oma elu.” (Brjussov 1905: 29)

 

Pilski väljapoole suunatud avalik elu

Avalikus eluloomes valitseb „dramatismi ja teatraalsuse põhimõte, elutekst realiseerub performance’i tasemel kui etendus, lavastus, vaatamisväärsus” (Hansen-Löve 1998: 69). Kõigil toonastel eluloojatel oli oma teatav imago. Pilskist saame rääkida kui ühest küljest mitte kõige meeldivamana kirjeldatud kriitikust, kes veetis väga palju aega erinevates avalikes lõbustus­asutustes, mille tulemusena on kaasaegsed tema kohta öelnud, et ta oli „kõrtsi kakukull”, „parim avansside norija”, „targim laenuvõtja” jne. Teisalt on teda peetud erudeeritud, oma valdkonda igapidi hästi tundvaks kirjandus- ja teatri­kriitikuks. Kolmanda kuvandina võib nimetada tema n-ö kahe näoga Januse olemust: ühel hetkel ta kiitis sind ja su loomingut taevani, teisel hetkel aga tegi maatasa. Pilski oli kriitik, kelle arvamust ühtaegu oodati  ja kardeti, sest kunagi ei saanud olla kindel, millega ta seekord välja tuleb.

Pilskit kui Janust iseloomustab kõige selgemini tema hinnang ja mõju Mihhail Artsõbaševi romaani „Sanin” saatusele.(10) 1906. aastal pöördus Pilski poole ajakirja Mir Boži toimetaja A. Bogdanovitš, kes palus, et kriitik räägiks Artsõbaševiga „Sanini” teemal. Nimelt kolm aastat varem polevat Bogdanovitš lubanud „Saninit” oma ajakirja veergudel avaldada, kuna selle „mõnede stseenide naturalism asetseb pornograafia piiril, mis kõige tähtsam, see on dekadentlik, ei vasta hetke poliitilisele meelsusele” (Kuprina-Jordanskaja 1966: 80). Pilski suutis Artsõbaševi ära rääkida ning 1907. aastal ilmus romaan selle ajakirja veergudel. Kuna varem oli Pilski Artsõbaševi teoseid oma arvamustes kiitnud, pöördus viimane omakorda kriitiku poole palvega kirjutada romaani kohta mõni rida. Kriitilise kirjatöö tulemuseks oli kahe kirjamehe suhete jahenemine, seejärel „vaen, esialgu vaikne, hiljem avalik, puhkes sõda ning kui see ei olnud kolmekümneaastane, siis palju aastaid kestnud sõda küll” (Pilski 1927).

Teistlaadi mälestuskillu leiame sümbolist Andrei Belõi memuaaridest: „Vanade ajakirjanike kontingent oli „tore” küll. Ületades enneolematu kergusega kümneid takistusi, olid nad hetkega võimelised eilsetest ässitajatest muutuma meie [sümbolistide – A. M.] tulihingelisteks kaitsjateks, et kolme päeva pärast jällegi hammustama hakata. P. Pilski kuulutas end korduvalt sümbolistide toetajaks ning, lubades avaldada meie kaitseks kümme vestet, hakkas jälle endist laulu laulma. Muutuste motiiv – kerge kättemaks. Kord oli ta Moskvas läbisõidul ning tuli „Vessõ” toimetusse ning hakkas ilma igasuguse motiveeringuta suurt summat avansiks välja nuruma, saades eitava vastuse – maksis kätte följetoniga.” (Belõi 1990: 232) 

Pilski ise pidas selliseid n-ö loomingulisi meelemuutusi vigadeks, mis sageli on tingitud elust enesest või kirjanduse olukorra muutumisest:

Ma pole hetkegi tundnud häbi, kui mul on tulnud tunnistada oma vigu. Pole minutitki kahelnud: kas teatada sellest kõva häälega või vaikida, vaikselt teiste teemadega tegelema hakata ning näidata oma vaatekohtade muutumist pikaajalise ja pideva või kerge ja märkamatu evolutsioonina. Olen suhted endiste sümpaatiatega maha matnud. Ma ei ütle lahti, usun, ei ütle kunagi lahti oma endistest sõnadest, mis on olnud tingitud tolle ajahetke vaadetest. Esteetiline individualism elab minus ka praegu. Mul olid ja on omad isiklikud sümpaatiad ja pettumused. Kui neid karta, siis tuleb õppida kikivarvul käima, tuleb hakata astuma vargsi, kartlikult, kuulmatute sammudega, enam ei tohi usaldada oma maitset, oma mõtteid ega ka sulge. Kriitiku kõige suurem eksimus on otsus elada kogu elu vigu tegemata. (Pilski 1909)

Üheks olulisemaks Peeter Pilski oskuseks pidasid tema kaasaegsed oskust tunda algajate kirjanike ja luuletajate seas ära andekaid, neid, kes jõuavad valitud teel kaugele. Selliseks andeks oli nt tulevane akmeist, luuletaja Nikolai Gumiljov, kelle esimestes kirjatöödes nägi Pilski „head kunstilist maitset ja tõsist esteetilist kasvatust”, esimestes luuletustes aga „kultuursust” (L. F. 1908). Gumiljov ise on tunnistanud, et Pilski oli üks esimesi kriitikuid, kes teda märkas ja kutsus algaja luuletaja tegema kaastööd ajalehele Novaja Russ. 

Pilski püüdis noori igat moodi toetada ja aidata. Lisaks nende mingisse väljaandesse tööle kutsumisele korraldas ta neile või ka uute kirjandus­voolude (nt futuristid) kirjandusõhtuid, kus Pilski ise esines sissejuhatavate kõnedega.(11) Viimaste puhul meenutavad sündmustes osalejad kriitikut hea ja osava sõnameistrina. Sageli mainiti kiitvate hinnangute kõrval seda, et Pilski oli lisaks sõnaosavusele ka meister nendest õhtutest omakasu saama. Nii näiteks meenutab hilisem tuntud nõukogude kirjanik Valentin Katajev, kuidas Pilski mõtles välja suurepärase mooduse raha teenida. Vahetult enne maailmasõda kutsus ta ajalehekuulutuse kaudu kokku kõik Odessa noored luuletajad, et nende seast välja valida parimad, kellega minna n-ö turneele: „See Pjotr Pilski, sundimatu olekuga osav Odessa följetonist ja kirjandusliku maitse kujundaja... valis välja rühma noori luuletajaid ning vedas meid terve suve mööda meelelahutusaedasid, suvitusteatreid, erinevaid Odessa suvituskohti..., kus me... kandsime igavusest tülpinud suvitajatele ette oma luuletusi. Pilski ise, küüniline, purjus, esines eessõnaga meie loomingust, mõeldes välja uusi pealkirju ning ajades segamini isegi meie nimed. Raha ta meile muidugi ei maksnud, tasus vaid trammikulud ja sedagi mitte alati.” (Katajev 1935) Mihhail Zagrebelnõi kirjutas raamatus „Eduard Bagritski”, et odessiitide seas olevat levinud nali: „...sarnaste ettevõtmiste tuludega oli võimalik ära toita vaid kanaarilindu. Ja kuna Pilskist ei saanud majaomanikku ega avanud ta ka arvet Šveitsi pangas, tundub, et see nali vastas tõele. Tõsiselt võetavatena tunduvad ka need pealtnägijad, kelle käest Pilski võttis (tagastamatut) laenu. Tõsi, ta ei ületanud kunagi 25-rublast limiiti. Sellise summa laenanud inimese rahakott oli edaspidi analoogsetest rünnakutest prii.” (Zagrebelnõi 2012) Tolle aja noored ise aga ei nurisenud, kuna toonaste reeglite kohaselt oli gümnasistidel keelatud avalikult esineda, ent nende kirjanikutee ristiisa Peeter Pilski kavalus ja oskus erinevatest, kohati keerulistest olukordadest välja tulla andis neile siiski võimaluse tutvustada ennast ja oma loomingut avalikkusele.

 

Teatraalsus/mängulisus eluloomes

Eluloome omandab teatud teatraalsuse ehk mängulisuse erinevad elemendid: valitud rollile vastav käitumine, kostüüm, maskid, sh pseudonüümid jne. „Vastavalt eluloome koodeksile pidi kunstniku välimus vastama tema valitud rollile. Siit nii mõnegi kultuuritegelase imelik enesevormistus: noore Jessenini veesaapad ja rahvuslike ääristikanditega särgid on tema talupojarolli atribuudid, „Majakovski kollane kampsun („kõrvakiil avalikkuse maitsemeelele” – tähistas tema luuletajast huligaani rolli). Blok kandis sametjakki, meenutades sellega eelkõige endale, et ta peab vastama Poeedi kõrgele rollile. Gumiljov kandis kõikjal, mitte ainult avalikes kohtades, vaid ka maal puhates, publiku puududes, silindrit ja Pariisi frakki, mis pidid rõhutama „Pariisi dändi”, elegantse esteedi imagot.” (Titkova 2011: 296) 

Pilski järgib eluloome kontseptsiooni peaaegu tervikuna, mistõttu võib tema elulugu uurides kohata enamikku ajastuomaseid teatraalseid, mängulisi elemente: välimus, käitumine, loominguline suhtlemine, nimi-mask jne. Käitumuslikust ja loomingulise suhtlemisega loodud teatud mõttes mustrist oli eespool juba juttu. Kergesti äratuntav ja meeldejääv välimus oli ka kriitik Pilski jaoks oluline. Kes ja millisena mäletas tema välimust: „Pilski... krimpsutas mustaratsmelise pensneega intelligentselt ohjatud hobusenägu” (Katajev 1935); „silmapaistev noormees... Näpitsprillides. Hoolikalt aetud lõug. Puhas ülikond. Moodne lips... Keigar” (Oršer 1930: 18); „kõhnavõitu, piiratud vuntsidega, iga minuti tagant kohendas vasaku käega oma ninal raamideta näpitsprille, paremaga tegi mingeid oraatorile omaseid liigutusi” (Karpov s. a.); „Nägin ja ei suuda unustada, kuidas ta põlevad silmad läksid pärani, kuidas silmavalged värvusid punaseks ja valgusid pisaraid täis. Mäletan samuti, kuidas üks andekas kriitik [Pilski – A. M.] närviliselt kohendas kahe näpuga oma ninal näpitsprille, et varjata niiskeid palgeid” (Kuprin 1931); „Pilski toetub viisakalt lauale, näpitsprillid värisevad ta ninal halvasti varjatud naeru tõttu” (Aleksejev 1922); „Pilskil oli küllaltki veenev välimus: suur pea, tugevad näojooned, mõneti iroonilised silmad, peenike nina, mille peale ta istutas väga osavalt näpitsprillid” (Deitš 1969: 286) jne. Pilski teine, emigratsiooniaegne elu on jätnud märgatavalt vähem tema välimuse kirjeldusi, ent mõne siiski. Eestis elanud ja töötanud vene literaat Jüri Šumakov on kriitikut kirjeldanud nii: „Rühikas, kõvera ninaga, näpitsprillides Pilski rääkis alati rõhutatult kõva häälega” (Šumakov 1992: 19).

Nagu näeme, on üks olulisemaid Pilski välimuslikke atribuute näpitsprillid. Lisaks neile võib kohata veel portfelli, mille vahelt sageli piilus välja saunaviht, ülikonda, mantlit jms. Kõik nimetatud elemendid peaks rõhutama haritust, n-ö puhast tööd tegevat inimest, intelligenti, kes Pilski mingisuguse kahtluseta ka oli. 

 

Nimi-maskid ehk pseudonüümid

Varjunimesid on läbi aegade kasutatud väga erinevatel põhjustel, olgu need siis poliitilised, sotsiaalsed, ametialased vm. Vene kultuuris kasutasid pseudo­nüüme algselt artistid, kes varjasid sellega oma päritolu või pärisnime. Sarnane vajadus tuli aeg-ajalt ette ka kirjanike ja luuletajate seas. XX sajandi alguseks sai pseudonüümist eluloomeline vajadus. Ei pääsenud ka Pilski oma igapäevases ajakirjanduslikus töös pseudonüümidest. Tolle aja kirjutamata reegliks oli, et ajakirja või ajalehe ühes konkreetses numbris ei kasutatud üht nimekuju mitmel korral (v.a initsiaalid). Pilski oli aga vägagi aktiivne ajakirjanik,(12) kes avaldas sageli ühes lehenumbris mitu kirjutist. Eriti paistab selline aktiivsus silma tema Eesti-aastatel, kus nt ajalehe Poslednije Izvestija ühes ja samas numbris võis olla 5–6 Pilski kirjutist, vahel ka rohkem. Loomulik, et kõik kirjatööd pidid olema allkirjastatud eri nimedega: alustades perekonnanimest ja lõpetades initsiaalide ja pseudonüümidega.

Tänaseks on käesoleva artikli autoril õnnestunud kindlaks teha ligikaudu 60 Pilski erinevat „allkirja”. Kusjuures emigratsioonis elatud aastatel omandavad tema jaoks erilise tähenduse tema päritolu märkivad n-ö aadlipseudonüümid,(13) mida ei kohta revolutsioonieelsetel aastatel. Need on: Gr. Devier, P. Hruštšov, P. Trubnikov, P. Šuiski jmt.(14) Tänu eespool tsiteeritud autobiograafiale teame, et emaliini pidi oli Pilski seotud krahvide Devieridega, kelle esiisaks oli Portugalist pärit juut Anton De Vierra (hilisem nimekuju – Devier), kes jõudis Venemaale Peeter I paažina. Hiljem sai De Vierrast Peterburi esimene politseikindral. Siit siis ka Pilski pseudonüüm Gr. Devier (Krahv Devier) ja sellest tuletatud Gr. Dev. ja Gr. B. Devier. Samuti pole Pilski jaoks juhuslik pseudonüümi valik P. Hruštšov. Pilski ja Hruštšovide seosest saame teada tema kirjutisest „Meie mammad-preilid” (Pilski 1934), kus ta kirjutas, et tema vanaema oli sündinud Hruštšovana ning abiellunud krahvide Devieride perekonda. Voroneži vaimuliku konsistooriumi kirikuraamatute väljavõttest selgub, et Peeter Pilski ema Neonilla vanemateks olid mõisnik ja kolleegiumiassessor Mihhail Devier ja tema abikaasa Anna, sündinud Hruštšova (Anissimova 2008: 76).

Lisaks juba nimetatud aadellikele pseudonüümidele kasutas Pilski veel ka aliasi P. Trubnikov, P. Stogov, R. Velski. Kõik nimetatud olid Venemaal tuntud aadlisuguvõsad, ent kahjuks ei ole senini õnnestunud leida Pilski ja nende auväärsete perekondade vahelisi seoseid (kui neid üldse on võimalik leida). Ent selline seoste loomine kõrgema seltskonnaga, küll pseudonüümide kaudu, jäi omal ajal silma ka tema eksiilelu kaasaegsetele. Nii jõudis Pilski (jällegi eluloomele kohaselt) Riias elanud vene emigrandist kirjaniku Irina Saburova romaani „Vanalinna laevad”, kus autor kujutas teda endise imposantse aadlikust kriitiku Karavajevina, kelle käitumine aga oli kaugel moraalinormidest. 

 

Pilski inimesena

Pilski tõelisest loomusest on tema kaasaegsed kirjutanud minimaalselt. Põhjusi selleks võib olla mitu. Esiteks, neid, kes tundsid teda ka isiklikus elus, ei olnud tõenäoliselt eriti palju; teiseks, eraelu järjepidev varjamine ja selle avalikkuse ette mittetoomine oli temast kirjutanud inimeste mõtte- ja väljendusmaailma osa. Inimesi, kes teadsid Peeter Pilskit, oli palju, ent neid, kes teda tõeliselt  tundsid,  oli vähe. Ajakirjanduses peab materjali avaldamiseks olema mingi põhjus. Kriitik Pilski andis neid põhjusi ridamisi. Temaga polemiseeriti pidevalt, ent kirjanduslik poleemika ei olnud koht, kus kirjeldada tema isikuomadusi. Samas ei andnud Pilski inimesena (tema eraeluline pool) kolleegidele enamasti põhjust kirjeldada teda sõbra või abikaasana ja ehk veel mõnest eraelulisest aspektist. Reeglina annavad selleks põhjuse juubelid. Ent ka siin järgib Pilski kiivalt oma strateegiat: eraelu on eraelu, avalik elu on avalik elu. 

Teadaolevalt ei tähistanud Pilski ühtegi ümmargust sünnipäeva. Siin­kohal peab mainima seda, et pole kindel, kas tema kolleegid üldse teadsid tema vanust. Sünnipäeva ehk küll, aga tegelikku sünniaastat ilmselt mitte. Viimane oli pikka aega teadmata ka käesolevate ridade autorile. 1990. aastate teise poole Pilski elulugu puudutavad lähteandmed (biograafilised, kirjanduskriitilised, memuaarid jm) sisaldasid vägagi erinevat teavet. Ka ametlikud dokumendid on vastuolulised. Siinkohal mõned näited: Rahvusarhiivis leiduv „Välismaalaste registreerimise leht” (ERA, f 1, n 1, s 8360) väidab Pilski allkirjaga kinnitatult, et 1922. aastal oli ta 41-aastane (täpset sünnikuupäeva kirjas ei ole). Lihtne matemaatiline tehe annab Pilski oletatavaks sünniaastaks 1881. Sama aasta 14. jaanuar on kirjas tema Rumeenia väljasõidudokumendis, mis oli Pilski isikutunnistus kuni 1927. aastani, mil talle anti Eesti Vabariigi kodakondsus. Kodakondsustunnistuselt leiame, et Pilski sündis küll 14. jaanuaril, ent 1880. aastal. Meenutan siinkohal, et Vengerovile kirjutatud autobiograafias on Pilski ise oma sünniajaks märkinud 16. jaanuari 1879. Erinevad kirjandus- ja kultuuriloolased on Pilski sünniaastaks märkinud veel ka 1878 ja 1876. Esimene Peeter Pilski elu ja loomingut uurinud Läti kultuuritegelane Juri Abõzov on kirjutanud koguni, et kriitik sündis 16. aprillil 1879. Toon ära veel ühe daatumi, mis on kirjas Pilski isa Moissei sõjaväelase teenistuslehel: 14. jaanuar 1875. Seega saame tema sünniaastate „kõikumise” 1875. aastast kuni 1881. aastani. Lahti kirjutamata kogu pikka ja aeganõudvat protseduuri õige sünniaja väljaselgitamisel(15) võib nüüdseks üsna kindlalt väita, et Peeter Pilski sündis 14. jaanuaril 1875.  

Samas tekib loomulik küsimus: miks oli Pilskil vaja erinevatel aegadel ja erinevates dokumentides (passid, registreerimislehed, autobiograafia jne) näidata erinevat vanust. Kahjuks pole õnnestunud sellele tänini loogilist põhjendust leida (vt Meimre 2013). Lähtuvalt õigest sünniajast oleks Pilski saanud 1925. aastal Eestis tähistada oma 50. juubelisünnipäeva, mida aga ei juhtunud.

Ainus teadaolev Pilski juubel oli 1931. aastal, mil ta tähistas oma kirjandustegevuse 30. aastapäeva (ka see on kaheldav ja põhjendamatu: kirjatöid hakkas ta avaldama juba 1890. aastate keskel, esimene jutustus ilmus aga 1902. aastal). Ent tänu sellele juubelile ilmusid ajakirjanduses mõned tema heade kolleegide artiklid, kus muuhulgas on õige pisut avatud ka Pilski kui inimese jooni. Üks sellistest autoritest oli Aleksandr Kuprin. Need kaks kirjameest olid sõbrad, kes tundsid üksteist üsna põhjalikult. Kuprin kirjeldab oma artiklis Pilski loomuse arengut läbi aastate. Artikli esimese kolmandiku lõpetab ta mõttekäiguga, miks Pilskist kui andekast kirjanikust siiski ajakirjanik sai: „...vulkaaniline temperament, kaasasündinud kannatamatus, teadmiste ja materjali üleküllus, vastupandamatu tung ajakirjanduslike väitluste poole, kõige lõpuks – raevukas, sõjakas loomus, kõik need iseloomuomadused iseenesest tõid ta ajalehe juurde, kus temast sai üsna kiiresti terav kriitik, asendamatu följetonist ja keevaline vaidleja.” (Kuprin 1931) Seejärel konstateerib Kuprin: „Sõda taltsutas, rahustas Pilski raevuka ande maha, samal ajal ka lihvis tema kirjanikuannet” (Kuprin 1931). Oma artikli lõpetab Kuprin emigratsiooniaegse Pilski kirjeldusega: „Aastad, raske kogemus ja eluline mõttetarkus on tema Sevilla temperamendi maha rahustanud. Endisest Pilskist on saanud sügav ja heasüdamlik kriitik. Tema fenomenaalne mälu on salvestanud ääretu hulga nägusid, sündmusi, anekdoote, kõnesid, sõnu ja seiklusi meie endisaegsest Moskva ja Peterburi elust. Tema jutud möödanikust on värvikad ja alati meeldivad.” (Kuprin 1931)

Nii sõda kui ka elukoha ja olustiku muutus – eksiiltegelikkus – muutsid Pilskit mitte ainult inimesena, vaid rahustasid maha ka „kahe näoga Januse”. Eestis kirjutas ta: „Kui me siin, eksiilis, ei toeta oma Vene draamateatrit, kaevame me iseendile haua. Kõik meie õigused võidule ja kogu tulevik on koondunud ühte sõnasse: KULTUUR.” (Pilski 1922) Siin on kõne all küll teater, ent see väide kehtis ka eksiilkirjanduse ja -kultuuri kohta. Negatiivset võib Pilski kriitikas nüüdsest kohata vaid nõukogude kirjanduse kohta ja ka seal mitte alati.

Ehkki saatus viis peale oktoobrirevolutsiooni kahe sõbra, Pilski ja Kuprini, teed lahku, üritasid nad kontakti hoida.(16) Kuprin iseloomustas ühes oma kirjas Pilskit järgmiselt: „Ta on tore mees ja minu hea, lahke, vana, lõbus sõber. Ah, kuidas me noortena lõbutsesime. Jõime ja müstifitseerisime inimesi, sikutasime kitse sabast ja nägime nii lõbusat kui ka kurba, käisime kohut ja istusime kinni, suplesime Mustas meres, armastasime ja vihkasime. Kirev oli kõik.” (Kaera 1987: 42) Kuna toonane postiühendus ei olnud kõige parem, siis on Kuprini ja Vladimir Guštšiku(17) kirjavahetuses sageli juttu kaduma läinud kirjadest ja nende uuesti kirjutamisest, aga ka tuttavate aadresside küsimisest. Nii näiteks palub Kuprin korduvalt Guštšikut, et too saadaks talle „püsimatu” Pilski aadressi. Samas on selge, et Pilski aadressi puudumine on lisaks mitte väga korrektsele postiteenusele tingitud ka tema loomusest. Naljaga pooleks kirjutab Kuprin järjekordses kirjas: „Saatke mulle palun Pilski aadress. Ta pole üldsegi Pjotr Pilski. See on tema pseudonüüm. Tema tõeline nimi ja tiitel on Van Peter Pilver, „Lendava hollandlase” kipper. Just seetõttu pole tal pidevat aadressi, ta on saatuse poolt mõistetud igavesele rändamisele.” (Kaera 1987: 44)

Teatud mõttes oli Pilski tõepoolest rändur, seda ka Eestis elades, kus tal puudus püsiv aadress. Riigiarhiivis säilinud Pilskiga seotud dokumendid võimaldavad kokku lugeda 16 erinevat elukohta: esimene neist hotell Kuld Lõvi, viimane – Kordese (praegu Kevade) 7–1. Ja seda kõike vaid viie aasta jooksul. On teada, et revolutsioonieelsetel aastatel elas ja töötas Pilski lisaks pealinnale Peterburile veel ka Moskvas, Bakuus, Odessas, Kiievis, Harkovis jm.

Rändaja loomuga Pilskit meenutas tema 15. surma-aastapäeval vene esimese emigratsioonilaine(18) kirjanik Mark Slonim: „Tal oli püsimatu, ränduri iseloom, ta ei suutnud kaua ühe koha peal paigal olla. Pilski vahetas pidevalt linnu ja väljaandeid...(19) Ja millise hoomamatu hulga muljeid kogus ta paljude ränduriaastate jooksul! Talle meeldis enda kohta öelda: Olen elutark ja kogemus mul enneolematu.” (Slonim 1956) Slonim mäletas ka seda, et Pilski oli särav ajakirjanik ja „pehme, hea, sentimentaalne ja kaastundlik inimene” (Slonim 1956). Pilski iseloomu pehmust meenutab 1931. aastal ka Pariisis elav vene kirjanduskriitik Aleksandr Amfiteatrov, kes mainib sedagi, et Pilski oli elurõõmus inimene (Amfiteatrov 1931).

Oma isikliku elu varjamise ja selle teiste jaoks tähtsusetuks tegemise võtab Pilski ise väga hästi kokku 1920. aastate lõpus, kui tal paluti kirjutada Riias ilmuma hakkava ajakirja Grimassõ kisti i pera jaoks autobiograafia. Tellitud eluloo asemel kirjutas Pilski:

Mitte kellelgi pole kombeks jalutada ringi alasti. Erandiks vaid Aadam ja kaunitarid. Avameelseid autobiograafiaid pole olemas. Tundes inimesi, peaks nende küsimustele vastama nii:

– Kuidas elate?

– Pole teie asi!

– Kuidas läheb?

– See ei puutu kellessegi!

See pole ülbus. See on lihtsalt loogiline. (Pilski [1928]: 258) 

Võimalik, et kriitik Pilski väljapoole suunatud avalik kuvand osutus niivõrd mõjuvõimsaks, et enamik tema kaasaegseist ei näinudki enam tema tõelist mina. Omaenese mina peitmine või siis selle avamine pelgalt kodus nelja seina vahel võis eluloojatel lõppeda sellega, et tõeline mina kaduski maski taha ära. Nii võis osaliselt juhtuda ka Pilskiga.

Loomulikult oli ka ajal ja oludel oma roll Pilski kui inimese arengus, ent me ei tohi unustada seda, et maailmasõja algusega hakkas vaikselt kaduma ajastuomane eluloome ning paljud ajaga kaasas käinud loomeinimesed hakkasid oma rollidest välja tulema. Seda teeb ka Pilski, ehkki vastavalt oludele ja vajadusele tõmbab ta uuesti maski ette. Tõsi, see mask on muutunud. Endisest ettearvamatu reaktsiooniga kriitikust saab eksiilis omade jaoks reeglina positiivne kriitik, kes praktiliselt igas artiklis läheb ajas tagasi, hoides seeläbi elavana mälestust revolutsioonieelsetest aegadest. Samas ei halasta ta võõrastele – nõukogude kirjanikele, eriti neile, kes pärast oktoobrirevolutsiooni valisid enamlaste leeri ning muutusid seeläbi omadest võõrasteks. Pagulusaastatel ootasid omad pikisilmi Pilski arvustusi, võõrad tõenäoliselt mitte.

Artikkel on valminud Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi (CEES – Eesti-uuringute Tippkeskus) ja projekti IUT18-4 „Eesti Ida ja Lääne vahel: „oma”, „teise”, „võõra”, „vaenlase” kujundite paradigma XX sajandi Eesti kultuurides” toetusel.

 

" ["contents_en"]=> string(1507) "

Keywords: life-creation, Russian Silver Age, pseudonyms, Peter Pilsky

The article deals with the problem of life-creation (zhiznetvorchestvo) on the ­example of Peter Pilsky’s biography. Life-creation was one of the most significant phenomena of the Russian Silver Age, where being an artist meant absolutely no separation between the person and the author (tvorets ’creator’) in him, i.e. between one’s personal and artistic lives. The article shows how the literary and theatre critic Peter Pilsky formed his „external” biography according to the requirements of the time. In conformity with the credo of life-creation Pilsky pursued his own aesthetic canon: to be an educated and interesting man, who is able to live the same kind of life as the artists, writers and others. At the same time Pilsky had his own life-creative strategy: to hide his private life from the public. The article shows how he managed to implement his aesthetic canon and strategy in his biography throughout the pre-revolution period as well as in exile (in Estonia and Latvia).

Aurika Meimre (b. 1969), PhD, Tallinn University, School of Humanities, Associate Professor of Russian Culture in Estonia, aurika.meimre@tlu.ee

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#198 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:39:20" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(13400) "

Arhiiviallikad

Rahvusarhiiv, ERA, f 1, n 1, s 8360.

VKI = Venemaa TA Vene Kirjanduse Instituut (Puškini Maja) = ИРЛИ (Институт русской литературы (Пушкинский дом) Российской Академии наук, f 377, n 7, s 2836, l 1–2.

 

Kirjandus

A l e k s e j e v 1922 = Глеб Алексеев, Живые встречи (Иван Бунин). – Фонарь. http://lanterne.ru/zhivyie-vstrechi-ivan-bunin.html (25. VII 2017).

A m f i t e a t r o v 1931 = Александр Амфитеатров, Рыцарь художественной критики. (К 30-летию литературной деятельности Петра Пильского). – Сегодня, nr 108, 19. IV.

A n i s s i m o v a 2008 = Ирина Анисимова, Писатель Петр Пильский – происхождение и родственное окружение. – Генеалогический вестник, nr 33, lk 73–78.

B a t j u š k o v 1989 = Константин Батюшков, Нечто о поэте и поэзии. – К. Батюшков, Сочинения в двух томах. Т. 1. Москва: Художественная литература. http://az.lib.ru/b/batjushkow_k_n/text_0010.shtml (11. XII 2016).

B e l o b r o v t s e v a, Irina, M e i m r e, Aurika 2015. Sõdadevaheline vene emigratsioon suures ilmas ja väikeses Eestis. – Methis, nr 15, lk 28–46.

B e l õ i 1908 = Андрей Белый, Символизм. – Весы, nr 12, lk 36–41.

B e l õ i 1990 = Андрей Белый, Между двух революций. Москва: Художественная литература.

B r j u s s o v 1905 = Валерий Брюсов, Священная жертва. – Весы, nr 1, lk 23–29.

B õ t š k o v a 2001 = Екатерина Бычкова, Жизнетворчество как феномен культуры декаданса на рубеже XIX–XX веков. Диссертация ... кандидата культурол. наук. Москва. http://www.disszakaz.com/catalog/zhiznetvorchestvo_kak_fenomen_kulturi_dekadansa_na_rubezhe_xix_xx_vekov.html (9. XII 2016).

D e i t š 1969 = Александр Дейч, День нынешний и день минувший. Москва: Советский писатель.

H a n s e n - L ö v e 1998 = Оге Хансен-Лёве, Концепции „жизнетворчества” в русском символизме начала века. – Блоковский сборник, nr XIV, lk 57–85.

H o d a s s e v i t š 1928 = Владислав Ходасевич, Конец Ренаты. – Возрождение, nr 1045, 12 IV.

I s s a k o v 1996 = Сергей Исаков, Жизнь и творчество В. Е. Гущика. – С. Исаков, Русские в Эстонии. 1918–1940. Историко-культурные очерки. Тарту: Компу, lk 239–254.

J o f f e 2005 = Денис Иоффе, Жизнетворчество русского модернизма sub specie semioticae. Историографические заметки к вопросу типологической реконструкции системы жизнь – текст. – Критика и семиотика, nr 8, lk 126–179.

K a e r a 1987 = Ресси Каэра, Неизвестные письма А. И. Куприна из Парижа в Таллинн. – Радуга, nr 6, lk 40–45. 

K a r p o v s. a. = Николай Карпов, В литературном болоте. – Литературное наследие. http://www.nasledie-rus.ru/red_port/001204.php  (25. VII 2017).

K a t a j e v 1935 = Валентин Катаев, Встреча. – Красная новь, nr 12. http://ruslit.traumlibrary.net/book/kataev-ss09-01/kataev-ss09-01.html#comm002034 (11. XII 2016).

K u p r i n 1931 = Александр Куприн, Петр Пильский. Тридцать лет литературной деятельности. – Сегодня, nr 108, 19. IV.

K u p r i n a - J o r d a n s k a j a 1966 = Мария Куприна-Иорданская, Годы молодости. Москва: Художественная литература.

L. F. 1908 = Л. Ф., Н. Гумилев. Романтические цветы. – Образование, nr 7, lk 78.

L o t m a n 1994 = Юрий Лотман, Беседы о русской культуре. Быт и традиции русского дворянства (XVIII – начало XIX века). Санкт-Петербург: Искусство-СПб.

M e i m r e 1996a = Aурика Меймре, П. Пильский в Эстонии: 1922–1927. – Балтийский архив. Русская культура в Прибалтике. 1. Таллинн: Авенариус, lk 202–217. 

M e i m r e 1996b = Aурика Меймре, Пять сезонов Таллиннского русского театра глазами одного критика. – Балтийский архив. Русская культура в Прибалтике. 2. Таллинн: Авенариус, lk 119–126.  

M e i m r e 1997 = Aурика Меймре, Общественно-литературная деятельность Пильского П. М. в Эстонии в 1920-е годы. – YSTM’96. International Scientific Congress of Students and Young Researches „Youth and Science – Looking into the Third Millennium”. Сборник трудов. 2.  Москва: Наука, lk 111–113. 

M e i m r e 2001 = Aурика Меймре, Русские литераторы-эмигранты в Эстонии 1918–1940. На материале периодической печати. Tallinn: TPÜ kirjastus, lk 98–110.

M e i m r e 2013 = Аурика Меймре, Проблема датировки: биографии деятелей русской культуры в межвоенной Эстонии: к постановке проблемы. – „Радость ждет сокровенного слова...” Сборник научных статей в честь проф. Латвийского университета Л. В. Спроге. Rīga: Latvijas Universitate, lk 158–163.

M e i m r e 2016 = Aурика Меймре, „Простачок”, „Е. Сергеев”, „Наблюдатель”, „Питирим Моисеев” – они же Петр Моисеевич Пильский. – Псевдонимы русского зарубежья: Материалы и исследования. Москва: Новое литературное обозрение, lk 207−218.

M i n t s 2004 = Зара Минц, Поэтика русского символизма. Санкт-Петербург: Искусство-СПб.

O r š e r 1930 = Старый журналист [Иосиф Оршер], Литературный путь дореволюционного журналиста. Москва–Ленинград: Государственное издательство.

P a p e r n o, Irina 1994. Creating Life: The Aesthetic Utopia of Russian Modernism. Toim Irina Paperno, Joan Delaney Grossmann. Stanford: Stanford University Press.

P i l s k i 1909 = Петр Пильский, Проблема пола, половые авторы и половой год. Санкт-Петербург: Освобождение, lk 147–148.

P i l s k i 1910 = Петр Пильский, Критические статьи. Санкт-Петербург: Прогресс, lk 143–167

P i l s k i 1922 = Петр Пильский, Рецензия о публике. – Последние известия, nr 238, 14. X.

P i l s k i 1927 = Петр Пильский, М. П. Арцыбашев. – Сегодня, nr 51, 4. III.

P i l s k i [1928] = Петр Пильский, Петр Пильский о себе. – Гримасы кисти и пера. Сборник русских юмористов-писателей и художников. Рига: Литература, lk 258.

P i l s k i 1934 = Петр Пильский, Наши бабушки-барышни. – Сегодня, nr 83, 24. III.

S l o n i m 1956 = Марк Слоним, Петр Пильский. (К 15-летию со дня смерти). – Новое русское слово 10. II.

S t a n j u k o v i t š 1976 = Владимир Станюкович, Воспоминание о В. Я. Брюсове. – Литературное наследство. Т. 85. Валерий Брюсов. Москва: Наука, lk 713–758.

Š u m a k o v 1992 = Юрий Шумаков, Пристать бы мне к родному берегу... Игорь Северянин и его окружение в Эстонии. Таллин.

Z a g r e b e l n õ i 2012 = Михаил Загребельный, Эдуард Багрицкий. Москва. http://lib.rin.ru/book/eduard-bagrickij_m-p-zagrebelnyj/text/ (1. XII 2016).

T i t k o v a 2011 = Наталья Титкова, Театрализация как форма жизнетворчества в русской литературе Серебряного века. – Мир науки, культуры, образования, nr 5, lk  295–297.

T o m a š e v s k i 1923 = Борис Томашевский, Литература и биография. – Книга и революция, nr 4 (28), lk 6–9.

T õ n j a n o v 1924 = Юрий Тынянов, Литературный факт. – Леф, nr 2, lk 101–116.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#234 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#235 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#199 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(966) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(13) "Kristi Metste" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(4) ["section_id"]=> int(9) ["pdf"]=> string(13) "K.METSTE_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(48) "Selgituseks Betti Alveri viimasele sõnavõtule " ["title_en"]=> string(42) "A comment to Betti Alver’s last writing " ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(34618) "

Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirja­vahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad read: „Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitu(si)n [---] miks jooksin rõõmu eest ära? (Ida tulek) [---] ikka tundsin end süüdlasena [---] ma ei uskunud (reaalsust), uskusin imet.”

Märksõnad päris algus, sellega ehk lõpetada osutasid sellele, et tegemist on kas sõnavõtu või kirjutise kavandiga. Esialgu arvasin, et ülestähendused on seotud „Üle aegade Assamalla” valmimisega, ent siis jõudsin märkmete juurde 8. augustist 1988: „Oleks armetu ja koomiline, kui mina, ühe nii väikese rahva tundmatu … suurele maailmale ja tema …. loojatele midagi suurt, uut luule kohta öelda.” Tekst pidi olema adresseeritud lugejale või kuulajale väljaspool Eestit.

Märkmed on hoolikalt dateeritud, hiljem rühmitatud, tähistatud on loo algus ja lõpp ning arvatav keskne teema „Murelaulikud Eestis”. „Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu,” kirjutab Betti Alver. Ta peab meie rahvaluule krooniks murelaule, sest „[v]õib-olla ainult murelaulik teab õieti, mis on rõõ[m] ja inimlik õnn”, ning asetab enesegi Eesti mureluule konteksti. Teksti adresseerimine suurele maailmale ja taoline üldistus tekitasid küsimuse selle loomise ajendist, eesmärgist. Mingil juhul ei saanud see olla tema viimase luuletuskogu selgituseks.

Ei ole saladus, et Betti Alver esitati Nobeli 1988. aasta kirjandus­auhinna kandidaadiks. Sellest on juttu Karl Muru Alveri-monograafiaski (Muru 2003: 245). Tundus tõenäoline, et tegemist on võimaliku Nobeli-kõne kavandiga. Selgust selles küsimuses lootsin saada Betti Alveri arhiivist, tema kirja­vahetustest, eelkõige aga tema päevikutest, kus ta oma eluoluliste sündmuste ülestähendamisel on ajuti olnud vägagi täpne.

Esimese teate Nobeli preemia kohta leidsin 1. novembril 1987 päevikusse tehtud sissekandest: „Meeletu kiri A.-M. Hallikult (Nobeli pr.)” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). Ka Anne-Malle Halliku kiri leidub Betti Alveri arhiivis. Sellest selgub, et Kanadas asuv Eesti Tõlkefond on esitanud Betti Alveri Nobeli kirjandus­auhinna kandidaadiks, samuti tahaks välja anda tema valikkogu ja sooviks selleks Alveri nõusolekut (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 7/25p).

Betti Alveri kandidatuur oli väliseesti ringkondades kõne all olnud varemgi: 8. novembril 1987 koos Enn Lillemetsaga Alverile külla tulnud Jaan Toomingale „öelnud kunagi Peeter Puide Rootsis, Nob. pr. kandidaatideks B.A. ja Uku Masing” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). 10. novembril kirjutas Betti Alver Anne-Malle Hallikule vastuseks:

Kuigi mulle sama asja ka teisalt on räägitud, tundub see ikkagi natuke muinasjutu moodi.

Kui aga tõlkefondil – millest kirjutate – on kavatsus mu luulevalimikku inglise keeles välja anda, siis olen sellega põhimõtteliselt muidugi nõus – juhul kui leiduks vastav tõlkija. Kerge see ülesanne teadagi ei ole. (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 135; ärakiri)

1987. aasta sügisel olid Betti Alveril pingelised ajad: käsil oli neljaköiteliseks kavandatud kogutud teoste ettevalmistamine. Esimese ja teise köite käsikiri – esimeses lüürika, teises poeemid ja ballaadid – pidi valmima 1. detsembriks 1987, järgmiste köidete käsikirjad maiks 1988. (Muru 2003: 234) 27. oktoobril oli Betti Alver palunud kirjastuselt ajapikendust kuni 1. märtsini 1988. Karl Muru resümeerib: „Kavandatud tempo oli eaka ja oma töö suhtes väga nõudliku Betti Alveri jaoks paratamatult liiga kiire. Lihtne lahendustee luuletajat ei ahvatlenud.” (Muru 2003: 235)

Aega röövis nii igapäevaelu korraldamine kui ka lähenev sünnipäev. Päevikusissekanne 23. novembril 1987 annab teada: „Külalised, lilled, kingitused, üllatused....” 25. novembril on saabunud kiri Talvi Laevalt: „Koos ameerika poeediga tõlkivat nad terve „Tolmu ja tule” ja teisi luuletusi ingl. keelde (90 luuletust kevadeks). [---] Tahab tulla varakevadel minu juurde.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 183) 27. novembril saabunud kiri Eesti Raamatust aga tõi rahustava teate, et luuleraamatu tähtaega pikendatigi 1. märtsini.

Esimese kirja oli Talvi Laev New Yorgist Betti Alverile läkitanud juba 8. septembril 1987, andes teada, et aitab tõlkida tema luulet omavanusel ameeriklannal, kes olevat Betti Alveris leidnud hingesugulase, kuid ise eesti keelt ei valda. 11. detsembril on Talvi Laev jälle kirjutanud: suur osa tõlketööst olevat juba tehtud, nüüd on vaja Alveri kirjalikku luba tõlgete avaldamiseks, kuigi kirjastajat veel ei ole (KM EKLA, f 315, m 17: 7, l 1/1–3/6).

Vähesed detsembrikuised sissekanded Alveri päevikus kõnelevad enamasti argiaskeldustest, kirjamustandite kaustik teatab arvukate uusaasta­tervituste postitamisest kuu lõpul ja 1988. aasta jaanuari algul. Suure intensiivsusega on ta tegelenud luulekogu käsikirjaga, on lükanud tagasi kaastööette­panekud Loomingule, vastu võtnud vaid üksikuid külalisi. 14. jaanuaril saabus kiri ­Kathryn Metsalt: „kirjutab BA ingl.keelsest luulekogust, mis ilmuvat Kanadas” (KM EKLA, m 87: 1, l 185p). „See oleks igavene hea, sest tähendaks laiemat lugejaskonda. Jne.,” on Kathryn Mets rõõmustanud (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 27/67).(2)

Veebruari keskpaiku tahtis Betti Alverit külastada Helsingisse õppima asunud Talvi Laev. Ta oligi 17. veebruaril Eestis, Tallinnas, kuid Tartusse teda ei lubatud. 23. veebruaril jõudsid vahendajate kaudu Betti Alverini Talvi Laeva kiri ning saadetis, 44 luuletuse tõlked inglise keelde, selgus ka, et ameeriklannast tõlkija nimi on Gabriella Mirollo (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 186p). 26. veebruaril 1988 kirjutas Betti Alver Talvi Laeva kirjadele vastuse: „Loomulikult ei ole mul midagi luulevalimiku avaldamise vastu inglise keeles. Muidugi eeldades, et tõlge on ikkagi nõutaval tasemel. Tõelise hinnangu andmiseks pole mu inglise keele oskus küllaldane. Ometi näib mulle, et tõlge on tehtud hoole ja süvenemisega. Loodetavasti ka talendiga.” Alveri arvates oli 90 luuletust valimiku jaoks „vist enam kui piisav”, välja palus ta jätta luuletused „Vanapoisi pulmad” ja „Sina ütled: katoliiklikult kartes”, mis ta oli välja praakinud ka käsilolevast suurest luulekogust. Lisaks rõhutas ta, et ei ole huvitatud honorarist mitte mingisugusel kujul, ning rõõmustas, et valimikku on võetud ka luuletusi tema värskeimast, 1986. aastal ilmunud kogust „Korallid Emajões”. (KM EKLA, f 315, m 2: 1, l 1/1; m 5: 2, l 140, 141)

Samal päeval on ta vastanud ka Anne-Malle Halliku kirjadele 30. detsembrist 1987 ja 19. veebruarist 1988. Viimasega oli Hallik edasi saatnud Eesti Tõlkefondi tutvustava bukleti, mis kõneleb järgmist: „Iga kirjaniku looming on tema rahva varandus. Iga tõlgitud teos on ühe rahva omapära ja vaimse rikkuse tutvustajaks teistele. Tõlgitud raamatute järele hinnatakse ka rahva küpsust ja suurust – suurust, mis vaevalt ühtub rahvamasside arvulise hulgaga. [---] iga tõlgitud raamat teenib otseselt meie vabadusvõitlust, juhtides maailma tähelepanu eesti rahvale – seega ka eesti rahva saatusele ja venelaste kestvale roimale Baltimaadel. [---] Ehitagem Eesti Tõlkefondiga sild tulevikku ja teiste rahvaste juurde! Ulatagem neile Marie Underi, Betti Alveri, Anton H. Tammsaare, August Gailiti, August Mälgu ja teiste loomingu paremik!”

Kanadast saabunud buklet, ilma ühegi selgituseta tõlkimise käigu kohta, oli Anne-Malle Hallikut tõsiselt pahandanud,(3) ent Betti Alver palus teda raamatu pärast mitte muretseda: „Küllap ka see asi laheneb ja läheb oma rada nagu kõik siin maailmas” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143p). Kirjavahetusest Talvi Laevaga on ta vaikinud.

Eesti Raamatulegi on Betti Alver kirjutanud 26. veebruaril 1988, paludes veel kord luuleraamatu tähtaega pikendada: „...luuletuste paigutamine või uhkemalt öeldes komponeerimine võtab rohkem aega kui esialgu arvasin” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143). Vastus kirjastusest on saabunud 4. märtsil: käsikirja tähtaega pikendati 16. maini 1988 (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 187p; Muru 2003: 235). Tihe töö käsikirjaga jätkus. 31. märtsil, kui Mai Murdveele on ümberkirjutamiseks kaasa antud umbes 30 lehekülge käsikirja ja ka paberit, nenditakse päevikus: „sedapuhku vist lõpetus” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 188).

4. aprillil 1988 jõudsid Gabriella Mirollo ja Talvi Laeva tõlked Alverini ka Anne-Malle Halliku kaudu. Need oli Hallik saanud Doris Karevalt, oli need paljundanud ja pannud kiiresti teele nii Betti Alverile kui ka tõlkefondile Kanadas (KM EKLA, f 315, m 151: 15, l 1/1). Järgmisel päeval kirjutatud vastuses tänas Betti Alver saadetise eest ja märkis, et täpselt samad tõlked olid tal juba olemas.

Suure pingega töötades(4) lõpetas Betti Alver mais „Assamalla” käsikirja ja saatis selle kuu viimasel päeval Karl Muruga Tallinna, kirjastusse (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 191p). Väsimus oli nii suur, et kui Karl Muru, kes oli varem saanud Betti Alverilt enda kätte kõik Heiti Talviku materjalid ja tõi nüüd Talviku vastilmunud luuleraamatu,(5) ei saanud Alver temaga isiklikult kohtuda – raamatu võttis üle ukse vastu Renate Tamm. „Olen väsinud, haiglane,” on ta märkinud päevikusse 5. juunil. Jaanipäeval käis Enn Lillemets ja tõi ära kümme eksemplari Betti Alveri jaoks ostetud Heiti Talviku luulekogu. Päevik fikseerib: „Enn Lillemetsal oli kaasas 19. juuni „Helsin[k]in Sanomat”, kus Nobeli pr. kandidaatide seas virolainen Betti Alver” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 192p–194).

Juuli algus on kulgenud harilikes askeldustes, ent siis, 19. juulil saabus kiri New Yorgist professor Mardi Valgemäelt ingliskeelse antoloogia asjus, kirjutatud 18. juunil 1988 (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1). Lühikese enesetutvustuse järel on Mardi Valgemäe Betti Alverit informeerinud senisest tööst valikkogu koostamisel ja edaspidistest kavatsustest:

Teie valikkogusse tahaksin paigutada 80–100 luuletust – võib-olla koos eesti­keelsete tekstidega. Momendil on olemas umbes 20 varem avaldet tõlget (E. Howard Harris, Ivar Ivask, W. K. Matthews, Felix Oinas / Willis Barn­stone). Käsikirjas on umbes 120 (Jüri Kurman, Talvi Laev / Gabriella Mirollo, Merike Lepasaar-Beecher, Ilse Lehiste, Taimi Ene Moks). Tõlkeid on lubanud saata veel Urve Karuks, Tiina Kirss, Riina Tamm jt. Ameerika luuletaja William Collins on andnud omapoolse nõusoleku neid kõiki vajaduse korral siluda. Aastavahetusel tahame saata kimbu meie arust õnnestunud tõlkeid siinsetele kirjastustele, et kuulda nende arvamusi. Ärilisi kirjastusi on USA-s palju, nii suuri kui väikseid, ja 99,9 protsenti neist kindlasti ei tea midagi Eestist ega eestlastest, rääkimata siis veel eesti luulest. Siiski ilmus hiljuti siin kaks Jaan Kaplinski valikkogu, mis paneb meid lootusi hellitama. Ka ülikoolide kirjastused avaldavad vahetevahel baltiainelist materjali („Baltikum” on siin pisut tuntum termin kui „Eesti”), aga neile tuleb tavaliselt tublisti juurde maksta, sest selliste raamatute tiraazh on loomulikult väga piiratud, eriti siinseis mõõtmeis, ega tasu ennast majanduslikult ära. Kust niisugune summa tuleks, seda ma praegu ei tea, aga Tõlkefond on siiani kandnud kõik tõlke­kulud.

Nagu mainisin, oleksin huvitet teiepoolsetest mõtetest ja soovidest, näiteks luuletuste valiku osas või mis iganes. Enne kui astume ühendusse kirjastustega on ka vaja Teie põhimõttelist nõusolekut. Selleks piisab eestikeelsest (aga eraldi lehele paigutet) volituskirjast tõlkekogu avaldamiseks Eesti Tõlkefondi poolt.

Teile ilusat suve soovides ja parimate tervitustega [---]

Postskriptum annab teada, et lisatud on koopia Eesti PEN-klubi kirjast Nobeli komiteele: „See on aga usalduslik ja Nobelikomitee poolt avalikkusele teatamiseks keelatud.” (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1)

Kõnealune koopia leidub endiselt Mardi Valgemäe kirja juures. Eesti PEN-klubi, kiri kannab Arved Viirlaiu allkirja, on Nobeli komitee poole pöördunud 10. jaanuaril 1988. Rõhutades seda, et ühe kirjaniku loomingu mõistmiseks tuleb tunda sotsiaalseid ja poliitilisi olusid, milles ta elas, on Betti Alver ja tema looming asetatud Eesti ajaloo konteksti: „Väikese rahva poeetilise häälena oli ta suure tundlikkuse ja kaastundega tunnistaja oma rahva rõõmudele, kaotustele ja katsumustele.” Vastandatud on sõltumatuse kuldsed aastad kahe maailmasõja vahel ning Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja põhjustatud katastroof; Betti Alveri noorusaeg, küpsemine Eesti väljapaistvaimaks luuletajaks ning tema kannatused Nõukogude okupatsiooni ajal: „Võõra ülemvõimu tagajärjed olid eriti karmid Betti Alverile. Oma abikaasa, poeedi Heiti Talviku surma järel poliitilise vangina vaikis see mõjukaim ja elavaim poeetiline hääl paljudeks aastateks.”

Esile on toodud eksiilkirjanike roll eesti kirjanduse püsimajäämisel läbi kaose ja järgnenud terrori, mis sundis vaikima kolleegid kodumaal, ja nimetatud, et uus kevad puhkes kodumaa kirjanike jaoks alles Stalini surma järel. Betti Alveri looming on toodud esile kui särav eeskuju noortele eesti kirjanikele nii kodumaal kui ka eksiilis, tema talendi mõju on olnud ületamatu. Alveri nimetamine Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks, ennekõike tema erakordse ande eest, sütitaks uut elu ja lootust paljude väikeste ja okupeeritud rahvaste kultuurilise ja keelelise suveräänsuse otsinguteks.

Betti Alveri vaimse vangistuse vastase trotsi sümbolina on kiri lõpetatud luuletusega „Tuulelapsed”, alates värssidest „Lennake läbi kõik mandrid! Las maha jääb / leplik legend” kuni luuletuse lõpuridadeni: „Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, / kui mina ei saa – / seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk / ESTONIA” (kirjas muidugi ingliskeelses tõlkes). PEN-klubi pöördumisele on lisatud, nagu ütleb märkus selle lõpus, mõned Betti Alveri luuletused tõlkes inglise ja saksa keelde.

Betti Alveri vastus Mardi Valgemäe kirjale on teele läinud 27. juulil ühes volitusega Eesti Tõlkefondile (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 8–9; vt ka f 315, m 87: 1, l 196p):

Austatud Mardi Valgemäe
Sain kätte Teie 18. juuni kirja koos lisandiga ja võtsin kõik endamisi teatavaks. Palun lubage mul sedapuhku oma tunnetest ja mõtetest vaikida. Millised need on, võite vist aimata.
Nüüd siis paar sõna kavatsetava luulevalimiku kohta. Mida sinna võtta, jäägu Teie kui toimetaja ja tõlkijate otsustada. Mingil määral oluliseks pean ehk järgmisi luuletusi:
Leib
Tähetund
Korallid Emajões
Võlg (Itepsile)
Udus
Masin (1 ja 2)
Vabaduse deemon (Jäägu teistele alandlik jaatus)
Sõnarine (on vist üldse tõlkimatu)
Tuulelapsed

Kuid kordan veel, need luuletused pole üldse obligatoorsed – peaaegu kõik oleneb ju ikkagi tõlke õnnestumisest.

Meeleldi kuuleksin edaspidi, kas või kui soodsalt valimiku küsimus edeneb. Ometi poleks ma eriti valusalt pettunud ka vastupidise tulemuse puhul.

Teid ja teisi asjasse pühendatuid kõigest südamest tänades ja tervitades

Betti Alver

Kolme päeva pärast, 30. juulil 1988 on tehtud esimesed märkmed salapärases luuleümbrikus:

Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult – siis enesele vaevalt küll. [---] Ma ei ütleks, et mu isiklikud kogemused eriti julmad oleksid olnud. Kõik siin maailmas on ju suhteline. Julmaks võib mu kogemusi ainult nende kannatuste pärast nimetada, mis teistele mu kaasaegsetele osaks said. Ja kuna see vist on paraku üldinimlik ja veidi ebaeetilinegi – olid need mu elamused eriti rasked mulle isiklikult väga lähedaste inimeste traagilise saatuse ... puhul

Vist ei saa enam olla kahtlust, et leitud märkmed on ülestähendused võimaliku tänuavalduse tarbeks Nobeli kirjandusauhinna puhul. Tsiteeritud mõttearendus näib otseselt tõukuvat PEN-klubi pöördumisest.

Järgnevatel kuudel, nagu on näha kuupäevadest märkmete juures, on Betti Alver teemaga pidevalt tegelenud. Päevik seda ei nimeta, nagu ei maini ka tõlkimist ega auhinda. Ent ootamatusse kohta päevikus, augusti- ja septembrikuu sissekannete vahele jäänud kahest tühjast leheküljest vasakpoolsele (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 199p) on märgitud:

1. nov. (pühap.) 1987 meeletu kiri Anne-Malle Hallikult (Nob. pr. kandidaat)
13. okt (neljap.) 1988 kuulsin õhtul raadiost, mis vaja

Hoogsalt, harilikust suurema käekirjaga kirjutatud teksti alla on sama hoogsalt visatud lõpmatuse sümbol ∞.

13. oktoobril 1988 tegi Rootsi Akadeemia teatavaks kirjandusauhinna 1988. aasta laureaadi. Selleks osutus egiptuse kirjanik Nagīb Maḥfūẓ (The Nobel Prize 1988).(6)

Järgmisel päeval, 14. oktoobril, nagu osutab Betti Alveri päevik, ilmus Sirbis ja Vasaras „Ivar Ivaski jutt, ms. B.A. ingl. keele luulevalimikust Ameerikas ja n. e.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 201p). Kõne all on Ivaski asutatud ­Neustadti auhind, mida peetakse väärikaimaks tunnustuseks Nobeli kirjandus­auhinna järel ja kutsutaksegi Ameerika Nobeliks (Kiin 2012). Ivaski usutleja Eerik Tedre küsimusele eestlastest auhinnakandidaatide olemasolu kohta on Ivaskil tulnud vastata eitavalt: „Aga mul oleks hea meel, kui esitataks näiteks Betti Alveri nimi. Enne seda on aga tarvis, et tema loomingu paremik oleks inglise või mõnesse teise rahvusvahelisse keelde tõlgitud. Praegu professor Mardi Valgemäe organiseeribki Alveri ingliskeelset valimikku mitmete tõlkijate osavõtul.” (Ivask 1988)

18. oktoobril on saabunud Mardi Valgemäe vastus Betti Alveri kirjale 27. juulist, kirjutatud 5. septembril 1988: „Momendil ei ole midagi erilist teatada. Viimistleme toortõlkeid, et aastavahetuseks kirjastustele saatmiseks parajat kimpu kokku saada. Mõned Teie poolt soovitet luuletused on väga rasked tõlkida, aga teeme oma parima. Kirjutan paari kuu pärast jälle.” (KM EKLA, f 31: 5, l 2/5) Rohkem Mardi Valgemäe kirju Betti Alveri arhiivis ei ole.

2. juunil 1989 ilmus Sirbis ja Vasaras teade selle kohta, et Eesti Tõlkefond Torontos on juba aastaid organiseerinud Betti Alveri luule tõlkimist inglise keelde. Tõlkida tahetakse umbes paarsada luuletust, viimase paari aasta jooksul on tõlgitud 174,(7) tõlkijateks Jüri Kurman, Talvi Laev, Ilse Lehiste, Merike Lepasaar-Beecher, Elmar Maripuu, Gabrielle Mirollo, Taimi Ene Moks, Felix Oinas, Silvia Airik-Priuhka ja Riina Tamm ning valimiku toimetajaks Mardi Valgemäe. Märgitakse, et Betti Alver ise on tõlkijate tööga seotud, on osa luuletusi välja valinud ja tõlkimiseks soovitanud. Nimetatakse, et Eesti PEN-klubi on Betti Alveri esitanud kolmel korral Nobeli preemia kandidaadiks, kuid tema loomingust saadi tutvumiseks saata vaid Ants Orase saksakeelseid tõlkeid valimikust „Acht Estnische Dichter”, kus on avaldatud viisteist Betti Alveri luuletust, ja W. K. Matthewsi ingliskeelseid tõlkeid valimikust „Modern Estonian Poetry”, kus Betti Alveri luuletusi on kümme. Ei jäeta mainimata, et üksikuid luuletusi on tõlgitud ka rootsi ja taani keelde. (Aleksius 1989) Mahukaid tõlkekogumikke vene keeles aga ei nimetata, ehkki autoriseeritud tõlgetena võiksid need olla Betti Alveri luule parimad näited võõrkeeles.(8)

Seda juttu Betti Alver aga enam ei näinud, nagu ei saanud lugeda ka „Üle aegade Assamalla” esimesi korrektuurpoognaid, mis saabusid juuni keskel. Igaviku uks sulgus tema järel 19. juunil 1989 koidu eel (vt ka Muru 2003: 246–248).

Suure tõlketöö tulemusena ilmus väike, sinakate kaantega, kaheksa luuletuse ingliskeelset tõlget sisaldav vihikuke „Selected Poems” (1989) nüüd juba Betti Alveri mälestuseks, leinaraamis teatega tema surmast esikaane siseküljel.(9) Raamatu eessõnas avaldavad tõlkijaile tänulikud Arved Viirlaid ja Tõnu Parming, esimene Eesti PEN-klubi, teine Eesti Tõlkefondi president, lootust, et Alveri valitud luuletuste köide, mille ettevalmistamisel on kaasa löönud suur hulk inimesi üle terve ilma, ilmub lähemas tulevikus (Viirlaid, Parming 1989). Mardi Valgemäe teatel Karl Murule pandi käsikiri tõepoolest kokku, kuid „korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud sellele leida turustamisriski trotsivat kirjastajat” (Muru 2003: 245).

Tol Betti Alveri viimasel sügisel Nobeli-kõne visandisse jõudnud mure teema on aga kajana kordunud mitmes pühadetervituses 1988/89. aasta vahetusel: „Mullu jõin murekarika, / tänavu jõin teise täie, / kolmat kannu kallatakse – / ja siiski-siiski-siiski [---] Uskugem rõõmu!”; „selles imelikus maailmas on nii palju muret, häda ja õnnetust, et nagu ei olekski põhjust (eriti) rõõmus olla. Ja siiski – rõõmuta on võimatu elada!”; „me murelik ja ometi päris imeväärne maailm”; „kõigest hoolimata on see maailm siiski nii imepärane ja üllatav”; „kuigi maailm on üleni täis musta muret, pole rõõmgi veel viimseni kadunud” (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 19p–25p).

Kuna minu peamiseks allikaks olnud 1977.–1988. aasta päevikus lõpevad märkmed 29. oktoobriga 1988 ja kirjamustandite kaustikus on viimane kiri 18. jaanuarist 1989, vaatasin, lootuses leida loo kohta enam andmeid, läbi ka teised Betti Alveri viimaste aastate märkmikud-päevikud. Selgus, et need võivad olla vahetud märkmed. Need tõid sündmuste kohta veidi enam teateid, peamiselt rohkem hinnanguid, lugu ise jäi peajoontes samaks. Usutavasti, kui Betti Alverile oleks antud rohkem aega, ei oleks need mustandmaterjalid meieni jõudnud, ja puhtandpäevikust kooruv lugu on just selline, nagu ta seda maailmale tahtis näidata. Otsustasin uued üksikasjad jätta oma jutustusse põimimata. Mida olulist lisakski täpsustus, et Talvi Laeva tõlkeüritus tundus Betti Alverile algul ebamäärane ja just seetõttu ei rutanud ta vastama, või et sõnumit võimaliku Nobeli auhinna kohta ta esimeses elevuses mõne inimesega jagas, hiljem aga oma avameelsust kahetsedes palus teadet mitte levitada, mõne teise usaldusaluse ees aga vaikis sellest sootuks? Küll aga tundub oluline ära nimetada ehtalverlik kokkuvõte kogu loost: „13. okt. õ. raadios teade. N. pr. 1988 Egiptus, jama niisiis 1. nov.-st 1987 kuni 13. okt.-ni 1988” (KM EKLA, f 315, m 91: 3, l 10).

Selline dramaatiline lugu ja sellest sündinud suure inimese ja suure luuletaja viimne läkitus: mitte millegi ega kellegi orjaks saada, uskuda hinge­imesid, tahta võimatut, hoolimata kõigest, hoolimata sellest, et oled kogu elu olnud persona non grata! Siin kordub see, mis on olemas Betti Alveri loominguski, ent avatumalt, vahetumalt, valulisemalt, saab selgemaks hingevõlg, saavad selgemaks elu valupunktid, loojakreedo.

Betti Alveri selgitusi oma elu ja loomingu kohta ei ole palju. Siiski toovad need teateid pea kõigi tema loometöö aastakümnete kohta.(10) Siinsed haruldased märkmed Betti Alveri elu lõpupäevilt on sündinud viimase luuletuskogu, „kildhaaval valminud eluromaani” (Muru 2003: 235) järelhoovuses, kujutavad endast tagasivaadet elatud elule ning omalaadse vaimse testamendina väärivad tervikuna avaldamist.(11)

Publikatsiooni valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimis­projekt IUT 22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal”.

 

" ["contents_en"]=> string(0) "" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#200 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:41:04" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(4677) "

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 315. Betti Alveri – Mart Lepiku kogu:

KM EKLA, f 315, m 2: 1. Betti Alveri kiri Talvi Laevale 26. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 5: 2. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 6: 1. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 11: 7. Anne-Malle Halliku kirjad Betti Alverile 22. III 1980 – 19. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 17: 7. Talvi Laeva kirjad Betti Alverile 8. IX 1987 – 17. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 20: 12. Kathryn Metsa kirjad Betti Alverile 2. X 1969 – 21. XII 1988.

KM EKLA, f 315, m 31: 5. Mardi Valgemäe kirjad Betti Alverile 18. VI 1988 – 5. IX 1988.

KM EKLA, f 315, m 78. Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Koostamise materjal.

KM EKLA, f 315, m 87: 1. Betti Alver, Päevik. 1977–1988.

KM EKLA, f 315, m 91: 3. Betti Alver, Päevik. 1988–1989.

KM EKLA, f 315, m 151: 15. Gabriella Mirollo, Talvi Laev, tõlked Betti Alveri luulest.

 

Kirjandus

A l e k s i u s, Malle 1989. Betti Alveri luulet inglise keeles. – Sirp ja Vasar 2. VI, lk 13.

I v a s k, Ivar 1988. Minu algpunkt on Rõngu. – Sirp ja Vasar 14. X, lk 4.

K a s e m a a, Kalle 1988. Nagīb Maḥfūẓist. – Looming, nr 12, lk 1715–1717.

K i i n, Sirje 2012. Eestlane algatas ameeriklaste Nobeli. – Eesti Ekspress 20. IX, nr 38, lk 22.

L i l l e m e t s, Enn, M e t s t e, Kristi 2007. Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused. Lisandusi tundmiseks. Tallinn: Tänapäev.

M e t s t e, Kristi 2006. Betti Alveri päevikuid lehitsedes. – Tuna, nr 3, lk 118−141.

M e t s t e, Kristi 2017. See omajuur või mis ta oli …. – Betti Alver, Omajuur. Koostanud K. Metste. Tallinn: Tänapäev, lk 315–321.

M u r u, Karl 2003. Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa.

P õ l d m ä e, Asta 2014. Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

S ü v a l e p, Ele 2005. Saateks. – Betti Alver, Koguja. Suur luuleraamat. Tartu: Ilmamaa, lk 529–532.

The Nobel Prize 1988 = The Nobel Prize in Literature 1988 Naguib Mahfouz. Press Release. October 13, 1988; http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1988/press.html (25. I 2017).

V i i r l a i d, Arved, P a r m i n g, Tõnu 1989. Preface. – Betti Alver, Selected Poems. Toronto: Estonian Centre, International P.E.N.

 

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#236 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#237 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#201 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(963) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(11) "Raili Nugin" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(12) "R.NUGIN_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(33) "Elulood ja põlvkondlikud mustrid" ["title_en"]=> string(37) "Biographies and generational patterns" ["subtitle_ee"]=> string(0) "" ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(62878) "

Muistendid, muinasjutud ning rahvajutud on alati ajas teisenenud: sotsiaalses keskkonnas muudetakse nende rõhuasetusi, lisatakse detaile, pööratakse puänte. Rahvajuttude algupärandid kipuvad ajas kaduma, säilivad vaid need, mida vaevutakse kirja panema. Nii teame, et Charles Perrault’ Punamütsike jäigi hundi kõhtu, sest tema ajal oli kombeks rääkida lastele sõnakuulekuse tagamiseks hirmulugusid. Hiljem aga leiti, et laste hirmutamine pole pedagoogiliselt kuigi mõistlik, ning vendade Grimmide versioonis on loole lisandunud jahimehed, kes vaese tüdruku koos vanaemaga kurja hundi kõhust välja lõikavad. Punamütsikese loo üldine jutustusliin on aga seni paika jäänud. Mõned lood teevad seevastu aja jooksul läbi radikaalse muutuse. Nii erines 2010. aastal kinolinal jooksnud Rapuntsli lugu vendade Grimmide versioonist sedavõrd, et ühiseid jooni sellest leida on keerulisemgi kui sarnaseid. Vendade Grimmide vaesest perest pärit Rapuntsel oli filmis röövitud kuningatütar, Grimmide kuningapoeg aga röövel. Kui muinasloos ajas kuri võõrasema vangi tornist välja kõrbe, siis filmis põgenes tütarlaps ise. Selle loeteluga võiks jätkata. Sotsiaalteadlasena huvitavad mind loo autentsuse tagaajamise asemel rõhuasetuste muutumise põhjused, sest need kõnelevad mõndagi ühiskonna laiemalt jagatud väärtuste kohta. Rapuntsli filmis muutub tüdruk, kes võõrasema sõna kuulab (printsi tuppa laskmine toimub siiras usus, et see on lubatud, ning Rapuntsel lobiseb oma vangishoidjale ise troonipärija külaskäikudest), söakaks ja mässuliseks tegelaskujuks, kes ei vannu ühelegi ohule alla ning haarab saatuse kujundamise ohjad enda kätte. Grimmide versiooni Rapuntsel laseb end aga häbihüüete saatel kõrbe kihutada ning oskab seal end vaid haletseda. Kuningapoeg (kelle silmad kuri nõid välja torkab) leiab oma armastatu pelgalt tänu juhusele, sest kummalegi armunule ei tule pähegi, et nad saaksid või võiksid oma saatust ise muuta.

Teisisõnu, peamiselt on muutunud tegelaskujude a g e n t s u s. Sotsioloogia algusaegadest peale on vaieldud agentsuse ja struktuuri omavaheliste suhete üle. Kui suurel määral sõltub inimese käekäik teda ümbritsevast sotsiaalsest struktuurist (sotsiaalne ja geograafiline päritolu, ühiskonnakorraldus, poliitiline süsteem jne) ning mil määral on tal enesel võimalik muuta oma sotsiaalset positsiooni või mõjutada karjääri? Mil moel mõjutavad turbulentsed muutused indiviidide elukäiku ja kas nende käigus on inimese enda roll määravam kui teda ümbritsevatel muutustel? Sarnaste kana/muna-tüüpi küsimuste üle murtakse pead juba aastasadu. Käesoleva kirjutise küsimusepüstitus on aga veidi teistsugune: püüan uurida mitte sedavõrd indiviidi rolli omaenda elukäigu kujundamisel, vaid eelkõige seda, k u i d a s s e l l e s t j u t u s t a t a k s e.Mismoodi kõnelevad oma elu-/edulugudest need, kes elasid muutuste keerises ning kellel õnnestus noores eas hõivata mõjukaid ametikohti, nautides ülenevat sotsiaalset mobiilsust? Täpsemalt analüüsin artiklis 1970. aastatel sündinud eagrupi kvalitatiivsetes intervjuudes (eluloolised, fookusgrupi ja süvaintervjuud) mulle jutustatud lugusid ning vaatan, kuidas neis räägitakse iseenda rollist ehk agentsusest ning mil määral omistatakse oma elukäigus toimunud arengule ühiskondlikke põhjuseid (ehk viidatakse sotsiaalsele struktuurile). Rapuntsli loo näide polnud juhuslik: tänases lääne individualiseerunud ühiskonnas rõhutatakse indiviidi rolli ja vastutust rohkem kui eelnevatel ajastutel. Enamik Hollywoodi linateoseid kirjeldab mõnd edulugu oma õnne eest võitlevast protagonistist, kes ei vannu saatusele alla ning saavutab oma soovitu (Twenge 2006). Ka liberalistlik poliitfilosoofia rõhutab üksikisiku rolli edu saavutamisel ning sellekohaselt on sotsiaalselt vähem privilegeeritud oma eba­õnnes ise süüdi. See omakorda võiks tähendada sedagi, et indiviid kirjeldab oma saavutusi rangelt individualistlikus võtmes ka siis, kui edulugu oli juhuslik või õnn niisama sülle pudenes. Näiteks võiks Grimmi kuningapoeg suurustada, et otsis süstemaatiliselt südamedaami ega hoolinud oma pimedusest, poetamata sõnagi sellest, et tegelikult leidis ta Rapuntsli tänu õnnelikule juhusele.

Käesolev artikkel panustab viimastel kümnenditel nii Eestis kui ka mujal maailmas kanda kinnitanud mälu-uuringutesse. Mäletamispraktikate uurimise kasv on osaliselt aset leidnud tänu võimalusele uuesti nähtavale tuua inimeste erinevad saatused, mida külma sõja ajal varjama pidi. Teisalt on mälu-uuringute tõus seotud suuresti globaalsete ühiskondlike arengutega, mille käigus individuaalne lugu, isikupära ja identiteediotsingud on saavutanud keskse tähtsuse (Bauman 1998). Eestis on mälu-uuringuteks viljaka pinnase loonud nii Eesti Kirjandusmuuseumi elulookogumise kampaaniad, Eesti Rahva Muuseumi välitööd ning erinevad küsitluslehed kui ka Eesti Elulugude Ühenduse tegevus. Elulugusid on uuritud nii kirjandusloolisest, (suulise) ajaloo kui ka etnoloogilisest perspektiivist (vt lähemalt Hinrikus 2003; Kõresaar, Jõesalu 2016). Järjest enam on levinud kvalitatiivsete elulooliste intervjuude kasutamine sotsiaalteadustes (vt Aarelaid-Tart 2006; Grishakova, Kazjulja 2008; Saar, Kazjulja 2016). Käesoleva artikli lähenemissuund on peamiselt sotsioloogiline, sest seab uurimis­fookusse ühiskonna ning indiviidi suhte.

 

Valim ja meetodid

Lood, mida ma eelnimetatud küsimusepüstitusest lähtuvalt analüüsin, on kogutud enam kui kümme aastat kestnud uurimistöö käigus. Intervjuusid kogusin kuues peamises uuringufaasis, vesteldes kokku 47 inimesega, kes olid sündinud ajavahemikus 1970–1978. Peamine informantide valiku kriteerium oligi nende sünniaasta. Mulle pakkus huvi just see vanusegrupp, sest nemad olid sündinud nõukogude perioodil ning nende teismeiga möödus ajal, mil Eesti oli suurte ühiskondlike ja poliitiliste muutuste lävepakul. Nad ei olnud muudatuste eesotsas, ent olid piisavalt vanad, et toimuva vastu huvi tunda ning selle ulatust ja tähendust mõista (või aimata). Murrangulised protsessid toimusid just siis, kui see eagrupp jõudis oma elus punkti, mil nad pidid hakkama tegema tulevikku kujundavaid otsuseid: mida õppida, kuhu minna tööle, millal luua pere. Samal ajal olid arusaamad ja võimalused nendest otsustest muutumas: uued õppeprogrammid ja koolid olid tekkimas (ja vanad kadumas), kujunesid uued ametid, ettevõtted, demograafiline käitumine ja arusaamad pere loomisest ja laste saamisest muutusid. Tahtsin teada, kuidas nad oma elukäiku kirjeldavad ning millise rolli omistavad oma elus ühiskondlikele muutustele (detailsema pildi saamiseks vt intervjueeritavate tabelit nr 1).

T a b e l 1.

Informantide kirjeldus

Lapse- ja koolipõlve veetmise koht	Elukoht intervjuu ajal	Elukutse
LINNAD pealinn endises NL-i vabariigis Haapsalu (2) Kiviõli Kohtla-Järve Kuressaare Otepää Pärnu Räpina Tallinn (15) Tartu (10) Viljandi (4)   MAAPIIRKONNAD Harjumaa Jõgevamaa Lääne-Virumaa Läänemaa Pärnumaa Saaremaa (2) Tartumaa (2)	Harjumaa (3) Pärnu (3) Räpina Tallinn (29) Tartu (10) Viljandi	ÄRI, RAHANDUS JA ETTEVÕTLUS erafirma omanik (4), kaubandusettevõtte finantsjuht, kaubandusettevõtte juhatuse esimees, kinnisvaramaakler, müügijuht (2), pangatöötaja (2), projektijuht, tegevdirektor   TEENINDUSSFÄÄR müüja, stjuardess   KULTUUR, MEEDIA JA TEADUS ajakirjanik, disainer (2), filmiprodutsent (2), keskastme juht meediakontsernis, keskastme juht muuseumis (2), kirjanik (2), muuseumitöötaja, muusik, näitleja, reklaamifirma loovjuht, teadur (2), teadusassistent, uurimisinstituudi juhatuse liige, ülikooli lektor   RIIGISEKTOR advokaat, kõrge riigiametnik (2), munitsipaalametnik (2), prokurör, riigiametnik   MEDITSIIN arst, loomaarst   MUU emapuhkusel (2), töötu

 

Lisaks vanusele oli kriteeriumiks asjaolu, et informandid oleksid ühel või teisel moel ühiskonnas kuuldavad. See ei tähenda ilmtingimata, et nad oleksid arvamusliidrid või tuntud meediategelased, pigem seda, et nad on oma tegevusväljal saavutanud piisavalt sümbolilist, kultuurilist, sotsiaalset või majanduslikku kapitali (defineerituna Bourdieu ja Wacquanti 2005 järgi) ning tunnevad ühiskondlike protsesside vastu huvi. Seega oli lähenemine peamiselt eliidikeskne, sest soovisin uurida nn dominantseid narratiive. Viimaste all pean silmas neid jutustusi, mis leiavad tee peavoolumeediasse, kujundades suure osa meediatarbijate arusaamu. Samas ei pea nende jutustuste loojad ilmtingimata ise ajakirjanduse veergudel neid arvamusi esitama. Pigem tähendab see, et neil on teatud autoriteet (sümboliline kapital) nendel väljadel, millel nad ise toimetavad – olgu see siis meedia, kultuur, meditsiin või õigus; oskus veenvalt oma refleksiivseid mõtteid sõnastada (kultuuriline kapital) või lai tutvusringkond, kelle hulgas neid lugusid rääkida (sotsiaalne kapital). Sellised nn narratiivid või jutustusvormid kujunevad välja kollektiivselt: indiviidid kasutavad jutustamisel neid narratiivseid mustreid, mida nad ise kuulnud on ja mis neile kõige sümpaatsemad tunduvad, lisades neile teatud aktsente (Harbus 2011: 207, 209). Nii muutub ajapikku ringluses olles jutustuste toon ja muster (Sturken 2008: 74). Kõige populaarsemad neist domineerivad ka peavoolumeedias ning sotsiaalmeedias, kujundades seeläbi avalikku arvamust.

Kuigi valim oli üsna homogeenne, püüdsin siiski leida erinevate elualade ja erineva geograafilise päritoluga informante, et andmed oleksid kõnekamad ja illustreeriksid võimalikult laia paletti eliidist. Kuigi suurem osa intervjueeritavatest elab praegu Eesti suuremates linnades (peamiselt Tartus või Tallinnas), üritasin leida Eesti eri paikades lapsepõlve veetnud inimesi. Nii on esindatud seitsme maakonna elanikud erinevatest asulatüüpidest (nii linnad, asulad kui ka külad). Vestlesin nii äri- kui ka pangandusmaailma esindajatega, juriidilises sfääris töötajatega, riigiasutuste kõrgemate ametnikega, muuseumitöötajatega, kunstnike ja teiste loovate elualade esindajatega, ajakirjanike ja teadlastega. Valim on sooliselt tasakaalus, informantide nimed on tekstis vastajate anonüümsuse huvides muudetud.

Oma uuringu alguses keskendusin peamiselt temaatilistele süvaintervjuudele, mille keskmes oli informandi elu keskkooli lõpetamise ajal, tema valikute tagamaad, elukäik ja suhtumine muutustesse. Teises staadiumis lisandus intervjuudele rõhuasetus põlvkondlikule kuuluvusele ning selle piiridel. Kolmandas staadiumis viisin läbi fookusgrupi intervjuusid,(1) mille kese lasus põlvkondlike piiride määratlemisel ning selle põhjendustel. Edasistes etappides viisin läbi peamiselt eluloolisi intervjuusid, neist kuus koos etnoloog Kirsti Jõesaluga (millest omakorda kaks olid grupiintervjuud).(2) Intervjuud kestsid tunnist kahe tunnini. Intervjuud salvestati, transkribeeriti ning analüüsiti käesoleva artikli jaoks kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodit kasutades. Selle meetodi käigus sõnastatakse teemad, mis uurijale huvi pakuvad. Käesoleva artikli raames huvitas mind jutustuse tonaalsus ja mina-roll ning viited ühiskonna osakaalule eluloos. Järgmises etapis kodeeritakse intervjuu sisu.Intervjuu osadele antakse nimetus ehk kood, mis kirjeldab intervjueeritava mõtet uurimis­küsimusest lähtuvalt: jutustuse tonaalsus ja mina-rolli rõhutamine (või sellest hoidumine) ning viited ühiskonna rollile eluloos. Kood annab vastuse sellele, k u i d a s vastaval teemal räägitakse. Seejärel grupeeritakse sarnaseid mõtteid kajastavad koodid suuremate kategooriate alla, aidates nii teemadele struktuurselt läheneda.

 

Sotsiaalne struktuur

Enne kui asuda informantide jutustuste avamise juurde, pean vajalikuks rääkida põgusalt n-ö struktuurist ehk valimit ümbritsenud sotsiaalsetest tingimustest. Püüan näidata, kuivõrd soosis ühiskondlik raamistik selle eagrupi edu tööturul ja millised haridusmaastiku muudatused võisid nende elutee­valikuid mõjutada.

Enamik intervjueeritavatest käis ühiskondlike muutuste alguses koolis (sõltuvalt sünniaastast kas algklassides või keskkoolis) ning seega mõjutasid neid kõiki ka ümberkorraldused hariduses, mis said nii mõneski koolis alguse juba nõukogude võimu lõpus: koolivormi kaotamine, õppekava paindlikumaks tegemine, programmi sisu muutmine. Lisaks muutus haridusasutuste struktuur. Üldises detsentraliseerimise ja liberaliseerimise tuhinas jätsid mõned muutused suisa kaootilise mulje. Võis juhtuda sedagi, et see, mis ühele lennule/kohordile oli lubatud, järgmisele keelati ning vastupidi. 1990. aastatel toimus kõrghariduse nn ekspansioon (nagu oli omane ka teistele postsotsialistlikele riikidele, vt Kogan, Unt 2005: 226), mis esmalt avaldus plahvatuslikus kõrgkoolide arvu kasvus. Esimese iseseisvuskümnendiga (2001. aastaks) kasvas kõrgemat haridust pakkuvate asutuste arv viiekümneni, mis Eesti-suuruse riigi kohta on üsna suur arv.(3) Lisaks sellele suurendasid vastuvõttu olemasolevad riiklikud ülikoolid, mis said uue korralduse tõttu kaasata tudengeid, kes oma hariduse eest maksid. Seega paisus jõuliselt kõrgkooli astunute arv, kasvades aastatel 1990–2000 223 %. On huvitav märkida, et kõrgkooli lõpetanute arv jäi esialgu üldjoontes samaks, sest paljud sisseastunud venitasid õpingud pikaks või ei lõpetanud kooli. Paradoksaalsel kombel pole kõrghariduse­ekspansioonist osa saanud 1970. aastate kohort tingimata kõrgemalt haritud kui neist vanemad kohordid või kui, siis ainult need, kes sündisid kümnendi lõpus.

Kõrgkooli poolelijätmine või õpingute pikalevenimine tulenes sageli sellest, et see kohort alustas massiliselt töötamist ülikooliõpingute kõrvalt. Mitmed neist asusid tööle ametites, mis tänasele kõrgkoolis õppijale tunduvad kättesaamatuna: õpingute kõrvalt töötati ministeeriumides, pankades ja eraettevõtete juhtivkohtadel. Selle eagrupi esindatus taolistes ametites oli nii silmapaistev, et Eesti Ekspressis ilmus artikkel, kus selle esindajaid kutsuti pintsaklipslaste põlvkonnaks (Funk jt 1995). See silt tähistas noori ja edukaid karjäärile keskendunud mehi ning leidis põgusalt laiemat kasutust avalikus diskursuses. Mõistagi polnud kõigi samal ajal sündinute käekäik samasugune (nagu nimetuski viitab, paistsid kõrgetel positsioonidel silma peamiselt mehed), ent ülenev mobiilsus iseloomustab seda eagruppi rohkem kui teisi. Koguni 40–45 % aastatel 1992–2005 koolist tööturule siirdunutest asusid ametisse kõrgema või keskastme spetsialistidena (Toomse 2004). Samuti on nende töötuse protsent madalam kui hiljem tööturule sisenejatel ning nende sissetulekud tõusid majanduskasvu ajal võrreldes teiste eagruppidega proportsionaalselt rohkem. 2005. aastal läbiviidud uuringu kohaselt väitsid aastatel 1969–1973 sündinutest 47,2 % ning 1974–1978 sündinutest 49,5 %, et on oma sissetulekuga „väga rahul” (Katus jt 2008), samal ajal kui nii vanemate kui ka nooremate kohortide seas olid need osakaalud väiksemad (vanematel 43,3 % ning noorematel 46,9 %).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et 1970. aastatel sündinud said täiskasvanuks ajal, mil sotsiaalne struktuur oli nende arengu seisukohalt soodne – vähemasti tööturu ja sissetuleku mõttes. Kindlasti tuleb aga arvestada asjaolu, et 1990. algusaastate märksõnade hulka kuuluvad majanduslangus, kütusekriis, isegi talongid. Senine plaanimajandusel püsinud majandusstruktuur kukkus kokku, hinnad ning kaubavahetusregulatsioonid lasti vabaks ning endine Nõukogude Liidu turg peamise ekspordisihtkohana kadus. Nende arengute tõttu langes 1992. aastal SKP 22 % ning tarbekaupade inflatsioon tõusis 1069 % (Saar, Unt 2008). Samasse aega jäävad kriminaalse maailma hiilgeajad, mil vargused ja tapmised olid iga­päevased. Seega on 1970. aastatel sündinute edukuse mündil ka teine pool: 1990. aastate majanduskeskkond võis soosida ülenevat mobiilsust, ent oli sellegipoolest hektiline, rahapuudus oli igapäevane ning elementaarsete tarbekaupade muretsemine võis osutuda keeruliseks, öistel tänavatel liikumine oli ohtlik ning varguse ohvriks langemine polnud ebatavaline.

 

Jutustatud lood

Nagu öeldud, huvitab mind käesolevas artiklis jutustuste alatoon või neis esinevad mustrid. James Wertsch (2002) on öelnud, et igal narratiivil on oma sisemine struktuur, muster või šabloon (ingl narrative template) ja see on sügavalt kultuurikeskne. Wertschi järgi tähendab muster seda, et kultuuriliselt on lugudes teatud stereotüüpsed rollid: kuri nõid, tagakiusatud noorim kuningapoeg, kes osutub nutikaks, tagasihoidlik sõnakuulelik talutütar, kes abiellub printsiga jne. Sündmuste käik võib kõigis lugudes erineda, ent rollijaotused püsivad samana. Kuigi Wertsch kasutas ise teooriat erinevate kultuuride ajalookäsitluse uurimiseks, võib seda kasutada ka näiteks erinevate eagruppide narratiivide analüüsiks. Mõistagi on need šabloonid ajas muutuvad, kuid võimalik, et ühe perioodi lugusid räägitakse ühes eagrupis sarnaselt. Ka Antonina Harbus (2011) on rõhutanud, et elulugude jutustamisel/kirjutamisel kasutatakse kindlaid kultuurikeskseid skeeme, mis määravad, kuidas kujutatakse jutustuses põhjuslikke ning ajalisi seoseid, suhteid institutsioonidega ning nende rolli isiksuse arengus. Ka see, mida peetakse mäletamisväärseks ning millised tõlgendamisvõimalused on ühel või teisel lool, sõltub sellest, millised on kollektiivselt jagatud arusaamad (Harbus 2011: 212; Corsten 1999).

Minu eesmärk ongi vaadata, millised on intervjuude narratiivsed mustrid. Uurin ka, kuivõrd vastajad viitavad elulugudes omaenda agentsusele ning mil määral viitavad oma elu keerdkäike põhjendades ühiskondlikele muudatustele. Pööran tähelepanu nende valikute kaalutlustele, samuti sellele, millise tähenduse nad sellele ajale üldiselt annavad. Aja kujutamine jutustustes on oluline ka agentsuse seisukohalt: see, milliste rõhuasetustega räägitakse ajastust, mõjutab paljuski iseenda rolli nägemist selles.

Kaduvad pidepunktid ja kiiresti muutuv ühiskond. Kui noor inimene asub oma valikuid langetama, otsib ta eeskujusid ümbritsevast ühiskonnast. 1970. aastate alguses sündinute jaoks pärinesid rollimudelid otsuste tegemise ajal ühiskonnast, mis mõne aastaga drastiliselt muutus. Nii kirjeldas oma 1987. aastal tehtud valikut pärast põhikooli kutsekooli kokaks õppima minna Mart (snd 1972):

...noh selles mõttes ma võin nagu öelda, et see kaubandustehnikum, mis tundus võib-olla kaheksanda klassi lõpetamisel väga tore idee, et voh, milline salamaailm, et restoranid ja baarid, kuhu ju ei saanud ei sisse... et vähe sellest, et sinna nagu ise ei saanud, et nagu üldse keegi ei saanud... et nihuke tore uksehoidja oli seal ees, kes nagu hoidis pooltühja saali... mõtled, et siis nagu kuulud mingisugusesse salamaailma praktiliselt eksole... Et... et... noh, hilisema järelemõtlemise tulemusena ei olnud see otsus võib-olla kõige õigem, et ega see tehnikum peale keskhariduse suurt midagi ei ole andnud eksole.

Ei saa muidugi välistada, et Mart oleks oma valikut kahetsenud ka siis, kui ühiskond poleks muutunud: 15-aastaselt tehtud eelistused võivad muutuda mis tahes riigikorra puhul. Ent konkreetsel juhul on märkimisväärne, et terve Mardi kirjeldatud restoranisüsteem ja -korraldus ning nende sümboolne tähendus ühiskonnas muutus drastiliselt. Ajastul, millele informant viitab, oli (teatud) restoranidele ligipääs keeruline ning järjekorrad restoranide uste taga olid tavapärased. Järjekordi haldasid kõrge sotsiaalse ja sümboolse staatusega portjeed, kes lasid inimesi sisse pahatihti oma suva järgi (sh väljaspool järjekorda). Seega oli tutvus mõne restoranis töötava inimesega ihaldusväärne sotsiaalne kapital. Ehkki restoranid kui toitlustusasutused pole kadunud ning ka kokkade ametikoht on olemas, on nendele omistatud tähendus sümboolses hierarhias muutunud.

Kui Mart kirjeldas oma põhikooli lõpus (1987) tehtud otsust, siis näiteks Riina (snd 1973) rääkis segadusest ja sellega seonduvatest hirmudest keskkooli lõpus (1992):

See [mida oma tulevikuga teha – R. N.] tegi mulle tõsist muret. Küll aga ma teadsin, et, et ma... et kui ma näiteks teen mingit tööd praegu selleks, et ülikoolis raha saada, siis ma käisin õmblemas. Sest ma teadsin kogu aeg, et see on nagu ajutine asi. Eeskujudest oli mul nii palju, et mul oli ema raamatupidaja, siis ma nagu teadsin, et raamatupidamine on väga keeruline. Aga ma õppisin ka raamatupidamise selgeks... Nii et mul oli kõik planeeritud. Seda ma tegin ülikooli kõrvalt. Igaks juhuks, see on nagu see mure, et sa pead millegagi reaalselt raha teenima. Noh, nagu õpid õpetajaks. Vaata, see on see, et sul ei ole korralikke eeskujusid. Mida ma olin näinud, oli ema töökoht ja õpetajad. Nii et mind kutsuti tegelikult... Mul oli nagu selline plaan, et kui ma saan matemaatika õpetajaks, siis ma lähen X kooli, sest ma ei olnud näinud muid asju... Mulle tundus, et kooliõpetaja ametil pole ju nagu viga midagi, et suvi on vaba ja vaheajad on pikad ja poolest päevast saad koju ja põhimõtteliselt õpetaja... klassijuhataja arvas, et must saaks väga hea õpetaja. Aga... kui ma siis juba Pedas olin, siis ma sain küll aru, et... Et okei, ma võin selle kõik ära õppida – kahendsüsteem ja kaheksandsüsteem ja kõik – aga keegi on selle välja mõelnud. Ja ma ei saa kunagi aru inimestest, kes on selle välja mõelnud. See oli see viga.

Riina näide illustreerib, et ka tema otsis rollimudeleid, ent oli segaduses, millist valida. Asjaolu, et tema segadus tulenes ühiskonnakorra muutusest, on spekulatsioon, sest mõistagi pole selline peataolek mis tahes ajal harv nähe keskkoolilõpetajate seas. Ometi ei lõpetanud ei Mart ega Riina oma valitud eriala. Mart ei läinud kõrgkooli kohe pärast keskkooli lõpetamist, vaid töötas erinevatel ametikohtadel, kuni otsustas minna kunstiülikooli disaini õppima. Selle lõpetanuna ei leidnud ta ka disaineri elukutses oma tõelist kutset, vaid töötas erinevatel turundustöökohtadel ja IT-valdkonnas. Riina katkestas matemaatikaõpingud ning asutas turundusfirma, õppis juurat ning ajalugu ja on osalenud aktiivselt ühiskondlikus elus. Nende hektiline karjäär polegi siinkohal nii oluline (kuigi see on iseloomulik paljudele selle kohordi esindajatele), pigem on märkimist väärt asjaolu, et kummagi ametikohta, positsiooni ega eluala polnud valikute langetamise hetkel sellisel kujul olemas. Teisisõnu kumab mõlema jutust läbi, et nad tegid oma valikud olukorras, kus meelepäraseid eeskujusid polnud ja olemasolevad olid muutumises.

Karmist korrast kaoseni. Et poliitilised muutused toimusid kiiresti, võivad keskkooliperioodi kirjeldused erineda sõltuvalt sünniaastast ning 1970. aastate alguses sündinute lugudes võib sagedamini kuulda repressioonide hirmust:

Kati (snd 1970): Olin abituuriumis 87–88. Pole hiljem mõelnud selle peale, aga teatud osa ajast tundsin ennast laulva revolutsiooni põlvkonnana. Hirvepargis ma ei käinud, aga klassijuhataja käis ja rääkis. Fosforiidikevade 87... 10. klassi lõpu ajal oli midagi kevadel tunda. Keskkooli viimases klassis oli meil paar noort õpetajat – ajalugu ja kirjandus. Ja me kirjanduse õpetaja nii-öelda vabanemise intuitiivses tajus... et NL kukub kokku, et meile omavoliliselt jättis võtmata teatud osa programmist ja sellest, mis oli ette nähtud, me lugesime ainult „Hamletit” ja „Fausti”. Ja siis hakkas ta rääkima meile Piibli müüte. Me konspekteerisime tunnis. Detsembri alguses käis KGB ja ta pandi hullumajja kinnisesse osakonda. Ja siis tuli pensionile läinud õpetaja tagasi. Käis erk­rohelise krimpleenkleidiga ja tindiga lillaks värvitud juustega. Siis tuli „Vaikne Don” ja „Ülesküntud uudismaa”.

Kati lisas, et koolidirektor oli helistanud ta emale ning ähvardanud ka Katit hullumaja ning koguni Siberisse saatmisega, kui viimane kirjandus­õpetajaga peaks suhtlema. Kati tsitaat tundub liialdatud. Goethe kuulus ka nõukogude ajal kooliprogrammi, 1987. aastal ei saadetud enam kedagi Siberisse ning õppeprogrammi eiramise eest võidi halvimal juhul ehk koolist vallandada. Minu jaoks on Kati jutus oluline muu. Ta mäletab ja soovib edasi anda seda hirmu ja segadust, mida ta keskkooli lõpuklassis tundis. Nagu ta isegi viitab, tunneb ta selliste läbielamiste tõttu end „revolutsiooni põlvkonnana”, sest õhus oli intuitiivselt võimalik tajuda vabanemist, ent teisalt valitses süsteemi siiski raudne haare, mis reaalselt inimesi hirmutas.

Lugusid reaalsest hirmust jutustasid ka Janek (snd 1971) ja Hannes (snd 1973), rääkides oma põgenemistest kohustusliku Nõukogude sõjaväeteenistuse eest. Janek pääses teenistusest tänu ema tutvustele. Ta teeskles pime­soolepõletikku ning pidi läbi tegema pimesoole eemaldamise operatsiooni. Hannesel läks mõnevõrra kergemini:

V: Ma mäletan seda, et meil oli üks hetk, kus [---] meile teatud inimesed helistasid läbi... ja ütlesid, et poisid, pange nüüd metsa. Ma mõtlesin, et mis mõttes metsa, ta ütles, et muidu lähete Afganistani kohe [---] See oli enne nüüd, kui siis ametlikult asi läbi sai, kui oli see viimane agoonia... kui siis öeldi, et noh põhimõtteliselt minge kodust ära paariks päevaks... noh eks me siis läksime.

K: Ja käidi siis kodus ka?

V: Ei käidud, aga ma ei tea, miks, [---] see kes helistas, et tal oli... noh teda tasus nagu selles mõttes kuulata, [---] ta teadis tegelikult, millest ta nagu räägib... ja ja ju siis oli plaan, aga no ju see plaan siis mingi hetk võib-olla või siis nad juba said aru, et see on lootusetu juba...

Seega kumas nende juttudest läbi hirm, mis aga järgmisel hetkel (ja veel enam tagantjärele) tundus juba absurdne. Piiripealne olek ja taju „limbos” veedetud ajast kõlab ka nende jutustustes, kes olid sündinud mõni aasta hiljem. Erinevalt Kati kujutatud karmide reeglitega maailmast oli nii mõnegi noorema vastaja loodud pilt paradoksaalsel kombel vastupidine. Marko (snd 1974) võrdles keskkooliaega ajastuga, mida Erich Maria Remarque oma raamatutes on kirjeldanud: „...kõik laguneb ja kaob.” Sama fenomeni pidas silmas ka Tarmo (snd 1976), viidates sellest perioodist kõneledes Hemingway teostele ja tema kadunud põlvkonnale. Mõned 1990. aastate alguses keskkoolipõlve veetnud vastajad läksid kaugemalegi:

Henri (snd 1975): Ei, aga mõtle, keskkooli ajal, kas oleks nagu võimalik, me käisime näiteks keskkooli ajal Eeslitallis ja jõime kokkuleppel baari­daamiga seal alkoholi eksju. Praegust see pole enam võimalik ju. Sa saad ju trahvid ja kõik mis asjad eksju kaela.

Meelis (snd 1973): Seda küll jah.

H: Asi on läinud tunduvalt nagu korrastatumaks eksju. Ja nõukogude ajal polnud see ammugi enam võimalik eksju. Et see oli ikkagi mingisugune aeg, kus sul nagu

M: Vabadus oli üle igasuguste piiride...

H: Täpselt...

Kati, Janeki ja Hannese keskkooliaega lahutasid Henri, Meelise, Tarmo ja Marko omast vaid mõned aastad. Ja ehkki nende rõhuasetused on jutustustes erinevad – ühed kirjeldavad hirmu karistuste ees ning teised karistamatust –, ühendab siiski nende lugusid ajastu taju. Nad tunnetavad seda aega ühelt poolt murrangulisena, teisalt vahepealsena.

Lõbus segadus. Täiskasvanuks saamine ei toimu üleöö. Elus on küll teatud verstapostid ja eri ühiskondades erinevad rituaalid selle tähistamiseks, ent paratamatult jääb lapsepõlve ja täiskasvanuperioodi vahele teatud eneseotsingute aeg, mil inimese staatus on ebakindel. Antropoloogias kasutatakse selle eluperioodi kohta mõistet liminaalne ebakindlus (Gennep 1960; Turner 1969). Minu informantide seas langes see liminaalne ebakindlusperiood kokku ajastuga, mil neid ümbritsev ühiskond läbis samasugust perioodi. Seetõttu pole imestamisväärne, et nende loodud ajapildis on omajagu ebakindlust ja segadust. Teadmatus muutuste suuna osas võib tekitada kõhedust tuleviku ees, ent see hirm ei paista kuigivõrd välja narratiivist. Kindlasti on hirmu puudumise üks põhjustest asjaolu, et oma elust räägiti mulle tagantjärele ning juba positsioonil, mil teatud rahulolupunkt elus oli saavutatud, mistõttu vaadeldi ka ajastut retrospektiivselt. Teisisõnu, ehkki majanduslikke kitsaskohti mainiti, ei olnud need valdavad ning kõlama jäi pigem positiivsus.

Kristi (snd 1974): See oli... see oli rubla lõpp. Väga lõbus aeg oli.

Mart (snd 1972): ja ... see oli päris pull aeg... saada ei olnud midagi, aga kõike sai teha...

Peeter (snd 1974): me sattusime elama huvitaval ajal eksju... või keskkoolis käima huvitaval ajal...

Kui käesoleva ühiskonnakorraldusega ollakse rahul, hinnatakse ka muutusi enamasti positiivsena, isegi kui nende läbielamine tähendab majanduslikku virelemist või raskusi (vt ka Vogt 2005). Tähelepanu väärib siinjuures seik, et kõigi jutust võib aimata teatavat kõrvalseisja pilku, mis kõige paremini on sõnastatud Peetri väljendis „sattusime elama”. Muutuste kõrghetkel olid informandid liiga noored, et ise nende eesotsas olla, seega on arusaadav, et toimuvat hinnati kõrvalt. Selline jutustamisstrateegia tuleneb ilmselt sellestki, et paljud neist ei osanud muretseda oma tuleviku pärast, kuid ei pidanud väga pead murdma ka oleviku (eluaseme või toidu) pärast, kuna elasid vanemate juures. Lisaks sellele olid nad oma elutee kujundamisel alles stardipakkudel ning ei pidanud muutuste tõttu oma elu ümber orienteerima. Peeter rääkis, et saab alles tagantjärele aru, milliste dilemmade ees olid pöördehetkedel ta vanemad („sisuliselt nende elu keerati nagu pea peale”) ning et ta oli nende suhtes tollal ülekohtune. Ta meenutas, et pidas neid siis argadeks, kuna nad muretsesid argiste asjade pärast („ja nad ikka mõtlesid, et peaks ostma nagu makarone ja asju ja niimoodi...”), selle asemel et rõõmustada positiivsete poliitiliste muutuste üle ühiskonnas. Ka Riina, kes elas juba keskkooli ajal üksi ja pidi peamiselt ise leiva lauale otsima, väljendas arusaamatust selle üle, miks inimesed muretsesid: „Aga noh, see sihukene vanemate erutus, et ei tea, mis nüüd saab... Mis siis saab?” Riina sõnul pidas tema kogu muutusteprotsessi normaalseks ning ei näinud põhjust liigseks pabistamiseks.

Ilmselt on sellise suhtumise taga mitu põhjendust. Ühelt poolt on noored inimesed valdavalt optimistlikumad, sest nad pole kogenud pettumusi ega näinud nii palju elu pahupoolt. Teisalt hakkas ühiskond muutuma peaaegu samaaegselt sellega, mil nad hakkasid märkama, mis neid ümbritsevas maailmas väljaspool kodu toimub. Seega kasvasid nad koos muutustega ning muutus kui selline sai nende jaoks normaalse elu osaks. Ehkki nad ei juhtinud ühiskondlikke muutusi, mõjutas poliitiline atmosfäär nende endi aktiivsust ja algatusvõimet. Riina jutustas, kuidas nad algatasid klassikaaslastega õpilasi mõnitava geograafiaõpetaja vallandamise, Kaido (snd 1970) kirjeldas komsomoliorganisatsiooni kinnipanekut. Hannes rääkis, kuidas ta koos klassivendadega keeldus käimast perekonnaõpetuse tunnis, sest seal kirjeldatav ei vastanud tema hinnangul kaasaegsele käsitlusele seksuaalõpetusest. Pärast vaidlusi kooli juhtkonnaga saavutasid nad kaaslastega aine sisu muutmise. Niisiis mõjutas muutuste atmosfäär ja nõukogude korra delegitimeerimine neid kriitiliselt suhtuma end ümbritsevasse korda. Seega räägitakse ühelt poolt sellest ajast passiivse agentsuse vormis („sattusime”, „huvitav”, „põnev aeg”), nähes enda rolli pigem kõrvalt­vaatajana; teiselt poolt aga räägitakse lugusid, milles kõneleja agentsus on tugev – ent ka siis viidatakse ajastu hõngule ja muutuste algatamisest räägitakse kollektiivses vormis: „aga sihuke kogu aeg oli väike sihuke nagin ja proovile panemine ja õpetajatel ja meil omavahel ja” (Hannes).

„...see kuidagi juhtub” – kinnine kindlustunne. Optimistliku tule­vikuperspektiivi taga võis olla ka seik, et informandid kasvasid üles nõu­kogude ajal, mida meenutatakse enamasti kui kindlat ja turvatunnet pakkunud ühiskonda (Jõesalu 2005, 2016). Kuigi selle ühiskonna reegleid saab täna vaadelda ebaõiglaste ja sotsiaalsetest suhetest liigselt sõltuvana, oldi siiski nendega tuttav ning see pakkus turvatunnet, mida Henri Vogt (2005) on nimetanud kinniseks kindlustundeks. See tähendab, et ajahorisont oli suletud (kord oli kindel ning arenguperspektiivid limiteeritud), ent struktureeritud. Seega ei teadvustanud ka tollased noored ohte, mis võiksid tööturule siirdumisega kaasneda. Kombineerituna üldise optimistliku suhtumisega, on Taneli (snd 1973) lähenemine üsna tüüpiline:

Mulle tundus, et ma tahaksin saada diplomaadiks. Ja noh, kui reaalne see oli sel ajal, või... noh, seda ei osanud nagu hinnata. See oli umbes samasugune tahtmine nagu, et tahan saada kosmonaudiks. Noh, võib-olla natuke rohkem. [---]

K: Oskad Sa öelda, mis või kes seda huvi mõjutas?

V: Ei. See oli kuidagi niimoodi noorusest peale. Ma olen nagu see põlvkond, kellele kesktelevisioonist kogu aeg näidati ja rõhutati NATO ohtlikkust ja agressiivset blokki ja-ja... ja tankid sõitsid ja nii edasi. [---]

K: Kas see diplomaadi koht, olid Sa nagu selles väga kindel või oli sellele varuvariante ka? Kui selge see siht oli – töökoht, haridus jne?

V: Ei olnud. Absoluutselt ei olnud. Ei. Ma olin täiesti kindel, et see kuidagi juhtub ja sellepärast ei ole vaja muretseda. Tõesti, see, et ma pean hakkama kunagi, ütleme viie aasta pärast tööle hakkama, et see nagu ei tekitanud minus... Noh, tööpuudus kui selline ei tundunud mulle üldse võimalikuna. Nii, et noh, see probleem, mis praegu, et tööd ei ole noortel... noh, võimatu. Täiesti, et kui Sa oled vähegi peaga tegija, sellist asja ei saa juhtuda.

See intervjuukatke illustreerib kõnekalt ka seda, et paljude jaoks olid nõukogude ajal veedetud lapsepõlve huvid siiski erialavalikul olulised ja seda isegi juhul, kui ideoloogilised kaalutlused ametivaliku taga olid võrreldes lapsepõlveusuga kardinaalselt muutunud. Tanelist diplomaati siiski ei saanud, ent ta töötas intervjueerimise ajal kõrge riigiametnikuna ja ta tööl oli ka rahvusvaheline dimensioon. Kui Tanel teadis, kelleks ta saada tahtis, siis paljudel seda luksust polnud. Taavi (snd 1972) jutustas, et ei osanud oma tulevikku kuidagi ette kujutada ning „lasi elul minna”, kuid ei kartnud muud kui „tüütuid kohustusi”. Ta oli intervjuu hetkel töötu, ent oli „ajanud erinevaid ärisid” ning oli oma tuleviku suhtes optimistlik. Taas – vooluga kaasaminejaid leiab igal ajastul ning selles pole midagi eripärast. Küll aga pole noorel inimesel muutuvas ühiskonnas kuigivõrd aimu, kuhu see vool üleüldse viia võib, sest ühiskonnakord ja selle sümboolsed rollid on muutumises. Seetõttu rääkisid paljud intervjueeritavad lugusid, milles nad sattusid olukordadesse või ametikohtadele, mille olemasolust neil polnud enne seda aimugi või mille tööiseloom töötati välja ajal, mil nad sellele ametikohale asusid. Ehkki sellistel puhkudel sõltus paljugi informandi enda agentsusest, ettevõtlikkusest ja võimest kohanduda ning muutusi algatada, rõhutas jutustamisstiil sageli juhuslikkust ja „sattumist”. Nii rääkis Hannes oma tööleasumisest tänaseks ühe populaarsema ajakirja turundusjuhi kohale:

K: A kuidas see mõte tuli?

V: Eem... noh minu mõte tuli niimoodi, et tänava peal tuli mulle kodanik vastu, küsis mis teed, ma ütlesin, et noh näed koolis käin ja [---], küsis kas sul aega on... ma ütlesin, et ei oska öelda, sõltub mille jaoks, et näe sihukest asja tahan tegema hakata, ma ütlesin, et muidugi, teeme ära.

K: Mhm see oli sul ühesõnaga mingisugune tuttav kuskilt varasematest aegadest?

V: Jah... jah ja... siis sai tegema hakatud noh see oli ka sihuke... eks ta vaevaline oli... mäletan neid aegu, kui ma trükikojas ise käisin neid lappamas ja vahelehti sinna panemas nendele kümnele tuhandele ajakirjale ja asjadele... sihuksed suhteliselt vahvad ajad olid.

Ka siin tasub tähele panna, et Hannes viitab „vahvatele aegadele” ehk millelegi, mis eksisteeris temast sõltumatult ning mille keskele tal oli õnn sattuda. Paljudel olid sarnased kogemused: asuti tööle ettevõttesse või valdkonda, mis oli alles kujunemas, ning ametikohale, mille kohustused erinesid selle ameti ülesannetest nii tänapäeval kui ka nõukogude ajal.

Uued erialad ja juhuslikud eluvalikud. Eelöelduga ei taha ma siiski väita, et kõigi vastanute elutee otsuseid varjutas juhuslikkus või teadmatus. Mitmed informandid unistasid juba lapsepõlves tulevasest ametikohast ning viisid oma eesmärgi täide. Nii soovis Marek (snd 1973) saada loomaarstiks, Kristel (snd 1973) advokaadiks või prokuröriks ning Merje (snd 1977) näitlejaks. Nii ka läks. Paljud unistasid aga ametitest, millest nad olid kuulnud, kuid mida kas nõukogude ühiskonnas polnud või mille töökorraldus oli sel ajal teistsugune. Nii tahtis Meelis saada antropoloogiks, ent sellist õppekava polnud tema keskkooli lõpetades veel ülikoolides avatud. Kristi soovis saada moekunstnikuks, kuid kinnitas, et poleks seda kindlasti kaalunud, kui perspektiiv oleks olnud Tallinna Moemajas ajakirjale Siluett moejooniseid teha.

V: Mmm... Pariisi pidin minema, kuulsaks ja rikkaks saama, aga ma ei tea, kuivõrd tõsiselt ma seda tol hetkelgi võtsin... See oli rohkem naljaga vist... praalitud vist.

K: Et õppima siin ja töötama Pariisis?

V: Jah, mingi sihuke jutt käis küll kogu aeg, ERKI esimestel kursustel eriti. Ma arvan, et ma ei võtnud seda ise ka... väga tõsiselt. Praalimine nagu rohkem.

K: Mida sa tahtsid õppima minna?

V: Oi, moekunsti. Pierre Cardiniks saama.

K: Miks sa moekunsti tahtsid? Millest see tingitud oli?

V: Ma arvan tagantjärgi, et kas ma seda väga tõsiselt ise võtsin, et sihuke praalimine rohkem. „Ära õienda, tahan kuulsaks ja rikkaks saada” (naer).

Intervjuu ajal oli Meelis kinnisvaramaakler, olles pärast keskkooli õppinud põgusalt teoloogiat ning töötanud muuseumis. Kristi, ehkki moekunstieriala diplom taskus, oli intervjueerimise ajal vabakutseline ajakirjanik ning asutas hiljem oma ettevõtte. Kumbki ei kahetsenud oma unistuste luhtumist. Kristi rääkis unistuse liivajooksmisest huumoriga, ent Janek oli tollase ühiskonna utopistlike tulevikuplaanide suhtes kriitilisem. Ta meenutas, et paljudel oli tunne, et kuna piirid on nüüd lahti, siis tasub vaid välismaale reisida ning saabub läbimurre, viidates näiteks ühe popansambli intervjuule, kes uskus siiralt, et jõuab Inglismaa muusikaedetabelis esimese 20 sekka.

Kui Meelisel oli soov õppida midagi, mille õppekava polnud tema sisse­astumisajaks veel avatud, siis nii mõnedki informandid sattusid enda sõnul juhuslikult õppima eriala, mis just nende keskkooli lõpetamise ajal avati (kunstiteadus, rekreatsioon, politoloogia). Teised sattusid õppima erialasid, mille sisu oli pidevas muutumises (informaatika, ärindus), ning tundsid sageli, et on õppejõududest targemad. Mõistagi ei tähendanud see seda, et nad oma erialal kuigi kogenud või targad oleksid olnud (seda ka enda hinnangul), pigem illustreeris see asjaolu, et neil uutel elualadel polnud Eestis parasjagu kedagi, keda saaks tänapäeva mõistes professionaaliks pidada. Seega ei tähendanud asjatundmatus tihti seda, et sel erialal tööd ei leitud. Nii kirjeldas Ave (snd 1973) tööintervjuud ametikohale, kus oli nõutud arvutioskus. Kuigi Ave polnud arvutiga varem kokku puutunud, ei heidutanud see teda kandideerimast. Enne vestlusele minekut palus ta oma poiss-sõpra end arvutitundmises veidi harida. Sõber üritaski teda instrueerida masinat kasutama, ent kuna õpetussõnade jagamise hetkel polnud arvutit käepärast, ei saanud Ave kuigi­võrd targemaks. Seetõttu ei läinud tal ka õnneks tööandjatele demonstreerida, et ta tegelikult ka arvutitega midagi teha oskab. Ta palgati siiski, sest ta jättis entusiastliku mulje ning talle taheti anda võimalus. Sarnase loo rääkis Hannes, kes pidi töövestlusel lahendama raamatupidamisülesande, milles ta haledalt läbi kukkus, ent palgati sellegipoolest. Sellised tänapäeval koomilisena tunduvad lood näitavad, et tegelikult polnud tööturul professionaale eriti võtta, sest ka ülikoolides polnud õppekavad uuendatud ning kogemustega töökäsi nappis. Nii jutustataksegi neid lugusid peamiselt juhuslikkuse võtmes, jättes enda agentsusele tagasihoidliku rolli.

Usk iseenda võimetesse. Mõistagi erineb agentsuse aste eri jutustustes. Kuulsin ka lugusid, milles informant haaras ise initsiatiivi. Üks sellistest oli Toomas (snd 1975):

No see oli see, et... noh midagi ju pidi tegema, et... Me saime küll aru, et... et nüüd on see õige aeg, et kõik teevad midagi, et... Siis me nagu... siis me nagu... tegime nagu firma ära ja siis olid hästi suured plaanid, mõtlesime, et võib-olla peaks arvuteid hakkama Ameerikast siia nagu importima, arvutitega oli mingi jama, neid ei olnud üldse... Siis me tegime keskkooli kantseleis, trükkisime trükimasinaga sihukse koltunud vene stiilis paberi peale, tegime nagu mingisuguse inglisekeelse kirja ise oma peaga, mis nagu kubises vigadest, sest me nagu ei tahtnud seda inglise keele õpetajale ette näidata, ja siis saatsime nagu selle faksi teel siis à la, noh peaaegu et Bill Gatesile, ma arvan... ja siis... et... meil on siin umbes (naer) väga suurepärased võimalused... teid esindada... Aga noh, sellega siis nagu väga hästi ei läinud ja siis... Vastuseid vist ei tulnud väga...

Ka Toomas jutustas oma lugu läbi huumoriprisma – midagi sellist ei kujutaks ta täna ettegi. Ometi ei olnud ta löödud oma toonaste, koolipoisina tehtud plaanide luhtumisest. Kui ärist Bill Gatesiga asja ei saanud, lõi ta käed hoopis oma kooli direktoriga, kes kurtis talle, et kooli remontimiseks napib raha, sest ehitusfirmade pakkumised on kõik kallimad kui kooli remondi­eelarve. Ehkki kooli remondiprojekt tähendas seda, et lõpuks pidi Toomas koos sõbraga ise pintslid ja pahtlid haarama ning kasumit ta sellest siiski ei saanud, jätkas ta uute ärivõimaluste otsimist. Peagi saabusid uued väljakutsed ning tänaseks on ta suure ettevõtte omanik ja üsna jõukas. Ent ka see lugu pajatab sellest, et suur roll oli ajastul ja muutuval elukorraldusel. Toomas rõhutas ka ise, et oli „sogane aeg” ja „põhimõtteliselt nagu võisid teha ükskõik mida ning oli vaja ainult pealehakkamist [---] ... et midagi saavutada”. Teisisõnu, isiklik initsiatiiv ja agentsus on Toomase jutustuses olulisel kohal, ent see ei toimi ilma viiteta perioodile, mis „kubises pakutavatest võimalustest”.

Sageli räägitigi oma karjäärist kui millestki, mis pigem „juhtus”, kui oli enda algatatud. Üks selline lugu pärineb Karinilt (snd 1976), kes kandideeris esialgu sõbranna kutse peale ülikooliõpingute kõrvalt sekretäriks, ent liikus sealt kiiresti edasi:

Mina tegelesin Euroopa Liidu asjadega 22-aastaselt, eksole, omamata mingit magistrikraadi. [---] Ma mäletan, kui ma läksin sinna Euroopa Komisjoni, ma pidin käima iga kuu Euroopa Komisjonide koosolekutel... Eestit esindamas. Ja kui ma 22-aastasena sinna kohale lipsasin, siis enamus olid mingid seitsmekümnesed gerondid, mingid professorid, eks ole. Vaatasid mind küll suu ammuli, et kes ma sihuke olen üldse. Ma mäletan väga hästi, sest me jäime nagu hiljaks, esimesele või teisele koosolekule jäime hiljaks, ja siis ma tulin sealt uksest sisse ja nurga peal istus mingi Belgia või Hollandi esindaja. Kui ma niimoodi uksest sisse hakkasin hiilima, siis ta ütles mulle niimoodi, et: „Oi, et nii hea, et nüüd tuuakse kohvi.” (naerab) Mina ju punastasin seal, onju. Võtsin oma koti ja kobisin niimoodi, kogu seltskond vaatas niimoodi vaikides, kuidas ma ümber laua otsisin seda Eesti silti ka veel. Kus see kurat on. Prantsatasin sinna Eesti koha peale maha ja siis terve seltskond vaatas mind lihtsalt niimoodi suu lahti. Et no me tegime karjääri küll ja me saime üsna ruttu nagu edasi liikuda aga samas me ei olnud need süsteemide ülesehitajad...

Karini lause, kus ta räägib, et nad polnud süsteemide ülesehitajad, vaid selles kiirelt edasiliikujad, viitab samuti juba eespool mitmeid kordi kirjeldatud paradoksile, mis paljude informantide jutust läbi kumab: oldi nagu kõrvalseisjad, aga ei oldud ka. Räägiti oma karjäärist ja suurest vastutusest, mis juba noores eas tuli erinevatel ametikohtadel võtta. Ka sellest räägiti, kuidas töötati nädalavahetustel, öösiti, selle eest tasu ootamata – sest ind oli suur ja aeg oli põnev. Ent kõigi lugude juures on siiski üheks keskseks tegelaskujuks Pöördeaeg. Karin rääkis ka:

Võib-olla ka see kohutav usk enda võimetesse, tänu sellele, kui me olime perioodil, kus saigi ennast kohutavalt palju proovile panna. [---] Meile anti ikka sihuksed ülesanded, mis olid ilmselgelt meile ülejõu käivad ja kellelegi teisele neid ka anda nagu ei olnud.

Teisisõnu on informantide jutustused agentsuse seisukohalt vastuolulised. Lugusid räägitakse justkui kõrvalseisja positsioonilt, ent teraselt kuulates on loo kangelastel täita väga oluline roll: algatatakse koolisüsteemi muudatusi, asutatakse firmasid, juhitakse osakondi ja nõustatakse poliitikuid. Kõneldakse sogastest, segastest aegadest, milles tulevik oli teadmata, rollimudelid puudusid, ent tagantjärele hinnatakse neid aegu põnevateks, vahvateks ja huvitavateks. Nende aegade kujundamisel ei nähta endal suurt rolli, küll aga näitas see aeg kätte paljud uksed, mida julgelt avati.

 

Kokkuvõtteks

Rapuntsli loo võrdluse juurde naastes võiks öelda, et informantide jutustused ei klapi ei Grimmide ega Hollywoodi ekraniseeritud versiooni tonaalsusega. Nad pole ei oma saatusega leppivad vaeslapsed ega röövleid taltsutavad kuningatütred, vaid midagi vahepealset. Oma lugudes on nad küll ise oma õnne sepad, ent kirjeldavad edu pigem süllekukkunud võimaluste ärakasutamisena kui meeleheitliku eduotsinguna, omistades omaenda isiksuseomadusele väiksemat rolli. Miks see tänapäeva edukeskses individualistlikus ühiskonnas nii on? Ilmselt on põhjuseid rohkem kui üks ja kõiki neist ei jõua siinkohal lahata, ent peatun alljärgnevalt mõnel võimalikul.

Kindlasti pole minu informantide jutustamise stiil ainukordne ega ainult sellele eagrupile omane. Sellist enda agentsuse taandamist on uurijad täheldanud ka nn võitjate põlvkonna lugudes (snd 1965, vt Grishakova, Kazjulja 2008; Saar, Unt 2010). Ilmselt tuleks siin vaadata, kellele ja millistes tingimustes lugu jutustatakse. Uurijale jutustatakse tõenäoliselt seda, mida arvatakse teda ootavat: mälestusi nii endast kui ka möödunud ajast ja suhetest nende vahel. Mõnes teises situatsioonis aga räägitakse oma agentsus suuremaks. Nii näiteks on tavaline meedias osutada tänaste noorte saamatusele, tuues eeskujuks siirdeaja noorte ettevõtlikkust ja pealehakkamist (Kattel 2013; vt ka Nugin 2015).

Teisalt võib põhjus peituda selles, et suurte muutuste tunnetamise ajal on paratamatult üksikisikul tunne, et kuigi ta võib mõjutada teatud protsesse, on ta siiski millegi suurema osa. Seega isegi juhul, kui inimene astub otsustavalt samme enda või teiste elukäigu parandamiseks või ühiskonnaprotsesside muutmiseks, on ebastabiilsel ajal palju kontrollimatuid muutujaid, mida ei suudeta parimagi tahtmise juures hallata. Mõistagi on neid ka stabiilsetel aegadel, ent nende kontrollimise võimalus või võimatus on enamasti teada ja ühene. Ebastabiilsel ajal aga võivad kindlana tundunud asjaolud muutuda või silmapiirilt kaduda ja vastupidi – kontrollimatud asjaolud muutuda kontrollitavateks. Niisiis võib sarnast jutustamisstiili kohata ka teistel pöördelistel aegadel, nt sõjaaegsete põgenemisteekondade jutustustes, kus ühelt poolt võeti initsiatiiv ja oma saatus enda kätte (ei jäädud ootama repressioone), kuid oma lugusid räägitakse siiski võtmes, milles aeg ja selle iseloom on olulisem protagonist kui indiviid ise (vt Jaago 2016).

Ehkki jutustustes on alati pooltoone rohkem kui sotsiaalteadlaste üldistustes, jätab teatud ajaperioodi kogemus jutustustele selle ajastu pitseri ning samas ajaraamis ja ühise sotsiaalse taustaga inimesed kipuvad rääkima oma kogemustest sarnase mustri järgi. Intervjueeritud eagrupile on omane põimida sotsiaalse keskkonna juhuslikkust, kaootilisust ja kiiret muutumist omaenda eluloo valikute ja agentsusega. Nad rõhutavad kiireid muutusi (range korra vahetumist kaootilisega, kaootilise korra vahetumist stabiilsega) ning individuaalseid initsiatiive kirjeldatakse ümbritseva õhkkonna kontekstis, mis sellist initsiatiivi soosis ja õhutas. Aega kujutatakse sealjuures positiivselt, ehkki märksõnad „kaootilisus”, „ebakindlus”, „sogane” ja „keeruline” pole aprioorselt midagi ihaldusväärset.

Me kõik jutustame vaid valitud peatükke oma elust ning sealjuures mõtleme alati end näidata küljest, kust tahame, et teised meid näeksid. Ühelt poolt eeldab see enda (meie hinnangul positiivseks peetavate) isikuomaduste rõhutamist. Teisalt tuuakse sageli välja aspekte, milles iseenda isiku või selle omaduste roll võib olla pisem, ent mis panustavad sellegipoolest isiku kuvandisse ja loovad sellele sümboolset kapitali (Bourdieu, Wacquant 2005). Seda võiks nimetada ka põlvkondlikuks kapitaliks (Nugin jt 2016; Nugin, Kalmus 2017), st sündimine ja elamine teatud ajahetkel muutub omaette ressursiks ning selle esiletoomine annab inimesele ühiskonnas teatud positsiooni. Seega teatud aegade üleelamine või sel ajal ühiskondlikus elus osalemine annab inimesele lisaväärtust ja teda hinnatakse seetõttu rohkem. Just see võib olla ka peamiseks põhjuseks, miks iseenda agentsust vahel taandatakse ning ajaperioodile omistatakse suurem roll: sel perioodil elamine andis inimestele teatava kogemuse ja panustas nende iseloomuomadustesse.

Artikkel on ilmunud institutsionaalse uurimisprojekti IUT3-2 „Kultuurimuutused: tähendusloome teoreetilised väljad ja mehhanismid” raames ja Eesti Teadusfondi uurimisgranti ETF9130 „Inimlik aeg ja põlvkondade eneseteadvus” toetusel.

 

" ["contents_en"]=> string(4040) "

Keywords: biographical agency, pivotal time, generation of the 1970s, narrative patterns

The article scrutinises the autobiographical stories told by people born in the 1970s. The chosen group spent their adolescent formative years in the whirlwind of the social changes characteristic of Estonia in the 1990s and they found themselves in high positions at an unusually early age, enjoying upward social mobility. The analysis is based on stories elicited from qualitative interviews (biographical, focus-group and in-depth interviews). Specifically, the analysis focused on how the interviewees saw their own role, or agency, and to what extent they referenced the developments in their lives to the social structural background of the political change in the 1990s. The article demonstrates that despite the modern popularity of individual success stories, the informants tend to describe their success as a result of taking advantage of their luck rather than of a desperate hunt for success, thus diminishing their personal role.

There may be several explanations for this phenomenon. A general explanation could be that the key of narration is chosen according to the assumed expectations of the interviewer, thus focusing on the relations between periods of times and life. On the other hand, times of great change may easily make an individual feel only partly responsible. Even if one takes decisive steps to improve one’s personal life or the social situation, unstable times involve a lot of uncontrollable variables. True, some variables are present during stable times, but in most cases the degree of control or lack of control is known. In unstable times, however, normal circumstances may change or disappear altogether, while some uncontrollable conditions may become controllable. Hence, a similar style of narration can also be met referring to events of pivotal times, such as wartime escapes. Although stories are usually told with more nuances than the generalisations of social scientists, the experience of a certain historical period will leave an unmistakable imprint on the narratives of the period, while the people who happen to have shared not only the experience but also a common social background tend to follow similar patterns (narrative templates), when speaking about their experience.

The age group under study tends to interweave the haphazard, chaotic and hectic aspects of the social environment with their own choices and agency of the time. They emphasise the high rate of change typical of those times (from a strict order to chaos, from chaos to stability) and personal initiatives are described in the context of the surrounding atmosphere, which encouraged and promoted such initiative. The times are depicted as positive, although such keywords as „chaotic”, „uncertainty”, „turbulent” and „complicated” are not commonly perceived as such. When telling an autobiographical story, one may often mention some aspects where the personal role of the story-teller is less salient, but which nevertheless contribute to the image of the person, thus increasing their symbolic capital. It could even be called generational capital, as far as being born and experiencing life in a certain period has become a resource in its own right and an awareness of this background is conducive to higher social prestige. This may well be the main reason why personal agency is sometimes diminished and a greater importance is given to the time period, as it was likely to have provided its contemporaries with a certain life experience and contributed to their character.

Raili Nugin (b. 1975), PhD, Tallinn University, Centre for Landscape and Culture, Researcher, raili.nugin@tlu.ee

 

" ["tags_ee"]=> NULL ["tags_en"]=> NULL ["author_image"]=> string(0) "" ["last_modified"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#202 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(13) "last_modified" ["date"]=> string(19) "2017-09-11 14:39:45" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } ["reference"]=> string(6209) "

A a r e l a i d - T a r t, Aili 2006. Cultural Trauma and Life Stories. Helsinki: Kikimora.

B a u m a n, Zygmunt 1998. Life in Fragments: Essays in Postmodern Moralities. Cambridge: Polity Press.

B o u r d i e u, Pierre, W a c q u a n t, Loic J. D. 2005. An Invitation to Reflexive Soci­ology. Cambridge: Polity Press.

Crosten 1999

F u n k, Karlo, T o o t s, Janno, V a h t e r, Tarmo 1995. Mõtteid valmiva põlvkonna ajudest. – Eesti Ekspress 23. I.

G e n n e p, Arnold von 1960. The Rites of Passage.London: Routledge and Kegan Paul.

G r i s h a k o v a, Marina, K a z j u l j a, Margarita 2008. Social risks and challenges of the post-socialist transition period in Estonia: Analysis of biographical narratives. – Qualitative Sociology Review, kd 4, nr 2, lk 106–125.

H a r b u s, Antonina 2011. Exposure to life-writing as an impact on autobiograph­ical memory. – Memory Studies, kd 4, nr 2, lk 206–220.

H i n r i k u s, Rutt 2003. Eesti elulugude kogu ja elulugude uurimise perspektiive. – Võim ja kultuur. Toim Arvo Krikmann, Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 171−213.

J a a g o, Tiiu 2016. Teekonnad ja piirid – elulood piiripoeetika vaatepunktist. – Mäetagused, nr 65, lk 95−116.

J õ e s a l u, Kirsti 2005. „The right to happiness”: Echoes of Soviet ideology in biographical narratives. – Berliner Ostereuropa Info, nr 23, lk 91–99.

J õ e s a l u, Kirsti 2016. We were children of a romantic era: Nostalgia and the non-ideological everyday through the perspective of a ’Silent Generation’. – Journal of Baltic Studies, kd 47, nr 4, lk 557−577.

J õ e s a l u, Kirsti, Nugin, Raili 2012. Reproducing identity through remembering: Cultural texts on the late Soviet period. – Folklore, nr 51, lk 15–48.

K a t t e l, Rainer 2013. Praegused tudengid tahavad pingutamata võitjate põlvkonda jäljendada. Delfi 22. V. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/rainer-kattel-praegused-tudengid-tahavadpingutamata-voitjate-polvkonda-jaljendada.d?id=66168402

K a t u s, Kalev, P u u r, Allan, P õ l d m a, Asta 2008. Eesti pere- ja sündimus­uuring. Estonian Family and Fertility Survey. Tallinn: Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus.

K o g a n, Irene, U n t, Marge 2005. Transition from school to work in transition economies. – European Societies, kd 7, nr 2, lk 219–253.

K õ r e s a a r, Ene, J õ e s a l u, Kirsti 2016. Post-Soviet memories and ’memory shifts’ in Estonia. – Oral History, nr 47, lk 47−58.

N u g i n, Raili 2015. The 1970s: Portrait of a Generation at the Doorstep. (Politics and Society in the Baltic Sea Region 3.) Tartu: Tartu University Press.

N u g i n, Raili, J õ e s a l u, Kirsti 2016. Narrating surroundings and suppression: The role of school in Soviet childhood memories. – European Education, kd 48, nr 3, lk 203−219.

N u g i n, Raili, K a l m u s, Veronika 2017 [ilmumas]. Social generations and societal changes. – The Routledge International Handbook of European Social Transformation. Toim Peeter Vihalemm, Anu Masso, Signe Opermann. London: Rout­ledge.

N u g i n, Raili, K a n n i k e, Anu, R a u d s e p p, Maaris 2016. Introduction: Mapping generations in the Estonian context. – Generations in Estonia: Contemporary Perspectives on Turbulent Times. Toim R. Nugin, A. Kannike, M. Raudsepp. Tartu: Tartu University Press, lk 13–33.

S a a r, Ellu, K a z j u l j a, Margarita 2016. Winners and losers in the generation of winners. – Generations in Estonia: Contemporary Perspectives on Turbulent Times. Toim Raili Nugin, Anu Kannike, Maaris Raudsepp. Tartu: Tartu University Press, lk 256–279.

S a a r, Ellu, U n t, Marge 2008. Selective mobility into self-employment in post-socialist transition: Early birds, later entrants, quitters and shuttles. – International Small Business Journal, kd26, nr 3, lk 323–349.

S a a r, Ellu, U n t, Marge 2010. Falling high: Structure and agency in agriculture during the transformation. – Journal of Baltic Studies, kd 41, nr 2, lk 215–235.

S t u r k e n, Marita 2008. Memory, consumerism and media: Reflections on the emergence of the field. – Memory Studies, kd 1, nr 1, lk 73–78.

T o o m s e, Mari 2004. Koolist tööle: millistelt positsioonidelt alustavad noored oma tööteed. – Noorte siirdumine tööturule: probleemid, vastuolud, kitsaskohad. Toim Rein Vöörmann. (TPÜ RASI sotsiaalse stratifikatsiooni osakonna toimetised 1.) Tallinn: TPÜ RASI, lk 12–39.

T u r n e r, Victor W. 1969. The Ritual Process: Structure and Anti-Structure. Chicago: Aldine Publications.

T w e n g e, Jean M. 2006. Generation Me. New York: Free Press.

V o g t, Henri 2005. Between Utopia and Disillusionment. Oxford: Berghahn Books.

W e r t s c h, James 2002. Voices of Collective Remembering. Cambridge: Cambridge University Press.

" ["visibility"]=> int(1) ["body_visibility"]=> int(0) } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(1) { ["menu"]=> object(Menu)#238 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(5) { ["id"]=> int(84) ["year"]=> int(2017) ["issue"]=> string(3) "8-9" ["published"]=> string(4) "true" ["last_publish_date"]=> object(ActiveRecord\DateTime)#239 (5) { ["model":"ActiveRecord\DateTime":private]=> *RECURSION* ["attribute_name":"ActiveRecord\DateTime":private]=> string(17) "last_publish_date" ["date"]=> string(19) "2017-09-08 13:26:17" ["timezone_type"]=> int(2) ["timezone"]=> string(4) "EEST" } } ["__dirty":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__readonly":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) ["__relationships":"ActiveRecord\Model":private]=> array(0) { } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) } } ["__new_record":"ActiveRecord\Model":private]=> bool(false) }

object(Article)#203 (6) { ["errors"]=> NULL ["attributes":"ActiveRecord\Model":private]=> array(21) { ["id"]=> int(961) ["menu_id"]=> int(84) ["author"]=> string(11) "Janika Oras" ["topic_id"]=> int(3) ["subtopic_id"]=> int(1) ["section_id"]=> int(12) ["pdf"]=> string(11) "J.ORAS_.pdf" ["doi"]=> string(0) "" ["title_ee"]=> string(25) "Laulik jutustab laulikust" ["title_en"]=> string(147) "A singer telling the story of a singer’s life: the biographical ­presentations of Marie Sepp hovering on the border of oral and literary culture" ["subtitle_ee"]=> string(63) "Marie Sepa elulooesitused suulise ja kirjaliku kultuuri piiril " ["subtitle_en"]=> string(0) "" ["contents_ee"]=> string(52419) "

Palun tädist kirjeldus visake tulle
et ta mul tihti ette tulli siis rääkisin
ta elu lugu Kui ta teid ära ei tüüta ehk
siis loete läbi.(1)

 

Nii lõpetab oma järjekordse rahvaluulesaadetise kaaskirja Marie Sepp (1862–1943), Kolga-Jaani lähedal elanud maanaine, laulik ja pärimuse koguja. Kirjas jutustab ta pikemalt kohaliku kogukonna väljapaistvast isikust, laulikust ja ämmaemandast, Vainu tädiks kutsutud Mari Pärtensist (1832–1919). Tsiteeritud lõik viitab mitut laadi suhestumistele, mis ühelt poolt on Marie Seppa ajendanud Mari Pärtensi „elu lugu” kirja panema, aga teisalt sundinud kahtlema selle mõttekuses. Marie ebaluse taga on rahvaluule­kogujatega koostööd tehes kujunenud arusaam, et viimased tunnevad huvi üsna piiratud osa vastu maarahva elumaailmast ja arhiivi ehk ei sobi ühiskonna madalamast kihist pärit lihtsa naise elulugu. Et Marie vaatamata kõhklustele Mari Pärtensist kirjutas, viitab rahvaluulekirjapaneku adressaadi olemuslikule mitmesusele: kirjapanekud ei ole sageli suunatud mitte niivõrd anonüümsele rahvuslikule kogukonnale, mida arhiiv esindab, kuivõrd konkreetsele inimesele. Marie Sepa adressaadiks oli August Pulst teatri- ja muusikamuuseumist, kellega tal oli tekkinud soe usalduslik suhe ja kellega ta tahtis jagada oma mälestusi Mari Pärtensist. Vajadus Marist kirjutada annab märku viimase erilisest kohast Marie Sepa suhtevõrgustikus ja enesemääratluses.

Artikli lähtepunktiks ongi Marie Sepa kirja pandud Mari Pärtensi „elu lugu” ja muu biograafiline aines tema arhiividele saadetud tekstides. Marie Sepa kirjapanekuid võib vaadelda näitena rahvalikust (oma)elulookirjutusest. Kirjutades oma kogukonna- ja pereliikmetest ning iseenda elust XIX sajandi lõpukümnenditel, on ta kasutanud erinevaid jutustamismudeleid. Seetõttu ajendavad tema tekstid arutlema rahvaliku elulookirjutuse võimalike ees­kujude ning erinevate kirjalike ja suuliste inimesest jutustamise viiside üle. Artikli teiseks teemaks on elulookirjutus kui biograafi enesetunnetuslik projekt, nii nagu see väljendub Marie Sepa mälestustes Mari Pärtensist ja nende ühistest laulu- ja mänguesitustest. Tekstid annavad võimaluse jälgida, kuidas ta kirju­tades kujundab enda identiteeti, suhestudes talle isiklikult lähedase kaas­esitaja-loojaga, kes kujutatud ajal oli samuti küpses eas naine.

 

Marie Sepp rahvaliku (eluloo)kirjutajana

Sissejuhatuseks tutvustan Marie Seppa elulookirjutaja ja rahvaliku kirjalikkuse esindajana. See annab võimaluse tuua ühtlasi välja Marie Sepa eluloo pidepunktid: kirjutamine oli kogu elu jooksul tema oluline eneseväljendus­vahend, kujundades tema modernset minatunnetust ja võimaldades osaleda sotsiaalsetes võrgustikes ka väljaspool kohalikku kogukonda (vrd Edlund 2016; Kuismin 2016; Kikas 2014).(2)

Rahvalik kirjalikkus on viimastel aastakümnetel muutunud populaarseks iseseisvaks uurimisteemaks Põhjamaades ja mitmel pool mujal Euroopas (vt Kikas 2015: 33–36; Kauranen 2013: 22–23). Kuna kirjutamine sai üldiseks eneseväljendusvahendiks alles moderniseerumise käigus ja esialgu kasutasid seda ainult vähesed mitteeliidi esindajad, kerkivad Marie puhul üles mitmed tüüpilised rahvaliku kirjalikkuse uurimisega seotud küsimused: kuidas ta kirjutama õppis, mis ajendas teda kirjutama, milliseid kirjaliku eneseväljenduse vorme ja kanaleid ta kasutas?

Marie Sepa kirjutamishuvi sai alguse kodust. Tema isa Hans Kõu oli ümbruskonnas ainus, kes tuli pärast 21-aastast teenistust tsaariarmees koju tagasi. Maailma näinud mehena pidas ta kirjaoskust ilmselt väga vajalikuks, sest juba nelja-aastaselt oskas Marie lugeda ja „siis õpetas isa tahvli peale tähti maalima, nii et vallatuse jauks kunagi aega üle ei jäänud” (ETMM, MO 237:1/35:195). Mõisateenijast emaga seostuvad mälestused lugemisest, emalt oli Marie õppinud nii kiriku lauluraamatu kui ka tollal ilmunud esimeste populaarsete ilmalike laulikute (Jannsen 1860; Brandt 1864) laule. Soosaare vallakoolis, kus Marie sai olude sunnil käia kokku ainult 11 nädalat, paistis ta teiste seas silma nii oma kirjutamisoskuse kui ka üldise vaimse võimekusega.

Pärast leeriskäimist oli Marie aastatel 1879–1886 teenijaks Purtsis (ehk Eessaarel, Vissuvere külas), Mari Pärtensi kodutalus. Sealses suurperes olid säilinud vanemad traditsioonid ja oskused kui mujal ümbruskonnas. Mari Pärtensi ema, Purtsi vanaperenaine Rõõt Meiel oli parim kohalik regilaulutundja, kellelt aastatel 1876–1878 kogutud laulud ilmusid 1886. aastal „Vana kandle” II köites (Hurt 1886; R[eiman] 1897). Võib oletada, et regilaulud, mille Marie Purtsis Rõõdalt ja Marilt õppis ning mida hiljem on temalt korduvalt kirja pandud ja salvestatud, ei seostunud talle juba siis mitte ainult naiste emotsionaalse kooslaulmiskogemuse, vaid ka kirjakultuuri ja eliidi väärtushinnangutega. Marie käis ka kooris laulmas ja näib, et tal võis Purtsis olla isegi omamoodi kirjaliku maailma vahendaja roll – ta on kirjeldanud, kuidas lihavõtete ajal „tõin koolikogust juturaamatuid ja lugesin neid, teised kuulasid” (ETMM, MO 237:1/35:164).

Kirjutamisel oli tähtis koht Marie armastuse loos, mis jääb samuti Purtsis olemise aega. Mariel tekkis romantiline suhe peremehe õepoja Kristjan Sepaga, kes oli samasse tallu sulaseks tulnud. Noored avaldasid oma tundeid ainult salajases kirjavahetuses. Osalt oli põhjuseks pererahva vastuseis, kes lootis, et mõlemal õnnestub oma kehva varanduslikku olukorda „parema partiiga” parandada. Võib-olla enamgi mõjutas noori privaatse, tunnetel põhineva paarisuhte ideaal: keskklassile omane romantilise armastuse mudel levis ka maarahva seas (nt Frykman, Löfgren 2015: 118–121, 191). Marie on oma armastuslugu iseloomustanud lauluridadega: „Ei puu ei tule süsi / või nõnda põleda / Kui armastus mis tõsi / Ja teistel teadmata” (ETMM, MO 237:1/35:203).(3) Kristjan Sepast sai 1886. aastal Marie abikaasa ja 1892. aastal sündis nende ainus poeg. Mõlemad teenisid leiba käsitöö ja mitmesuguste maatöödega, elades Kõue väikekohal Vissuvere külas, kuhu Marie isa oli omal ajal elukoha rajanud.

Meieni on Marie Sepa kirjutistest jõudnud pärimusejäädvustused, nendega seotud omaelulugu ja kirjavahetus. Avalikest kirjutamispraktikatest oli rahvaluulekirjutamine talle ilmselt kõige sobivam ja tuttavam.(4) Mariel oli rohkesti vanema pärimuse alaseid teadmisi ja jäädvustamiskogemusi – rahvalaulu­kogujad küsitlesid teda juba 1906. ja 1929. aastal.(5) Kihelkonda külastanud professionaalsete kogujate kõrval tegutses Kolga-Jaanis 1930. aastatel aktiivselt rahvaluulearhiivi kohalik kaastööline, Rõõt Meieli järel­tulija Johannes Raidla (Grauberg). Pärast oma mehe surma 1930. aastal pani Marie iseenda tarbeks – võib-olla just rahvaluulekogujate tegevusest inspireerituna – kirja mõistatusi: „Ma jäin üksi oma majasse ja nutsin väga palju, nii et mo silmad enam midagi ei näinud. Siis hakkasin mõistatusi kirjutama. Mis meelde tulli, seda üles kirjutasin, senni kui päris suur kogu saada.” (ETMM, MO 237:1/34:11)(6)

Arhiividele hakkas Marie Sepp kaastööd tegema hiljem ja ajendiks polnud mitte anonüümsed avalikud üleskutsed, vaid kogujate isiklikud pöördumised. 1935. aastal otsis folklorist Elmar Päss Rõõt Meieli fotot ja Marie saatis talle koos vastusega laulumängude üleskirjutusi. Pärast helisalvestamist Tallinnas Riigi Ringhäälingu stuudios 1937. aastal palus August Pulst Mariel kirja panna oma eluloo ja rahvaluulet. Ehk just tänu muljet avaldavalt korraldatud helisalvestamisele (nt Tampere 1936; Tõnurist 2004; Sildoja 2014) mõistis Marie Sepp varasemast rohkem rahvaluulekogumise ja enda kui vanade laulude tundja tähtsust. Samal aastal on ta Exegi monumentum tüüpi värsside eeskujul „iseendal luuletanud” luuletuse, mille üks salm kõlab: „Mu mehe vanaema(7) laulud, / mis raadiole laulsin ma, / need on mu mälestuste sammas, / need seisvad aastasadasid ka.” (ETMM, MO 237:1/34:9) Järgnevat korrespondentsi ajendasid ilmselt nii Marie soov panustada rahvusliku pärandi loomisse ja hoida kontakte linnaeliidiga kui ka loova eneseväljenduse vajadus (vrd Kauranen 2013). Ergutavalt võisid mõjuda ka väiksed rahasaadetised teatri- ja muusikamuuseumi poolt (Marie on neist rääkides kasutanud kujundit „suhkruraha”).

 

Kirjalikud ja suulised (oma)eluloolisuse mudelid. Mari Pärtensi „elu lugu”

(Oma)eluloolisusel on Marie Sepa tekstides oluline koht. Ta on jutustanud endast, enda ja Purtsi pere – ehk siis oma mehe – sugulastest-esivanematest, samuti silmapaistvatest kogukonnaliikmetest, olgu need Purtsi pere katkuajal ellu jäänud esiisa Mats, XIX sajandi alguse kohalik naljamees Türsa Tõnis või mõisnikud ja pastorid, kaasa arvatud aasatel 1889–1917 Kolga-Jaanis tegutsenud Villem Reiman.

Marie Sepa elulookirjutuse omapära aitavad mõista erinevate valdkondade uurimused jutustamise, oma mina ja identiteedi kujundamise viisidest. Klassikalise, individuaalset arengulugu kujutava koherentse ja lineaarse saavutusloo kõrval leidub teistsuguseid eluloovorme, mida on seostatud eelmodernsele, kogukondlikule ühiskonnale, aga ka naistele omase enesetunnetusega. Inimene ei vaja sel puhul autonoomset identiteeti, vaid tunnetab end pigem suhestatuna teiste inimestega, osana tervikust (nt Friedman 1998: 72–73; Giddens 1991; Kirss 2002; Kurvet-Käosaar 2003: 180–181). Teiseks võib Marie Sepa tekstidest otsida suulise (oma)eluloolisuse peegeldusi. Suulisus näib välistavat sidusa lineaarse, kogu elu hõlmava jutustuse, keskendudes kronoloogiliselt korrastamata värvikate, iseseisva süžeega episoodide vahendamisele. Samal moel võidakse esitada ka kirjalikku eluloojutustust (nt Kirss 2010). Näiteks on eesti folkloristide uurimustes suulist kultuuri esindavatest seto naistest esile toodud nii suhestumuslikkust kui ka tuginemist suulise traditsiooni jutustamismudelitele. Merili Metsvahi on kirjeldanud, kuidas Ksenia Müürsepp ei rääkinud kunagi terviklikku lineaarset elulugu, isegi kui teda küsitlemisel sellele suunati (Metsvahi 2007: 37–41). Oma ja teise elu kujutamise hajusus ja suhetekesksus tuleb esile Anne Vabarna (oma)eluloolistes tekstides (Kalkun 2003, 2014).

Tänapäeva teoreetikud ei pea elukujutuse suhestumuslikkust ja fragmentaarsust siiski ainult ühiskonnatüübi- või soospetsiifiliseks mudeliks. Aina enam on tähelepanu pööratud kaasaegses suulises argisuhtluses toimivatele identiteediprotsessidele, mis tuginevad samuti „väikestele lugudele” (Bamberg 2011; vrd Eakin 2008). Suulise suhtluse puhul muutub eriti nähtavaks jutustamise intersubjektiivsus, dialoogilisus, enesemääratluse sõltuvus sellest, kellele ja mis olukorras endast jutustatakse. Adressaadi küsimust peetakse tähtsaks ka kirjutatud eluloo puhul. Fenomenoloogilisest filosoofiast pärit intersubjektiivsuse mõistes nähaksegi „kõigi subjekti ja subjektsuse ­vormide kujundamise põhialust” (Passerini 2007: 4; nt ka Freeman 2014a, 2014b; Kurvet-Käosaar 2016a: 165, 2016c: 37, 39).

Marie Sepa tekstid võib üldjoontes jagada kaheks, lähtudes sellest, kas need seostuvad pigem kirjaliku või suulise jutustamismudeliga. Ühele poolele jääb Marie autobiograafia, millest veerandi moodustab tema isa üsna mahukas elulugu. See on tellitud ja küsimustikuga juhendatud tekst, mille eesmärgiks on luua kronoloogiliselt korrastatud lineaarne ülevaade elust (vrd Jaago 2014). Marie jutustuses on vastavalt etteantud kavale oluline koht tema vanematel, abikaasal ja pojal. Tihedad kogukonna- ja peresidemed olid talu­pojaühiskonna aluseks ja on loomulik, et elulooküsimustikus kasutati perekonnaliikmeid elukujutuse pidepunktidena (vrd Kirss 2002: 14).

Suhetekeskse enesekujutuse kõrval võiks Marie tekstidest otsida ka individualistlikku enda saavutustele keskendumist, mille üheks tunnistajaks näib olevat eespool tsiteeritud luuletus „mälestuse sambast”. On oletatud, et rahvapärastele kirjutajatele olid elulookirjutamisel eeskujuks matusekõned ja trükitud nekroloogid (Kuismin 2013: 65–66), lisaks ilmus raamatutena ja ajakirjanduses „tähtsate meeste” elulugusid. Samal ajal võib Marie eneseväärtustamises näha ka kollektivistlikele kultuuridele omast vajadust rõhutada enda kui kogukonnaliikme au, vastavust kogukonna positiivsetele normidele (Hofstede 2001: 230). Tema minapildis tundub olevat kesksel kohal töövõime, mis aitas vaatamata kehvale varanduslikule seisule toime tulla ka eakana ja oli ühtlasi talupojaidentiteedi üks nurgakive: „[Kristjan] olli täieste vali poiss, iga tööga sai hakkama [---] mina ei olnud oma tegemises vähem vali” (ETMM, MO 237:1/35:198) (vrd Kirss 2002: 10; Kurvet-Käosaar 2016b: 121). Samavõrd toob Marie esile oma vaimset andekust ja kogukonna väljapaistva esitaja-looja staatust.

Ülejäänud elulooline aines Marie tekstides esindab pigem teist poolust, suulisele inimesekujutusele iseloomulikke väikseid lugusid, millest osa võib folkloristi vaatepunktist liigitada muistendiks, pajatuseks, isiku­kogemuse jutuks, kuulujutuks (nt Järv 2015).(8) Suulise jutustamise eesmärgiks ei ole inimese elu kui terviku süstemaatiline kirjeldamine. (Kogukondliku) identiteedi kujundamine toimub köitva meelelahutuse vormis.(9) Lood muudab jutustamis- ja kuulamisväärseks intrigeeriv süžee ja reaalne sündmus selle taga, kujutatava isiku populaarsus ja isiklikud emotsionaalsed seosed (Hiiemäe 1978: 38–44; Ukkonen 2000: 30–31). Lugusid räägitakse sageli tsüklina, mille seob kokku peategelane. Kui jutustatakse võõrale või kui seltskond on hajusam – ei teata kõike ja kõiki –, esitatakse rohkem andmeid, arutletakse, kommenteeritakse (Hiiemäe 1978: 62–63, 2008: 94, 200; Kaivola-Bregenhøj 2005: 4).

Mari Pärtensist kirjutatu sobib hästi suulise inimesekujutuse mudeli näiteks. Kuna Marie on jutustanud temast August Pulstile, kes kogukonnas Vainu tädiks kutsutud Marist midagi ei teadnud, alustab ta elukäigu visandiga. Selle keskmes on ebatavaline sündmus, Mari mehe surm enne nende esimese lapse sündi. Suulisele ajaloole omaselt on daatumid pisut nihkes,(10) muutes loo dramaatilisemaks:

Et ma tihti tädid olen nimetand, siis räägin, kes ta õieti olli. Tädi olli Purtsi peremehe õde (lauluema tütar). Tädi vastu olli saatus väga vali olnud, Liiva-Annus on tema mehe esimesel aastal kohe ära kutsunud, nii et ta isegi ei ole veel teadnud, et ta emaks saab. Peale mehe surma on ta mehe talust ära tulnud Purtsi venna juure, sel ajal ollid teopäevad ja mõisatükid teha ja inimeisi läks talusse palju tarvis. See olnud 1857. a. Nii on ta isatalusse mõne kuu pärast tagasi tulnud, nii et ta mehe talust midagi ei ole saanud. Venna juures olles kasvatas oma poja suureks. Et koolimaja lähedal olli, siis olli koolitamene kerge, ainult lõunaleib olli ligi võtta. Kui mina sinna läksin, siis olli poeg jo võera ees teenimas, tädi olli sui alati talu töös, talve elas omaette. Olli inime, kes alati teistele nalja tegi. (ETMM, MO 237:1/34:20–21)(11)

Ülejäänud elulooandmed – lahkumine Purtsist Vainu tallu sealse peretütrega abiellunud poja juurde (seetõttu kutsutigi Marit Vainu tädiks) ja surm – on paigutatud järgnevate lugude vahele ja lõppu.

Eluülevaate viimane fraas „olli inime, kes alati teistele nalja tegi” juhatab sisse järgnevad lood, mis jutustavad Mari Pärtensi erilisest koomikuandest. Esimene lugu on poja pearaha maksmisest, milleks Mari kasutas puusugade parandamisega kogutud peenraha:

Tädi korjand omale kõik 2- ja 3-kopikased rahad, teind veikse koti ja pannud 5 rubla sisse, võtnud kaikaga selga ja läinud poja pead maksma. Kirjutaja küsind, mis tal rääki on. Ütlend: „Tullin poja pead maksma.” Kõik naernud laginal, kui ta raha koti laua peale pannud.

Kui selles loos teenib Mari kogukonna heakskiidu, viidates omamoodi vastu­panulise käitumisega ilmsele sotsiaalsele ülekohtule – venna talus elaval lesel oli keeruline leida vahendeid poja pearaha maksmiseks –, siis teine lugu on näide mängulisest seisusepiiride lammutamisest peoolukorras, milleks Mari kasutab klassikalist narrirolli. Siin lisandub andekale improvisatsioonile Mari „soo- ja eakohatu” leivanumber tiritamm:

1880. aastal, kui ma jo seal [Purtsis teenijaks] ollin, ollid nad Meleski klaasivabrikus pulmas. Sel ajal olli vabrikuhärra sakslane.(12) Tädi läinud kohe härra juure: „Tere, sõber, saan ma näha sind! Kas mäletad, kui me karjas käisime?” Pakkund oma lähkrist härral rüübata. Härra ei ole võtnud, läind teise tuppa ja küsind: „Kas see naene on rumal?” Kui ta kuulnud, et niisugune naljakas, siis härra läind tagasi ja hakkand ka karjaskäimise lugusi rääkima. Küsind ikka teineteise käest: kas sa seda mäletad? Mõlemad olnud head meelespidajad. Viimaks ütlend tädi: „Muud sa tegid minust paremine, aga tiretammi kasvatasin mina!” Härra ei ole seda mäletand, aga tädi ütlend: „Võime jo praegu proovida,” ja kasvatand härra ees tiretammi. Härra ütlend: „Ma maksan so tammi kinni. Kui sa enne paremini said, siis saad nüüd ka.” Annud tädile 50 kopikud.

Tsükli lõpuosa räägib Mari Pärtensist kui kohalikust ämmaemandast. Marie jutustab, kuidas Maril oli kahele pikale puuvarvale lõigatud iga vastu­võetud lapse kohta sälk – poisid ühel ja tüdrukud teisel. Marie oli neid sälke kokku lugenud üle kolmesaja. Mari surmast kirjutades rõhutab Marie veel kord tema staatust armastatud meelelahutajana, aga samal ajal ka kogukonna üldist lugupidamist Mari vastu tema ameti tõttu:

Ja igal pool olli ta ristsel. Saate isigi aru, kui palju tema rahvale nalja tegi, pulma viidi teda alati ka, ta olli alati oodatud pidu võeras. Ta surri 1918 a. Köster tegi hauakõnet ja ütles, et kõik kihelkond tundis Vainu tädid. Olli Lihavõte viimsel pühal matus. Väga palju olli inimeisi tulnud temale viimist au andma – olli ta jo paljudel nende ahastuse tunnil abiks olnud. Siis arvasid oma kohuseks pärga tema hauale panna.

Nagu eelnevast selgus, ei ole Marie Sepa käsikirjas Mari Pärtensi isiksust peaaegu üldse kirjeldatud, ainus omadus, mida ta mainib, on „naljakas”, „kes alati/palju nalja tegi”.(13) Mari Pärtensit on meenutanud ka noorem sugulane Rõõt Grauberg ja temalgi piirdub isiksuseomaduste valik esitajaoskustega. Kirjeldus keskendub Mari tegevusele laulja, naljategija ja käsitöölisena:

Sii olli kange laulumiis ja pilli mängis kah. Tema tegi puupahast viiuli ja mängis sellega. Ega ta lugu saandki mängida, saagis mudu aga viguri tegemise aeg. Egas teist siukest nallategijat põlnd, kui tema olli. Tema olli kõikides jootudes külas, vahel sai siis teda naerdud kas katki. Siis ta kandis kaelas veikest oma tehtud lassi, kus kõegest korten viina sisse läks. Kui ta siis vigurdas, laulis ja mängis, siis sinna lassi kallati talle viina sisse. Tema tegi puuriistu, lassisi, kappasi, pütte, korvisid ja viil teisigi asju. Mõned tema tehtud asjad on viil praegugi alles. Olli 85 aastat vana, kui surri. Elas oma poja Jüri (Pärtensi) juures. Kudus ka vöösid. Jüri ei olnd laulu- ega pillimiis, aga suur nalla- ja viguritegija olli ta küll. (ERA II 141, 482/3, Johannes Raidla Rõõt Graubergilt 1936)

Marie Sepa maalitud pilti Mari Pärtensist kui esitajast täiendavad märkimisväärselt rahvalaulude ja kommete kirjapanekud. Neis on kõrvuti – või ka omavahel põimunud – kaks kihti: umbisikuline „rahva” luule (nt Oras 2008: 41) ja Marie Sepa isiklikud mälestused konkreetsetest sündmustest, tema enda ja Mari Pärtensi (ühistest) esitustest. Laulumängu sõnade kirja panemine on Maries vahel äratanud mälupildi värvikast etendusest ja ta on selle üles tähendanud samade vihikulehtede servadele. Enamik kombekirjeldusi on esitatud isikukogemusjuttudena.

 

Põimuvad ja vastanduvad laulikuidentiteedid

Eelnevatest näidetest selgus, et Mari Pärtens oli oma olemuselt esineja. Kui süveneda Marie Sepa tekstidesse tervikuna, siis näib, et Mari Pärtensi meenutamine on Mariet inspireerinud mõtestama ka enda esitajaidentiteeti, ühiseid esinemisolukordi kirjeldades taaspaigutuma Mari kui esitaja suhtes. Esitamise asemel võiks rääkida ka loomisest, sest suulises kultuuris ei saa neid üksteisest lahutada. Loovusel on oluline roll kultuurilistes esitustes, mis ühendavad kogukonda ja tagavad selle toimimise (Bauman 2012). Väljapaistvad esitajad-loojad – laulikud, jutuvestjad, kombetäitmise korraldajad, ka koomikud ja narrid – on kultuurilise esituse keskpunktis ja vastutavad selle kõrgendatud energiataseme eest. Kui mõista performatiivsust identiteediloome tähenduses, mille aluseks on sotsiaalsed käitumismustrid (Butler 1993), siis kultuurilise esituse käigus loovad kogukonna väljapaistvad esitajad oma identiteeti esitaja-looja-rituaalijuhina. Selle kõrval esitatakse ka soo-, ea-, klassi- ja muid identiteete.

Marie Sepa kirjapanekuid lugedes võib tajuda nii sarnasust kui ka erinevusi kahe naise (tipp)esitaja-looja staatuse, soo ja eaga seotud performatiivsuses. Raske on öelda, kas ja kuidas mõjutab tekste ajaline distants kujutatud sündmustega: „jutustava minana” asub Marie eaka naise positsioonil ja „jutustatav teine” on samuti eakas naine Mari Pärtens, „jutustatav mina” on Marie ise noore naise ja väljapaistva esitajana (nt Smith, Watson 2010: 72–88).

Üks näiteid Marist ja Mariest kui kultuurilise esituse juhtidest on „Värava­mängu” kirjeldus. Sellest selgub ühtlasi kahe naise rollierinevus: Marie on juhtiv laulja ja Mari koomik, mitteverbaalse huumori meister, kes osalejaid lõbustab:

Kaks inimest võtavad teineteise käest kinni ja jäävad kesk tuba seisma ja värav on valmis. Sandisalk on selja taga, kes tahavad läbi minna. Aga nad peavad ka ikka midagi sandi moodi tegema. Minu mehe tädi [Mari Pärtens] laskis kukerpalli ja kasvatas tiretammi, see tegi rahval alati naeru laginat. Mina ollin alati väravis. Sealt peab laul algama. (ERA II 256, 317/9)

Marie Sepp on kirjeldanud peamiselt lõppriimiliste ringmängude esitusi ja nende kõrval ka mõnda regilauluesitust.(14) Ta on olnud eestvedaja noorte koosmängimistel: „Ennast kiita ei ole ilus, aga ma ütlen, et mina üks neist parematest mängijatest ollin. Kus mina ollin, sääl alati mäng läks. Käisid ka teised neiud koos minu juures õppimas. [---] Kus mina ollin, seal mängudest puudu ei tulnud. Minu mees olli tubli pillimees ja mina niisama tubli mängija.” (ETMM, MO 237:1/34:20)(15) Ringmängud esindavad eelkõige noortekultuuri, nende põhiteemaks on paarilise leidmine ja sugudevahelised suhted (Rüütel 1980: 38). Nii nagu ülipopulaarse sentimentaalse kirjanduse kaudu (Jansen 2004: 70–71; Undusk 2011: 569), levis ka laulude vahendusel talurahva seas uus, romantilise armastuse mudel, mida iseloomustab paarilise jumaldamine, truudus ja ohvrimeelsus. Kodanliku kultuuri mõjul hakati abielus nägema eelkõige emotsionaalset, mitte ainult majanduslikku sidet. Noorte ideaaliks muutus tundeabielu, kus paarilise valik ei lähtu majanduslikest kaalutlustest ega allu suguvõsa kontrollile. (Giddens 1992: 38–47; Frykman, Löfgren 2015: 119–136) Ringmängud, kus etendati laulu sisu, andsid võimaluse neid uutmoodi suhteid läbi mängida (vrd Asplund 2002). Laulusõnad õpetasid, milliseid tundeid tunda ja kuidas neid väljendada: alates „suu ja käe andmisest”, humoristlikumas võtmes „musu andmisest”, ja lõpetades „leinas nutmise” või „mahalangemisega”.

On loomulik, et noorel Mariel ei olnud sellistes mängudes probleemi rolli valikuga. Keerulisem oli Mari Pärtensil, kes talle omase esinemiskire ja noorusliku energiaga mängis ringmänge koos noortega. Marie kirjeldustest selgub, et Mari leidis endale sobivad rollid eelkõige humoristliku sisuga ja mitme­kesiseid tegevusi pakkuvates ringmängudes. Neist tekstidest peegeldub Marie siiras vaimustus Mari esitajaoskuste üle. Mari loomingu näiteks on tema soolo­etenduseks kujunenud „Klaasvabrikandi mäng”: Mari kehastas mees­peategelast, klaasipuhujat, kes vastavalt laulusõnadele puhub klaasi, näitab oma räbaldunud ja kokku traageldatud riideid, korjab ja suitsetab tubaka asemel soosammalt, põlgab ära oma vana naise ja läheb noortele tüdrukutele kosja:

Minul olli tädi [Mari Pärtens], kes väga hästi mängis. Temal olli kott kaelas, kus ta varandus sees olli. Seal olli pudel, mis ta puhkus, siis kaks särki, mis ta näitas – hall ja must riidetükk kokku aetud, mis ta ühe toredama isikul viskab, keda musilaseks arvab. Siis on piip ja ka samblaid, mis ta isi maha viskab ja siis korjab, et suitsu teha. Tädil olli omatehtud piip, mis õige suur olli ja kena näha. Siis olli naene ka kotis, mis närudest kokku olli punterdud, nagu lastel titt tehakse. Kosjakäik olli nali: neiud jooksid kui kanad kulli eest, poisid aitsid neid kinni võtta ja siis sai mususid, nii et kotti pandi. (ETMM, MO 237:1/35:83–84)

Mänguga kaasaminemise ja imetluse kõrval võib Marie kirjelduses mõnel puhul siiski märgata ka distantseerumist. Eesmängija matkimisel põhineva „Aadamamängu” kommentaaris kirjutab ta „härradest”, kes võiksid mängijate ennastunustava kehastumise üle imestada (härrade all mõtleb ta Tallinna heliplaadistamise komisjoni ja teisi korraldajaid), aga asub sellega ka ise kõrvaltvaataja positsioonile:

Kui härrad oleks juhtund Purtsi tulema, kui kõik inimlapsed käpakil koera viisi haukusid, siis oleks mõtlend, et hullumajja on sattunud. Aga tädi [Mari Pärtens] näitis, et Aadama pojad nõnda teevad ja meie pidime ka tegema. Aga tiretammi ei teind keegi järel, andsid panti. (ETMM, MO 237:1/35:92)

Ka Marie muudes tekstides kohtab distantseerumist Mari Pärtensi kasutatud väljendusvahenditest. Võiks oletada, et Marie Seppa olid mõjutanud keskklassi käitumisnormidele omase enesedistsipliini ja -kontrolli põhimõtted (vrd Frykman, Löfgren 2015: 43–47 jm; Vunder 2008: 464). Neist lähtudes oli Mari esitusstiil oma spontaansuses kontrollimatu ja „korralikkuse” piire ületav. Vähemalt osaliselt võis Mariele nii mõjuda Mari loomadeks või (veiderdavaks) vastassoo esindajaks kehastumine, mille rituaalne karnevali­likkus meenutab vanemat traditsiooni, sealhulgas näiteks naistepidusid (Loorits 1940; Kalkun 2010: 21–22). Eelmodernse suulise kultuuri väljendusvahenditest eemaldumine seostub vanade rituaalide kunagise tähenduse ja mõjukuse vähenemise ning nende meelelahutusliku poole võimendumisega moderniseerumise käigus.

Marie positsiooni uueaegse mõtteviisi pooldajana näitavad eriti selgelt esituskohtade ja -olukordade(16) eelistused. Tähendusrikas on jutustus vastla­päevast, kus Purtsi rahvas sõidab pärast Mari läbiviidud ennustamisi tema lauldud vastlalaulu saatel traditsiooni kohaselt kõrtsi, Marie aga läheb kooli­majja koolilastega ringmänge mängima: „...mina läksin kooli ja tegime lastega ringmängu. Sel ajal muud mineku kohta ei olnud kui kõrts. Mehed käisid sääl alati, aga vastlaõhtul ka naised. Nii oli igal aastal, teised käisid kõrtsis, mina koolis.” (ETMM, MO 237:1/35:163) Kõrtsiminekust loobumine ei tähenda vana kombe eitamist. Marie olukorravalikute taustaks on pigem moderniseerumisperioodil haritlaste levitatud ideed, mis suunasid maarahvast omandama haridust ja „kultuurseid”, keskklassile omaseid käitumisnorme – võib-olla pani neile valikutele aluse juba ema endise mõisateenija staatus. Marie Sepp on väitnud, et ta ei käinud ka noorte tantsuõhtutel, kiigel ega jaanipidudel, sest seal joodi ja kakeldi. Eriti vastumeelne oli talle ehalkäimise komme. Peale­tükkivate ehaliste tõttu loobus ta ajutiselt isegi teenijakohast ja kui teda tagasi paluti, leidis turvalise magamiskoha Mari Pärtensi juures. Ehkki Marie vastumeelsusel võib olla isiklikke põhjusi, taunis ehalkäimist ka tollane ajakirjandus (Jansen 2007: 316). Marie ringmängurepertuaaris on laul, kus neiu karmilt noomib ehale tulnud noormeest, et see „vana aja kombeid armastab”. Seega ei distantseerunud Marie ainult vanemale kultuurile omasest väljenduslaadist, vaid ka omaealiste rühmakultuuri „vähem tsiviliseeritud” osast.(17)

Distants noore Marie ja eaka Mari vahel ei lähtu mitte ainult vanemate või uuemate käitumisnormide järgimisest, vaid ka east. Sotsiaalgerontoloogid on täheldanud soorollide muutumist vanemas eas vastassugupoolele sarnasemaks, samuti on teatud folkloorižanrid ja registrid vähemalt avalikus kasutuses „lubatud” ainult meestele ja vanadele naistele (Gutmann 1994: 155–184; Silver 2003; Vakimo 2001: 138). Mari julgeid esitusi ja vabadust kasutada neis mehelikke elemente võib seletada ka tema eaga. Näide rituaalsest normirikkumisest, mis sobib ainult teatud vanuses inimesele, on pulma sõimulaulude esitamine. Mari Pärtens oli oma ema Rõõt Meieli kõrval üks suuremaid kohalikke pulmalaulikuid. Pulmalauliku ülesandeks oli rituaali läbiviimine ja selleks vajaliku osalejate kõrgendatud meeleseisundi hoidmine jõulise laulu, füüsiliselt aktiivse esituse ja muuhulgas ka rituaalsete sõimulauludega. Viimaseid peeti kogukonnas põhimõtteliselt meeste repertuaariks ja neid sobis laulda ainult eakatel naislaulikutel: „Tüdrukud ropemaid lugusid ühes ei kaasitand. Vanad naesed niid ollid niid kõige hullemad. Niid tiadsid ja mõistsid rohkem ja egas niid ei kartnd ega häbenend.” (ERA II 141, 108, Johannes Raidla Rõõt Graubergilt) Sõimulaulude sobimatus (noorematele) naistele selgub Marie Sepa kirjelduses sellest, kuidas naised talgute ajal põllul summutasid valju lauluga meeste omavahelisi sõimulaule: „Mehed laulsid üheteisele vastu, vahest läksid ägedaks päris. Siis meie laulsime kõvasti, nii et nad vaikisid või et meie ei kuulnud neid.” (ETMM, MO 237:1/35:168) Ei ole võimatu, et sellist reaktsiooni mõjutasid lisaks traditsiooniliste registrite soo- ja easpetsiifikale juba ka uuema aja käitumisnormid.

Soome kultuuriuurija Kati Mikkola on näidanud, kuidas vabatahtlikud rahvaluulekogujad kasutasid kirjutamist võimalusena väljendada konservatiivseid, muutustele vastanduvaid ideoloogiaid (Mikkola 2009). Ka eaka Marie Sepa tekstid näitavad, et ta ei aktsepteerinud sugugi kõiki moderniseerumise käigus toimunud muutusi, näiteks vanade tööoskuste kadumist või uusi „veidraid” lauakombeid. Muu seas on Marie kirjeldanud kunagise laulmis- ja ringmängutraditsiooni kadumist: „Ja nüüd enam ringmängu ei ole, ainult tants. Enne olli laulu alati kuulda, karjalapsed laulsid, luhalised laulsid, nüüd ei ole enam. Ei kuule enam laulu häält moeal kui pidudel koorilaulu ja raadio laulud, pea igas kolmandas talus on jo raadio.” (ETMM, MO 237:1/35:161) Sellises kurtmises näib peidus olevat Marie isiklik probleem, mida võiks kokku võtta sõnaga esitajaüksindus: Mariel ei olnud ümber noori, kellega koos tegutsedes rahuldada esinemisvajadust ja jagada oma oskusi, nii nagu seda tema nooruses oli teinud Mari Pärtens.

Samal ajal Marie siiski jätkas esitaja-loojana: seda aga kirjakultuuri tähenduses, „esinedes” üksinduses tuttavatele linnahärradele või anonüümsetele arhiivikasutajatele. Ta kirjutas üles pärimust, täiendas ja kujundas ümber regilaulutekste ning lõi ka uuemas stiilis luuletusi-laule. Kirjutamine andis kaudse võimaluse oma teadmisi edasi anda, sest August Pulst vahendas tema saadetud laulumänge Tallinna noortele rahvatantsuharrastajatele. Esitajana vajas Marie tunnustust ja lootis seda linnaeliidilt, oma kirjapanekute adressaadilt. Marie kirju Pulstile läbib pärja teema: ta ei taha oma kaastöö eest mingit muud tasu kui pärga oma hauale. Näib, et pärjaigatsuses suhestub Marie taas Mari Pärtensiga, kelle hauale pärja panemine kogukonna poolt oli talle sügava mulje jätnud – seda enam, et pärgade panemine polnud tollal ilmselt talurahva seas veel üldine tava. Pärjapanemise erilist tähendust Marie silmis kinnitab tema mälestus Villem Reimani matustest, mis toimusid aasta enne Mari Pärtensi omi. Marie on meenutanud, et „pärgade unnik nagu heina­saad olli”, seepärast paluti naistel need hauale sättida ja ta ise oli seejuures üks abilisi (ETMM, MO 237:1/35:186). Pärg linnast, Marie „uuelt kogukonnalt”, oleks ta sümboolselt paigutanud justkui Mari Pärtensi kõrvale.

 

Kokkuvõtteks

Kunagi lauliku teemasse süvenedes jõudsin arusaamani, et teise mõistmine ja biograafiline kujutamine eeldavad isiklikku emotsionaalset kogemus­seost, äratundmishetki (Oras 2008: 30–31). Marie Sepa materjalidega tegeldes ei jõudnud ma millegipärast pikka aega sellise isiklikult puudutava seoseni, ehkki ma laulsin ja õpetasin tema laule, mängisin tema kommentaare järg